Читать книгу Väsimatu kurjus - Ann Granger - Страница 2

Pubi nimi oli „Karjaajajate Puhkemaja”. Selle lambakarja ja vanaaegses pikksärgis meesfiguuri kujutav luitunud silt kriiksus monotoonselt edasi-tagasi. Kas olid lambad liiga suured või karjus liiga väike – olenes, kuidas vaadata. Guy Morgan heitis sellele ainult ühe pilgu, enne kui võttis seljakoti õlalt, sirutas selga ja ohkas kergendusest. Vastu murenevat kiviseina oli toetatud juba mitu jalgratast. Guy ei olnud esimene lõunapausi pidaja.

Ta polnud täna eriti pikka maad kõndinud, ent halb ilm oli ta jõuvarud ära kurnanud ja ta jalad olid tinarasked. Ninna tungiv tolm oli kuivatanud kurgu ja tekitanud meeletu janu. Süüdi oli sama tuul, mis kõrtsisilti kõigutas. Aprill oli tavaliselt aeg, mil vihamavalingud ja tuulehood vahelduvad päikesepaistega. Aga seekord oli tegemist lõunatuultega, mida kutsutakse Euroopa eri osades erinevate nimedega ja mida siinkandis süüdistatakse mitmesuguste haiguste põhjustamises – väsimusest kuni depressioonini. Cotswoldi küngastele polnud sel üldse asja. See oli kõrbelaps, kes oli üle Vahemere ja Euroopa puhudes võtnud vale suuna ja möllanud nüüd juba kakskümmend neli tundi Inglismaa kohal, kõrbete sõjamehena etteaimamatu ja armutu.

Kõrgel taevas üritasid linnud segavatest hoovustest hoolimata kurssi säilitada. Tuul oli vintsutanud Guyd varahommikust saati, niipea kui ta välja sai. See sasis ta juukseid ja paiskas ebasõbralikult kuiva soojust näkku. Ta lükkas pubiukse lahti, tundes rõõmu väljavaate üle, et on vähemalt tunnikeseks sellest piinajast prii.

Ta leidis ennast pikast madalast ruumist, mis ulatus hoone ühest otsast teise. Selle jagas kaheks krohvsõrestikuga sein, milles oli massiivsete tammepuust tugipostide vahel ava. Guy oletas, et kunagi võis seal olla uks kahe toa vahel. Teisel pool avaust paremat kätt olid ratturid platsi sisse võtnud. Nad istusid väikeste laudade ääres, jõid kahtlase välimusega jooke ja hävitasid kaloririkkaid suupisteid. Guyl polnud midagi ratturite vastu, ent eelistas neid sellistel tihtilugu koosveedetud puhkepeatustel vältida. Nad kihutasid pikaksveninud reas nagu hurdakoerad jahil, tuhisesid tast mööda, ülimalt ebamugavas poosis lenkstangi kohal kummargil. Nende jalgu ja kehasid kattis liibuv Lycrakombinesoon ja nende jalasääred olid läikivalt siledaks raseeritud. Mõnel oli peas nokkmüts, nokk tahapoole keeratud. Oma mõtetes väntasid nad Püreneedes, mitte sellel tolmusel külavaheteel. Guy tunnetas, et nemad vaatavad teda omakorda nagu rasketes saabastes tehnofoobi, 2000-ndal milleeniumiaastal samasugust arhailist jäänukit kui pikksärgis talupoeg kõrtsisildil. Guy vahetas lähima ratturiga peanoogutuse ja tüüris leti juurde. Kõrtsiomanik astus ligi ja ütles sõbralikult: „Terekest!”

„Tere,” vastas Guy. „Pint õlut ja menüü, kui tohib paluda.”

„Ikka tohib.” Kõrtsmik ulatas plastkaaned.

Guy avas kaaned ja luges. Kõrvalises kohas asuva lihtsa maakõrtsi kohta oli menüü üsna rikkalik. Isegi künnimehelõuna uhkeldas brie juustuga.

„Kas teil cheddarit ka on?” küsis Guy.

„Ikka,” ütles kõrtsmik.

„Seda pole kirjas.”

„On küll, vaadake.” Töntsakas nimetissõrm osutas lehekülje allserva, kust Guy luges: valik inglise juustusid.

„Milliseid inglise juustusid teil on?”

„Ainult cheddarit,” ütles peremees ja lisas noomivalt: „Praegu on hooaja algus.”

Guy tellis künnimehelõuna cheddari juustuga ja tellimus hüüti edasi tagaruumi. Peremees tuli leti juurde tagasi. „Matkaja?”

„Jah. Mul on paar päeva puhkust.”

„Kas päris üksi?”

„Kolleeg pidi kaasa tulema, aga oli sunnitud loobuma.”

„Ah soo.” Kõrtsmik prunditas huuli. „Kaugele kavatsete minna?”

„Bamfordi ja sealt rongiga tagasi Londonisse.”

„Ah et Londonisse? Siis peab teil õnne olema.”

Guy ei osanud arvata, mis see peaks tähendama. „Kas rongid ei käi?”

„Käivad küll, kui te juba Bamfordis olete. Aga enne sinna jõudmist võite vihma kaela saada.”

„Terve hommik on kuiv olnud,” püüdis Guy vaielda. „Ainult liiga tuuline.”

„Ilm muutub kiiresti. Walesis juba sajab ja Devonis pidi uputama hakkama. See liigub siiapoole. Telerist nägin.”

„Siis pean ma lihtsalt kiiremini astuma, eks ju?” vastas Guy, pahane pubipidaja ilmse rahulolu üle.

Uks avanes ja sisse astus veel paar jalgratturit. Kõrtsmik asus neid teenindama. Öeldes enne seda Guyle: „Teil peaks ka ratas olema.”

Tagaruumist ilmus nähtavale närimiskummi nätsutav neiu, salatitaldrik käes, ja heitis Guyle natuke kõhkleva ja hindava pilgu.

„Kas künnimees on teile?”

Guy võttis taldriku ja läks kaugemasse nurka, kuhu keegi oli jätnud lauale kõmulehe. Guy asus lõuna, õlle ja skandaalide kallale. Kui ta oli kõige kolmega lõpule jõudnud, langes ajalehele kellegi vari ja Gay tundis lähedal seisva inimese kehasoojust. Ta kõrv tabas häälekat hingamist. Ta vaatas üles.

Laua kõrval seisis ilmselt põletikuliste kurgumandlitega tüdruk, kes vahtis teda ebamugavust tekitava uudishimuliku pilguga. Ta sirutas käe taldriku järele. Tal olid näritud küüned ja parema käe keskmises sõrmes ilutses odav sõrmus. Guy muutus valvsaks. Ta tundis säärast tüüpi.

„Kas olete lõpetanud?” uuris tüdruk.

„Jah, tänan,” vastas Guy.

Tüdruk võttis taldriku, hoidis seda mõlema käega, ent ära minemise asemel jäi ta seisma, otsekui oleks talle juured alla kasvanud.

„Matkaja?”

Guy tahtis kähvata, et kas seda pole siis näha. Ta kinnitas seda nii ükskõikse häälega, kui suutis.

Tüdrukule kaudne vihje ei mõjunud. „Kas täitsa üksi?”

Guy oli juba pubiomanikule seletanud ja tal polnud tahtmist seda sellele pealetükkivale naisolevusele korrata. Ta noogutas põgusalt, andmata küsimusele korralikku vastust, mis oleks hoidnud vestlust üleval.

„Kahju,” ütles tüdruk. „Üksi pole lõbus. Pole kellegagi rääkida. Kus te kavatsete ööbida?”

„Ma ei tea veel,” vastas Guy lõksu vältides.

„Fitzroy Arms Lower Stoveys pakub öömaja,” teatas tüdruk.

„Ma loodan õhtuks Lower Stoveyst kaugemale jõuda.”

„Kahju,” ütles tüdruk. „Ma elan seal.”

Teda päästis pubiomanik, kes oli saanud tellimuse. „Lase kätel käia, Cheryl! Jäta see lobisemine!”

„Võib-olla tahab ta magustoitu tellida,” kaitses Cheryl ennast ja pöördus nurruvalt Guy poole: „Meil on õunapirukat, sidrunikreemi ja jäätist.”

Guy keeldus. „Mul on aeg edasi minna.”

„Kuidas soovite,” ütles tüdruk ja vantsis köögi poole.

Kõrtsmik tegi asjakohase märkuse: „See tüdruk mõtleb ainult ühe kohaga.” Ta tõmbus uuesti leti taha.

Guy märkas nüüd, kui tühjaks oli pubi jäänud. Ta oli praegu ainus kunde. Ettenägelikud jalgratturid olid tükk aega tagasi teele asunud. Süüdlaslikul moel pilgu kellale heitnud, taipas ta, et ka tema oleks ammu lahkuma pidanud. Ta haaras seljakoti ja astus uksest välja.

Õues oli näha selgeid märke, et pubipidaja ilmaennustus osutub tõeks. Vinge tuul oli vaibunud ja ida poolt lähenes hall pilvemass. Uduvihm looritas juba kaugemaid mäekünkaid. Kehakinnitusest uut jõudu saanud, hakkas Guy astuma, hellitades optimistlikku lootust, et jõuab vihmast ette.

Ta hoidis kakskümmend minutit korralikku tempot, kuigi läks ülesmäge. Siis langesid suured prisked vihmapiisad potsudes tolmusele teele ta jalge ees. Hall pilvelaam olid mõne minutiga üle pealevajuva taeva kihutanud. Guy heitis seljakoti maha, tuhlas selles maakaardi ja vihmakeebi järele. Ta vaatas ringi. Ta polnud jõudnud veel mäetippu, ent isegi siit avanes ümbrusele kaunis vaade. Künkad olid nagu kaltsuvaip, kus vaheldusid erinevad rohelised toonid, sekka elustavat kollast, mida kõike varjutasid nüüd vihmapilved. Lambad ja uted olid kogunenud valgete kobaratena kiviaedade varju. Ka tema silmad otsisid varjualust. Umbes miili või poolteise kaugusel üle põldude oli farm – liiga kaugel. Ta võiks minna tagasi pubisse, kuid Guyle ei meeldinud tuldud teed pidi tagasi minna ja veel vähem tahtis ta näha kõrtsmiku irvitavat nägu. Ära tunnista iial kaotust!

Guy ajas kaardil punktiirjoont pidi näpuga järge, kuhu oli märgitud vana karjatee. Uuest risti-põiki maad läbivast asfaltkattega teedevõrgust eemal, polnud see muud kui kivirada, kuid sirge kui nöör. Räägiti, et selle ehitasid roomlased, kes olid kuulsad teeehitajad, sel ajal kui nende leegionid Britanniat vallutades põhja poole rühkisid. Aga nii kaugele kui kohaliku ajaloo ülestähendused ulatusid, oli seda alati vanaks karjateeks kutsutud. Kunagi oli siin tihe liikumine, seda mööda aeti eluskarja linna tapamajja, talusaadustest tulvil korvidega maarahvas vooris turule, ajades ees lambaid; koormahobuste read vedasid kaugetesse küladesse kaupa või sealt villapalle linna. Siis jäi villatööstus soiku. Paljud turuplatsid kadusid või võtsid uue kuju, kus enam loomadega ei kaubeldud. Karjatee muutus kasutuks. Praegu liikusid sellel Guy-taolised matkajad, jalgratturid, nagu need, keda ta oli pubis kohanud, ja mõnikord ratsanikud.

Vahetevahel – nende kolme liiklejategrupi pahameeleks – sattus mõni mitte just teretulnud mootorratas kõikepõrmustavalt möirates üle küngaste sõitma. Laiemates kohtades oli karjatee laius umbes kümme jalga. Kitsamates mahtus ainult paar jalakäijat kõrvuti.

Guy voltis kaardi lahti. Tuul, mis üritas ikka veel oma vägevust näidata, tegi lugemise võimatuks, ähvardades kaarti käest kiskuda. Guy kükitas ja laotas kaardi maapinnale. Vihmapiisk lartsatas selle keskele, kui ta seda oma pihkudega paigal hoidis. Lower Stovey oli lähim küla, seegi oma kahe miili kaugusel ja teest eemal. Ja pealegi elas seal Cheryl. Guy ei teadnud, mis kell ta töö lõpetab, ent ilmselt oli tal õhtupoolik vaba ja Guy ei tahtnud temaga enam kokku trehvata. Ta mõtles endamisi, millega tüdruk tööl käib ja talle meenus pubi kõrvale pargitud väike motoroller.

Ja pealegi oli olemas ka teine varjupaik. Tõusu harjalt peaks näha olema all laiuv Stovey mets.

Guy voltis kaardi kähku kokku ja toppis tagasi seljakotti. Ta viskas koti õlule, tõmbas vihmakeebi sellele peale ja kapuutsi pähe. Vihm oli muutunud ägedamaks ning peksis torkivalt nägu ja paljaid sääri. Kuhu piisad teele langesid, sealt kerkis tolmu. Aeglaselt segunesid piisad maapinnal üha uutega, kui kuivanud maapind oma janu kustutas. Varsti muutuvad piisad lompideks ja tolm mudaks. Guy lisas sammu.

Jõudnud künkaharjale ja alustanud laskumist eemal maastikul paistva tumeda metsalahmaka poole, kuulis ta kõuemürinat. Nagu lapsena, hakkas ta mõttes numbreid lugema. Üks… kaks… kolm… neli… Silmipimestav välgunool sähvatas äkitselt üle taevavõlvi. Neli miili eemal. Guy tundis põgusalt näol kuumust ja mõtles: pagan võtaks, see on hulga lähemal!

Ta hakkas mäest alla sörkima. Vana tarkus ütles, et äikese ajal ei tohi puu alt varju otsida. Guy lootis, et see kehtib üksiku puu kohta lagedal väljal. Metsas on võimalus, et välk tabab just sinu puud, väga väike.

Mida lähemale ta laanele jõudis, seda tumedama ja läbitungimatuma müürina see paistis. Guy tundis mingit ürgse hirmu sööstu. Metsad olid alati olnud pelutavad paigad, haldjate, nõidade röövlite ja ohtlike metsloomade pärusmaa. Aga mitte praegu, lohutas Guy ennast. Mitte meie päevil, mil me ei usu enam keskaegseid koledusi. Pole haldjaid, pole nõidasid, loodetavasti pole seal ka maanteeröövleid ja…

„Kurat ja põrgu!” hüüatas Guy. „Mis pagan see veel on?”

Metsaservas pikas rohus lamas midagi, mis näis olevat loom. Guy lähenedes ajas see ennast püsti. Alguses arvas Guy, et see on suur koer, kuid selle siluett ei sarnanenud koeraga. Kits? Võimatu. Ei, see oli väike hirv. Guy puhkes kergendusest valjult naerma. Häiritud hirv punus, kõrvad lidus, metsa.

Guy järgnes talle. Puude vahel oli rada, mis osutus vanaks teeks. See osa metsast kuulus metsamajandile, kus kasvatati mände. Rajast mõlemal pool oli rohtunud teeserv ja seejärel sügav kraav enne metsaserva. Guy ronis kraavist üle paremale ja sukeldus pimedusse – ja vihmavarju, mille moodustasid rügement sirgeid puid.

Okkavaip jala all oli pehme ja vetruv. Vaigulõhn õhus oli tugev nagu viiruk pärast missat. Seal oli vaikne, justkui kirikus ilmutust oodates hinge kinni pidades. Hirvest polnud kippu ega kõppu. Guy ei kuulnud teda liikumas. Ta ei kuulnud ka iseenda samme. Ta ei kuulnud midagi peale vihmapiiskade langemise männiokstele.

Puutüvede vahel oli väike rada ja Guy astus masinlikult mööda seda edasi. Rada oli kitsas, mitte inimeste, vaid kitsede tallatud. Erinevalt roomlaste teedest, lookles see käänuliselt, pööras vasakule ümber puu, siis paremale, sundides Guyd sooritama haake, mis sarnanesid rahvatantsuga. Vahetevahel oli kuulda ülal puuokstes sahinat, mida ei tekitanud vihm. Võib-olla metstuvi või rähn. Linnud olid vakka nagu temagi, nad oodates, et vihm läheks üle ja algaks taas tavapärane elutegevus.

Ees oli väike lagendik. Guy läks selle suunas puhtalt uudishimust, et vaadata ainult, mis seal on, tal polnud kavatsust vihma kätte astuda. Lagendiku serval jäi ta seisma.

Ta astus vallile, mis nägi välja nagi mingi kaitseehitis. See laskus üsna sügavale ja selle põhjas vohasid põldmarjad, nõgesed, oblikad, tulikad ning loomade ja lindude väljaheidetega siia kantud seemetest võrsunud noored puuvõsud. Teisel pool alustassi-taolist lohku oli samasugune tõus. Guy mõtles äärmise puuderea all seistes, et see kõik näeb välja nagu looduslik amfiteater. Otsekui vaataks ta mingit etendust. Tahtes teada, mida vall endast õieti kujutab, kaapis ta seda kingakontsaga. Selle väljakaevamine oleks suurem arheoloogiline ettevõtmine. Koju jõudes uurib ta raamatukogus järele. Kas seda paika on kuskil ära märgitud, püstitatud mingeid oletusi.

Vihm andis järele. Uudishimu võitis ohu märjaks saada. Ta hakkas kallakust alla ronima. Siin pidi olema ettevaatlik. Jalgealune oli pude ja ebakindel. Kõverad puujuured tungisid reetlikke lõkse moodustades maapinnast välja. Nõgesed kõrvetasid paljaid sääri. Põldmarjad kriimustasid kaitsetut nahka. Loodus moodustas ta vastu ühisrinde, tõrjus sissetungijat eemale.

Ilmselt oli hirv siit varju otsinud, kuid ta polnud teda märganud. Nüüd hirv kas nägi või haistis Guyd. Loom sööstis ette hoiatamata rohust välja, hüples kallaku vastasservast üles ja kadus puude vahele. Ehmunud Guy – isegi teades, et see on hirv – peatus järsult, libises, kaotas pinna jalge alt ja kukkus.

Ta veeres üha allapoole, püüdes asjatult millestki kinni haarata, põldmarjaväädid ihu rebestamas, kuni jäi lõpuks pidama, kõhuli maas, nägu kõdunevas taimestikus. Maa haises ebameeldivalt seisnud vee järele, mis oli süvendi põhja kogunenud. Guy liigutas end ettevaatlikult, jäsemeid ükshaaval järele kontrollides, kas luudkondid terved. Kõik tundus olevat korras. Tal oli vedanud, kuigi selg oli vastu seljakotti tagumisest valus.

Ta tõusis püsti ja pöördus, et tee peale tagasi minna. Ja siis nägi ta, et oli kukkumisel rebinud taimkatte ühe loomauru suudmelt, mis nüüd künkanõlval silma paistis. Jäneseuruks liiga suur. Küllap rebase või isegi mägra oma. Guy põlvitas, lükkas mõned oksaraod kõrvale ja piilus sisse. Talle paiskus vastu läppunud õhk. Ta pomises: „Vastik!” ja oli valmis pead tagasi tõmbama, kui ta pilk langes koopasuu läheduses lebavale asjale.

Guy seda hetkeks jõllitama. Võttis kätte, uuris seda lähemalt, lasi kuuldavale vaikse vile ja asetas eseme ettevaatlikult maha tagasi. Ta istus, võttis keebi ja koti seljast ning otsis kotist välja taskulambi. Siis heitis ta kõhuli ja hakkas nõgesekupladest ja sinikatest hoolimata uru sisemust valgustama. Tunnel kõverate puujuurte vahel ulatus tükk maad edasi ja pööras siis paremale, ent taskulambi valguses oli selgesti näha mitmesuguse kuju ja suurusega esemeid, mis vedelesid pilla-palla uru sissepääsu lähedal.

Guy pani lambi maha ja ajas käe nii sügavale kui ulatas, kobas sõrmedega, kuni puutus millegi väikese ja kuiva vastu. Ta pea oli surutud vastu ava ümbritsevat niisket läpatanud maad. Juustele ja silmile pudenes mulda. Guy ei märganudki seda. Lõpuks õnnestus tal käeulatuses olevad esemed välja õngitseda. Need oli pruunikaskollased ja paistis, et juba pikemat aega urus olnud. Mõned olid katkised. Paari oli näritud, kuigi hambajäljed olid vanad. Guyl polnud kahtlust, mis need on. Need olid inimese luud.

Rahul, et sai kätte kõik võimalikud tükid, võttis Guy mobiili ja helistas 999. „Levi puudub,” teatas kiri ekraanil talle lahkelt. Guy kirus vaikselt. Ta oli surnud punktis. Kurb aga tõsi.

Ta otsis kotist, kuhu kondid mässida. Ainus sobiv vahend oli kaart ja ta ohverdas selle. Siis ronis ta nõlvale ja läks mööda hirverada metsateeni, rühkis mööda seda metsa teise serva ja üritas uuesti helistada. Seekord see õnnestus.

„Kellega ma ühendan?” küsis operaator.

„Politseiga,” vastas Guy. Kontide omanikku ei saanud kiirabi enam aidata.

Teda ühendati politseiga. Ta ütles oma nime, koduse aadressi, selgitas, et matkab ja rääkis, et leidis nõlvakust alla kukkudes inimese jäänused – kondid.

Nüüd küsis teine, plekine ja natuke ettevaatlik hääl, kus ta asub. Ta ütles, et Stovey metsa servas.

„Ja need luud, söör,” küsis hääl, „te kukkusite neile otsa?”

„Ei,” selgitas Guy. „Ma liigutasin kukkudes uruava varjavat taimestikku.”

„Uru?” küsis hääl. „Siis on tõenäolisem, et need on loomakondid, kas te ei arva?”

„Ei, ei arva,” ütles Guy. „Kui ma oleksin nii arvanud, poleks ma teile helistanud.”

„Inimesed arvavad tihti, et on leidnud inimluud,” ütles hääl. „Aga peaaegu alati osutuvad need loomade omadeks, rebase õhtusöögi jäänusteks. Kas need on väikesed nagu jänesel?”

„Ei,” kähvas Guy. Talle hakkas tunduma, et see on kõige ärritavamalt enesega rahulolev hääl, mida ta on eales kuulnud. „Mõned on kahjustatud ja mõned ainult tükid, osa puudub. Aga on olemas rangluu, kaks poolikut roiet, kolm või neli seljalüli, näritud sääreluu ja terve lõualuu säilinud hammastega. Mõned hambad on parandatud. Sellest võib tuvastamisel abi olla. Kahjuks pole ülejäänud koljut. Muidugi võib sügavamal urus veel midagi leiduda.”

Järgnes vaikus. Guy arvas kuulvat omavahelist vestlust. Siis hakkas temaga rääkima teine, sügavam ja autoriteetsem hääl. Vähemalt polnud see üleolev. Aga see oli kahtlustav.

„Olete kindel, söör?”

„Absoluutselt!” Guyl oli raske nördimust varjata. „Ma tahan ainult küsida, mida ma peaksin edasi tegema. Kas ma toon need lähimasse politseijaoskonda või ootan, kuni keegi siia tuleb? Ma ei oska teid juhatada,” lisas ta. „Ma olen vana karjatee juures.”

„Me oskame sinna tulla, aga saage aru, me ei taha tühja tuult taga ajada. Mitte et ma teid milleski süüdistaksin, härra, aga te võisite eksida. See hammaste asi, mida te mainisite, võib olla värvi muutusest. Vanad kondid võivad olla mõnikord väga kummalist värvi. Kas seal on veel teisi tunnuseid, mis sunnivad teid arvama, et need on inimluud?”

„Miks ma arvan, et need on inimluud?” oigas Guy. „Mitu kord ma pean seda ütlema? Sellepärast, et ma tundsin need ära!”

„Vähesed inimesed võivad seda öelda, härra. Miks te olete nii kindel?

„Sellepärast,” vastas Guy raskelt hingates, „sellepärast, et ma olen arst!”

„Siin see on,” ütles Alan Markby jahmatust varjates.

Tema kõrval autos istuv Meredith Mitchell lappas kinnisvarakatalooge, kuni leidis otsitu.

„Endine kirikla,” luges ta valjult. „Üheksateistkümnenda sajandi algusest. Viis magamistuba, kolm vastuvõtutuba, kivipõrandaga köök. Kõrvalehitised. Vajab mõningast remonti.”

Mõlemad silmitsesid maja läbi tuuleklaasi.

„Vajab põhjalikku remonti,” lausus Meredith kõhklevalt.

„Ilus suur aed,” märkis Markby.

Nad ronisid autost välja ja avasid kriiksuva värava. Kunagi kruusatatud ja nüüdseks rohtu kasvanud veelombiline teerada viis ukseni, mis oli imelikult täksitud, just nagu oleks keegi seda tagunud või kraapinud. Markby vajutas kellanupule.

Sees hakkas koer raevukalt haukuma. Kostis küünekrabinat parketil ja naise häält. Mingit sagimist. Siis paukus kuskil uks ja lõpuks avanes välisuks raske hingamise saatel.

Lävele ilmunud naine oli isegi madalates kingades, mille kohal vilksatasid tumedad villased sukkpüksid, väga pikk. Ta hallid sugemata juuksed ulatusid õlgadeni ning tema kandiline nägu oli meikimata. Ent ta polnud loobunud ehetest – viinamarjakobaraid kujutavatest värvilistest klaashelmestest kõrvarõngastest, mis tundusid olevat käsitöö.

Naine toetas tuge otsides käe uksepiidale ja teatas Markbyle silma vaadates hingeldades: „Roger.”

„Ei, ma olen Alan Markby,” vastas Markby jahmunult. „Ma helistasin maja asjus.”

„Jah, ma tean, kes te olete!” sähvas naine. Tema hingamine oli natuke taastunud ja ta võttis käe uksepiidalt. „Ma pidasin silmas oma koera Rogerit. Ta teeb hirmsat lärmi, aga on tegelikult üks vana tohman. Ei tee kellelegi häda. Talle meeldivad külalised ja tahab nende najale püsti karata. Mõnele see ei meeldi. Sellepärast panin ma ta sinna kinni.” Naine osutas seinakapi suletud uksele.

Selle tagant kostis kaeblikku ulumist.

„Rogerile ei meeldi, kui teda asjasse ei pühendata,” ütles perenaine. „Kas tulete sisse?”

Nad astusid üle läve. Roger vingus ja kraapis ust, mis teda vangis hoidis. Uks rappus hingedel.

„See on minu jaoks nüüd liiga suur,” ütles naine.

„Kas maja või Roger?” sosistas Meredith Alanile õelalt kõrva.

Alan kutsus teda kulmukortsutusega korrale, ent majaomanik polnud midagi kuulnud.

„Ma ei suuda seda kuramuse kohta enam korras hoida. Sellepärast ma tahangi selle ära müüa ja sellepärast odavalt.”

Markby püüdis küsitud hinnale mõeldes mitte skeptiline näida ja päris viisakalt: „Kas teie olete proua Scott?”

„Muidugi olen. Aga teie ei või ju teada, eks ole? Ma võiksin olla majapidajanna. Noh, seda ma ei ole!” Proua Scott tõi kuuldavale üllatavalt sügavahäälse naerumöirge.

Markby tabas Meredithi pilgu ja nad vahetasid vargse muige. Proua Scott purjetas ees, pikk lohmakas seelik lehvimas. Tal oli seljas käsitsi kootud sviiter. Markby arutses endamisi, kas selle kudumisel on üldse mingit mustrit järgitud. Ta polnud säärastes asjades asjatundja, ent selles rõivaesemes oli näha kummalist improvisatsioonipuhangut. Muster koosnes roosakaspunastest, meresinistest ja oranžidest lappidest. Kohtades, kus üks värv asendus teisega, jäi mulje, justkui oleks kudujal lõngast puudu tulnud. Esija tagatükk olid neljakandilised, raglaankäised kohmakalt külge õmmeldud. Need olid nagu torud ja ilma kätisteta. Seesuguse sviitri ja kõrvarõngastega naine oli kahtlemata värvikas kuju.

„See on suur salong,” ütles proua Scott ust hoogsalt lahti lükates. Ta astus kõrvale, et teised saaksid siseneda.

Tuba oli avar, kaunite laekarniisidega ruum, kuid seda polnud aastaid remonditud. Valge uksevärv oli kollaseks tõmbunud ning lingi ümbert tume ja määrdunud. Seinatahveldis kriibitud. Kõikjal lamas paks tolmukord. Mõned üsna kenad antiiksed hõbeesemed laual olid unarusse jäetuna mustaks tõmbunud. Vana sohva oli veidratest kohtadest mügerik, peaaegu nagu proua Scott ise, ja selle aukudest turritasid karedad läikivad hobusejõhvitordid. Kõikjal leidus koerakarvu. Roger oli siia oma märgi jätnud. Tunda oli vänget läppunud lehka, natuke sedamoodi, nagu oleks kerkivasse tainasse segatud märga lambavilla.

„Teil on keskküte,” märkis Alan. Ta silmitses kahtlevalt suurt vanamoelist radiaatorit.

„Oli, aga see ei tööta,” tunnistas proua Scott ausalt. „Uut boilerit on vaja.”

Teised toad olid enam-vähem samasuguses seisukorras. Väike kitsas ruum, mida proua Scott kutsus suurejooneliselt kabinetiks, oli kuhjatud täis tolmunud Victoria-aegset mööblit, millest osa tundus olevat toodud teistest tubadest jalust ära. Meredith, kes oli alati raamatutest huvitatud, laveeris, külg ees, suure klaasustega riiuli juurde, mis oli täis tuubitud nahkköites väljaandeid. Markby heitis üle kummargil Meredithi raamatuselgadele põgusa pilgu. Suurem osa raamatutest olid usualased. Ent alumisel riiulil leidus ruumi ka Victoria krahvkonna ajaloo sarjale ja üks paks köide kandis nimetust „Inimene ja müüt: Eelajalooline pärand.” Kaugemale seinale tammepuust laua kohale oli kinnitatud eebenipuust ja vasest krutsifiks. Laual lebasid valge tolmukorraga kaetud kalender-märkmik ja kibuvitsapuust piip kulunud tubakakotil. Toas oli siiani tunda nõrka, aastatega mööblisse imbunud piibusuitsu lõhna. Markbyl jooksis värin mööda selgroogu üles, otsekui oleks kummituslik käsi seda puudutanud. Taevas hoia, mõtles ta, samasugune kui enne. Täpselt samasugune.

„Te ei kasuta seda tuba?” tabas ta ennast küsimas.

„See on täpselt selline, nagu temast jäi,” vastas proua Scott.

Alan Markby ütles: „Jah, on küll.” Ta tundis endal Meredithi üllatunud pilku. Ta oleks pidanud enne siia tulekut selgitama. Nüüd tuleb sellega oodata.

Köök oli tohutult suur koopasarnane ruum, kus oli säilinud vana roostetanud pliit, mille kõrval seisis rasvaplekiline gaasipliit. Ülakorrusel oli keegi üritanud suure hulga helesinise värvi ja oskamatu käe abil muuta suurt magamistuba veidi värskemaks.

„See on kena tuba,” ütles proua Scott. „Siit avaneb ilus vaade Stovey metsale. Tulge vaadake.”

Nad läksid tõstandakna juurde, mis suure vaevaga avanes. „Natuke kinni kiilunud, nagu maja kõik aknad.”

Nad vaatasid välja. Sealt paistis läbi küla viiv tee, mis lookles kauguses kasvava tumeda metsamassi poole.

„Me asume üsna tee lõpus,” selgitas proua Scott. „Ei mingit läbivoorimist. See on vaikne kena külake. Siin ei käi kedagi, kellel asja pole. Suuremas osas majadest elatakse ajutiselt. Kui omanikke siin pole, kohtab harva mõnda autot. Noh, vahele jäin. See jätab minust valeliku mulje, eks ole?”

Nähtavale oli ilmunud auto. Ja mitte mingi suvaline, vaid politsei tunnusmärkidega auto. See sõitis kõhklevalt mööda, just nagu ei teaks, kuhu minna. Markby kummardas aknast välja nii kaugele kui sai ja saatis pilguga metsa suunas kulgevat sõidukit.

„Ei tea, mis politseil siia asja on?” küsis proua Scott. „Võib-olla lasi keegi metsas püssi? Ei kuulnud küll midagi. Võib-olla laseb tuvisid. See ei peaks politseid huvitama. Võib-olla kütib keegi salaja hirvi?”

„Alan?” Meredith puudutas Markby käsivart.

Markby tõmbas pea kahetsevalt tuppa tagasi. „Mida? Jah, võib olla. Kas me oleme nüüd kõike näinud, proua Scott?”

„Kõike, peale alumise korruse kambrikeste, kus Roger kinni on.”

„Neid pole vaja näidata,” ütles Markby kähku. „Kas me saaksime aias ringi vaadata?”

„Laske käia.” Proua Scott ei avaldanud soovi neid saata.

Kui nad jalutasid hooletusse jäetud lillepeenarde ja rohtukasvanud aiamaa vahel, esitas Meredith küsimuse, mis oli tükk aega keelel pakitsenud:

„Miks sa ei öelnud, et oled selles majas varem viibinud?”

Markby viivitas vastusega. „See oli kaua aega tagasi. Siis asus siin kirikla ja mul oli kohustus seda külastada. Töö asjus, rutiinne küsitlus, tead küll.”

„Kas see oli juhtumisi härra Scott?”

„Mida? Oi, ei. See oli keegi Pattinsoni-nimeline sell.”

„Kas sa tahtsid sellepärast, et me seda vaatama tuleme? Et sa olid seda juba näinud? Miks sa ei öelnud?”

„Ma… ma polnud majaga tuttav. Tookord mulle seda ei näidatud. Mind juhatati otse vikaari kabinetti ja pärast temaga rääkimist lahkusin ma kohe. Ma ei näinud teisi tube.” Ta lisas: „Maja pole just eriti heas korras.”

Meredith üritas lisada pisut optimismi: „Elutuba on väga ilus ja suur. Kuigi kulukas kütta. Kas siis, kui sa seda aastate eest nägid, oli maja veidi kobedam?”

„Ma ütlesin sulle, et nägin tookord ainult eeshalli ja kabinetti. Need olid korras. Mitte et ma oleksin neile erilist tähelepanu pööranud. Ma olen üsna kindel, et raamaturiiul ja laud seisid samas kohas, samuti krutsifiks, ainult et kõik oli puhas ja korras.”

„Proua Scott on kena inimene, väheke imelik, aga meeldiv.”

Markby jäi seisma ja pööras Meredithi poole. Naise nägu oli pruuni juuksepahmaka taga varjul. Tema käed olid teksapükste taskus ja ta togis varbaga mingi ehispiirde tükikest. Markby võttis tal õlast kinni. „Ära mängi kometit. Ma tunnen ennast niigi süüdi. Siiatulek oli viga. Sulle ei meeldi see maja. Ütle otse välja.”

„Noh, jah… hea küll.” Meredith heitis juuksed näolt, tõmbas käed taskutest ja hakkas sõrmede abil loendama: „Küte ei tööta, aknad ei käi lahti ja ma võin vedada kihla, et torustikuga on midagi korrast ära. Plussiks on suured toad, mõned armsad omale ajale iseloomulikud detailid nagu need karniisid, ja aed, mis on nagu sinu unelm.” Ta ohkas. „Aga küla on välja surnud. Anna andeks. Võib-olla sulle meeldib. Mul oleks heameel öelda, et mulle samuti. Aga ei meeldi. Ise sa ju küsisid,” lõpetas ta ennastõigustavalt.

Ta surus rahustavalt Markby kätt. „Kui me jätkame otsimist, leiame kindlasti midagi sobivat.”

„Ja siis me abiellume?”

„Siis me abiellume. Ma ei tagane lubadusest, Alan.” Ta vaatas mehele paksu juuksetuka alt ärevalt otsa.

„Hea küll,” ütles Markby teda musitades. „Ma nii kindluse mõttes. Küsimus pole minus, vaid majas.”

„Küsimus pole sinus. See maja on nagu Dracula suvila.”

Nad puhkesid naerma ja hakkasid värava poole liikuma.

„Ei tea, mida see patrullauto siit otsib?” küsis Markby mõtlikult.

„Ei midagi, mis peaks sind huvitama, politseiülem. Kas proua Scott teab, et sa oled võmm?”

„Ma ei öelnud seda, kui talle helistasin. Ma ei reklaami oma ametit. Kuulge, ma töötan politseis! Sellele ei vaadata just hea pilguga.”

Nad jõudsid auto juurde.

„Me võiksime,” alustas Markby ääri-veeri, „sõita ja metsale pilgu peale heita.”

„Kas metsale, või sellele, mis politseil sinna asja on?”

„Nii ja naa.”

„Eks siis mine,” ütles Meredith alistunult. „Sa ei jääks nagunii enne rahule. Aga jäta mind mängust välja. Ma vaatan parem kirikut, kui see peaks lahti olema. Igatahes ootan ma sind siin. Korja mind peale, kui oled oma töise puhkepäeva lõpetanud.”