Читать книгу Kurja juur - Ann Granger - Страница 6

„Inimene kas on külmetushaigustele vastuvõtlik või siis ole,” oli perearst Tom Palmeri emale teatanud. Või vähemalt oli ema seda alati kinnitanud. Tema emal oli olnud meedikutesse suur usk. See, et tema poeg oli hiljem otsustanud meditsiini õppima minna, oli ema jaoks olnud saavutuste tipp, tema enda saavutuste.

Tom ei mäletanud, et arst oleks neid sõnu öelnud. Tollal oli Tom olnud kümneaastane, punase nina ja punaste silmadega tatistaja, kes tahtis vaid võimalikult kiiresti arstikabinetist välja saada. Ka arst oli silmanähtavalt tahtnud, et ta sealt välja läheks.

Tom suutis arsti hägusalt ette kujutada: pikk kõhn hõrenevate juustega mees. Väike Tom oli teda väga vanaks pidanud. Küllap polnud arst isegi keskealine olnud.

„Arvatavasti,” kraaksatas Tom peeglisse vaadates, „sama vana kui mina praegu.”

Talle vaatas vastu selle armetu kümneaastase poisi vanem versioon: punase ninaga nördinud mees musta sassis juuksekahlu all. Tom oli arsti ennustuse elav tõestus.

Tal oli külmetushaigus ja see oli vastik.

Kohusetundlikuna oli ta eile tööle läinud. Kolleegid olid tema saabumisele reageerinud samamoodi kui perearst palju aastaid tagasi. Nad kõik olid terve päeva püüdnud keelitada teda koju minema.

Inspektor Jess Campbell, kes sel pärastlõunal küsitluse eesmärgil surnukuuri külastas, oli kõigi teistega nõus.

„Kuule,” ütles naispolitseinik varmalt. „Sa ju levitad pisikuid. Need kliendid, kes teil siin on, nakkust küll ei saa, aga kõik teised saavad. Teed ise endale karuteene! Jumala eest, võta veidikesekski aeg maha. Ole voodis. Joo palju vedelikku. Võta C-vitamiini.” Ta lisas: „Ise veel arst, peaksid targem olema.”

Tom oligi siis vara koju läinud, „palju vedelikku” paari suure viskiportsuna tõlgendanud ja voodisse heitnud. Tõtt-öelda oli ta maganud nagu nott. Ta oli hommikul ärganud lõhkuva peavaluga – ja endiselt haigena. Ta kobas öökapil nutitelefoni järele. Ta piilus seda. Kell oli peaaegu üksteist. Automaatselt kontrollis ta sõnumeid. Üks oli Jessilt, kes lootis, et ta võttis tema nõu kuulda ja on kodus. Ta lubas õhtul läbi astuda. Teine sõnum pani Tomi hetkeks imestama, kas haigus ongi juba ta aju kahjustanud ja ta kujutab seda ette.

Sõnum oli Austraaliast, Madisonilt. Noh, see oli küll nagu välk selgest taevast, ei mingit eksitust! Ta polnud oma endisest kallimast kuus kuud midagi kuulnud. Ta polnud lootnudki temast enam kuulda, mitte kunagi. Aga siin see oli, lühike ja lööv sõnum.

Tere, Tom! Loodan, et sinuga on kõik korras. Ma tulen selle kuu lõpus koju. Ootan igatsusega kohtumist ja loodan end su tegemistega kiiresti kurssi viia.

Oh, kas ikka tõesti? uratas Tom ekraanile. „Mis toimub? Päikesest isu juba täis? Aastane õppimis- ja tööluba kah läbi? Mis armuelu sul ka oli, see kah pekkis? Tagasi vanale heale Inglismaale ja vana turvalise Tomi juurde, mis?”

Kuum dušš tegi olemise veidi inimlikumaks, kuid ei hajutanud allasurutud raevu, mille Madisoni e-kiri oli temas keema löönud. Ta tõmbas mõne riidehilbu selga ja marssis mornilt kitsasse soppi, mida maakler oli kirjeldanud kui täisvarustusega kööginurka. Külmkapis oli kaks muna, piisavalt piima kahe tassi tee jaoks ja natuke kuivanud sinki. Ta vaatas kappi. Tee, nätsked maisihelbed, kaks oakonservi ja üks tomati-purgisupp. Ta võttis purgisupi välja ja valas selle kastrulisse. Leivakastis leidus üks kuivanud saiapäts. Hommikusöögiks oli liiga hiline ja lõunasöögiks liiga varajane aeg, nii et nendest armetutest toiduraasudest, mis tal õnnestus kokku kraapida, sai mingisuguse hilise hommikusöögi. Ta ladus supi ja krõbeda röstsaia kandikule ning läks elutuppa, kus klõpsas sisse teleri.

Üks Ameerika naiskohtunik luges kohtualusele süüasja ette. Süüdistatav eitas tuliselt kõiki süüdistusi, aga sel õnnetukesel ei olnud pääsemislootustki. See tõi Tomile jälle meelde Madisoni ja pani ta nende suhte üle mõtisklema.

Tom imestas vahel, kas tema varajased kogemused arstide ooteruumis olid mõjutanud ka tema täiskasvanuna, kvalifitseeritud arstina tehtud otsust hakata uurima neid, kes on juba surnud. Tema ema polnud sellest küll kunagi aru saanud. „Küllap nemad,” oli ema talle lõpuks öelnud, „teevad vähem muret kui elus patsiendid.”

See ei pruukinud päris nii olla, kuid Tom oli lasknud emal rahuga oma selgituse juurde jääda. Loomulikult surnud ei kurtnud ja olid alati huvitavad. Tomile meeldis surmapõhjuste uurimise täpsus, vaevu märgatavate juhtlõngade tagaajamine ja ootamatud avastused. Laibad ei saanud rääkida, aga hämmastav, kui palju need siiski võisid öelda. Tõepoolest, kui ta mainis, mis tööd ta teeb, paistsid inimesed sellest ärevusse sattuvat ja jutt muutus sunnituks või hakati ilmutama ebatervet uudishimu. Paljud noored naised olid lausa paanikasse läinud.

Viimasest ajast oli tal meeles vaid kaks erandit. Üks oli Jess, sest tema oli politseiuurija ja sai seetõttu rääkida Tomiga tööasjadest ning jääda isiklikus elus tema sõbraks. Teine erand oli olnud Madison.

Jess oli ainult sõber, aga see ei tähendanud, et ta oleks naist vähem hinnanud. Madison oli olnud palju enamat. Madison oli uurinud eksootilisi haigusi ega olnud teinud numbrit asjaolust, et käib kohtamas niisuguse eriala inimesega. Neil oli teisigi ühiseid huve. Neile meeldis sarnane muusika. Nad olid kuulunud samasse matkaklubisse. Oli tõesti paistnud, et neil sujub kõik kenasti. Nad olid tasa ja targu isegi kokkukolimist arutanud. Mitte Tomi elupaika, mis oli liiga väike, ega naise omasse, mis oli veelgi väiksem, aga ehk mõnda suuremasse, mugavama asukohaga elamisse.

Kuid aastase stipendiumi pakkumine Austraaliasse oli osutunud tugevamaks ahvatluseks kui ühine kodukolle. Mägedes ja orgudes matkamine või mõni kontsert ei saanud ju sellega võistelda. Madison oli läinud maakera teise otsa ja sellele järgnenud harvad kontaktid olid tekitanud Tomis mulje, et tüdruk pole tagasitulemisest huvitatudki.

Aga miski oli ilmselt muutunud ja nüüd ostis Madison kojulennuks pileti.

„Kui ta arvab,” ütles Tom kähedalt naiskohtunikule, „et võib siia sisse sadada ja me jätkame samast kohast, kus tema lahkudes pooleli jäime … siis on ta küll asjast valesti aru saanud!”

Röstsai kriipis tema valusat kurku, nii et ta pidi suppi peale võtma, et see alla läheks, aga supp muutis saia vastikult lödiseks.

Ta ei tundnud end tervena. Ta polnudki terve. Aga veelgi piinarikkam oli korteri seinte vahel Madisoni loo üle juurelda. Ta läks oma matkasaapaid ja matkajopet otsima. Kui isiklikud probleemid vaevavad, siis mine aga jalutama.

Maal viibimine tõstis tohutult Tomi tuju. Ta sõitis ettevaatlikult mööda kõrvalteid ja käänulisi külatänavaid. Mäeharjale jõudes nägi ta enda all laiuvat orgu nagu käsitöövaipa, talvised tuhmrohelised laigud, pruunid puud ja kevadroheluseks tõuget ootavad hallid põllumaad. Taamal tõusis maapind laugjalt ja puud kroonisid kõige kõrgemat mäetippu. Tom teadis, et need märgivad Crooked Man Woodsi piirjoont. Puud katsid kogu kaugema mäekülje, ja kui ta jõudis mäe tippu, ilmusid nad temast paremal välja suure müürina, mis langes alla orgu.

Ta polnud praeguseni siin teisi liiklejaid kohanud. Aga kui ta hakkas mäest alla laskuma, tuli talle vastu üks auto. Tee oli siin kitsas ja Tomi sportauto võttis tee enda alla. Ent teine sõiduk, Range Rover, oli suurem. Kui mõlemad autojuhid hoolikalt sõidaksid ja hoogu maha võtaksid, saaksid nad teineteisest vaevata mööduda. Aga Range Roveri juht kihutas tema suunas ja tõmbas kõrvale alles viimasel hetkel. Tom oli peaaegu madala kivimüüri vastu surutud.

„Oi!” kraaksatas ta end istmel pöörates. „Kuradi idioot! Mida sa oma arust teed?”

Range Rover tormas mürinal edasi ja juht polnud mees, vaid naine – selles oli Tom päris kindel. Ta oli silmanud pikki heledaid juukseid, mis ümbritsesid sünget nägu. Kuigi naine oli peaaegu avarii põhjustanud, ei teinud ta teisest juhist väljagi. Nagu poleks ta teda üldse märganud. Peeglist nägi Tom, kuidas naine üle mäe kihutas ja silmist kadus.

„Ja suur tänu ka, proua!” urises Tom.

Tom sõitis edasi, sellest seigast ja teise juhi häbematult hooletust sõidust häiritud.

Et metsa jõuda, pidi keerama kruusteele, mis viis külastajate parkimisalale. Teisi autosid seal ei olnud, Tom nägi ainult üht jalgratast. Selle omanik oli lukustanud ratta aiaposti külge, aga jalgratturist endast polnud jälgegi. Tom parkis auto, tuli välja, kontrollis auto külge, ega seal mingeid kriime pole. Oli väga vaikne ja tema sammud, mis parkla kruusal krudisesid, kõlasid ebaloomulikult valjusti.

Värv oli kriimustusteta. Ta ohkas sügavalt kergendusest ja sättis sammud jalakäijate värava poole, et metsa minna. Värava kõrvale paigaldatud silt andis külalistele vajalikku informatsiooni.

„See põlismets on kaitse all,” luges ta. „Metsa nime kohta on erinevaid selgitusi. Siin läheduses avastati 1890. aastate lõpul maa kündmise käigus sakside asundus. Metsa lõunapoolses ääres on märke ka hilisemast keskaegsest piirivallist. Nooled (punased, sinised või kollased) tähistavad metsas kulgevaid marsruute. Ärge tehke lõket, ärge jätke maha prügi ega korjake metsataimi ega lilli. Austage oma maaümbrust.”

Tom manööverdas väravast sisse ja asus punast marsruuti mööda teele. Juba peaaegu minuti pärast oli parkla tal silmist kadunud ja tema ümber olid vaid puud. Ta tundis, et need jälgivad teda. Oli tunne, nagu astunuks ta ette teatamata rahvarikkasse ruumi ja kõik inimesed pööraksid oma kohalt lahkumata pead. Traditsiooniliselt olid saludes ja metsades alati kummitanud saladuslikud olendid (enamasti kurjad) ja tõelised olendid (ka ebasõbralikud), lindpriid ja röövlid. Ta peatus ja kuulatas. Õhk oli täidetud mustmiljoni heliga, mida ta ei suutnud tuvastada: ragin siin ja prõksatus seal. Linnud krabistasid ülal raagus okstel ja kuivanud lehed sahisesid tema pea ümber. Ta vaatas mõlemal pool paistvat puude rivi, nagu viibiks ta mõne sünge gooti kiriku löövis, kus kaugele kulgevad sambad vahekäike märgivad. Soojadel kuudel on metsa alustaimestik liiga tihe, et sedagi näha. Hetkeks valdas teda nagu sissetungijat mõistetamatu põgenemisimpulss.