Читать книгу Meie päevist - Anna Haava - Страница 5

Üks inimene, üks kannataja,

Siin ilmas eksis ta eluaja –

Kui see, kel kuskil ei kodumaja:

Mis õitses ka, leekis meelsügavas! –

Säälüle vaikvangiv kui lumi ja paas –

Et kustmata-mässavad kiirged.

Kui eksivad unenäo viirged

Vast levisid mõõtmata sügavast –

Kui vaimukauged siit maisest maast.

Nii eksis ta, kannatas eluaja.

Ja võõraks jäi temale ilmamaja.

1916.