Читать книгу Mida sa ei tea - Anna Jansson - Страница 5

AUTO ÅMINNE MAJA nurga juurde parkinud, võttis Sofi tumedaks toonitud klaasidega prillid eest. Päike pimestas. Pikliku Vitvikeni vesi helkis. Ta võttis pakiruumist portfelli, milles oli arvuti, ja toidukoti ning otsis võtmed välja. Vaatas põgusalt ringi. Ta ei tahtnud ühtegi naabrit näha ega kellegagi rääkida, tundis, et on nii uimane. Õnnelikult tuppa jõudnud, tõmbas ta lauatelefoni juhtme seinast ja lülitas mobiili välja. Ta lubas endale harva luksust kättesaamatu olla. Ta oli pärast ämmaemanda juures käimist ikka veel närvis, ehkki üks osa asju oli selginenud. Ta kergitas sviitrit ja vaatas oma kõhtu. Seal sees on uus elu. Tilluke inimene, keda ta ei tunne, aga ta teadis, et hakkab teda armastama rohkem kui elu ennast. ICA Maxis käies oli ta avastanud, et seal müüakse titeriideid. Ta oli neid katsunud, tundnud kipitavat igatsust. Väikesed sipupüksid tulid õunakoti all ostukärusse kaasa.

Teel ...minnesse oli ta otsusele jõudnud. Ta kavatses lapse alles jätta. Rohkem võimalusi ilmselt ei tule. Ta on kolmekümne kahe aastane karjäärinaine, kelle õlgadel on suur vastutus, tal on pingelised tööajad ja palju välisreise. Ükski seni kohatud meestest polnud säherdust suhet pikemat aega välja kannatanud, ja asi ei läinud lihtsamaks, kui ta oma konsultatsioonifirma asutas. Arvata on, et lapsesaamine mõjutab tema karjääri. Kuid Sofi oli valmis võitlema. Ema ja isa on kindlasti nõus aitama, ja õde ka, ning on ju olemas nii päevane kui ka öine lastehoid. Kui lapsetoetus juurde arvata, saab ta vanemapalgaga hakkama. Mingitest töödest tuleks ära öelda. See polnud kõige raskem osa.

Sofi pani kohvimasina tööle ja võttis omaküpsetatud näkileiva, milles oli pähkleid, kõrvitsa- ja seesamiseemneid. Ilma võita. Ta polnud teismeeast saadik võid leiva peale määrinud. Ta valis hoolega, mida sööb. Maja metsapoolsel tagaküljel oli tal nüüd, kui ta suviti saarel töötas, oma aiamaa. Lusitaania teetigude, nälkjate ja sitikate eemal hoidmiseks kasutas ta peenrakaste. Esimeses kastis kasvasid salat, redised, porgandid ja suhkruherned. Teises olid maitsetaimed, nagu till, karulauk, murulauk, petersell ja münt, ning kolmandas kartulid. Ta tõi tuppa natuke salatit ja mõne redise, loputas need voolava vee all hoolega puhtaks ja lõikas rediseviilud leivale.

Kõige raskem osa on see, et ta peab mehele lapsest rääkima. Too ehmataks, oleks võib-olla lausa rööpast väljas. Mees ei näe mingit võimalust oma peret maha jätta, et temaga elada. Aga ta peab teada saama. Tal on õigus teada saada. Ükskõik, mispidi Sofi seda asja ka kaalus ja vaagis, nii see oli. Nende suhtlusringkond on üks ja sama. Varem või hiljem saab mees teada, et tema sai lapse. Sofi ei uskunud, et keegi nende suhtest teab. Ka tulevikus pole kellelgi vaja sellest teada saada. Ta oli valmis hädavalet appi võtma. Ta võiks öelda, et käis välismaal kunstliku viljastamisega tegelevas kliinikus ja tegi seal asja ära. Aga mehele ta valetada ei saa.

Sofi võttis mobiilist SIM-kaardi välja ja pani kõnekaardi asemele. Sel ajal, kui mees oli kodus, ei tohtinud Sofi talle helistada või sõnumeid saata. Mitte kunagi kasutada oma tavalist mobiilinumbrit, mida saab jälitada, ega mehega töö juures isiklikult ühendust võtta. Lubatu piirid muutusid üha ahtamaks. Algul olid nad saanud suhelda nagu sõbrad. Nad olid naernud ja juttu ajanud ning teineteise seltsi otsinud. Nüüd vältisid nad täielikult seda, et neid koos nähtaks. Asi oli läinud tõsiseks ja ohtlikuks. Sofi vihkas toda hirmunud ilmet, mis oli mehe näol, kui tema rohkemat tahtis.

Kas meil on tulevikku või sai see enne läbi, kui alatagi jõudis? Sofi oli esitanud selle küsimuse nii iseendale kui ka mehele.

Mees polnud vastanud, ütles ainult, et armastab teda. Mida iganes see ka väärt on, kui ei tohi mehele midagi maksma minna?

Nüüd, kui mul on sinu laps südame all, on asi tõsine. Ta ütles seda mehele siis, kui too ära oli, harjutas enne mehega ühenduse võtmist seda, mis peab öeldud saama. Ta vaatas kella. Praegu on mees lõunale läinud. Ta lootis, et mees lõunatab üksi. Nad olid kokku leppinud koodi, mille Sofi sõnumiga saatis, kui oli väga vaja, et mees talle helistaks. Helista arve nr 3075 asjus.

Ei läinud minutitki.

„Tere, mina siin. Istun üksinda autos. Võid vabalt rääkida.“ Mehe sügav ja soe hääl muutis Sofi pinges keha lõdvemaks. Ta armastas mehe häält. See oli esimene asi, millesse ta armus. Tume, soe ja mõnikord unesegane toon. Sõnade taga peituv selgus ja jõud, mis muutus vahel tuhmiks sosinaks nagu praegu. „Ma igatsen sind. Igatsen nii, et lähen hulluks.“

„Tule siis. Ma olen üksinda suvilas.“

„Sa tead, et ma ei saa. Mitte päise päeva ajal. Siis on tuhat silma. Ma olen nädalavahetusel Åminnes. Vaatame, missugused võimalused avanevad. Mida sa rääkida tahtsid?“

Sofi jäi vait. Kummaline nutt nööris kõri kinni. Ta oli endale sisendanud, et ei hooli sellest, kuidas mees isaks saamise teatele reageerib. Nüüd taipas ta, et see tähendab kõike. „Ma ei tohiks seda telefoni teel öelda. Sa peaksid siin olema. Aga kui me ei tea, millal me ainult kahekesi kokku saame, pean ma seda praegu ütlema.“

„Asi tundub tõsine. Kas tahad, et me enam ei kohtuks? Ma saan sinust aru, kui sa enam ei jaksa, kuna mul pole rohkemat pakkuda.“

„Ma ootan last.“

Vaikus.

„Ma ootan last,“ ütles Sofi veel selgemalt.

„Oled sa kindel?“ Mehe hääl oli rahulik ja sõbralik. Üldsegi mitte närviline ja pabistav või külm ja pragmaatiline, nagu Sofi oli oodanud.

„Mul on kolmeteistkümnes nädal ja ma kavatsen lapse alles jätta. Sul pole vaja karta. Kavatsen öelda, et ajasin selle asja omal käel Taanis jutti. Kellelgi peale sinu pole vaja tõtt teada.“

„Ma armastan sind, Sofi. Kui sina seda last tahad, on mul selle üle hea meel.“ Mees tõmbas sügavalt hinge. „Mingil moel olen ma alati teie jaoks olemas. Soovin, et asjalood oleksid teistsugused. Aga nüüd on elu niisugune, nagu see on. Ma ei palu, et sa mingit muutust ootaksid. Ma palun, et sa elaksid omaenda elu.“

„Kohtume nädalavahetusel.“ Sofil oli meeleheitest klomp kurgus, kui mees ta eemale tõrjus ja ütles, et ta peaks oma elu elama. See polnud kuigi suuremeelne ja samal ajal tundus, et mees saadab kahetisi signaale, rääkides sellest, kui väga ta Sofi järele igatseb.

Mees ohkas. „Me ei tohiks kohtuda, sa tead, et ei tohiks. Aga ma suren igatsusest. Ütlesid sa, et oled praegu suvilas?“

„Ma olen siin. Jah, ma tean, et me ei tohiks kohtuda. Tule siia!“

„Tegelikult olen ma juba teel. Keerasin auto ringi, kui sinu sõnumi sain.“

„Ma armastan sind.“ Sofi tundis äkki, et hing on naerust tulvil. Helisevat, pulbitsevat naeru oli võimatu alla suruda.

„Mida sa minuga teed, sa imepärane naine?“

Sofi pakkis toidu lahti ja pistis pisikesed sipupüksid kõige alumisse sahtlisse, kus ta oma aluspesu hoidis. Ta kogus oma paksud juuksed pealaele kokku ja käis kiiruga duši all. Vannitoapeeglis nägi ta, kuidas tema keha pikkamööda auru sisse kaob. Ta hõõrus pildi jälle nähtavale. Helepruunid juuksed omandasid märjana teistsuguse varjundi. Rinnad olid suuremaks ja nibude ümbrus tumedamaks muutunud. Kõhul paistis kerge kumerus. Vaevumärgatav, ehkki ta oli sale. Ta nägi peeglist iseenda naeratust, sädelust rohekaspruunides silmades. Seekord oli ta oma meelest tõesti ilus.

Tagumise terrassi uksele koputati. Kas mees on juba kohal? Sofi mässis vannilina ümber keha ja läks ust avama. Oligi tema. Iga kord seesama peadpööritav tunne. Ta nägi, et mees on majanurga juures pooleldi sirelipõõsa varjus. Hetkega oli Sofi ta embuses, uks kinni ja lukus. Mees tegi ühe käe vabaks ja tõmbas kardinad ette. Äkitselt tõmbus ta kööku nagu krambis. Üks nööp tuli särgi eest ära ja veeres põrandale.

„Mul on ristluudes valu. Mõnikord sähvatab.“ Mees riietus teda suudeldes lahti ning nad vajusid pehmele vaibale. Ta võttis rätiku Sofi ümbert aeglaselt ära. Suudles tema suud, rinda, kõhtu, teine käsi silitas Sofi reie sisekülge ja niisket kinku, kus karvad pärast dušši krussi kiskusid. Kui mehe suudlused sinna jõudsid, sulges Sofi silmad. Klammerdus mehe õlgade külge, aga küünejälgi ei jätnud. See nõudis enesevalitsust.

„Ma ei saa sinust küllalt,“ sosistas mees ja aitas Sofi istukile, nii et too oli ümber tema. Tema käed puhkasid Sofi kõhul ja jälgisid sujuvat liikumist, kui naine tema peal ratsutas. Mehe silmad naeratasid Sofile vastu ja näitasid, et ta armastab seda, mida näeb ja tunneb. Pilk sügaval Sofi silmis, aval ja haavatav. Nüüd aeglasemalt, tõeliselt aeglaselt. Nii lähedal, nii imeliselt lähedal.

„Ja mina ei saa sinust küllalt,“ kordas Sofi nagu kaja.