Читать книгу Vapper koiott Oskar - Anna Maria Tammesaar - Страница 3

2.

KARVANE HOMMIK

Oskar nägi unes, et ta mängib koeraga. Ta ei tundnud seda koera, aga kuna loom oli sõbralik ja mänguhimuline, oli neil koos tore. Oskar viskas puuoksa nii kaugele kui suutis ja koer tõi selle jooksuga ära. Hoidis hammaste vahel ja justkui nagu andis seda Oskarile, aga lahti ei lasknud. Oskar sikutas ja koer sikutas ja nad kukkusid ja maadlesid ja Oskar naeris. Püherdades kõdistasid koera karvad teda ja see ajas veel rohkem naerma. Oskar pidi oksast lahti laskma, et kõdistavaid karvu näolt eemale pühkida, kui ta kuulis kedagi rääkimas. Aga unenäos ei paistnud kedagi, kes räägiks. Mingi naljaka kõlaga, et aru mittekuimidagi ei saanud. Nagu välismaa keeles. Oskar tegi silmad lahti ja tardus.

Karvad tema näos olid päris, aga need ei kuulunud koerale, vaid voodipesule, mis oli tehtud loomanahkadest. Padjaks oli heina täistopitud rebane ja lina ja teki ülesannet täitvad nahad olid varem olnud piison, nagu Oskar hiljem teada sai. Jutt oli päris ja keeles, millest Oskar ühtegi sõna aru ei saanud. Nüüd oli valge ja Oskar nägi, et ta on püstkojas. Oskar teadis seda sõna nii multikatest kui ka ühelt mängumaalt, kus lastele indiaanlaste kultuuri tutvustati. „Äkki ma olengi Varesejala mängumaal,” tuli Oskarile mõte. Aga samas meenus talle, et õhtul magama minnes oli sügis ja õue-mängumaad suleti siis, kui kool peale hakkas. „Vist on keeruline siin karvasel magamisasemel välja nuputada, kus ma olen ja kuidas ma siia sain. Peab uurima.”

Inimesed tundusid lahked ja sõbralikud, aga nad tegid omi toimetusi ja ei pööranud Oskarile mingit tähelepanu. Isegi siis, kui Oskar tõusis istuli ja ütles viisakalt „Tere hommikust!”, ei vaadanud keegi tema poolegi. Peagi hakkas Oskarile tunduma, et ta ongi nähtamatu. Sest kui keegi võõras istub su pisikeses püstkojas, siis ei suuda ju kogu pere pika aja vältel teda mitte märgata. Nende pilgud lihtsalt libisesid temast üle. Tema hääle peale polnud keegi reageerinud.

Oskar silmitses elamut. Selle pehme sein oli tehtud loomanahkadest ning kohati oli sinna joonistatud mustreid. Nagu tapeet. Seina seest tuli välja nööre, mille küljes rippusid kotid. Ka need olid mustritega kaunistatud ja nahast tehtud. Ning üks rippuv asi pani Oskari südame kiiremini põksuma. See oli väga ilus sulgede ja mustritega kaunistatud sõjamehe kilp. Vibu ja nooli seinal polnud. Ühtegi meest polnud ta püstkojas ka veel näinud, aga sellise kilbiga kooli minna – kõik poisid tahaks ka seda käes hoida! Spontaanselt tõusis Oskar püsti ja astus kilbi poole. Aga katsuda ja käes hoida ta seda siiski ei söandanud. Teiste asju ei tohi ju luba küsimata võtta.

Lõkke kohal keedeti süüa, püstkojas oli meeldivalt soe ja toidu lõhn tundus ka ahvatlev. Ukseauk oli koguaeg lahti ja inimesi käis sealt pidevalt sisse ja välja. Neil kõigil olid kenad kleidi moodi riided ja Oskar ei tundnud end sugugi halvasti, et ei saanud pidžaama asemele midagi muud selga panna. Tema enda riideid siin näha polnud ja sellist kleiti ta poleks ka tahtnud. Tegelikult oligi veidi keeruline aru saada, kes lastest on poiss ja kes tüdruk, sest välja nägid nad kõik üsna sarnased. Pikad mustad punupatsid ja mustritega kaunistatud kleidid. Ka nemad olid paljajalu ja Oskar otsustas samuti paljajalu õue suunduda. Sest kempsu siin polnud ja pissile oli vaja.

Püstkojast välja pugedes leidis Oskar, et ta on keset küla. Temast vasakul oli veel üks püstkoda ja paremal oli neid veel viis. Püstkojad moodustasid kena ühtlaste vahedega ringi ja kõigi nende uksed olid samas suunas – suunas, kuhu vaadates pani päike silmi kissitama.

„Järelikult idas,” teadis Oskar. Sest igaüks ju teadis, et päike tõuseb idast. Samast suunast tuli ka õrna vulinat ja kohinat ning paistis jõgi. Kuna seal paistis ka põõsaid, otsustas Oskar sammud sinna seada. Ehk saab mõne põõsa varjus pissida. Ja veega nägu pesta. Kodus, kuskil väga kauges paigas, kästi Oskaril igal hommikul nägu pesta. Vesi tuli seal küll kraanist ja näopesemine tundus kohutavalt tüütu ja vastik. Aga sõrmed voolavasse jõevette panna – Oskarile tuli naeratus näole. See tundus jube lahe!