Читать книгу Vapper koiott Oskar - Anna Maria Tammesaar - Страница 2

1.

VIHASENA MAGAMA

Oskar oli tulivihane. Ta oli kohe nii vihane, et pea oli kuum, nägu leekis ja ta ei suutnud midagi öelda ja peitis end teki alla. Ta ei tahtnudki kellelegi midagi öelda. Nad olid kõik nii lollid ja vastikud. Ta ei tahtnud üldse nende juures elada, aga kuhu sel kaheksa-aastasel poisil ikka mujale elama minna on. Tuli oma kodus edasi elada, kuigi ta ei kujutanud ette, kuidas ta seda suudab. Selliste lollakatega. Õudne.

Oskar ärkas selle peale, et tal oli külm. Alul ei saanud poiss hästi aru, mis toimub. Ta polnud veel kunagi ärganud selle peale, et tal on külm. Aga praegu oli ja mida rohkem ärkvele ta virgus, seda enam sai ta aru, et tal on kohe päris külm. Ning kobamisi tekki otsides selgus, et seda pole kuskil. Ei tekki, ega ka patja ega voodit. Käe all oli midagi karvast ja tundmatut.

Oskar ehmatas küll, aga karjuma ei pistnud. Ega ta mingi plika pole, kes karvase asja katsumise pärast huilgama hakkab. Ent kõhe oli. Pimedas ei näinud ka midagi. „Kuradi kurat.” Oskar teadis hästi, et need on ropud sõnad, mida lapsed ei tohi öelda, aga ta ütles seda mõttes, et keegi ei kuuleks.

Külmast juba värisev Oskar tõusis ettevaatlikult istuli ja kobas oma ümbrust. Läbipaistmatu pimedus hakkas tumedamateks ja heledamateks laikudeks jagunema ning Oskar ahhetas vaikselt: üsna tema lähedal hõõgusid lõkkesöed. Nüüd ta märkas küll, et ta nina tunneb lõhna, mis on kõike muud kui tema toa oma. Kunagi olid nad perega käinud külas tuttavatel, kel oli suitsusaun. Suured olid istunud imelikus mustas majakeses, kus lõhnas samamoodi. Kibe suitsuhais pani isegi silmad vett jooksma ja suured ise käisid ka end kuumast saunast sageli tiigis jahutamas ja punetavaid silmi värske õhu käes värskendamas. Lastele jäi täiesti arusaamatuks, miks täiskavanud sellist asja teevad. Kuna oli suvi ja ilm oli ilus, võis tiigis niisama ka käia.

Aga et ta suitsusaunas pole, sellest sai Oskar ka kohe aru – mingit lõket suitsusaunas polnud. Seal oli ahi. Siin olid söe maas tema lähedal. Ta ise oli ka maas. Ja ta süda tagus ärevusest nii kiiresti, et kõrvus kohises iseenda voolav veri. Nagu kosk. Kosk on selline jõgi, mis kukub kuskilt kõrgemalt alla. Oskar oli sellist näinud. Tema kodu lähedal oli üks ja nad olid seal isegi mitu korda käinud, sest ema armastas jalutamist ja looduses viibimist. No igastahes kui kraan kõvasti lahti keerata ja palju vett tuleb, siis on juba mühin üsna suur, aga kui terve jõgi korraga alla kukub, siis see müriseb nagu väga paljude sõitvate autodega liiklus. Praegu oli väljaspool Oskarit väga vaikne, aga kõrvades mürises omaenda ringikihutav veri nii, et Oskar ei saanud üldse kuulata, kas ta midagi kuuleb.

Sest sellest sai ta nüüd küll aru, et omaenda kodus omaenda toas omaenda voodis omaenda teki all ta pole. Õnneks oli vähemalt omaenda pidžaama seljas.

„Äkki ma olen röövitud,” tuli Oskarile mõte pähe. Nüüd tuli talle meelde ka õhtu kodus ja see, kui vihasena ta magama oli läinud. „Vot nüüd need lollid vanemad saavad! Näevad hommikul, et mind pole ja siis nutavad. Oleks võinud minuga paremini käituda. Aga nüüd enam ei saa – Oskarit pole.” Oskari meel läks nende mõtetega kohe kergemaks, aga samas: „kui nad peavad minu eest hiigla summa lunaraha maksma, siis ei jätku neil ju raha, et mulle uut mängukonsooli osta...” Väike poiss oli igasuguseid filme näinud ja teadis hästi, et ega mingi paari tuhande eest ei hakka keegi ühtegi inimest röövima. Summad on ikka palju-palju suuremad. „Äkki vanemad ei tahagi mind tagasi osta. Ütlevad, et neil pole sellist raha ja kõik. Emal kulub koguaeg enda mingite uute riiete jaoks kõik ära ja ütlebki, et väga hea, et Oskarit enam pole. Saan tema tuppa endale veel ühe garderoobi teha.”

Külmavärinad ajasid Oskari neist mõtetest eemale. Ta otsustas, et peab aru saama, kas ta on röövitud või mitte. Võib-olla tuleb hoopis põgenemisplaane teha.

Kohin kõrvus andis järele ja Oskar kuulis nüüd. Sügavas pimedas vaikuses kostis inimeste hingamist ja õuest oli ka midagi kuulda, aga Oskar ei osanud seda nimetada. Ta sai aru, et temale nii tuttavat autode sõitmise häält polnud. Võib-olla oli see tuul. Aga võib-olla midagi muud. Enda ümber kobades tundis ta üsna lähedal seina, mis oli pehme. „Pehme sein! Ei või olla!” Ja jalgade läheduses oli karvane pundar, mis sobis tekiks. Oskar tõmbas selle peale. Lõdisemine lakkas ja mõnusa sooja käes ei tahtnud mõtted enam üldse kihutada. Ärevuse asemel tuli uni.