Читать книгу Tellised ja surm - Ann Granger - Страница 4

Inimeste ja hiirte parimad plaanid lähevad enamasti vett vedama. „Kui nad olnuks kaasaegsed,” mõtles Ian Carter, „oleks too kuulus šoti bard2, kes need sõnad vormis, võinud sama hästi ka mind silmas pidada.”

Istudes oma ainsas tugitoolis, käes kruusitäis lahustuvat kohvi, tundis ta, kuidas teda tabab sisekaemuse hetk. Aeg oli väga varane, napilt nii valge, et võis ilma elektrivalguse abita näha, ja maja oli vaikne. Just sel hommikutunnil oli lühike vahehetk, kus uusi sündmusi talle pidevalt kaela ei sadanud, sellal kui ta vanadega toime püüdis tulla. Tal oli aega mõelda.

Ta võttis lonksu kohvi, mis oskas olla ühekorraga kuum, mõru ja maitsetu, ning mõtles oma elu üle järele. Kui alustada tähtsamast, siis üks tõega suur plaan, mis oli luhta läinud, oli see, mis nägi ette Sophie’ga üheskoos rahulikult vanaks saada. Käsikäes pidid nad jälgima, kuidas nende tütrest küpseb tasakaalukas, graatsiline ja võluv noor daam. Selline, nagu Sophie oli talle tundunud siis, nende suhte alguses, kui kõik oli veel ilus.

See plaan oli kokku varisenud päeval, mil Sophie kohtas Rodney Marshami. Rodneyt! Mis sa oskad öelda! Ei tea mitmendat korda küsis Carter endalt, kuidas võis tema toonase naise põlved nõrgaks võtta nii kahvatu ning läbi ja lõhki igav mees. Mees, kelle püsivalt sõbralik ja meeldiv hoiak oli Carteri meelest ülimalt ärritav. Ning lõpuks mees, kelle ärihuvid, mis kahtlemata hästi sisse tõid, olid hämarad, kui mitte kahtlased.

„Sul on kärbes peas, Ian,” ütles selle peale Sophie, kui ta lahutuse aegu oli selle asjaolu viimase trumbina välja käinud, „sa kahtlustad kõiki!”

Ausalt öelda oli ta mehele seda ette heitnud korduvalt kogu abielu jooksul, mitte ainult selle lõpus. Ian mõtles, et naisel võib õigus olla. Ta ei olnud Sophie’le õige mees. Asjad hakkasid nende vahel kiiva kiskuma ammu enne seda, kui lavale ilmus naeratav ja eluga rahul olev Rodney. Milline naine poleks hüljanud pahurat politseinikku, kelle tööpäevad olid täis kõike seda, mis teeb inimese põlastusväärseks, ja kes jõudis koju õhtul hilja, väsinult, soovimata kedagi näha või midagi teha? Miks mitte vahetada ta välja rõõmsameelse, seltskondliku kuti vastu, kellel on äriasjades õnnelik käsi? Rodney ja Sophie olid justkui teineteise jaoks loodud. Ta poleks nende õnne üle tusatsema pidanud. Aga Millie’ga oli hoopis teine lugu.

Kõigepealt kostis vaikset kolistamist, seejärel elutoa uksele lähenevate väikeste jalgade põntsumist. Uks kääksatas paokile ja uksepraost piilus sisse Millie’ nägu. Nähes isa elutoas istumas, kohvitass käes, tõmbas ta ukse lahti ja tuli sisse, kalpsas paljajalu üle põranda ja maandus isa vastas lösutavasse kott-tooli. Ehkki Millie oli unustanud sussid jalga panna, oli tal meeles olnud pidžaama peale hommikumantel tõmmata. MacTavish oli tal kõvasti kaenlasse surutud.

MacTavish oli segadusseajavalt inimesesarnane karu, ostetud ühel Šotimaa-reisil, kui nad veel perekond olid. Karu kõrvade vahele oli õmmeldud ruudulisest riidest barett ja üle karvase kõhu rippus uljas ruuduline sall. Alguses olid tal ka plastikust käekaitse ja kaheteraline mägilase mõõk, kuid ühel järjekordsel sõjavastasel perioodil oli Sophie need eemaldanud ja ära visanud. „See on nii Sophie’ moodi,” mõtles Carter, „tema panus maailma rahusse koosnebki peaasjalikult sellistest sümboolsetest žestidest.” Teisest küljest, Sophie võis konfliktides kannatanute tarvis raha korjamiseks ootamatult organiseerida mõne hommikuse kohvijoomise ja Carter pidi möönma, et sellega tegi ta ilmselt rohkem head, kui need, kes vehivad isetehtud plakatitega ning poovad poliitikute topiseid. Igatahes ei olnud MacTavishi plüüsnäole tikitud naeratus põrmugi sõjakas. Tema muie meenutas Carterile hoopis Rodney Marshamit.

Tütar vaatas isa süüdistaval pilgul, mis meenutas Carterile Sophie’t. Mis küll oli juhtunud tema graatsilise, võluva…

„Miks sa nii vara üles tõusid?” küsis Millie.

„Ma ei tahtnud sind üles ajada,” kostis Carter vabandavalt. „Püüdsin hästi vaikselt teha.”

„Ma kuulsin, kuidas köögis vesi jookseb. See teeb niisugust oigavat häält, kui kraan kinni keerata. Sa peaks laskma selle ära parandada.”

Jaa, see oli täpselt Sophie’ hääl.

„Küll ma selle asja ära korraldan,” vastas Carter veidi tõrjuvalt. Tal oli kohutav tunne, et on sama vestlust pidanud juba palju kordi oma emaga.

„MacTavish kuulis ka.”

Carter avas juba suu, ütlemaks, et MacTavishi kõrvad on riidest. Kuid tüdruku ja mängukaru suhetes oli midagi, mis teda liigutas ja tekitas ühtlasi süütunnet. MacTavish ei olnud Millie’t mitte kunagi alt vedanud.

„Anna andeks, MacTavish,” ütles Carter. „Kas magasid hästi, kas magasite mõlemad, kuni ma seal köögis mürgeldama hakkasin?”

„Mmm…” mõmises Millie, lastes kriitilisel pilgul toas ringi käia. „Emme ja Rodney kutsuvad endale sisekujundaja.” Viimase sõna ütles ta lugupidamisega. „Sisekujundaja,” seletas ta lahkelt, „valib sulle mööbli.”

„Ma oskan ise endale mööblit valida,” teatas Carter nõelatult.

„Ja miks sa selle valisid?” küsis Millie süütu otsekohesusega, mis muudab mistahes küsimusele vastamise võimatuks.

„Mul oli kiire. Oli lihtsalt tarvis mingisugust mööblit. Ma usun, et selleks ajaks, kui sa jälle tuled, olen ma ennast korralikult sisse seadnud.”

Millie’ tulek ei olnud ette planeeritud. Sophie oli helistanud ja öelnud, et neil on hädaolukord.

„Meil on koolis asbest katusel,” ütles Millie, kes ilmselt oli õppinud mõttelõnga kulgemist jälgima.

„Jah, su ema ütles. Aga kuidas see olla saab? Ma arvasin, et kõik asbestist materjalid on hoonetest eemaldatud.”

„Nad ei teadnud seda,” seletas Millie. „Saalil on ripplagi, ja see asi avastati, kui maalrid tulid lage üle värvima. Selleks, kuidas asbesti ära võtta, on erilised nõuded. Nii et meie ei tohi kooli minna, me võime haigeks jääda. Nad võtavad asbesti selle nädalaga maha. Siis võime jälle.”

„Arusaadav.”

„Emme ja Rodney ei saanud oma New Yorgi reisi ära jätta ja…”

„Millie,” segas Carter vahele, „mul on väga hea meel, et sa siin oled. Ma tahaks sind rohkemgi näha… See on omamoodi vedamine, et koolis leiti asbesti ja et Rodney pidi New Yorki ärireisile sõitma – ja kõik muu. Tänu sellele said mulle külla tulla.”

MacTavishi säravad mustad silmad jälgisid teda pingsalt. Tema tikitud muie oli korraga rohkem irve moodi. Näis, nagu küsiks ta: „Ja see on kõik, mida sa suudad?”

„Kas ma lähen täna jälle tädi Monica juurde?” torkas Millie isa eneseõigustuse kõige nõrgemat punkti.

„Jah. Kahjuks pean ma tööle minema. Mul on seal uurimised pooleli. Oleksin saanud mõne vaba päeva võtta, kui oleksin varem…” Ta jättis lause lõpetamata. „Sulle ju meeldib päeval tädi Monica juures olla, eks?”

„Jajaa, tal on kaks kassi. Sul peaks ka kass olema.”

„Aga ma ei ole päevad läbi kodus, ma ei saa tema järele vaadata.”

„Tädi Monica tagauksel on kassiluuk, nii et kassid saavad ise sisse-välja käia. Nii et kui päike paistab ja nad tahavad aias olla, siis nad saavad sinna minna. Ja kui sajab ja nad tahavad sees olla, siis saavad ka. Tead ju küll, ta on mu vanatädi. Aga talle ei meeldi, kui teda nii kutsutakse, sest ta ütleb, et see paneb teda ennast vanana tundma. Ta on vana, eks ole?”

„Vanaldane. Ma lähen ja keedan meile õige putru, hommikusöögi aeg on käes. Kas sa ei võiks koos MacTavishiga lauda katta?”

„Mis asja sa uurid?” küsis Millie hetk hiljem, sobrades isa segamini söögiriistasahtlis. Sa ei saa kümneaastast eemale meelitada teema juurest, mis talle huvi pakub, ükskõik kui sobimatu see teema poleks. Carter veendus selles peagi.

„Eile oli suur tulekahju, suur maamaja, suur tühi maja,” rõhutas ta pudrupotiga tegeldes. Pole vaja vaevata tema noort pead mingi laibaga.

MacTavish oli asetatud küpsetusahju kõrvale kuivatusrestile ja vahtis teda sealt just sel viisil, nagu üks šoti karu peabki vahtima putru keetvat inglast. „Kuule, MacTavish, ma ei pane soola, oled nüüd rahul?”

„Kas keegi pani selle maja meelega põlema? Kas sa leiad ta üles?”

„Ma loodan, et leiame,” ütles Carter valjult.

„Kuidas?”

„Ma veel ei tea.”

Teda saatis MacTavishi pilkav irve. „Vaata ette, MacTavish, või ma pillan putru selle ruudulise pannkoogi peale sinu peas… ja siis sa pead jälle pesumasinasse minema!”

„Võib-olla nad mängisid seal tikkudega,” otsustas Millie pahakspanevalt. „Seda poleks tohtinud teha. Tulega ei mängita.”

„Sul on täiesti õigus,” vastas isa.

Pärast hommikusööki sõidutas ta Millie’ ja MacTavishi Weston St Ambrose’i, kus elas tema eksnaise tädi Monica. Viimane oli pensionile läinud algkoolidirektriss, kellel oli lapse lähedusest hea meel, olgu või mõneks tunniks päevas.

„Ära meie pärast muretse, Ian,” kinnitas ta. „Mul on siin igasugu asju plaanitud, mis me tegema hakkame. Pakun talle lõunasööki ja pärast joome teed ning sa tuled talle õhtul järele, siis kui sulle sobib.”

Carter heitis pilgu Millie’le, kes parajasti tutvustas MacTavishit kahele umbusklikule kassile. Millie kandis kunstkarusnahast vesti. Carterile torkas pähe, et kassid umbusaldavad ka seda vesti.

„Monica, ma olen tõega väga tänulik. Ma oleks mõne vaba päeva võtnud, kui ma oleks teadnud.”

„Kõik on korras, Ian. Mine nüüd.”

Carter andis Millie’le musi ja lahkus. MacTavish lehvitas talle omaniku kaasabil järele.

„Ma ei oska oma lapsega suhelda,” mõtles ta kurvalt.” Ja arvatavasti tunneb jälle tema, et minuga on raske suhelda. Sellepärast MacTavish kaasa võetigi. Ta on meie vahemees.”

Põhjus, miks ta täna tingimata tööle pidi minema, seisnes selles, et patoloog Tom Palmer oli Key House’ist leitud surnukeha läbi uurinud ja valmis oma järeldused teatavaks tegema. Õnnetu seersant Phil Morton oli protseduuri juures manuliseks, kuid nüüd oli Carteri ja Jess Campbelli kord siseneda Tomi väiksesse kabinetti surnukuuris.

Patoloog tuhlas mõnda aega paberites, kuni otsimisest loobus, sobras oma musta juuksepahmakat ja teatas: „See oli paras pähkel.”

„Liiga tugevasti kahjustatud?” päris Carter.

„Tugevasti kahjustatud, seda kindlasti. Aga mulle rasked ülesanded meeldivad. Niisiis… Lahkunu on meessoost, umbes kolmekümneaastane. Mul on see kõik helilindil, aga mitte veel arvutis. Pärast saate sellest korraliku väljatrüki, aga meie töötingimused on allpool arvestust.” Ja Tom viskas neile pahase pilgu, nagu olnuks nemad selles kuidagi süüdi.

„Meie kõigi töötingimused on allpool arvestust!” ärritus Carter.

„Ütle meile lihtsalt,” tõttas Jess vahele segama, „mis oli surma põhjus ja kas siin on midagi kahtlast.”

„Nojah,” kostis Tom, „surma põhjuseks oli lämbumine suitsu sissehingamise tõttu. See on piisavalt ühene. Kopsud ummistusid tahmast.”

„Kas ta oli sel ajal teadvuseta? Magas? Oli narkouimas?” tahtis Carter teada.

Tomi olek muutus korraga ettevaatlikuks. „Testid ei tuvastanud mingeid jälgi narkootikumidest, nii et – ei, ta ei olnud narkouimas. Käed olid tõstetud üles nagu enesekaitseks. Olen enam-vähem kindel, et see oli kaitseks kuumuse eest, mitte ründaja eest. Kuid samas on mõnevõrra segadusseajav, et veidi pärast tulekahju puhkemist teda tõepoolest rünnati. Kolju tagakülg on purustatud ja see on kahtlusäratav. Ma ei saa uskuda, et see juhtus tule käes. Ma arvan, et keegi andis talle obaduse ja sirutas ta teadvusetult pikali. Minu meelest löödi teda vähemalt kaks korda. Esimene hoop võis ta pikali paisata ja võib-olla osaliselt halvata. Teise hoobi tagajärjel kadus teadvus täiesti.”

„Kuid ka see ei tapnud teda,” pomises Carter pigem endale kui ülejäänud kahele. „Kas ründaja arvas, et ta on surnud? Kas ta sellepärast panigi maja põlema?”

Jess vastas sellegipoolest. „Maja süttis öösel,” ütles ta. „Vool, nagu mulle öeldi, oli välja lülitatud. Kui ründaja oma ohvrit üldse uuris, siis pidi ta seda tegema taskulambi valgel, ja ta võis vabalt uskuda, et on ta tapnud.”

„Või olles ta oimetuks löönud, arvestas ta, et tuli ja suits viivad töö lõpule,” lisas Carter.

Järgnes hetk vaikust. Kõik kolm olid vägivaldse surma järelmõjudega tuttavad. Kuid kohtumine kõige tsiviliseeritumates inimestes vaikselt uinuva kalkuleeritud kurjusega mõjus ikka ja jälle šokeerivalt.

„Veel vigastusi?” küsis Jess lühidalt, katkestades mõtisklusmomendi.

Tom haaras küsimusest kinni ja asus kiirustades vastama. „Peale peahaavade ei leidnud ma ühtki jälge vigastustest, mis võinuks olla põhjustatud enne tulekahju. Keha…”

Laip ei olnud enam „ohver”, sellest oli saanud „keha”, objekt. Tom kõhkles, otsekui oleks seda taibanud, enne kui jätkas. „Nagu ma aru saan, kaitsesid seda sarikad, mis olid küll pealt põlenud, kuid siiski küllalt terved, et mitte koost laguneda. Langedes nad küll murdusid, kuid pikkadeks tukkideks, jäädes üksteisele toeks, nii et nad moodustasid keha kohal omamoodi püstkoja. Nii et ma kordan, minu arvates ei saanud langevad rusud olla kolju purustuste põhjuseks. Haavad lihtsalt ei sobi seda tüüpi juhuslike traumadega. Mõlemad haavad on peaaegu õpikunäited nüri esemega seljatagant antud võimsast hoobist kitsasse piirkonda, millega põhjustati koljuluu murd. Teatud muud kahjustused on tüüpilised põletuse puhul. Mõnes kohas on näiteks nahk lõhenenud…” – ta viipas ükskõikselt käega – „… ja seda teeb tuli. Ei leidu ühtki jälge mingist legaalsest või illegaalsest ainest, mis võinuks põhjustada surma. Ta löödi tahtlikult maha. Üks asi võib teil aidata tema isikut tuvastada. Käsivarre lihased olid kuumuse tõttu krampi tõmbunud, nagu ma ütlesin. Aga kui see juhtus, surus ta käed rusikasse ja seetõttu on peopesad osaliselt säilinud. Käeseljad on tugevasti kahjustatud, pihud aga, ehkki kuumas tuhas kõrbenud, on seda märksa vähem. Sisemiselt nahapinnalt võite veel mõne sõrmejälje saada.” Ta vaatas Carterile ja Jessile otsa. „Kas te tuletõrjujatelt olete juba raporti saanud?”

Jess raputas pead ja sõnas: „Selle järgi, mis sa ütled, ja mis me mõlemad arvame…” – ta vahetas pilgu Carteriga, kes nõusoleku märgiks noogutas – „…sai tuli peaaegu kindlasti alguse tahtlikust süütamisest eesmärgiga hävitada surnukeha ja/või muu tõendusmaterjal. Kui tuletõrjujad tuvastavad, et kasutatud on süüteainet, siis kinnitab see hüpoteesi. Kuid isegi ilma selleta on meil tegemist tahtliku tapmisega.” Ta pöördus vaikiva inspektori poole enda kõrval: „Kas te nõustute minuga, söör?”

Ka Carter oli napisõnaliseks muutunud. „Jah, selline saab olema koroneri otsus. Ning siis on meie asi kindlaks teha, kuidas ja miks. Tänan, Tom. Jätame sind rahule, et saaksid oma tuvastused kirja panna. Suur tänu kiire ja tõhusa töö eest.”

Tom avas suu, et vastata, kuid sel hetkel helises tema mobiiltelefon. Niisiis piirdus ta vaid vabandava pilguga ja võttis taskust telefoni. Jess ja Carter tõusid ja asusid lahkuma.

Uksest väljudes kuulsid nad Tomi häält: „Aa, tere, Madison! Anna andeks, et ma ei helistanud sulle varem, nagu ma lubasin, kullake, aga mul oli siin õige kiire…”

Kui nad juba väljas olid, ütles Carter kohmetult: „Kahju, et te Palmeriga lahku läksite.”

Jess peatus järsult ja pööras ringi, et Carterile otsa põrnitseda, väike, punapäine ja metsik, nagu ta oli. „Me ei läinud lahku, sest me pole kunagi mingi paar olnud. Meie Tomiga olime – ja oleme praegugi – sõbrad! Lihtsalt sõbrad, mõistad?”

„Vabandust veel kord, see tähendab, vabandust, et ma sel teemal üldse sõna võtsin,” tõttas Carter oma fopaad siluma.

Jess rahunes nagu pada, mis on tulelt maha tõstetud. „Hoopis mina peaksin vabandust paluma, söör. Ma ei oleks pidanud lahmima. Asi lihtsalt selles, nojah, et me Tomiga käisime vahel koos söömas või tegime dringi, kui olime omadega puntras või nii. Aga Tom ei ole enam vaba, enam mitte, sestpeale, kui ta kohtus Madisoniga.”

„Kas see on tema eesnimi?” küsis Carter hämmastunult.

„Jah, eesnimi. Tom on kirglik matkaja ja Madison tuli tema klubisse või rühma või mis ta on. Ma tean, et mõnel oli mulje, et mul ja Tomil on midagi teoksil, aga meil ei olnud, ega olnud olnudki, mitte sinnapoolegi.” Siinkohal suutis Jess muiata. „Mul oli kogu aeg kole hirm, et ema saab teada ja arvab siis ei tea mida. Ema… Aga hea küll,” kehitas ta õlgu, „perekonnavärk, tead isegi.”

„Mulle jälle toodi mu oma tütar paariks päevaks hoida,” kuulis Carter ennast ütlevat.

Jessi esialgne üllatus asendus kohe poolehoiuga. „See on küll kena, söör.”

„Parem oleks muidugi olnud, kui meile poleks mõrva kaela sadanud. Lootsin võtta paar päeva… Tema koolis leiti katuselt asbesti. Ma ei taipa, kuidas seda juba varem ei avastatud. Igatahes on kool senikaua kinni, kuni see krempel sealt kõrvaldatakse. Tema ema ja …” Carter vakatas ja alustas uuesti. „Sophie ja Rodney, tema uus mees, nad pidid New Yorki sõitma. Raske oli midagi ümber muuta. Jaa, mul on väga hea meel, et Millie on siin, aga mulle tundub, et ma ei saa ennast küllalt temale pühendada.”

„Küll me midagi välja mõtleme.”

„Kõik on korras. Millie on päeval Monica Farelli juures. Mäletad Monicat?”

„Muidugi mäletan.”

„Ma tahaksin sulle Millie’t näidata, ja ma tean, et Monical oleks hea meel sind jälle näha,” ütles Carter. „Võib-olla tuled kaasa, kui ma Millie’le täna või homme järele lähen.”

Jess peitis hetkelist paanikahoogu. Lapsed meeldisid talle küll, aga ta polnud nendega eriti tegelnud. Pealegi ei olnud see mitte suvaline laps, vaid Carteri tütar. Ta pidi alles harjuma mõttega Carterist kui hoolitsevast isast. Tagatipuks, kui ta koos temaga Monica juurde ilmub, võib viimane – või mis veel hullem, ka tüdruk – seda valesti tõlgendada. Kuid ta ei suutnud ära öelda. Ta tundis, kui haavatav on Carter selles küsimuses. „See pole minu probleem, see on tema oma,” meenutas Jess endale. „Ma pean mehele ausalt ütlema, et see ikkagi ei ole hea mõte. Samas oleks keeldumine parimal juhul matslik.”

Kokkuvõttes vastas ta nii: „Jaa, ma tutvun hea meelega Millie’ga ja ütlen Monicale üle hulga aja tere. Aga homme, et sa saaksid Monicat hoiatada, et me tuleme koos.” Ta püüdis seda öelda asjakohase innukusvarjundiga.

„Suurepärane!” teatas Carter.

Nad olid auto juurde jõudnud ja istusid sisse. „Okei, lähme nüüd ja paneme mõrvajuurdluse käima!” sõnas Carter süütevõtit pöörates. See kõlas märksa lõbusamalt kui asjaolud eeldanuks. Kuid tal oli korraga kergem tunne, ja tühja sest mõrvast. Tolsamal hommikul, aga märksa varem, siis kui Ian Carter Mac-Tavishi arvustava pilgu all putru keetis, naasis Alfie Darrow oma püüniste juurde. Kõigepealt uudistas ta lahinguvälja, mis oli kunagi olnud Key House. Seda piirasid sinivalged politseilindid. Lindi küljes rippusid hoiatussildid, mis keelasid lähemale tulla, kuna tegemist on kuriteopaigaga, ja palusid kõigil, kellel on mingit infot tulekahju kohta, see edastada politseile. Alfie oleks mustavate varemete vahel hea meelega pisut ringi sobranud. Kuid veel nüüdki õhkus hoone karkassist nii palju kuumust, et polnud võimalik minna sinna soomust tegema. Pealegi tegid paika vajuvad rusud imelikku häält, praksudes ja ragisedes pahaendeliselt. Näis, nagu oleks mahapõlenud maja omaette rääkinud või nagu oleksid mingid ebamaised olendid seal õudseid tõdesid sosistanud. Nüüd Alfie juba teadis – nagu kogu Weston St Ambrose –, et varemetest leiti laip. Teda valdas ürgne hirm kodukäijate ja kollide ees, mida küttis tagant tema teine lemmikharrastus, nimelt filmide vahtimine igasugu kummitusmajadest ja hauast tõusvatest sidemeisse mässitud muumiatest. Alfie silkas üle põllu jänesekoloonia poole, avaruse kätte, kus ei ole erilist ohtu, et sulle tuleb vastu mõni viirastus või et su õlale langeb luukere kondine kämmal.

Sitket talvist rohtu ja metsataimi näkitsevaid jäneseid olid kõik kohad täis. Enamik pages Alfie’ lähenedes laiali, kuid mõned ignoreerisid teda, teades, et nii kaugel pole ta veel ohtlik. Alfie’l ei vedanud. Saak oli käest lipsanud. Vähe sellest, ka üks püünis oli kadunud. Seda juhtus ikka aeg-ajalt. Keegi, võib-olla rebane, oli möödudes selle kaasa vedanud. Püünis ei saa olla kaugel. Alfie ronis üle tara võserikku – see polnud raske, sest tara oli pooleldi puru – ja asus seda läbi kammima.

Püünist ta ei leidnud, kuid leidis midagi muud. Kõigepealt arvas ta, et leid tähendab, et ta pole võserikus üksi. Alfie vaatas ümberringi, ei näinud midagi, jäi seisma ja kuulatas. Tal oli vaiksete loodushäälte kuulmiseks terav kõrv, need hääled võisid palju öelda, kui sa mõistsid nende tähendust. Puuoksad kriiksusid tasa tuules, kuid ei kostnud ühtki vitsarao praksatust ega järsku rabinat alustaimestikus. „Halloo?” hõikas Alfie, et olla kindel. Vaikus. Alfie naeratas põgusalt. Ta läks ettevaatust säilitades oma ootamatule leiule päris ligidale ja tegi sellele uurivalt mõne ringi peale.

„Nii,” pomises ta lõpuks omaette. „Seda ma juba siia ei jäta.”

Jess oli just oma laua taha jõudnud. Ta oli saanud seersant Phil Mortonile öelda „See on mõrv,” ja Morton oli jõudnud vastata „Ja kõik tõendid on muidugi tules hävinud, eks ole,” kui telefon helises. Jess võttis toru.

„Proua, teile on kõne. Keegi härra Foscott, kes ütleb ennast olevat advokaat. Seoses selle tulekahjuga, kust leiti surnu. Kas ühendan?”

„Jaa, laske käia,” vastas Jess, mõeldes: „Ai-ai-ai, Reggie Foscott, kes oleks võinud küll arvata?”

Tema silme ette kerkis vibaliku, kahvatu, ametliku ja riukaliku meesterahva kuju. Mida põrgut on temal asja Key House’iga? Kuid Roger Trenton oli rääkinud, et kirjutas Crowni advokaatidele. Morton oli eilse õhtu hakul ehk siis laiba leidmisele järgnenud päeval vestelnud nii Roger Trentoni kui ka Muriel Pickeringiga. Kuskil tema märkmetes peaks leiduma ka Foscotti nimi.

„Uurija Campbell? Andestage tülitamast…” kõlas ta kõrvas Foscotti hääl.

„Mis te nüüd, härra Foscott. Ma saan aru, et te helistate seoses selle tulekahjuga Key House’is?”

„Seda et…” Foscott ei öelnud kunagi midagi selget ega teinud seda ka nüüd, ehkki ta ise oli helistaja. „Jah, tõepoolest, äärmiselt õnnetu lugu. Hoone on vist tugevasti kahjustatud?”

„Jah,” vastas Jess napilt. Asja juurde, Reggie!

„Ma saan veel aru, ehkki see võib olla kuulujutt, et… ee… varemetest leiti surnukeha?”

„Tõepoolest.”

„Ega te…” Reggie muutus veelgi ettevaatlikumaks. „Ega te ei ole suutnud kindlaks teha õnnetu ohvri isikut?” Ja ta lisas kiirelt: „Kui olete, siis muidugi ma mõistan, et kõigepealt peate te informeerima sugulasi, enne kui mõne nime teatavaks teete.”

„Härra Foscott, me ei ole ohvri isikut veel tuvastanud.”

„Oh issand,” ohkas Foscott kurblikult. „Aga ega teil pole mingit põhjust arvata, et… ee… lahkunu näol võiks tegemist olla Key House’i omaniku, härra Gervase Crowniga? Minu büroo esindab tema huve siin riigis, sellest minu järelpärimine.”

„Mitte veel. Kuid niipalju, kui me teame,” vastas Jess, „elab härra Crown välismaal.”

„Elab tõesti. Härra Crowni kodu on Portugalis Cascaisis, mere ääres, umbes tunniajase sõidu kaugusel Lissabonist. Ta on suur surfaja, kui tingimused on sobivad. Ma rõhutan, mulle ei ole teada, et härra Crown viibiks praegu Inglismaal. Tavaliselt, kui ta siia saabub, siis ta helistab mu büroosse, et nii-öelda häält teha, nagu öeldakse. Kui me kuulsime tulekahjust, siis me loomulikult leidsime, et peame sellest omanikule teatama. Tema kinnisvara kahjustused, kindlustus ja nii edasi.”

Seekord Jess vaikis, lausumata sõnagi. Foscottil tuli jätkata.

„Saatsime talle e-kirja, kuid ei ole siiani vastust saanud. Jällegi, ma pean rõhutama, et härra Crown sageli ei vasta oma e-kirjadele kohe. Kuid üldiselt ta lõpuks siiski vastab. Me… ee… püüdsime talle ka koju helistada, kuid telefon on lülitatud automaatvastajale. Ja ka tema mobiiltelefon on välja lülitatud. Jätsin talle mobiilile sõnumi.”

„Kas seda juhtub sageli, et härra Crowniga ei saa ühendust?” küsis Jess, tehes vaba käega märkmikku ülestähendusi. Foscott oli mures ja ilmselt oli tal selleks põhjust. Morton astus lähemale ja heitis pilgu Jessi märkmetele. Ta krimpsutas nägu.

„Noh, mitte just sageli, aga mõnikord ta nii-öelda isoleerib ennast mistahes kontaktidest,” kuulis Jess advokaadi häält. „Lisaks surfamisele ja muudele spordialadele mängib ta ka palju golfi. Pole midagi hullemat telefonihelinast golfirajal, kui sa parajasti lööma hakkad…”

„Kuidas siis on? Kas see on Gervase Crown?” küsis seersant Phil Morton mõni aeg hiljem. Küsimus oli retooriline. Sama mõte kummitas kõiki.

Jess oli koos seersandiga Carteri kabinetis. Küttesüsteem oli suure kärina ja mürinaga tööle hakanud, kuid esialgu paistis sealt tulevat palju aastavanust tolmu ja väga vähe sooja. Akna all istuv Morton paistis pahur olevat. See ei tähendanud, et tal puudub usk juhtumi lahendamisse. Ta lihtsalt lähenes igale uurimisele eeldusega, et see on täis ootamatuid komistuskive. Selline lähenemine põhines kogemusel. Praegu juurdles ta küsimuse kallal, millised kaikad neile seekord kodaraisse võivad lennata. Nagu ta Jessile öelda jõudis, on salapärane laip ja tules hävinud kuriteopaik juba isegi heaks hakatuseks.

Mis puutub meeskonna neljandasse liikmesse, kelleks oli seersant Dave Nugent, siis tema istus oma lemmikkohal, arvuti taga, ja kammis kadunud isikute registrit, lootuses leida juhtlõnga nende tundmatu surnukeha juurde. Detektiivid Bennison ja Stubbs olid kaheksakilomeetrise raadiusega ala Key House’i ümber pooleks jaganud ning sõitsid praegu ringi, astudes sisse kõikidesse majadesse, kaasa arvatud talud, ja otsisid inimesi, kes oleks tulekahjupäeval või sellele eelnenud päevadel midagi kahtlast märganud. Eriti huvitasid neid võõrad. Üks inimene oli surnud, kuid tule süütas keegi teine.

„See isik…” alustas Carter Jessi märkmikule pilku heites. Kui Jess oleks taibanud, et Foscottiga peetud vestluse märkmete lugemiseks tekib järjekord, siis oleks ta need parema käekirjaga teinud. „Hoolimata sellest, et ta elab alaliselt välismaal, peame me alustama temast. Ta võis siia sõita. Gervase Crown. Paistab, et sa oled tema perekonna kohta juba päris palju teada saanud, Jess. Lisaks on mehe advokaat piisavalt ähmis, et meile helistada, kui ta temaga ei telefoni ega e-kirja teel Portugalis ühendust ei saa.”

„Crown ei pea e-kirjade lugemiseks ega neile vastamiseks Portugalis olema,” märkis Morton. „Samuti mitte mobiiltelefonile vastamiseks.”

„Näib, et Crown väljub levist, kui ta ei taha, et teda segatakse,” meenutas Jess. „Ta käib palju surfamas, kui ilm sobib, ja mängib golfi või tegeleb muu spordiga ülejäänud ajal. See on märkmetes kirjas, söör.”

Carter vaatas talle otsa. „Aga see ei takistanud advokaadil toru haarmast. Ta kindlustab enda seljatagust. Ta ei taha, et me tüütaks tema klienti parve Portugali politseinike näol, kes ta meie palve peale üles otsivad. Kuid samas on tal hädasti vaja teada saada, kas surnud mees on Crown.”

„Mõne inimese elu on lillepidu,” mühatas Morton. „Millega Crown oma lõbutsemist finantseerib?”

„Isiklik sissetulek.”

Mortoni näoilme reetis, et selle maailma ebaõiglus on mõõtmatu.

„Millal ta viimati kindlalt Inglismaal viibis?” küsis Carter Jessilt.

„Me veel ei tea,” tunnistas Jess. „Ja vaevalt et ka tema advokaat, oletan ma. Tavaliselt ta helistab neile, aga see ei tähenda veel, et ta ei võiks seda ka tegemata jätta, kui talle nii paremini sobib. Ta peab ju jälgima, kui sageli ta siin külas käib, kas pole nii? Maksude pärast? Pean silmas seda, et tekib ju küsimus, kumma riigi resident ta on – maksude mõttes. Kui ta on Portugali maksumaksja, siis on tal limiit, kaua ta tohib siin viibida, enne kui maksuamet tema välismaise kodu kahtluse alla seab.”