Читать книгу Väsimatu kurjus - Ann Granger - Страница 3

Kui Markby metsale lähemale sõitis, muutus tee järjest hullemaks. Asfaltkatte jäänused oli pragunenud ja rohtu kasvanud. Teeservad olid ebatasased ja auto logises ning rappus, vänderdades keset teed üle vihmaveega täidetud aukude. Markby lootis, et et politseiauto ei tule talle vastu. Mõnes kohas olid teeäärsed kiviaiad murenenud ja tekitanud väikesi varinguid, paisates teele kollaseid kamakaid. Keegi polnud vaevunud neid kõrvale nihutama. Ilmselt ei käidud siin kunagi autoga. Mitte kunagi? Noh, kui, siis väga harva.

„Mina kivikuningas,” ümises Markby kõvasti ja valesti. Talle oli elevant kõrva peale astunud, nii et vahet polnud. Sellest oli kahju. Talle oleks meeldinud muusikat nautida. Talle meeldisid Gilberti ja Sullivani operetid, ent pigem nende lüürika kui meloodia pärast.

Ta jäi vait ja mõtles majale. See oli olnud suur möödalaskmine. Võib-olla oleks ta pidanud mainima Meredithile, et oli seal varem käinud. Aga see oli toimunud nii ammu, ja nagu ta oli üritanud selgitada, nägi ta tookord ainult seda klaustrofoobiat tekitavat kabinetti. Kuid see koht polnud kaugeltki ebasõbralik. Pigem meeldiv, nagu ta mäletas. Vikaar Pattinson oli olnud vanem, natuke hajevil olekuga mees, aga oma hingekarja eest seistes üsnagi terane. Markbyle meenus, et tookord oli seisnud vikaari ees laual just seesama paks köide müütidest, mida Markby oli täna riiulil märganud. „Mind huvitavad pisut sedasorti asjad,” oli ta vabandavalt öelnud.

Lower Stoveys elav inimene vajab pikkadeks õhtuteks mingit tegevust. Markby pidi tunnistama, et tookord ei tundunud küla talle nii maha jäetud. Aastate eest elas siin rohkem rahvast. Lapsed olid jooksnud külakoolist koju. Naised rääkisid poe ees klatšijuttu. Ja kellelgi oli maja kõrval kuuris jalanõude ja hobuserakmete parandustöökoda. Võib-olla oli kuur ammu kokku varisenud. Markby ei näinud sellest jälgegi. Ka polnud enam kooli, poodi ja muidugi ka lapsi, sest noored pered olid kahe esimese puudumisel minema kolinud. Nüüd oli külast saanud mahajäetud kolgas. Tühermaa oli küll asustatud suvilate ja jõukate mitme autoga ringisõeluvate abielupaaridega, kuid jäi ikkagi tühermaaks.

Markbyl ja Meredithil oli kokkulepe. Nad otsivad endale maja ja abielluvad. Hetkel elas Markby Victoria-aegses majas Bamfordis ja Meredith oma väikeses majakeses ridaelamu servas. Nad olid katsetanud elada Markby juures, aga sellest ei tulnud midagi välja. Meredith oli kaljukindel, et see ei õnnestu ka tema juures, sest see oli palju väiksem kui Markby maja. Nad olid pidevalt teineteisel jalus. Ainus võimalus oli otsida uus maja, ent kust leida säärast, mis mõlemale meeldiks? Senini olid nad käinud vaatamas viit. Mitte just palju, arvas Markby. Aga piisavalt, et kaotada julgust. Selletõttu oli Markby pannud kõik lootused Lower Stovey vanale kiriklale. Aga täna oli juba esimene pilk hävitanud rõõmsad ootused. Ja Meredithile ei saa süüks panna, et talle maja ei meeldi. Markby soovis väga, et temas pesitsema hakanud salakahtlusel, nagu oleks Meredithi loobumisel mõni muu põhjus kui maja vead, poleks tõepõhja all. Võib-olla – ainult võib-olla – tahab ta aega võita.

Markby kinnitas endale, et see kahtlus on alusetu ja tuleb peast välja visata. See on naeruväärne. Aga ikkagi ajab mõte abiellumisest Meredithi närvi. Ainuüksi nõustumine oli võtnud tohutu aja. Markby ohkas. Ta ei soovinud muud, kui minna kohalikku perekonnaseisubüroosse ja anda allkiri vastavale reale. Lõpuks oli ka Meredith sellega nõustunud. Asi seisis selle taga, et nad pole leidnud maja. Pole leidnud seesugust, kus nad tahaksid elada.

Markby võpatas, surus pidurile ja vaatas autoaknast välja. Tee sai otsa. See poleks tohtinud teda üllatada. Seal seal, kust tee peateelt Lower Stovey poole pööras, seisis suur silmatorkav silt hoiatusega LÄBISÕITU EI OLE. Aga et see nii järsku lõpeb, ei osanud Markby oodata. Järsku oli auto ees pikk rohi ja värav. Värava taga kasvasid puud. Siin valitses vaikus ja rahu, nagu aastaid tagasi. Kakskümmend, ei kakskümmend kaks aastat tagasi? Nii kaua? Sellest ajast oli vähe muutunud. Metsa sünkjas mass tundus tema kohal kõrgudes hirmuäratav isegi ilma mälestusteta, mis lisasid kõhedust. Ta mäletas hästi esimest korda, kui ta seisis täpselt samas kohas ja oli sama vaatepildi tunnistajaks. Mälestus oli nii terav ja kristallselge, otsekui oleks see kõik olnud alles eile, ja ka tunne polnud muutunud. Ta polnud siis ega kunagi hiljem viibinud säherduses paigas, mis sundis teda, kaine mõistuse ja vähese kujutlusvõimega meest, uskuma imedesse. Mitte headesse imedesse nagu muinasjutuvanaemad ja kristallkingakesed, vaid vanade jumalate ja imetegijate musta maagiasse.

Aastad olid möödunud hirmuäratava kiirusega. Mis oli sundinud teda Lower Stoveysse tagasi pöörduma? Et vaadata oletatavat tulevast majavaldust? Või alateadvuslik, haiglane uudishimu või ammune lõpetamata juhtum? Kui ta oli näinud metsa poole sõitvat politseiautot, oli ta süda hakanud kiiremini tuksuma, temas tekkis jahikirg ja veel midagi ootuse, isegi lootuse taolist. Lootus, et vana saladus tuuakse lõpuks päevavalgele. Kas on võimalik, et pärast nii pikki aastaid on Kartulimees tagasi?

Juba kahekümne kahe aasta eest polnud see koht Markbyle päris tundmatu. Ta teadis vana karjateed, oli seda mööda teismelisena koos sõpradega isegi kõndinud. Ta teadis, et tee viib läbi metsa. Aga küla ise oli olnud Markbyle võõras ja sinna oli toonud teda Kartulimees.

Tookord oli Markby olnud äsja inspektoriks ülendatud – nagu tema noor kolleeg Dave Pearce praegu. Nagu Dave’gi, oli ta end uues auastmes tundnud ebamugavalt ja harjumatult, justnagu uues ülikonnas. Ta oli olnud tahtmist täis ennast näidata ja mitte vigu teha. Politseiülemaks oli tookord Pelham, vanem mees, kaval kui isarebane, kes ei tahtnud kuidagi pensionile jääda.

„Vigu teha pole häbiasi,” oli ta Markbyle öelnud, „tingimustel, et nendest õpitakse. Ainult siis, kui sa kordad samu vigu ja nendest järeldusi ei tee, pead küsima eneselt, kas oled ikka õige ameti valinud.”

Markby oli teinud aastate jooksul palju vigu, ent ta ei uskunud siiani, et oleks tolle juhtumi juures ühtegi teinud – ka mitte nüüd, tagasi vaadates. Aga kuigi ta oli teinud kõik õigesti, reeglite järgi, ei viinud see kuhugi. Võib-olla oli ta tollal liiga noor ja kogenematu, et eirata reegleid ja tegutseda omamoodi. Markby ohkas, sest veel üks mälestus kerkis pinnale.

Ja taas nagu Dave praegu, oli Markby tollal äsja abiellunud. Ta lootis, et Dave’i abielu kestab kauem kui nendel. Ilmselt küll. Dave ja Tessa näisid olevat paar, kes elab üle abielu algaastate tormised perioodid. Temal ja Rachelil see ei õnnestunud. Nende paat uppus juba esimese tormi ajal.

Ja ikkagi soovis ta abielluda uuesti, abielluda Meredithiga. Miks peaks ta arvama, et pärast esimest ebaõnnestumist läheb teist korda paremini? Võib-olla aitasid selleks kaasa mälestused politseiülem Pelhamist ja tema kodukootud elutarkustest. Markby lootis, et on vigadest õppinud. Võib-olla tuleb harjutamine isegi abielus kasuks.

Stovey mets ja Kartulimees olid Markby esimene iseseisev juhtum uues ametis. „Vaata, mis sul annab sellest välja pigistada, Alan,” oli Pelham müristanud. „See kuradi tõbras tuleb kätte saada.”

Ent Markby suureks pettumuseks ei saadud teda kätte. Tema esimene juhtum – ja see nurjus täiega. See ei olnud hea enne. Õnneks polnud ta ebausklik, aga juba tookord oli olnud tal tunne, et Stovey metsas on midagi halbaennustavat, ja mitte ainult Kartulimees. Võib-olla sellepärast ei maininudki ta Meredithile, et on siin varem viibinud. Juba esimesel korral oli tal olnud tunne, et on põrganud kokku kavalama mõistusega kui tema enda oma.

Aastate jooksul, kui ta mõtted selle juhtumi juurde tagasi pöördusid – mida aeg-ajalt kõigest hoolimata ette tuli –, oli ta püüdnud end lohutada. Öelnud enesele, et tollal ei kasutanud politsei kurjategija tuvastamisel DNA-d. Samuti polnud väljaspool pealinna võimalust lasta spetsialistil koostada kurjategija psühholoogilist portreed. Nende relvadega, mida praegu peeti tavaliseks, oleks ta võinud selle mehe kätte saada.

Kartulimees oli olnud sarivägistaja. Politsei ei teadnud ohvrite arvu, nagu seesugustel juhtudel ikka. Teati ainult neid naisi, kes selle ise avalikustasid. Ja kakskümmend kaks aastat tagasi ei tahtnud naised eriti oma lugu avaldada, kartes alandavaid ülekuulamisi politseis ja kaaskodanikke, kes süüdistavad pigem ohvrit kui kurjategijat. „Mis ta seal metsas üksinda hulkus?” olid paljud uuest ohvrist kuuldes küsinud. Külaelanikud, keda oleks vägistaja tabamine pidanud kõige rohkem huvitama, olid kõige vähem koostööks valmis ja see oli juurdluse kõige rohkem nördima panev aspekt.

Esimene politseile teada olev ohver oli Mavis Cotteri nimeline tüdruk, kelle kohta öeldakse viisakalt „pisut lihtsakoeline”. Teda rääkima saada polnud kerge. Tema sõnavara oli piiratud ja ta ise raskes šokis. Ta polnud harjunud vastama küsimustele ning ta ei osanud õieti lugeda ega kirjutada. Nagu pärast mitut väsitavat küsitlust selgus, oli ta läinud metsaserva mustikaid korjama. Ta oli liikunud üsna kaugele ja otsustanud tulla koju otse läbi metsa.

Ta ei kuulnud mehe lähenemist. Ta ei näinud teda. Mees oli äkitselt talle midagi üle pea visanud ja käsi kinni hoidnud. Ainus üksikasi, mida tüdruk oskas öelda, oli see, et ta oli tundnud mulla lõhna. Alguses ei pööranud politsei sellele tähelepanu, sest metsa all lamades oli mulla lõhn tavaline. Mõned olid isegi kahelnud, kas Mavis üldse vägistati, pigem oli ise nõus, kartis pärast tunnistada ja mõtles välja loo ründamisest.

Markby oli kaldunud teda uskuma, sest ta ei arvanud, et Mavise vaimsed võimed küündinuks midagi välja mõtlema või siis seda kordama, ja tüdrukul olid vastused valmis ka kõige skeptilistematele küsimustele (kui need talt lõpuks kätte saadi).

Miks ei leitud metsast riietuseset või riidetükki, mis mees oli talle pähe visanud? Sellepärast, et mees oli selle kaasa võtnud. Miks Mavis ei näinud teda siis, kui ta minema jooksis? Sellepärast, et mees oli surunud ta näoga vastu maad lehekõdusse ja ähvardanud, et kui ta ennast liigutab, siis tapetakse ta ära. Mehe hääl oli olnud kare ja kõlanud naljakalt. Mavis ei tundnud seda. Ta oli lamanud hirmust tükk aega, ta ei teadnud kui kaua, ja kui julges üles vaadata, siis nägi ta, et on üksi, ja jooksis koju. Mees oli varastanud ta kaelakee. Kee polnud midagi enamat kui rida odavaid klaashelmeid, aga see oli olnud Mavise uhkus ja rõõm, ning tüdruk oli nutnud selle pärast rohkem kui süütuse kaotamise pärast – viimase tähendus jäi talle hoopis võõraks. Temalt küsiti, kas ta ei saanud helmeid lihtsalt kaotada, teadmata, et niit on katki läinud? Ei, kinnitas Mavis nuttes. Mees oli kee tal kaelast rebinud ja tal oli olnud valus, kui niit katki läks. Märgid kõril kinnitasid ta juttu. Ja ikkagi olid Lower Stovey küla elanikud põhiliselt seda meelt, et Mavis Cotteri juttu ei saa uskuda, kuna tüdruku peaga pole kõik korras, pole kunagi olnud. Ainult ema uskus, et tütre kallal on kasutatud vägivalda.

Aga järgmist vägistamisohvrit Jennifer Fernleyt pidid nad ometi uskuma. Jennifer oli tudeng ja kibe matkaja. Tema ja sõber olid hakanud minema Banfordi, ent sõber oli kohe varsti jala välja väänanud ja matka katkestanud. Jennifer jätkas üksi. Teda rünnati Stovey metsarajal. Ta oli kuulnud selja taga jooksusamme. Milliseid jooksusamme? Mitte kergeid sportlaslikke, vaid pigem raskeid ja kohmakaid. Jennifer oli vaadanud tagasi, kuid näinud ainult tumedat kogu, ja siis oli talle midagi kotitaolist pähe visatud, nii et ta ei näinud enam midagi, ning seejärel kätest kinni hoitud. Ta oli tundnud mulla lõhna. Pärast vägistamist oli mees surunud ta peadpidi põldmarjapõõsasse, mis kriimustas näo veriseks, ja käskinud mitte liigutada, muidu ta sureb. Mehe hääl oli olnud kähe ja iseäralik. Ja ka Jenniferilt oli ta midagi röövinud. Käekella.

„See sell on kollektsionäär,” ütles vana Belham seda kuuldes. „Ta võtab ohvritelt midagi suveniiriks. Ilmselt on tal kodus neid terve karbitäis, mida ta õhtuti näperdab.”

See oli olnud Markby, kes oletas, et arvestades mullalõhna võis mees visata ohvritele pähe kartulikoti. Pärast seda oli ajakirjandus ristinud vägistaja Kartulimeheks. Keegi naljahammas oli joonistanud isegi pilapildi ja kinnitanud uurijatetoa seinale. Karikatuur kujutas peata kartulit meenutavat keha, millest ulatusid välja kriipsutaolised käed ja jalad, ovaali keskele olid joonistatud silmad, nina ja suu. Joonise all seisis tekst TAGAOTSITAV. Markby oli vihastanud ja pildi maha rebinud.

Selle juurdluse käigus oligi Markby külastanud Lower Stovey vikaari Pattinsoni. Teda oli hoiatatud, et Pattinson on õpetlase tüüpi mees, Markby informaatori sõnutsi natuke oma ajast väljas. Tüüp, kes elab meelsamini raamatute keskel, peab pühapäeval mõne jumalateenistuse ja sobib pigem kaheksateistkümnendasse kui kahekümnendasse sajandisse. Sellest hoolimata avastas Markby kohe, et Pattinsonil on oma kogudusest kindel arvamus ja ta keeldus tunnistamast isegi mõtet, et vägistaja võik olla keegi nende seast. Kõik olid perekonnainimesed, hingepõhjani ausad – nii ta ütles. Küla oli väike. Kõik tundsid üksteist. Kui nende hulgas elaks mõni vägivaldne psühhopaat, oleks keegi sellest kindlasti teadnud.

Markby oli püüdnud asjatult selgitada, et keegi kindlasti teaks. Ainult ei räägi. Ta pööras vikaari tähelepanu ka ründaja häälele: räme, naljakas, iseäralik. „Nagu loomal, kui loom saaks rääkida,” oli kirjeldanud seda üks külanaine – kolmas ohver. See sundis Markbyt oletama, et vägistaja moonutas häält, ja miks oleks ta pidanud seda tegema, kui poleks kartnud äratundmist?

Vikaar jäi kindlaks. Ükskõik, kes see mees on, pole ta Lower Stovey elanik. Vanal karjateel käib palju inimesi. Peale matkajate kasutasid seda hulgused, New Age’i hipid, mustlased ja muu igat sorti rahvas. Politsei peaks otsima süüdlast nende hulgast.

Pärast seda oli teatatud veel kahest vägistamisest: üks oli ühe teise küla naine, teine noor tüdruk, kes oli tulnud metsavahel rattalt maha, et kergendada loomulikke vajadusi. Esimeselt ohvrilt oli Kartulimees võtnud suveniiriks pärlkõrvarõnga, teiselt vasest käevõru.

Sellega oli asi lõppenud. Vägistamised lakkasid. Kartulimehest sai kohalik legend, ebareaalne kuju, välja arvatud ohvrite mälestustes ja politseinike mõtetes kui meeldetuletus nurjunud juurdlusest. Võib-olla oli reverend Pattinsonil õigus ja mees oli hulgus, kes pesitses mõnda aega metsas, ja kui politsei muutus liiga pealetükkivaks, kolis sealt minema. Kartulimees oli kadunud sama äkitselt kui oli ilmunud.

Markby hakkas kitsal autoistmel nihelema ja koondas mõtted praegusele hetkele. Ta nägi rohule pargitud politseiautot, ent näha polnud hingelistki. Kas politseinikud olid läinud metsa nagu lapsed muinasjutus ja sinna ära eksinud? Ja läheduses pole ühtegi sõbralikku puuraidurit neid päästmas. Kes see puuraidur neis muinasjuttudes tegelikult on? küsis Markby endalt, kui mõtted taas uitama läksid. Mida ta endast kujutab? Kindlasti metsahaldjat. Ja kes oli olnud Kartulimees?

Markby tuli autost välja ja ta jalad vajusid kohe mudasse. Puudelt tilkus vett. Markby sumpas edasi, ta kingad kattusid porikamakatega.

Värava juurde jõudes kuulis ta hääli ja nägi tumeda metsa alt ilmuvat kolme meest. Kaks olid politseimundris, kolmas kärtskollases keebis vormitu kogu, suur küürutaoline pamp seljas.

Nad kohtusid värava juures. Markby laskis nad läbi ja näitas siis töötõendit. „Tohoh, politseiülem ise,” ütles üks politseinikest aukartusega. „Nad saatsid teid ka siia?”

„Ei,” vastas Markby. „Ma juhtusin külas olema ja nägin teie autot. Ma olen lihtsalt uudishimulik. Mis siin sünnib?”

Politseinikul oli käes paberisse keeratud pakk, mis võinuks viidata kalale ja friikartulitele, mida see arvatavasti polnud. Mees suunas pilgu paberile. „Kondid, söör.” Politseinik asus ettevaatlikult pakki avama.

Markby tundis paberis ära kortsus maakaardi. Politseinik ulatas selle Markbyle näha. Seal oli kamalutäis pruunikaid esemeid, millest üks oli lõualuu. Markby nägu vaeva, et säilitada ükskõikset ilmet. Kas võis olla, et need on kaduma läinud vägistaja luud, või kuuluvad need ühele tema ohvritest? Kas keegi neist oli tõstnud pead, näinud teda ja maksnud eluga?

„Üsna vanad,” märkis ta. Jah, lamanud siis kakskümmend aastat või rohkemgi. Ta silmitses kollases vihmakeebis noort meest ja tegi oletuse: „Kas teie leidsite need, härra?”

„Jah,” vastas mees. „Ma kukkusin nõlvakul ja seal need olid.”

„See härra on doktor Morgan,” selgitas teine politseinik. „Meedikuna tundis ta need kohe ära. Me otsisime leiukoha ümbruse läbi. Esimesel kiirel vaatlusel ei leidnud me rohkem midagi.”

„Ma hoolitsen, et keegi tuleb ja otsib uuesti.” Ta silmitses metsa. „Tervet metsa on raske läbi otsida.”

„Kahju, et te ei jätnud neid sinna, kust leidsite, härra,” lausus teine politseinik kollases keebis mehele. „Kas te olete kindel, et leiate õige koha uuesti üles?”

„Kindel,” ütles doktor Morgan. „Te nägite ise neid jälgi, mida ma nõlvakust alla veeredes jätsin. Ma ei jätnud konte sinna sellepärast, et mingi loom võib need enne teie tulekut minema tirida. Ma ei saanud ka nende juurde jääda. Ma ütlesin, et seal pole mobiililevi ja pealegi poleks te mind ealeski leidnud. Ma olin sunnitud metsast välja tulema ja teid siin ootama.”

„Te peate tulema kaasa ja andma tunnistuse,” ütles esimene politseinik. Ta heitis Markbyle natuke kõhkleva pilgu.

„Tänan, et te leiust teatasite, doktor,” ütles Markby viisakalt. „Võib arvata, et see vahejuhtum rikkus teie matka ära.”

„Pole hullu,” vastas Morgan nukra alistuvusega. „See matk hakkas algusest peale kiiva kiskuma.”

„Stovey mets on õnnetu koht,” ütles Markby ja teised kolm vaatasid talle hämmastunult otsa.