Читать книгу Meie päevist - Anna Haava - Страница 4

Mu armsam, ta armastas lillesid,

Helkheledaid, purpuripunaseid,

Vaikvaluvaid, uhkeid mu aias.

Kuid kuninglik-uhkelt käis mööda ta tee!

Ja kaasaks tal kallis, maailmatu töö –

Ja leinasid nuttes mu lilled.

Nii rändas mu Kalev, nii päevad ja ööd,

Ja kandis ja kangutas kaljud ja mäed;

Nii eksisin minagi leinas.

Kuid pilvis vist istusid jumalad –

Ja naersid, kuis meie nii rumalad!

Nii otsatu pooleks meil elu!

Juunil 1918.