Читать книгу Mida sa ei tea - Anna Jansson - Страница 6

OLI NELJAPÄEV. Maria viimane puhkusenädal oli varsti läbi. Augustipäike soojendas kenasti ja meretuuled olid saare idakaldale sooja vee toonud. Björnil oli õnnestunud ka paar puhkusepäeva saada. Seepärast otsustasid nad, et peaksid perega äsja ostetud suvilasse minema. Björn oli saanud ootamatu päranduse lastetult tädilt, kelle peidupaikades oli olnud rohkem raha, kui keegi oleks aimatagi osanud. Björn oli kasutanud seda raha suvilaostuks ja hommikupoolikul olid nad maakleri käest võtme saanud. Hinnapakkumine oli olnud tõeline thriller ja Björn oli õnnelik, et võitis. See oli tema unistuste maja.

Emil ja Linda olid õhinal Åminnesse minemas, nad olid seal nii tihti Hartmanite perel külas käinud. Mere äärde jõudmiseks tuli kõigepealt mööduda üle Gothemså viivast väikesest sillast. Silla kõrval oli pisike paadisild, kus nad õngitseda said ning nad olid terve tee Hampuse kallal naaksunud, et too neile puukoorest paadid vestaks, et nad saaksid jõe peal paadiralli korraldada. Edasi randa jõudmiseks tuli minna mööda liiva sees olevat laudteed, mis oli kergelt vee poole kaldu.

Mariale meeldis mere ääres, ta armastas seda laia ja pikka liivaranda, kus sai üsna segamatult olla, kui natuke pilliroopuhmaste vahele pugeda. Björni arvates oli hea, et jalutuskäigu kaugusel on pood ja hea restoran, kus lõunat süüa. Ta polnud kunagi päriselt aru saanud, mis mõnu on rannas liivaseid võileibu süüa ja leiget kohvi juua.

Hampus oli täna kaasa tulnud, kuigi, nagu kõiki teismelisi, oli teda raske arvutist eemale saada. Tal olid hakanud tekkima uued sõbrad, kes ei kuulunud vanasse sõltlaste kampa. See tegi Mariale rõõmu. Björni kuritegeliku taagaga poega perekonda vastu võttes oli ta endale suure vastutuse võtnud. Eriti kui mõelda Emili ja Linda peale, kes olid palju nooremad. Kuid näis, et kõik läheb üle ootuste hästi.

„Ma võin Emilil ja Lindal silma peal hoida, kui tahate maja juurde minna,“ ütles ta ja osutas peanoogutusega Lindale, kes suures õhinas parkimisplatsil hüples.

„Tore!“ Björn võttis pakkumise tänuga vastu. Lapsed tahtsid vette minna ja tema tahtis parema meelega maja ja eelmiselt omanikult saadud mööblit lähemalt uurida. Kindlasti on ka Marial selle asja kohta oma sõna öelda.

„Tjelvar^[1.] oli see, kes saarel esimese tule süütas, et see enam öösiti merre ei vajuks,“ seletas Linda Hampusele tõsise näoga, kui too ta sülle võttis, et ta autode vahel ei keksiks.

„Küll ikka vedas, muidu oleksid sa pidanud öösiti magamise asemel ujuma,“ naeris Hampus ja andis Lindale koti ujumisriietega.

„Ma oskan ujuda. Ujumispadjaga. Tjelvari haud on siin. Seal on suured kivid, päriselt ka, nagu bautakividest paat. Eks ju, emme?“

„Me võime pärastpoole autoga sinna minna, kui tahad,“ ütles Maria. „See on pronksiaegne laevkalme,“ seletas ta Hampusele. „Väljakaevamistel leiti rüüstatud kivikirst, kus olid põletusmatusest jäänud jalaköndid ja mõni potikild. Seal lähedal on kaks rauaajast pärit muinaslinnust ja siis on meil muidugi Majsterroir, suur pronksiajast pärit kivikuhjatis, mis on osa matmispaigast. Tavaliselt teeme peale ujumas käimist tiiru sinna. Laste meelest on põnev, et kivihunnikute alla on maetud luukered.“

„Kuigi luukered pole tegelikult midagi erilist,“ lausus Linda. „Kõik näevad seestpoolt ühesugused välja. Täpipelt kõik, eks ju, emme? Näevad ju?“

„Seal on vägevaid kiviaegseid hauakohti,“ sõnas Emil. „Kahes neist olid Vahemerest pärit karbid. Lahe, eks? Vahemerest!“

„Äge,“ ütles Hampus ja pöördus Maria poole. „Ma kavatsen puukoorest paadid vesta ja siis paneme need jõe peale ujuma.“ Hampus näitas vööl rippuvat nuga.

„Tore. Kui lapsed vesta tahavad, peavad nad seni ootama, kuni me tagasi oleme. Sobib?“

Hampus noogutas ja naeris Maria üle. Too on kanaema. Poiss muigas õrritavalt ja tegi kloksuvat häält.

Björn ja Maria läksid käsikäes suvilate piirkonda. Maria ei saanud sinna midagi parata, et oli laste Hampuse hoolde jätmise pärast veidi mures. Kõige parem oleks olnud, kui vanaisa Bruno oleks saanud kaasa tulla, aga talle pidid mandrilt külalised tulema ning ta hoolitseb koera eest, kes ei kannata autosõitu. Maria püüdis endale sisendada, et kõik läheb hästi. Mis siis ikka juhtuda saab? Meri on siin madal. Emil oskab ujuda ja Lindal on ujumispadi. Ta peab muretsemise järele jätma. Kõige rohkem oli ta kartnud seda, et Hampus hakkab jälle uimasteid pruukima. Kuid kõik testid olid korras olnud.

„Ta peab tundma, et me usaldame teda,“ sõnas Björn, otsekui osanuks ta Maria mõtteid lugeda. „Ta püüab tõepoolest vastutust võtta.“

„Ta on nende vastu õudselt kena.“ Maria naeratas vapralt Björnile ja vaatas siis ringi. Maja oli kruusatee ääres, mis kulges paralleelselt sellega, kus asus perekond Hartmani krunt. Kiviviske kaugusel, kui hästi visata.

„Kas on ikka hea tunne, et saad oma ülemusele nii lähedal puhata?“ naeris Björn ja tegi pähe surmani hirmunud näo, mis ka Maria naerma ajas.

„Tead küll, et Tomas on mulle nagu isa. Neil pole lapselapsi ja nad aitavad hea meelega Emili ja Linda järele vaadata. Pealegi tahavad nad meid tõepoolest oma naabriteks. Ma lausa küsisin.“

„On nad praegu suvilas?“ küsis Björn.

„Nüüd, kui Tomas tööl on, on nad vist linnas. Ta võttis varakult puhkust. Marianne ka. Suvel elab suvilas nende vanem tütar Sofi. Ta on professor, tegeleb mingite keskkonnavärkidega ja teeb Gotlandi regiooni heaks mingit suurt nõustamistööd. Oled teda kindlasti ajalehes näinud. Mingi Norra firma taotleb luba Sudretis naftat puurida. Sofi peab keskkonnamõjude analüüsi tegema. Tema sõnal on Bergsstatenis suur kaal.“

„Mis asi see Bergsstaten on?“

„Hartman ütles, et see on riigiasutus, mis otsustab nafta puurimiseks vajalike lubade väljaandmise. Mulle tundub, et ta on Sofi üle kaunis uhke.“

„Kas me ei saagi siis ise selle üle otsustada, kas saarel hakatakse naftat puurima või ei? Kas otsus tehakse mandril?“ Björn oli tõeliselt jahmunud näoga.

„Õigesti aru saadud! Regioonivalitsus on naftapuurimise vastu ja selles küsimuses on kõik parteid ühte meelt. Läänivalitsus on ka vastu. Aga Bergsstaten otsustab. Kui mõni suur naftafirma on loa saanud, ei või isegi maaomanikud keelduda lubamast omaenda maal naftat või gaasi ammutada.“

„Ja mille pagana pärast see nii on?“

„Sest naftatootmine nõuab palju kapitali ja teadmisi ning vaja on suured maa-alad läbi uurida. Tavalistel maaomanikel midagi sihukest pole. Ilma suurte firmadeta pole üldse võimalik naftat maapõuest kätte saada. Öeldakse, et küsimuse all on Rootsi energiavarustus ja Rootsi majandus.“

„Ma lugesin selle kohta täna hommikul lehest, aga ei saanudki aru, mille pärast see kisma käib. Kliimaaktivistid avaldasid Öster Centrumi juures meelt.“ Björn lisas sammu, sest maja juba paistis. „Sel juhul on õekesed Hartmanid üpris erinevad, eks ole? Ma tahan öelda, et Sofi on professor. Lena on rohkem boheemlane.“

Nad olid suvilani jõudnud. See oli just nii imetore, nagu Maria tutvumiskäigust mäletas. Väike, 1930. aastatest pärit roheline, valge veranda ja väikese valge aiaga maja. Kirjelduse kohaselt kuulusid selle juurde maakelder, puuküttega pliit ja kasutamiskõlbulik kahhelahi. Majas olid olemas nõudepesumasin, pesumasin ja dušš. See ei vajanud remonti. Tõeline leid. Tavaliselt naeris Björn valju häälega, kui maaklerite kuulutusi luges. Võluv tähendas lagunenud. Originaalne tähendas, et vajab renoveerimist, ja maja jätab ruumi sinu enda loovusele tähendas, et uberik on kaela kukkumas. Aga see maja oli ideaalne.

Nad keerasid ukse lukust lahti ja astusid esimest korda majja selle omanikena. Maria vaatas tagakülje aknast välja. Aed tundus olevat kergesti hooldatav. Seal oli väike peenar rooside ja kõige sinisemate ussikeeltega ning kahe suure männi vahel rippus sinise-valgetriibuline võrkkiik.

„Ma lihtsalt ei saa aru! On see nüüd tõesti meie oma?“ küsis ta ja keeras ringi.

„Peaks vist olema küll,“ naeris Björn, tuli ligemale ja embas teda. Suudles.

„See on nii imetore. Ma olen nii õnnelik.“ Maria tegi tubades tiiru. „Missugune küte siin on?“ küsis ta. Ostmine oli nii kähku käinud. Nad polnud jõudnud sellest rääkida. „Kas siin on ainult elektriradikad?“

„Jah, aga kui pliidi alla ja ahju tuld teha, siis tuleb odavam. Mõtle, kui mõnus on siin õhtupäikese käes istuda ja grillida ning siis randa minna ja ennast korraks vette kasta.“ Björn näitas mere poole. „Ma tunnen, et saan siin tõepoolest lõõgastuda.“

Maria vaatas kella. „Ei tea, kuidas Hampusel ja lastel läheb?“

„Hästi läheb. Neil on lõbus. Emil on üksteist, Linda seitse. Nad on juba suured, emme. Lase lõdvaks.“

„Ma tean, et olen nagu kana, aga mul on kogu aeg tunne, nagu poleks ma küllalt hea. Üksikvanem olla on raskem, kui arvatakse. Mu südametunnistus on kogu aeg must, et pean nad nii tihti üksi jätma.“

„Sa ei ole enam üksi. Ma olen su mees. Me aitame teineteist. Sul pole vaja muretseda.“ Björn võttis tal käest kinni.

„Kerge öelda, aga raskem on mitte muretseda,“ lausus Maria. „Peaksime vist nagunii tagasi minema, et nad Hampusel hinge välja ei võtaks. Ta on tohutult tubli olnud ja tööd teinud, et koolis teistele järele jõuda, tal on tõesti vaba päeva vaja, et ennast lihtsalt lõdvaks lasta.“

Nad lahkusid majast ja läksid restorani juurde viiva laiema kruusatee poole. Sealt paistis Hartmani suvila. Maria märkas sissesõiduteele pargitud autot. Kui nad enne mööda läksid, polnud ta seda näinud. Tumesinine Toyota. See tundus olevat uus. Arvatavasti Sofi oma. Kardinad olid ette tõmmatud. Ilmselt üks viis, kuidas kodus töötades palavusest pääseda. Või magab ta päeval? Tomase autot polnud näha, muidu oleks Maria helistanud ja ennast kohvikülaliseks pakkunud. Maria keeras just siis ringi, kui parasjagu selle peale mõtles. Tal oli äkitselt tunne, et oli selja taga mingit liikumist tajunud. Hartmani maja taga põõsastes seisis keegi mees, kaamera käes. Objektiiv oli suunatud terrassiukse poole. Kas mees pildistab salaja Sofi Hartmanit?

„Kuule, sina!“ hüüdis Maria.

Mees võpatas ja taganes võsasse.

„Hallo, mis sa seal teed?“

Björn pani käe Maria käsivarrele ega lasknud tal mehele järele minna. „Küllap mõni totakas linnuvaatleja, kes on ära eksinud. Jäta nüüd, Maria, sa pole praegu tööl.“

Nad läksid mööda suvilatevahelist rada ranna poole. Maria lisas sammu. Ta ei suutnud oma muret päriselt talitseda. Ähmast aimust, et lastega võib midagi juhtuda. Vaistlikku muret, mis kasvas. Kõik meeled olid piripingul. Ta peatus ja kuulatas. Nägi Björni näost, et temagi oli kuulnud. Ta pistis hääle suunas jooksu. Linda kisas. See polnud mänguga kaasas käiv rõõmus ja vaimustust täis naer. See oli hüsteeriline hirmukisa.

1 Tegelane vanas 13. sajandi 20. aastate algul kirja pandud Gotlandi kroonikas (Gutasaga), kes olevat esimesena saarele tule toonud ja selle niimoodi tumedate jõudude võimusest päästnud. Enne seda vajunud saar päeval vee alla ja olnud öösel vee peal. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.[ ↵ ]