Читать книгу Kurja juur - Ann Granger - Страница 5

Poripritsmetes Range Rover pööras sissesõidutee päevi näinud sammaste vahelt sisse, lüües sügavast kruusalombist läbi rappudes kahelt poolt vägevaid pritsmeid üles. Väikesed kivikesed raksutasid vastu autokeret. Kramplikult rooli hoidev Harriet Kingsley lähenes mürinaga tee lõppu ja peatus maja ees.

Ta tõstis käed, et lükata kõrva taha paksud helepruunid juuksed, ja ta sõrmed riivasid otsaesisel pärlendavaid higipiisku. Ta pidi enne majja sisenemist ja Guy silma alla sattumist enesevalitsuse tagasi saama. Jumal teab, et Guy polnud just kõige teravama pilguga inimene, aga isegi tema näeb, et ta naine on millegipärast endast väga väljas.

Harriet põrnitses veel mõne minuti Old Nunneryt, püüdes maha rahuneda. Ilm oli külm ja niiske. Auto soojendus pakkus ajutist leevendust, ent ikkagi tundis ta seesmist külmatunnet, millel ei olnud temperatuuriga mingit pistmist, sest see tuli üksnes šokist ja paanikast. Ta värises ja higistas samal ajal, ükskõik kui pöörane see ka oli, ja tema süda tagus rinnus. Hea, et ta oli üldse suutnud koju sõita, ilma et oleks juhtunud midagi hullemat peale selle, et vahetult enne Crooked Man Woodsi sundis ta üht lähenevat sportautot peaaegu müüri rammima.

Teise auto, sportauto, juhile jäi ta kindlasti meelde – milline ebaõnn! Kuhu ta küll võis sõita? Võib-olla isegi metsa. Ei-ei, mitte nii märja ja külma ilmaga. Ta oli kindlasti kuskile mujale teel. Aga oletagem, lihtsalt oletagem, et ta oli kavatsenud siin iidses metsanurgas ringi uidata. Oletagem, lihtsalt oletagem, et ta oli sõitnud parklasse ja oli kõigist võimalikest marsruutidest valinud just selle metsaraja ja oli komistanud …

„Lõpeta, Hattie!” käsutas ta end valjusti. Miks põrgu päralt pidanuks ta metsa minema! Metsas käidi vaid nädalavahetustel või kui ilmad veidi soojemad olid. Pered käisid seal kevadel, kui metsalilled, eelkõige siniliiliad värvilise vaibana puudealust katsid, ja kesksuvel, kui puud jahedat varju pakkusid. Praegu, jaanuari lõpus, oli mets vaid looduse päralt.

Otsekohe leidis Hattie, et see ei vastanud sugugi tõele. Metsa ei läinud üksnes matkajad. Alles hiljuti olid metsatöölised käinud seal tavapäraseid metsakorrastustöid tegemas ja nad võisid tagasi tulla. Mõned neist olid vabatahtlikud ja mõned metsafirmade töölised. Vabatahtlikud võisid suvalisel ajal välja ilmuda. Aga ei olnud absoluutselt mingit põhjust, miks mõni neist oleks pidanud just täna seal olema. Mitte mingit põhjust. Ta polnud kedagi näinud.

Mitte kedagi peale tema, ja tema oli endiselt seal.

Hattie püüdis veel viimast korda end kokku võtta. Ta pidi normaalne välja nägema. Ta piilus esiklaasist tuttavat lagunenud mahekollast segastiilis ehitatud kivimaja.

Kunagi oligi siin asunud nunnaklooster, seisnud lagedal mäejalamil kõrge müüri taga vankumatult kõigi loodusjõudude vastu. Kui Henry VIII käskis kloostrid likvideerida, oli enamik neist maha lõhutud. Jõukas villakaupmees, kes oli sellele ihaldusväärsele valdusele küüned taha saanud, oli lammutanud ainult kabeli, mille asukohta märkisid nüüd mulla sisse vajunud vundamendi sammaldunud jäänused.

Maja oli ajapikku omanikke vahetanud ja teinud nelja sajandi jooksul läbi suured muutused. Uus tiib, mille üks Victoria-aegne omanik oli oma arvates gooti stiilis ehitada lasknud, kujutas endast tema soovi ballisaali järele. Mitte keegi ei olnud seal tantsinud Esimesest maailmasõjast saadik, kui perepoeg oli Flandria mudas hukkunud. Maja ja vara läksid edasi tema vennatütrele. Sestpeale olidki selle onutütre otsesed järeltulijad, Harrieti perekonna kolm põlvkonda, seal elanud. Kui suguvõsa kõrvalharu kaasa arvata, olid nad seal elanud George’i ajast saati.

„Ja mina,” ütles Harriet valjusti, „olen viimane.” Mis tahes ka juhtub, selles võis ta kindel olla.

Ta tundis, et on nüüd valmis Guy palge ette ilmuma. Tema süda ei puperdanud enam. Ta tundis ikka veel kerget iiveldust, aga üldiselt oli ta enesevalitsemise tagasi saanud. Ei mingit viivitamist enam!

Harriet sõitis rahulikult maja taha vana talli juurde, mis jäi peahoonest veidi vasakule. Ta parkis ehitusmaterjalide virnast kaugemale. Hoonete kompleksist, kus olid kunagi asunud tõllakuur, hobuselatrid ja heinalakk, kostis haamrilööke. Tallidest pisut eemal seisis kivimajake, kus olid varem elanud välitöölised. Majake näitas hiljutise põhjaliku renoveerimise märke, selle välispind oli kollaseks viimistletud. Kivikatuse veerenni alt paistsid ülemise korruse vahetatud ja läikivmustaks värvitud tillukesed aknaraamid. Harriet astus autost välja ja seisatas, et kriitilisel pilgul ümbertehtut hinnata. Kui tal oleks jalutuskepp, siis võiks sellega ülemisele aknale koputada – nii väike oli see majake. Kui lühikesed olid meie esivanemad, mõtles ta. Liliputid, kellele praegune vitamiine täistopitud põlvkond tunduks Gulliveridena.

Ka talliplokk, mis muudeti hommikusöögiga kodumajutuse külalistubadeks, pidi Guy meelest hakkama pöörast tulu tooma. Kummaline, kui sarnased oli Guy ja Carl: mõlemal pea plaane täis, surmkindlad, et nurga taga ootab neid tabamatu rikkus. Võib-olla sellepärast nad ei saanudki läbi. Tõenäolisemalt küll sellepärast, et nende eripärased plaanid tundusid alati sõltuvat Harrieti rahasüstidest. Ükski kukkur pole põhjatu. Ta oli seda Carlile rohkem kui korra öelnud.

Kuni plaanide täitmiseks vajalikud summad olid hakanud isegi Guyd häirima. Plaanis oli teha neli vannitoaga ruumi majakesse ja kuus talliplokki, nii et kõigis tubades oleks nii magamisruum kui ka elutuba koos „hommikusööginurgakesega”. Elutoa diivan pidi avanema lisavoodiks ja see võimaldas igat ruumi kirjeldada kui peremajutust.

Kui külalised ei taha ise süüa teha, pakutakse kokkuleppel hommikusööki peamajas, mille väike elutuba kujundatakse külastajate jaoks. Kõik oli plaani peal korralik paistnud, aga Harrietti näris ikkagi kahtluseuss.

Kõik äriplaanid, mille Guy eales välja käis, paistsid paberil korralikud. Häda oli selles, et ta oli alati nii entusiastlik. Ta ei kuulanud kunagi ühtki Harrieti ega kellegi teise kahtlust. Väikesed praktilised üksikasjad ei teinud talle raasugi muret. Ta heitis need lihtsalt kõrvale. „Küll kõik lõpuks paika loksub” – see teatraalne fraas olnukski justkui Guy jaoks leiutatud. Kõik pidi alati korda saama, ja kui ei saanud, nagu senise edu puudumine näitas, siis heitis Guy oma hiilgava plaani lihtsalt kõrvale ja läks juba järgmisest põlema. Just nagu Carlgi.

„Kuidas?” imestas Harriet, kui kriis algas. „Kuidas küll nii läks, et ma nüüd kahte luuserit rahastan?”

Haigevoodis valude käes vaevlev isa oli teda sosinal hoiatanud: „Ma jätan su maha üsna jõukana, Harriet. Ma ütlen seda sulle praegu sellepärast, et sa teaksid valvel olla. Kui teatakse, et sul on raha, leidub alati ka keegi, kes kangesti tahab aidata sul seda kulutada.”

Kas ta oli pidanud silmas Carli, kuid peljanud austusest Nancy mälestuse vastu tema nime välja öelda? Isa oli jätkanud: „Kui Guy sulle toeks ei oleks, oleksin kaalunud usaldusfondi loomist. Aga ma tean, et niikaua, kui sul on Guy, saad sa head nõu. Guy armastab sind. Ta ei lase kellelgi sulle halba teha.”

Kogu elu äriasjades nii taibukas, oli isa otsustusvõime ta elu lõpus maha jätnud. Talle oli Guy meeldinud, ta oli imetlenud Guy sõjaväekarjääri ja lasknud end mõjutada. Guy tõesti armastas Harrietti. Selles oli isal õigus olnud. Aga isa polnud ette näinud, et ilma kuninganna määrusteta^[1.] triivis Guy sihitult tsiviilmaailmas.

Hobusetallid olid Guy esimene vaimuvälgatus, millest ta tuld võttis. „Kindel värk, kallis! Vaata, tallid on juba olemas!”

Sobivate hobuste leidmise ja näljaste elajate toitmise kulukuse ning lisaks veel vaevarikka töö tõttu, mida nõudis nende hooldamine, oli see plaan ebaõnnestunud, ja seda veel enne õnnetust. Üks hobune oli kogenematu ratsaniku all lõhkuma hakanud. Ratsanik sadas sadulast õige pea alla. Vigastatud ratsanikule said osaks nihestatud õlg, murtud vaagen ning sissetuleku kaotus. Mees oli osutunud ärisektori nooreks auahneks advokaadiks ning asi lõppes sellega, et ta kaebas nad karmi süüdistusega kohtusse. Mõistagi oli neil olemas kindlustus. Aga sellegipoolest tuli neil kahjutasuks suurt hüvitist maksta. Ja seetõttu, nagu alati pärast tõsist õnnetust, oli ka kindlustusmakse tõusnud. Lõpp sellele riskantsele ettevõtmisele.

Seejärel oli tulnud vanasse ballisaali rajatud restoran. Seegi polnud kaua kestnud. Köök ei vastanud äriettevõttele ettenähtud normidele. Seinte plaatimine ning uute tööpindade ja köögitehnika paigaldamine oli maksnud palju rohkem, kui nad olid arvestanud. Kogenud kokad ostusid tujukateks ja kalliteks. Guy ärgitas, et Harriet võiks kokkamise enda peale võtta, mis vallandas naises sellise vihapurske, et isegi Guy taipas, et see polnud arukas ettepanek. Aga ta eeldas siiski, et Harriet teeb hommikusöögi neile külalistele, kes hakkavad nende äsja renoveeritud talliplokke ja majakest täitma.

Antiigikeskus oli olnud järgmine asi, mis Guy meeli paelus. „Meie maja on vanu asju täis. Võime hakata neid müüma.”

Minu vanu asju! oli Harriet mõelnud, aga valjusti polnud öelnud.

Uue plaani saatuslik viga oli seisnud selles, et kumbki polnud antiigiasjatundja. Ega leidnud nad ka koltunud ajalehtepaberisse mässitud portselannõude karpe ja muud pudi-padi, mida Harriet lapsepõlve pööningu-uuringutest mäletas. Ilmselt oli tema kasuema need vanakraamimüüki ja heategevuskauplustesse laiali tassinud. Pööningul ämblikuvõrkude sees vedelesid mööbliesemed, enamasti sellised asjad, mis kogu maa müügisaalides kidusid, kuna olid moest läinud. Kastides olid raamatud, mida keegi enam ei lugenud, ja ühes kohvris oli tema ema pulmakleit, pits luitunud, talje uskumatult ahtake. Nii palju siis Guy unistusest pööningukraamiga väike varandus teenida. Nad olid pidanud ka antiikesemeid jahtimas käima, ning kuigi kõigist televisiooniprogrammidest vaadates paistis see lihtne, polnud see seda sugugi. Nad oleksid äärepealt jälle kohtusse sattunud, sest Guy ei suutnud eelmisel aastal Hiinas valmistatud esemel ja ehtsal asjal vahet teha. Müümata „vanakraam” vedeles endises ballisaalis, mis oli lühikest aega olnud restoran, ning kogus tolmu. Mõnel mööbliesemel olid veel siiani kollased hinnalipikud küljes.

Haamriga tagumine lakkas ja meeste sõnelus valjenes. Harriet tundis ära oma abikaasa ja puusepp Derek Daviesi hääle.

„See sinu abikaasa ei ole praktiline mees, ega?” oli Derek ükskord teed juues täheldanud. „Aga ideid tal juba jagub, vaat mis. Seda peab tema auks ütlema.”

Harriet ei suutnud mingile Dereki ja Guy vahelisele sõnelemisele vastu minna. Mitte praegu. Ta pööras vaidlust kuuldes ringi ja hakkas maja poole astuma. Ta marssis kärmesti läbi köögi, heites käigu pealt ülerõivad ühele koridoritoolile, kust need kohe põrandale libisesid. Ta ei teinud märkamagi. Ta pidi kellegi teisega rääkima. Ta ei suutnud hommikust kohutavat sündmust endale hoida. Pärast hetkelist kõhklust mõtles ta Tessa peale. Tessa mõistaks teda.

Harriet haaras telefoni, aga kutsuv toon tema kõrva ääres ajas ta jälle paanikasse. Mida ta teeb? Mida ta ütleb? Ta lõi telefonitoru uuesti hargile.

Kui ta tagasi köögi poole läks, hakkas telefon tema selja taga koridoris läbilõikavalt helisema, pannes ta kogu kehaga võpatama. Vastumeelselt läks ta koridori kõnet vastu võtma.

„Kas sa üritasid praegu mulle helistada?” küsis sõber hingeldades ta kõrva ääres. „Ma olin aias. Sa lõpetasid kõne enne, kui ma telefoni juurde jõudsin.”

„On juhtunud midagi kohutavat ja ma ei tea, mida teha,” ütles Harriet pikalt keerutamata.

„Mis asi?” Tessa hääl oli teravaks muutunud.

„Carl on surnud.”

Tekkis vapustusjärgne vaikus. Seejärel ütles Tessa: „Ma ei oska kohe midagi öelda. Millal? Kuidas? Kas see oli õnnetus?”

„Ei. Ta … ta laskis end Crooked Man Woodsis maha.”

Ahhetus. „Aga see on …” Nagu ikka asus Tessa rünnakule. „Miks ta pidi nii tobedat asja tegema? Mitte et Carl poleks alati dramaatilistesse žestidesse kaldunud. Vabandust, surnutest ei räägita halba ja puha … kui ta ikka on surnud. Millal see juhtus? Ma ei ole midagi kuulnud. Oled sa kindel?”

„Oh jaa,” ütles Harriet, üllatudes isegi, et suudab nüüd rahulikult rääkida. „Ma just leidsin tema laiba.”

„Kust? Metsast, ütlesid sa? Aga sa oled ju praegu kodus, eks? Sa helistasid mulle lauatelefonilt. Kuule, kullake, kas sa oled selles ikka kindel? Ega see mingi kohutav eksitus ei ole? Kas sa mõtled tõsiselt, et see vaene vennike tulistas endale pähe? Või rinda?”

„Ei mingit eksitust. Päris kindel, et see on Carl. Pähe tulistatud, näo alumine pool on läinud, vaid üks võigas verine tomp. Aga silmad, otsmik ja juuksed … jah, see on Carl.”

Paus, ja seejärel küsis alati praktiline Tessa: „Kas sa politseisse oled teatanud?”

Pagan võtaks, mõtles Harriet. Politsei … Ta polnud sellele isegi mõelnud. „Ei, ei ole. Ma sõna otseses mõttes praegu leidsin ta, Tessa. Sattusin paanikasse ja sõitsin koju.”

„Kas Guy on kodus? Oled sa talle rääkinud?”

„Ei, loomulikult ei ole ma talle rääkinud! Ta küsiks, miks ma metsas olin, ja kui ta teada saaks, et pidin Carliga kohtuma, et rahaasju arutada, noh, siis läheks ta marru. Ta on praegu väljas, peab Derekiga mingi tisleritöö pärast sõnasõda. Aga kui ta tuleb hoovi, näeb ta autot ja teab, et olen kodus. Ma ütlesin talle hommikusöögi ajal, et astun Westoni supermarketist läbi.”

„Jää majja ja tee endale sooja jooki, teed või midagi. Ma tulen kohe sinna.” Tessa lisas kähku: „Ära sa jumala eest pudeli poole vaata!”

See manitsus tõi Harrieti paanikahägust välja. „Ei kavatsegi, mida sa ajad.”

„Tore!” ütles Tessa ja lõi telefonitoru hargile.

Muidugi mõista, nüüd, kui Tessa oli keelanud tal napsi võtta, tahtis ta seda meeletult teha. Aga tee vist oligi see, mida šoki puhul joodi? Aga kui ta läheks tagasi kööki, võib Guy sinna sisse astuda. Ta pidi Tessa enne kinni pidama, kui ta maja juurde jõuab. Nad pidid saama enne rääkida, kartmata, et Guy selgitamise ajal juhuslikult uksest sisse astub.

Harriet läks eesuksest välja ja jooksis hoovivärava juurde. Ta ootas teel, kössitades müüri all, mis valdust piiras. Väravapostide otsas põrnitsesid kaks lõvi enesega rahulolevalt välismaailma. Võib-olla olid need alguses hirmuäratavad välja näinud. Ent aeg ja ilmastikuolud olid neist vorminud sõbralikud mopsid. Kunagi oli see maja olnud turvaline, õnnelik ja kaitsev paik. Millal oli kõik muutunud? Kui ta isa suri? Või oli rahu ja kindlus, mida maja pakkus, juba enne seda aeglaselt ja märkamatult minema libisenud?

Harriet värises. Ta oli jaki koridori põrandale jätnud ja sviiter ei pakkunud vinge tuule eest mingit kaitset. Ma olen endiselt šokis, mõtles ta käsi enda ümber pannes. Oleksin ikkagi pidanud endale ühe pitsi lubama. Tema järgmine mõte oli, et kui Guy hoovi tuleb, näeb ta tema autot. Mees arvab, et ta on majas, läheb arvatavasti sisse ja hüüab teda. Ta imestab, kuhu naine läks.

„Oh, Carl!” pomises ta kohutavat vaatepilti meenutades. „Sina idioot! Miks pidi kõik sellise kohutava kaosega lõppema? Pidi ju olema mingi muu väljapääs. Asi ei saanud ju nii hull olla?”

Jah, aga ilmselt ikkagi oli. Carl oli viimaste kuude jooksul tema käest nii tihti abi palunud, e-kirjade, sõnumite ja veelgi meeleheitlikumate mobiilikõnede teel. Ta ei saanud isegi Guyd süüdistada, et too oli sundinud teda Carli palveid eirama, sest suhtlemine Carliga oli olnud salajane. Guy ei pääsenud tema arvutisse. Ta ei teadnud tema salasõna. Rahalistes raskustes Carl oli alati tema poole pöördunud. Seekord oli Harriet otsustanud keelduda. Vastutus selle eest, mis juhtus metsas, lasus täielikult temal.

„Tule ometi, Tessa!” hüüdis ta.

Tema sõber elas siit ju vaid kuue kilomeetri kaugusel. Tal ei kuluks siiajõudmiseks nii kaua aega. Nagu vastuseks tema sõnadele jõnksatas poripritsmeid pilduv maastur nurga tagant välja ja jäi tema ees seisma, heites ta peale kruusa, nii et Harriet pidi kõrvale hüppama. Autost kostis haukumine, seejärel ronis kõigepealt välja autojuht ja siis tormas välja tihedakarvaline musta-valgekirju kolli. Kolli tervitas Harrietti innukalt: väänles, niutsus ja pistis oma pika koonu tema pihku, enne kui väravast sisse hüppas ja hooviteed pidi maja poole jooksis.

„Fred!” hüüdis tema omanik asjatult. „Anna andeks, Hattie, ta arvab, et me läheme tuppa. Kas läheme?” Rääkides uuris ta Harrietti teraselt ja tema sõnadele järgnes südamlik kallistus. „Pea vastu! Tee, mida teed, aga ära kokku kuku.”

„Me ei saa sisse minna, igatahes veel mitte. Ma pean sulle enne rääkima, mis juhtus. Kas me võiksime autos istuda?”

„No nii!” ütles Tessa, kui nad turvaliselt autos olid. „Räägime siis. Kas sa oled selles kindel? Kui ta pea oli sodiks lastud, nagu sa kirjeldasid, siis võisid sa ju eksida ning see on mõni teine vaene vennike.”

„See oli Carl. Seal oli piisavalt … piisavalt, et aru saada. Igatahes kandis ta Carli vana närust vihmajopet. Ta istus maas, nõjatudes langetatud puu tüve vastu. See oli nii – groteskne, ebareaalne. Ma tahtsin talle öelda, et lõpetagu lollitamine ja tõusku püsti! See oli tobe, sest polnud ju kahtlustki, et ta on surnud.” Harriet surus põgusalt käed näo vastu, nagu saaks sedaviisi kujutluspildi surnud mehest eemale peletada.

„Aga sa oled ju Carli vältinud, eks? Mis sul arus oli, et temaga kohtuma läksid, ja veel Crooked Man Woodsi?”

Harrieti õlad vajusid õnnetult longu. „Carl oli viimasel ajal rahalistes raskustes ja ta muudkui mangus, et ma ta hädast välja aitaksin. Ma ei saanud teda aidata, Tess, isegi kui oleksin tahtnud! Tallide renoveerimine neelab meilt Guyga nii palju raha. Otsustasin, et ainus võimalus on Carliga silmast silma kohtuda, et isegi kui see lõpeb eikuhugi viiva vaidlusega, suudan ma talle ikkagi pähe taguda, et ma ei laena talle mitte mingil tingimusel raha, veel vähem müün maha Old Nunnery.”

„Müüd maja?” kõõksatas Tessa. „On … oli … ta ogar või? Su pere on siin ju terve igaviku elanud. Sinu isa jättis maja sulle, et saaksid siin edasi elada, mitte maha müüa, et Carli võlgu välja lunastada.”

Harriet kummardus ettepoole ja lausus rusutult: „Sinu suust kõlab see nii lihtsalt. Aga see ei olnud nii, sa ju tead, et polnud! Carl mõtles, et maja oleks tulnud meile kahe peale jätta. Ta väidab – väitis –, et see oli kogu aeg olnud isa kavatsus.”

„Miks see oleks pidanud nii olema?” kõlas porisev vastus. „Carl ei olnud ju veresugulane, vaid Nancy laps eelmisest suhtest.”

Harriet viipas autoaknast maja poole. „Minu ja Guy äriettevõtmiste ebaõnnestumise tõttu on asjad halvemuse poole pööranud. Carl ütles, et ma heidan tuulde kõik, mille isa rajas. Ma tean, et Guy plaanid ei õnnestu või pole varem õnnestunud. Aga see turistide majutamise idee võib õnnestuda. Teised inimesed ju teevad seda.”

Harrieti õlad vajusid längu. „Tegin Carlile ettepaneku kohtuda metsas, et Guy teada ei saaks. Guy oleks tahtnud ka juures olla ja nad mõlemad oleksid marru läinud. Carl oleks Guyd solvanud ja siis … oh, sa ju tead, millised nad on. Olid, ma mõtlen.” Harriet parandas õnnetult oma sõnu.

„Guyd ei ole raske solvata,” vastas Tessa leebelt. „Mina solvan teda kogu aeg, kuigi ta on sinu abikaasa.”

„Selle vastu pole tal midagi, kui sina solvad. Talle lausa meeldib see. Carliga on ... oli hoopis teine lugu. Kuule, las ma lõpetan, enne kui Guy mind siia otsima tuleb. Ma arvasin, et Crooked Man Woods on ideaalne koht, kuna sel aastaajal käiakse seal nädala sees harva. Me saaksime teineteise peale karjuda, ilma et see kellegi kõrvu ulatuks. Mul oli juba kõrini, et ta isa testamendi kohta kogu aeg teravaid märkusi teeb. Aga nüüd ei ole asi enam testamendis ega majas, vaid Carlis, kes nii jubeda teo korda saatis. Ta pidi olema kohutavas masenduses, Tess, ja ma tunnen end suure süüdlasena.”

Reaalsuse tajumine oli ta peaaegu täiesti oimetuks löönud. Harriet pomises: „See oli õudne. Ta istus maas, selg vastu langetatud puu tüve. Püss lebas ta rinnal, ja see kohutav tühjus, tumepunane auk kohas, kus oleksid pidanud olema ta nina, suu ja lõug.” Ta pani käed jälle näo ette ja lämmatas nuukse, mis ähvardas valla pääseda.

Sõbranna pikad käed olid tema ümber ja ta oli surutud Tessa sviitri vastu, mis lõhnas alati hobuste ja koera järele. „Ära kokku varise, kullake. Kuula mind! Sa pead politseiga rääkima. Sa ei saa lihtsalt inimest – laipa – leida ja kellelegi teatamata minema sõita. Kas metsas oli veel keegi?”

„Ma ei näinud ega kuulnud kedagi. Aga seal oli üks auto – üks hõbedane sportauto. Kui ma metsast ära sõitsin, möödus see teel minust. Ma sõitsin nagu hull ja surusin selle teise auto peaaegu vastu müüri. Ta mäletab mind.”

„Seda enam on põhjust asjast teatada. Seda tuleb teha. Laip leitakse niikuinii.” Tessa põrnitses, nina krimpsus ja huuled kokku pigistatud. „Aga sellest ei pea sina teatama,” ütles ta äkki. „Tead, mine tagasi majja ja ära ütle midagi. Kus see langenud puu – ja Carl – seal metsas on?”

„Sinise metsaraja ääres.”

„Hästi. Ma sõidan Frediga sinna. Keegi ei pea seda imelikuks, kui ma temaga metsas jalutan. Teen seda sageli. Ma leian Carli, või kes see ka on, helistan politseisse ja teatan neile sellest. Sa võid ikkagi eksida – äkki see pole Carl. Igal juhul, sa ei peagi asjasse segatud olema. See teine autojuht, ta ei näinud sind metsas, ainult teel, eks?”

„Ta võis metsas käia.”

„On tõenäolisem, et ta sõitis sealtkaudu linna tagasi. Just nii me teeme!” Tessa, kellel oli otsus valmis, ei tahtnud mingist puiklemisest enam kuuldagi. „Toome mu hullu koera tagasi ja ma sõidan minema. Sina mine majja ja käitu normaalselt.”

„Ma ei tunne end normaalselt. Ma värisen sisemiselt.”

„Ütle Guyle, et hakkad haigeks jääma. Praegu levib igasuguseid pisikuid. Oota, kuni olen sinna jõudnud ja pilgu peale visanud.” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Sa oled täiesti šokis, kullake, aga sa pead mind kuulama ja meelde jätma, mida ma räägin.”

Harriet noogutas, pilk Tessa näol kinni.

„Kui ma ta leian, kes ta siis ka on, helistan ma politseisse nagu üks tubli kodanik. Pean jääma sinna ootama, kuni nad kohale tulevad. Seejärel annan oma tunnistuse ja lahkun. Ma tulen siia tagasi, ja kui ma ei usu, et see on Carl, ütlen sulle.

Kui ma olen sinuga nõus, et see on Carl, otsin ma Guy üles, räägin esmalt temaga ja teen ettepaneku, et räägiksime seda sinule koos. Guy ilmselt tahab ise olla see, kes halva uudise edastab, aga ma käin peale, et saaksin temaga kaasa tulla. Sina pead ainult vapustust teesklema, kui me sulle uudise teatame. Arvestades sinu praegust seisundit, ei tohiks see raske olla. Peamine on see, et sa ei annaks kuidagi märku, et see uudis ei tule sulle täieliku üllatusena. Guy ei kahtlusta, et sa üldse seal olid, kui sa talle ise seda ei ütle! Mitte keegi ei pea teadma, et sa seal olid. Sa kuulsid kurba uudist minult – ja Guylt.”

Harriet ütles väga tasase häälega: „Olen sulle väga tänulik, Tessa, aga ma ei saa lasta sul seda teha. Kas me ei võiks oodata, kuni keegi teine ta leiab?”

„Aga kui mitte keegi ei lähe sinna kogu päeva jooksulgi? Me ei saa Carli lihtsalt sinna kangestuma jätta. Politseid tuleb informeerida. Las ma tegelen sellega, eks?”

Tessa lükkas Harrieti autost välja. „Mine, mine aga heaga majja! Fred!”

1 Originaalis „Queen’s regulations”, mille all mõeldakse korraldusi ja määrusi Briti kuningliku mereväe, Briti sõjaväe ja Briti kuninglike õhujõudude Commonwealthi vägedele. [ ↵ ]