Читать книгу Luuletused - Anna Haava - Страница 7

Kui ka kõik, mis sulle armas, kallis,

Läeb ehk aja rüppe kaduma,

Eksid sa ehk leinal wõõral rajal

Kaugel siit — kes teab, kus on see maa?

Kaunata! kannata! —

Hüüa õhkamised õhu hõlma,

Kanna kurbtus kõrbe kõrwule,

Rõhu käsi walus rinna pääle,

Sunni pisar peitu laugele. —

Kannata! kannata! —

Ükskord tuleb aeg, mil koju jõuad,

Üles leiad päris isamaa;

Siis, kui oled truu ja ustaw olnud,

Lõikad walu külwi rõõmuga.

Kannata, kannata!