Читать книгу Luuletused - Anna Haava - Страница 3

Mul Wanemuine kandle andis

Kesk pimel ööl,

Kätt õnnistades päha pandis

Kui surm ju tööl:

„Mu tütar, laula kurwal tunnil, —

Saab aitama.

Kui rind sul paisub õnne sunnil,

Siis laula ka.” —

Ei mõistnud seekord ime-sõnu

Ma koguni,

Ei ootnud luulest elu mõnu

Ma ialgi:

Ma tahtsin kannelt kõlistada,

Et katkeks ta,

Ja surmale nii suigutada

End lauluga. —

Ei katkend kannel. — Mis nüüd teha? —

Ei elu jõed

Weel igawiku merde läha,

Kus alal tõed. — —

Ehk wõtate mull' andeks anda,

Õed, wennaksed,

Et julgen Eesti aasal' kanda

Need lauluk'sed?