Читать книгу Tellised ja surm - Ann Granger - Страница 3

Varem, kui tulesüütaja ehk soovinud oleks, hakkas öötaevas veiklev erepunane kuma andma märku allpool möllavatest leekidest. Hõõguvad tuhaebemed pikkisid roosakasse pilve säravaid kullatäppe, nagu oleks tegu mõne väiksema tulevärgiga. Pooleteise kilomeetri raadiuses tuletõrjesireenide peale üles ärganud ja ülemise korruse akendele tõtanud inimesed sõnasid üksteisele: „See peab olema Key House.”

„Pange tähele,” kuulutas Roger Trenton, „pärast tuleb nagunii välja, et see on skvotterite töö. Kas ma pole seda alati rääkinud? See maja on nagu hunnik tulehakatist, tühi, sissemurdjate peale pole mõeldud, ja lausa ootab, et midagi sellist juhtuks! Volikogu süü.”

„Mitte volikogu,” pomises tema naine tagasi voodisse ronides. „Ega’s nemad sinna ei läinud tikku tõmbama.”

Mees vaatas talle otsa. „See on sama hea, kui oleksid!” Roosalt kumava taeva taustal jättis Trentoni sakris juuksepahmakas tema läikiva, kiilaneva otsaesise ümber mulje korrapäratust oreoolist. „Jaa, mul on kõrge laup,” tavatses ta öelda. „Juukseid veel jätkub, aga selle kõrge lauba olen ma pärinud isalt.”

„Jah, tema oli samuti kiilas,” mõtles Poppy Trenton ja puges patjade vahele. „Ah või kõrge laup! Ma mäletan su isa kiilaspead juba sellest päevast, kui sa mind esimest korda oma vanematele näha tõid. Ma oleksin pidanud oma tulevast äiapapat natuke tähelepanelikumalt uurima. Kui ma oleksin taibanud, et Roger muutub samasuguseks kui see vana jorss, ma oleksin kihluse sealsamas ja jalapealt võib-olla üles öelnud! No sa vaata teda. Ta kannab isegi samasugust pidžaamat kui ta isa – triibulisest flanellist, paelaga vöökohal, ja pesusametist susse.”

„Hahaa!” karjus Roger. Ta tõstis käe ja viibutas kauge tule suunas võidukalt sõrme. „Ma ütlesin kohe!”

Naine piilus suleteki varjust end akna all sisse seadnud abikaasa poole. Ime, et ta teda puhtast lustist nokkima ei hakanud. Selle asemel märkis ta tõredalt: „Isegi kui skvotterid on tõesti süüdi, siis ma loodan, et keegi sisse ei jäänud.”

„Aknaid on küllalt – saavad välja, kui vaja,” vastas Roger. „Sama teed mööda, kust sisse tulid. Ükski aken pole korralikult, eks ole, kinni löödud. Ukseluku muugiks vist lapski lahti. Ma olen volikogule Key House’i asjus mitu kirja saatnud, tead ju küll. Võid neid lugeda, kui tahad. Koopiad on kõik volikoguga peetud kirjavahetuse kaustas. See lausa rikub maastikku, ütlen ma. Pole vaja, pole kohe põrmugi vaja. Kena vana maja jäetakse lihtsalt lagunema. Ütlesin tollele noorele inimesele seal volikogus, et nad peaksid omaniku üles otsima ja käskima tal midagi ette võtta.”

„Gervase Crown,” ümises naine. „Ta läks Portugali elama.”

„Ma tean!” nähvas Roger. „Õhetav ilueedi, kellest pole kunagi tasunud oodata, et ta midagi teeks. Tüütus.”

„Ta isa oli väga kena välimusega,” pomises Poppy ettevaatamatult.

See pani Rogeri tema valvepostil ümber pöörama. „Kelle isa?”

„Gervase’i oma, Sebastian Crown.”

„Ei olnud. Ma käisin temaga koos koolis. See vend ei olnud ühestki otsast kena välimusega. Sa ajad mingit jama, Poppy. Aga ta oli hea kambajõmm, see Sebastian, selline arukas. Ainult et tal ei vedanud kunagi, ei naise ega selle viletsa tohmanist pojaga. Päris hea, et noor Crown siit kaugele ära läks.”

„Tegelikult päris naljakas,” alustas Poppy, „ükspäev ma…”

Roger oli pilgu uuesti aknasse pööranud ja Poppy jättis lause lõpetamata. Roger ütleks jälle, et see kõik on jama. Aga tol hetkel oli ta seda uskuma jäänud. Ja nüüd see tulekahju… See tekitas rahutust. „Võib-olla peaksin Serenale helistama,” mõtles ta.

„Ahaa!” kraaksatas Roger akna alt, kus ta oma roosakalt hõõguva juuksepahmakaga nägi välja nagu mingi dementne ülekaaluline kukeke. „Tahad teada, mis mind üldse ei üllataks? Kui nad pärast leiaksid tukkide keskelt mõne laiba.”

„Ohh, jäta!” Poppy ehmatas ärkvele, võpatas ja tõusis istuma. „Ära aja niisugust juttu, Roger!”

„Ah, mine magama, Poppy,” vastas tema abikaasa.

Tuli oli teinud, mis võis, kuid Key House’i ei olnud kerge hävitada. See oli 18. sajandi algusest pärit kivihoonega. Kuninganna Anne alles valitses, kui esimesed elanikud sisse kolisid. Hannoverlased valmistusid pärast tema surma trooni hõivama ja pagendatud Stuartid tegelesid konspireerimisega, et neilt võit eest ära napsata. Key House’i silmad nägid nii nende kui ka järgmiste põlvede tulekut-minekut ja hoone pidas kõigile tormidele vapralt vastu. Kuni selle päevani. Majaseinad olid alt ligi meetri paksused, õhenedes ülespoole tõustes kuni kolmekümne sentimeetrini räästa all. Katuse tegemisel oli kasutatud mitut mõõtu traditsioonilist Cotswoldi katusekivi, mida on kokku kakskümmend kuus sorti, igaühel oma nimi ja kindel koht katusel. Kõik need kivid olid nüüd majja sisse varisenud ja vedelesid läbisegi maas – pikad poisid ja lühikesed poisid, nired ja vivutid. Need võib-olla päästetakse, sest neil on oma väärtus, ja kui neid ei kasutata selle katuse taastamiseks, siis kuluvad nad ehk ära mõnele teisele.

Ülejäänu – kaarduvate käsipuude ja nikerdatud keskpostiga tammepuust trepp, põrandaplaadid, laetalad, sarikad ja sajanditega tumenenud seinatahveldis eeskojas, kabinetis ning söögitoas – oli läinud. Sarikate jäänused olid veel äratuntavad, need olid valmistatud iidsetest puutüvedest. Need alles hõõgusid, olles tublisti söestunud ja tahmanud ning erineva pikkusega tükkideks murdunud. Kuid neil võis veelgi näha oksaauke ja peitlijälgi kohtades, kus sarikaid käsitsi töötleva puusepa tööriist oli liiga sügavale tunginud.

Pärastlõuna oli juba käes, kui avastati, et seal, kus oli olnud köök ja seintel rippusid moodsate sissehitatud nõudekappide mustunud jäänused, lebab prahi all surnukeha. Roger Trenton pidi varsti teada saama, et tal oli õigus.

Inspektor Jessica Campbell saabus sündmuskohale hiljem kui teised, kui teatati süngest avastusest. Ta vaatas, kuidas aur ja suits visast majakerest välja voogasid, ning tundis palgedel kunagisest pehmest Cotswoldi lubjakivist lainetena õhkuvat kuumust. Need nõest mustad, katsumiseks liiga kuumad kivid olid samuti ellujääjad. Jessica pani külmad sõrmed näole ja tundis, kuidas need soojust endasse imevad ning näpuotsad surisema hakkavad.

Ilm oli kaua soe püsinud. Kuid paaril viimasel nädalal andis talv endast tugevneva tuule ja esimeste öökülmadega otsustavalt märku. Hekitrimmer ei olnud selle üksildase tee ääres tegutseda söandanud, ümberkaudsed puud ja põõsad pakkusid korrapäratut pilti raagus loodusest. Mahalangenud lehed lebasid vaaludes ja täitsid kraave. Kui mõni puu veel elus püüdis olla, siis tegi ta seda otsekui trotsliku eneseõigustuse saatel. Näis, nagu oleksid nad ise teadnud, et neist viletsatest lehestikujäänustest pole õiget asendajat kuldse sügise kollasele ja punasele ega ammugi mitte haljendavaile kevadvarjundeile.

Tuul kandis kuivi lehti üle Key House’i hooletusse jäetud muru, et nad ümbritsevatest hekimüüridest mööda hiilinud ja õuele tunginud põldmarjapuhmaste all kompostiks saaks. Põldmari oli õuepealset vallutanud juba mitu aastat ning järk-järgult majani peaaegu välja jõudnud. Õuel rassinud pritsimehed olid mõnedki okkalised harud maha trampinud ja nende voolikutest välja voolanud vesi pani lehevaiba sätendama. Ent niipea, kui inimese kohalolek taas lakkas, olid puhmad ajutisest tagasilöögist üle saanud ja oma halastamatut edasitungi jätkanud. Lehepahn vajub maaligi ja laguneb pruuniks mullapuruks. Kui keegi Key House’i üles ei ehita, ronivad alustaimestik ja põõsad katkiste akende ja mahapõlenud uste kaudu müüridest läbi.

Praegu näis hävinud hoone närbuva loodusega kokku sobivat. Jess manas hetkeks silme ette kujutluspildi Okasroosikese lossi kombel okastesse ja oksaväätidesse mattunud majast. Tema meeliskluse katkestas hääl, mis kuulus ta kõrval seisatanud arstile.

„Narkarid,” arvas arst lakooniliselt. Tema nimi oli Layton, ta oli pikka kasvu ja kühmus mees, ilmselt üsna lähedal pensionieale.

Tema rohekas tviidülikond oli hea lõikega ja korralikult õmmeldud, kuid vanamoodne ja rippus viisil, mis vihjas, et selle kandja oli kunagi märksa tüsedam olnud. Kõneldes püüdis ta erilise eduta pühkida käiselt maha sinna pudenenud nõge. Nähes, et ta on sel viisil käisele vaid tumeda pleki tekitanud, mühatas ta nördinult. „Te ei suuda ette kujutada, kui sageli nad ennast pildituks tõmbavad, ja siis juhtub midagi sellist. Nojah, võib-olla teie suudate, inspektor. Teie olete selliseid asju varemgi näinud, julgeksin arvata.”

Layton noogutas vabandavalt. Tema pisut liiga pikaks kasvanud hallid juuksed läksid sellest rohkem sassi.

Ehkki tegemist oli kõrvalise teekesega, ei olnud nad ainsad uudistajad. Jessi oli alati hämmastanud, kuidas inimesed isegi sellises kohas õnnetust või selle toimumiskohta vaatama tõttasid. Tõsi, rahvast ei olnud palju. Oli üks pikk vimmas vanem mees, vihmajakk seljas, kiilanevat peakolu ümbritsemas hall juusteraamistus nagu oreool. Kust pagan küll tema oli välja ilmunud? Eemal seisid kaks tuules ja päikses parkunud näoga nooremat meest ning uurisid majavaremeid kergelt vargsel pilgul viisakalt kauguselt. Jess liigitas nad ringiuitajateks, kes võib-olla kaalutlesid, kas tasub hiljem, kui kõik on lahkunud, tagasi tulla ja järele uurida, ega seal mingit metallikola leida ei ole.

Jessile kõige lähemal seisis prillidega vanaproua, peas kõrvadeni tõmmatud villane müts, seljas helekollane paksem jakk ja jalas silmatorkavad püksid, mis pidid ta sel vaevalt jalgraja laiusel teel oma koeraga jalutades nähtavaks tegema. Kõnealune koer näis pahuras tujus olevat. Teda tulekahjud ei huvitanud. Koer oli mopsi moodi, jässakas, rangis esijalgadega, aga oma tõukaaslastest suurem, mis vihjas, et tema esivanemate hulgas oli ka mõne teise tõu esindaja. Kuid ta oli pärinud mopsile iseloomuliku laiakslitsutud välimuse. Jess mõtles, et küllap on tema punnsilmades alati selline põlastav pilk. Või siis, teine võimalus, oli tegu järjekordse näitega olukorrast, kus inimene sarnaneb oma lemmikloomale. Sest mopsi omanik oli kaheldamatult vihane, otsekui oleks kahjutuli teda isiklikult solvanud.

Layton võttis jutujärje uuesti üles. „Küllap teete kindlaks, et see vend, kes siin põõnas, süstis endale mingit solki ja ajas kokku vajudes maha küünla, mis põhjustas tulekahju, või midagi sellist. Majast oli vool välja võetud, nagu ma kuulsin. Ja gaas ka kinni keeratud. See on Sebastian Crowni surmast saati tühi seisnud. Arvatavasti kuulub maja praeguseni tema pojale, kuid too ei käi siin kunagi. Tegelikult häbiasi, sest see oli päris sarmikas vana hoone. Siin tuha sees võib süstlanõelu olla. Halloo, ettevaatust!” hüüdis ta äkki kellelegi teisele.

Nõuanne oli mõeldud lähedal seisvaile tuletõrjeinspektoreile ja suitsustele-tahmastele tuletõrjujatele, kes ahervaremes siiani tulekoldeid summutasid. Sedasama tulevad nad tegema veel mitmel päeval. Tuli võib näida kustutatud, kuid sealsamas hüppab ta ilma hoiatamata jälle kuskilt välja, Jess teadis seda.

„Lähevad puhtalt läbi saapa, need kuradi nõelad,” hõikas lähim pritsimees. Kõik noogutasid.

Söestunud keha lebas ikka alles puutumatult, looteasendis ja nägu vastu põrandat pööratud, oma tuhast asemel. Allakukkunud sarikad olid selle kohale midagi telgilaadset moodustanud ja laip oli jäänud vigastamata. Kõverdatud käsivarred olid üles tõstetud, nagu seda tuleohvrite puhul sageli ette tuleb, ja käed rusikasse surutud, nagu oleks tegu pentsiku paroodiaga poksijast, kes provotseerib praksuvaid leeke: „Tulge, kui julgete!” Keegi kaitseülikonnas isik tegi vaatepildist viisakalt kauguselt filmisalvestust.

„Pole mingit kahtlust,” võttis Layton asjad kokku. „Ta on surnud mis surnud. Teil pole tarvis siin tuhnima hakata, et teda kohapeal uurida, isegi kui oleks võimalik küllalt lähedale pääseda. Pealegi on need säilmed arvatavasti rabedad ja peaksid laiali pudenema nagu küpsis. Ma ei tahaks seda vastutust võtta, enne kui lahkamine on toimunud.”

Doktor püüdis hoolikalt ennast mitte rohkem määrida, kui ta mustunud surnukeha teisele küljele pööras ja seda kompas, endal sealjuures käsi põletades. Ühtlasi varitses teda oht sattuda mõnele neist äravisatud süstlanõeltest, mille eest ta hoiatanud oli. Jess tundis talle kaasa. Layton ei olnud otseselt politseiarst, kes selliste juhtumite puhul kohale kutsutakse. Tal oli erapraksis, kuid antud juhul trehvas ta olema lähim ja tema poole oli pöördutud mõni kord varemgi. Mehe vastu õiglane olles tuli tunnistada, et ta oli nurisemata kohale ilmunud ja oma kohuse täitnud, konstateerides surma.

Võib-olla seetõttu, et tegemist oli tema tavalisest tööst mõnevõrra erineva juhtumiga, ei suutnud ta hoiduda veidi spekuleerimast. „Surma täpsema põhjuse ja narkootikumide tarvitamise kohta langetab muidugi otsuse teie patoloog. Lihaste kontraktsiooni põhjal ütleksin siiski, et ta oli tulekahju puhkemise ajal elus. Kuid ilmselt mitte piisavalt teadvusel, et ennast aidata. Kui ta elus oli, siis leiate kopsudest suitsu. Aga ise ei teadnud ta sellest midagi. Ta oli teadvuseta, uskuge mind, ja ilmselt suits tappis ta, mitte tuli.” Layton elavnes. „Ma peaksin oma ringkäiku jätkama. Mul on mõned visiidid teha.” Ta tõstis käe oma korratute hallide lokkide juurde ja silus neid tagasi.

Jessica saatis doktori autoni ja küsis: „Te ütlete, et tunnete seda perekonda, kellele see maja kuulub?”

Küsimus näis Laytonit üllatavat ja ta põrnitses inspektorit hetkeks ilmel, nagu oleks viimane maha saanud mingi seltskondliku taktitusega. Siis tuli talle ilmselt meelde, et tegemist on politseinikuga ja et just praegu algab surmajuhtumi uurimine, ning ta asus sõnu valides vastama.

„Ma tundsin Sebastiani – eelmist omanikku – kui oma patsienti. Ooh, sellest on juba palju aastaid. Ta on ikka tükk aega surnud olnud. Mäletan teda hästi, sest ta oli üks mu esimesi patsiente, kui ma siia tulin. Tänapäevalgi leidub inimesi, kes eelistavad riiklikule tervishoiusüsteemile midagi alternatiivset. Ma olin tema arst kakskümmend aastat. Tema poega, Gervase’i, ma õieti ei tundnud. See tähendab täiskasvanuna. Ma kuulsin temast. Enamuse ajast oli ta ära koolis ja valmistas isale peavalu, nagu ikka. Võib-olla koolidirektor ravis kõiki tema haigusi ise. Mina mitte kordagi alates tema teismeliseeast, kui ma hästi meelde tuletan, ja päris kindlasti ei ole ma teda pärast tema täisealiseks saamist arstina läbi vaadanud. Ema tõi ta paar korda minu juurde, kui ta väike oli, tavalised kaitsepookimised ja beebiprobleemid. Aga pärast seda – ärge minult küsige, kust ta meditsiinilist nõu sai. Ta võis olla ka mõne teise riiklikku süsteemi kuuluva arsti patsient. Ma ei mäleta, et oleksin Gervase’it oma arstikabinetis kohanud. Isa uhkustas temaga nagu inimesed oma teismeliste lastega ikka uhkustavad.”

Jess silmitses miilavaid majavaremeid veel kord. „Nii et oletatavasti oli Sebastian Crown rikas.”

„Üsna jõukas, ütleksin. Meie kandis on jõukaid inimesi vähe. Olen aru saanud, et tema raha tuli koertešampoonist.”

„Millest?” läksid Jessil silmad suureks.

„Mitte ainult šampoonist, seal on ka koerte ilutooted ja – vahendid,” täpsustas Layton oma avaldust. „Inimesed kulutavad oma lemmikute peale palju raha. Võite mind uskuda kui arsti, kui ütlen, et mul on ette tulnud juhtumeid, kus inimesed raiskavad koerale või kassile rohkem kui lapsele.”

„Kas Sebastian Crown oli oma lapse suhtes helde?” küsis Jess nii ükskõikselt, kui võimalik.

Layton vaikis hetkeks ja jätkas siis endisel ettevaatlikul toonil. „Saate aru, ma kõnelen praegu üldiselt, mitte konkreetselt Crownide perekonnast. Aga igaüks teab, kui raske on lapsi kasvatada, kui sa oled vaene. Vähesed teavad, kui palju on kasvatusprobleeme rikastel. Rahapuudust ei ole, seda küll. Kuid lapsel, eriti pojal, võib tekkida tunne, et ta jääb oma eduka isa varju. Kui isa on ennast ise üles töötanud, siis ta võib pojale kasvõi tahtmatult ikka ja jälle meelde tuletada, et perekonna lahe elustiil on tulnud kõik tänu tema tööle ja vaevale. Ta võib raha väljaandmisel olla üllatavalt ihne, soovides, et tema poeg mõistaks, et raha tuleb teenida. Ma ei väida, et nii oli see Sebastiani ja Gervase’i puhul.”

„Ei, muidugi mitte,” kinnitas Jess.

„On loomulik, et küpseva noore mehe ja tema isa vahel ilmneb teatav rivaliteet. Kui tuua võrdlus loomariigist, siis võiks kõnelda võistlusest karja juhi koha pärast või midagi taolist. Arvatavasti te vaatate televiisorist mõnd loodussaadet. Noor mees tajub, et ta peab ennast tõestama. Vahel võtab ta väljakutse vastu, vahel loobub. Teate isegi, lihtsalt lahkub kambast ja keeldub üritamast, püüdes ennast tõestada mingil muul moel – kuid mitte sel viisil, nagu temast oodatakse. Pärast kooli lõpetamist kadus Gervase umbes aastaks, rändas ringi, nagu neil kombeks. Ma saan nii aru, et ta jõudis omadega Austraaliasse välja ja avastas seal surfamise. No ja kui ta tagasi tuli, siis oli ta juba harjunud tegema nii, nagu talle meeldib, tundub mulle. Tal hakkas tekkima pahandusi, aga pole minu asi neid siin teile ümber jutustada. Olukord ei olnud kõige parem. Sebastian temast enam juttu ei teinud.” Layton kortsutas kulmu.

„Aga proua Crown?” küsis Jess kiiresti, et ootamatu infoläte jumalapärast ära ei kuivaks.

„Proua Crown? Aa, te mõtlete Sebastiani naist. Ta jättis nad maha, oma mehe ja poja, kui poiss oli veel väga noor, kas kümme või üksteist. Jooksis teise mehega minema, nagu mõned rääkisid.” Ja lisas, võib-olla selleks, et teemat vahetada: „Ma jään tuleval aastal pensionile. Aeg lendab.”

Jess mõtles viivu. „Kui vana peaks Gervase Crown praegu olema?”

Doktor pidas veidi aru. „Kas kolmekümnendate keskel? Ta elab kuskil välismaal. Ma ei mõista, miks ta maja maha ei müünud, kui ta siin elada ei tahtnud. Milline ahvatlus igasugu heidikutele.”

„Kas mööbel oli sees? Praegu on sellest raske aru saada,” ütles Jess ja naeratas julgustavalt.

Layton niheles taas. Suund, mille vestlus oli võtnud, tekitas temas ebamugavust. Ta ei olnud kavatsenud lobiseda ega klatšida, isegi mitte ekspatsiendi Sebastian Crowni üle. Ta oli igati rõhutanud, et Gervase Crown ei olnud tema patsient, kuid sellegipoolest eksles ta selle piiri lähedal, mis eraldas professionaalset diskreetsust „politsei aitamisest”. Seal ahervaremetes lebas ühe noormehe surnukeha, sellest tõsiasjast ei saanud mööda vaadata. Kuidas ta sinna sai, las selgitab põhjalikum uurimine. Ta oli siia tulnud surma konstateerima, ei muud. Praegu tundis ta end rohkem asjasse segatuna, kui see talle meeldinuks.

„Pole õrna aimugi! Poleks igatahes eeldanud. Kui siia ka mingit mööblit oli jäetud, siis pidi see küll juba varastatud olema. Usun, et noor Gervase vedas mööbli mujale või müüs maha. Vanemad asjad arvatavasti oksjonil. Ma nagu uduselt mäletan mingit väljamüüki. Aga ma pole kunagi kuulnud, et ta oleks müünud ka oma perekonna maja. Arvan, et ma oleksin tähele pannud, kui ta oleks seda teinud. Selline asi saab kiirelt teatavaks. Siin kandis läheb inimestele korda, kui tulevad uued naabrid.”

Layton oli autoukse otsustava liigutusega lahti teinud. Jessi infoläte oli ennast ammendanud. Ta tänas doktorit tulemast.

„See käib mu töö juurde,” vastast doktor, rõõmustades, et minema pääseb. „Kahju, et see pole mõrv, saaksin suuremat honorari.”

Jess saatis lahkuvat autot pilguga. Nii nagu Layton, ei oleks temagi pidanud õieti siin olema – uurimise selles faasis ja kuniks pole märke vägivallast. Kuid mundris politseinikud, kes muidu esimesena kohale ilmuvad, olid just sõitnud suurel maanteel toimunud liiklusõnnetust fikseerima. Kui teatati surnukeha leidmisest, oli ta parajasti vaba, hüppas isiklikku autosse ja sõitis kohale. Nüüd pöördus tema tähelepanu uudistajatele. Kaks ringiuitajat olid seda ette näinud ja ära auranud, nii et Jessile olid jäänud vaid pikk mees ja naine mopsiga.

Ta astus kõigepealt pika mehe juurde – sest tollel oli selline nägu, nagu ta ootaks seda – ja tutvustas ennast. Mees uuris teda enne põhjalikult ja teatas seejärel, et tema nimi on Roger Trenton. Ta elab veidi vähem kui kilomeetri kaugusel Ivy Lodge’is. Ta oli kesköö paiku koduaknast märganud öötaevas punast kuma. „Toas läks valgeks, nagu oleksin küünla süüdanud.” Ja ta oli otsekohe teadnud, et see on Key House.

„Miks?” küsis Jess.

Trentoni pani küsimus nördima. „Sest see maja oli jäetud lagunema ja hävinema ja see oli ainult aja küsimus, millal skvotterid siia sisse ronivad. Nii läkski, kui just mõni jõhkard meelega ei teinud. Olen ise, oma käega kirjutanud palju kordi volikogule ja kaks korda omanikule, Gervase Crownile.”

„Nii et teil on härra Crowni aadress?” küsis Jess lootusrikkalt.

„Ei. Mul on tema advokaatide aadress ja selle ma võin teile anda. Kirjutasin Crownile nende kaudu. Oletan, et nad saatsid kirja edasi. Vastust ma ei saanud. Küsisin Crownilt, mida ta kavatseb teha ja kuna. Kui ta selle maja päris, oli tegemist suurepärase ja heas korras kinnisvaraga. Ta elas siin vähem kui pool aastat, siis müüs sisustuse koduse väljamüügi korras maha – pool Inglismaad vajus siia kokku! Crown pistis raha tasku, jättis maja omapead ja kadus nelja tuule poole. See mees on nupust nikastanud.”

„Te mainisite skvottereid,” sõnas Jess. „Kas olete viimasel ajal mõnd sellist näinud?”

„Ei,” kostis Trenton vastumeelselt. „Ma leian, et see ei ole minu amet Crowni varandust valvata, kui ta ise ei saa või ei taha.”

See avaldus oli vastuolus tema äsjase jutuga, kuidas ta on Key House’i olukorrast kirjutanud kaks korda omanikule endale ja lisaks pommitanud oma kaebustega volikogu.

„Ärge arvake,” lisas Trenton ennast oma täies pikkuses sirgu ajades, „ärge mitte arvakegi, et olen siin sellepärast, et mulle kangesti meeldib laipu vahtida! Ma teen igal hommikul ühe korraliku virgutava jalutuskäigu. Tihti tulen mööda seda teed.”

Selle jutu peale pööras mopsiga naine end kõneleja poole ja saatis talle grimassi, mida ei saanud pidada muuks kui põlglikuks irveks.

„Keegi tuleb pärastpoole teiega vestlema, härra Trenton, kui sobib,” lausus Jess. „Te ütlesite – Ivy Lodge?”

„Otsejoones sinnapoole,” osutas Trenton maja juurest eemalduvale teele. „Eksimisvõimalust ei ole. Kohe maja taga kasvab ilus vana tamm.”

Trenton lahkus ja Jess kõnetas koerajalutajat.

„Tühi tünn!” teatas too lakooniliselt, jälgides kiirel sammul eemalduvat Trentonit.

„Ja teie olete…?”

„Muriel Pickering – ja mina tõepoolest käin siin iga päev jalutamas. Hamletiga.” Ta osutas oma mopsile, kes kostitas Jessi kurjakuulutava pilguga.

„Tähendab, te elate kuskil lähedal? Või tulite autoga?”

„Ma jalutan!” kordas proua Pickering. „Ma just ütlesin teile. Mina ei karda oma jalgu kasutada. Ma elan Mullionsis, see on mu maja nimi. Mööda seda teerada sinnapoole.” Ta osutas rajakäänakule paari meetri kaugusel nende selja taga. Seejärel saatis ta silmist kadunud härra Trentoni suunas teele veel ühe kulmukortsutuse. „Ma pole Roger Trentonit kunagi näinud sellel teel kõndimas. Mõttetu jahvataja. Ainuke koht, kus Trenton mõne sammu astub, on golfiväljak. Ta oli siin puhtast uudishimust. Aga jah, ka mina ei näinud siin ühtki kahtlast isikut või isikuid ümber luusimas. Varem on hulkurid paar korda siin olnud. Aga mitte viimasel ajal. Vaevalt, et siia oli raske sisse saada. Julgen arvata, et igaüks, kes vaevus majale tiiru peale tegema, leidis mõne katkise akna või murtud haagi. Ainult et praegu,” lisas proua Pickering, „pole mõtet neid uurida. Praegu on kõik katki.”

See oli tõsi. Jess märkis üles tema aadressi ja ütles nagu Trentonilegi, et keegi tuleb ja vestleb temaga veel.

Mis puutub ringiuitajatesse, siis kus nende peatuspaik ka poleks olnud, ebatõenäoline oli, et tulekahju oleks puhkenud nende süül. Vastasel korral oleks nad siitkandist viivitamatult kadunud. Pärast Jessi nägemist jooksid nad ilmselt nagunii oma kompse pakkima. Kui nad kinni püüda ja neid küsitleda, siis pole nad arvatavasti mitte midagi kuulnud ega näinud.

Alati leidus inimesi, kes tahtsid politseinikega rääkida, aga ei teadnud midagi. Tõenäoliselt osutub Roger Trenton üheks selliseks. Siis leidus inimesi, kes võisid teada, aga puhtast tõrksusest ei öelnud, ning Muriel Pickering võis jälle kuuluda selliste kilda. Ja lõpuks leidus inimesi, nagu need ringikondajad, kes ei tahtnud politseinikega kõnelda sõltumata sellest, kas nad midagi teadsid või ei teadnud. Kuid mõnikord leidus sõkalde seas ka tera, see tähendab inimene, kes teadis ja oli ka valmis ennast ilmutama. Jess pani sõrmed risti, lootes, et nad leiavad peagi mõne sellise tunnistaja.

Maja juures oli viibinud veel üks inimene, kuid keegi teda ei märganud ja ta lahkus veidi enne Jessi saabumist. Alfie Darrow oli tõusnud varavalges, et minna oma püüniseid kontrollima. Alfie ei olnud maamees, ehkki ta oli suurema osa elust veetnud Weston St Ambrose’is. Kuid tema vanaisa oli maaeluga sina peal ja just tema oli oma pojapojale õpetanud, kuidas teha lihtsat lõksu. Vanaisa oligi Alfie’ lapsepõlves perekonna ainus meeshing. Isa oli jalga lasknud, kui poiss alles hällis lamas. Ühesuunalise tee kõrval, mida nimetati Long Lane’iks, asus võserikust piiratud mets, metsa taga oli põld ja põllul pesitses juba igiammustest aegadest suur jänesekoloonia, mispärast Alfie põldu Jänesepõlluks nimetas. Aastatega olid jänesed võsa ja alusmetsa oma radu täis tallanud ning kõik need viisid koloonia juurde. Nad olid kindlate harjumustega olendid. Kui nad radu mööda oma urgude poole tagasi vudisid, tuli neil läbi pugeda nõgestesse, takjatesse ja oblikatesse mattunud traataia alt ning just selle aia juurde, jäneste läbipääsukohtadesse, oli Alfie paigutanud oma kõige edukamad püünised.

Täna hommikul teele asudes märkas ta peagi Key House’i ümber toimuvat tegevust. Õhus oli tunda suitsulõhna. Aeg-ajalt sööstis hahetava taeva poole lahtine leek, mis tähendas, et järjekordne sarikas või põrandalaud on halastamatult laieneva kahjutule ohvriks langenud. Alfie varjus teed palistava tokerja heki taha ja veetis mängu jälgides oma elu kõige lõbusamad ning põnevamad tunnid. Tuletõrjujatest kangelased oleks nagu välja astunud mõnest arvutimängust – need olid Alfie’ lemmikajaviide –, ainult et need siin olid päris. Kaitserõivastus seljas ja kiivrid peas, hõikasid nad üksteisele käske ja hoiatusi, heites voolikuid üle tule ja saates teele võimsaid veejugasid. Kui ülakorruse põlevad jäänused hoonesse sisse vajusid, täites õhu sädemetesajuga, pidi Alfie mõlemad käed suule suruma, et mitte suurest lustist valjult hõisata. Vesi langes praksuvatele palkidele, mis paukusid ja turtsusid nagu nurka surutud metsloomad. Vesi lendas susinaga kuumadele kividele, läbisegi suitsuga paiskus õhku aurupilvi. Alfie’l vajus suugi lahti. Hõõguvad söed lendasid üle tee nagu raketid. Lõhnas nagu tulevärgiööl1. Alfie vaatas ja vaatas nagu hüpnotiseeritult, pööramata tähelepanu oma pelgupaiga kitsusele ega ebamugavale asendile, millesse olid surutud tema jäsemed.

Siis jõudis kohale esimene politseiauto kahe mundrikandjaga pardal ja tegi lõbule lõpu. Seadusesilmade saabumine tähendab, et on aeg jalga lasta, otsustas Alfie. Ta ei olnud kohalikele korravalvuritele just tundmatu ja üht politseinikest oli ta nagu kohanud. Kui nad vastamisi satuvad, tunneb ment ta ära ja järgmiseks, oli Alfie kindel, hakatakse teda süüdistama süütamises. Alfie’ teadmist mööda käitus politsei just nii – rabasid kinni esimese tuttava näo ja määrisid talle kaela, mida tahes. Ta võib oma lõksud ka homme läbi käia. Alfie ronis oma peidupaigast välja, sirutas kangeks jäänud liikmeid ja hakkas üle põllu kodu poole astuma. Küll nüüd on uudiseid, mida rääkida. Kui ta oleks mallanud vähe kauem oodata, kuni laiba leidmiseni, oleks tema lugu muidugi veel vägevam olnud.