Читать книгу Augustitüdrukud - Anne Rivers Siddons - Страница 3

Arvestades pikka vaheaega ja uue inimese tutvustamist – Baby Gaillard, neiupõlvenimega LucyAnne Gaillard – olid augustitüdrukud otsustanud, et meil on targem kohtuda juba varem minu vanas majas Society Streetil, et panna paika oma strateegia ja veenduda, et meile kõigile tundub Tiger Island ikka vastuvõetav. Kavatsesime kohtuda juuni teisel nädalavahetusel, et meil jääks küllalt aega muutuste tegemiseks, kui selleks peaks tekkima vajadus.

Seisin paljajalu ja ärevana oma köögis, tampides suhkrut ja piparmündilehti, mis vürtsitaksid Mojito-kannu; kavatsesin tüdrukuid sellega ohtralt kostitada. Nad pidid saabuma iga hetk, sellest siis ka minu ärevus. Kas me olime liiga palju muutunud? Kas kolm aastat olid kohelnud meid heatahtlikult või karmilt? Mis siis, kui keegi meist on läinud metsikult paksuks või muutunud väga masendunuks või õelaks? Miks, taeva pärast, ma küll nii väga pabistasin?

„Rahune maha,” sosistasin ma.

Hakkasin laimidest mahla pressima. Tsitruse ja suhkru lõhn hõljus õhus ning, tõmmates ninna seda magushaput aroomi, mõtisklesin meie erinevate saatuste üle.

Mina? Ma olin abiellunud mehega, kes – meditsiinilise hierarhia järgi – pidanuks olema neist kõige madalamal astmel – perearst. Kuid südameasjade hierarhias kõrgus ta Oliveri ja Hugh’ ja Teddy kohal. Mis ei tähenda, nagu poleks ma teisi poisse armastanud ja imetlenud. Kuid mul vedas Maciga. Mac oli, nagu Curryle nii väga meeldis öelda, hoolitseja. Rebisin tükkideks veel ühe peotäie piparmündilehti, lisasin need oma kiviuhmrisse ning mõtlesin, milline iroonia peitus selles, et mehel, kes oli oma elu pühendanud terviklikele perekondadele, polnud endal üldse lapsi.

Mis puutub minusse, siis pärast õpetajaameti mahapanekut ei teinud ma midagi, mis leevendanuks mu järelejätmatut beebiigatsust – ma ei hakanud tegelema heategevusega kodutute laste või orbude heaks, ka mitte enam vabatahtliku tööga haiglas. Laste puudumine mu enda elus oli muutnud teiste laste läheduses viibimise minu jaoks liiga valusaks. Võib-olla oli see isekas. Kuid meil kõigil on oma toimetulekumehhanismid, ning pisikeste laste armsate häälekeste vältimine oli minu enesekaitse. Niisiis olin ma rakkes oma toitlustusfirmas ja tõtt öelda olin ma Charlestonis pisut nagu kuulsus. Ning mitte keegi ei osanud aimata, et iga-aastane anonüümne annetus, mis hoidis vee peal School for Childrenit, tuli Macilt ja minult.

Siis oli veel Racheli abikaasa Oliver, kes oli üks Atlanta hinnatumaid onkolooge. Kui te tahate minu arvamust kuulda, siis raha oli Oliveri kõvasti muutnud. See oli muutnud ta antiseptiliseks, tsipake ülbeks, pisut eemalolevaks, kuid oli jätnud täiesti puutumata tema narruseni küündiva armastuse Itaalia hurtade vastu, keda nad aretasid ja kellega näitustel käisid. Aga võib-olla ei põhjustanudki seda raha. Ehk oli tegelemine nii paljude väga haigete ja surijatega võtnud ära osa Oliveri poisilikust sarmist ja pannud ta pelgupaika otsima turvalisemast sfäärist, sellisest, kus ta ei tunnetanud maailma kurbust nii sügavalt. See oli asi, mida ma mõistsin.

Rachel aga ei lasknud millelgi end muuta. Ta oli kange juudiplika Hobikenist New Jerseys, kellel oli ühemõtteliselt kuldne süda. Ta oli ninakas, sarkastiline ega talunud lollpäid. Nad olid Oliveriga tutvunud siis, kui Oliver alles alustas oma meditsiiniresidentuuri ning Rachel lõpetas viimast semestrit õdedekoolis. Viie lapse emana ja lasteõena näis tal olevat amet, millest said kindlasti kasu ta võsukesed, kui mitte ta ise.

Ning siis oli veel malbe Barbara, kes abiellus Hugh’ga, meie pundi südamekirurgiga. Hoogsalt edeneva Birminghami praksisega (Cornelia Colletoni isa oli nende patsientide seas, kes kutsusid teda doktoriks) ning meeldumusega seltsielule ja selle pidulikele üritustele oli ta viiendat aastat arstina tegutsedes nõudnud Barbaralt kooliõpetaja tööst loobumist ja pühendumist nende kolme lapse kasvatamisele, Inglismaalt imporditud lapsehoidja kaasabil.

„Ainult üle minu laiba, dr Fowler,” ütles Barbara talle. „Sa võid ju armastada edvistamist ja Hiina portselani, aga ära kunagi unusta, et me oleme kaks vaeste maatööliste järeltulijat Mariannast Floridas, kellel oli juhtumisi õnne. Ma kasvatan oma lapsi ise, tänan väga. Ja ma kavatsen oma elupäevad ära elada töötava naisena.”

Valasin külma rummi Waterfordi kannu (jah, ka mulle meeldisid peened asjad) ja Barbara kerkis mu vaimusilma ette – tema koolapruunid silmad paindumatust õiglustundest sädemeid pildumas, kui ta Hugh’le koha kätte näitas – ning mu ärevus nende külaskäigu pärast hakkas järele andma. Tegelikult tundus mulle sortsukest rummi kummutades ning meie naeru ja salajasi sosistamisi kujutledes, et Rachel ja Barbara ei saabu küllalt ruttu.

***

„Mina ei hakka veetma nädalat saarel kellegagi, kelle nimi on Baby,” lausus Rachel turtsakalt, silmitsedes maja fotot. „Olgu see kas või kõige täiuslikum rannamaja maamunal.”

Silmitsesin Rachelit oma kohalt sohval ja jõudsin järeldusele, et viimased kolm aastat on mõjunud talle hästi. Tema kastanpruunid juuksed läikisid endiselt ja ta sinistes silmades säras kustumatu uudishimu, mida ma tema juures nii väga armastasin. Ning pärast viie lapse ilmaletoomist ja enam kui kahekümne aasta möödumist oli ta säilitanud oma figuuri. Pikk ja täidlane, selline, keda nimetatakse kenaks naiseks.

„Vaadake vaid. Selle maja nimel võiks lausa surra. Teeb Colletoni häärberile suisa häbi. Aga no tõesti! Baby?” Ta lükkas foto Barbara ette, kes oli äsja saabunud Birminghamist ja vaevu saanud mahti oma kotid maha panna, enne kui ma talle Mojito-klaasi pihku pistsin.

„Täpselt seda see ongi. Ideaalne, ma mõtlen,” ütles Barbara, pikad kaunid sõrmed fotot hoidmas. „Vaadake seda randa. Vaadake neid roose. Ausalt öelda, see näebki välja nagu Colletoni häärber, ainult et … ma ei tea … rohkem sisseelatud, selline koht, millega võiks täitsa ära harjuda.” Ta ohkas, nagu oleks pelgalt Colletoni maja mainimine täitnud ta talumatult magusate mälestustega, ning viskas foto kohvilauale. „Parem Baby kui Cornelia Colleton, kui te minu arvamust kuulda tahate,” ütles ta, ning ta silmad läksid Teddy eksabikaasa nime mainimisel pärani.

„Tal on ka teine nimi,” laususin ma. „See on LucyAnne. Kaks nime, kuid kokku kirjutatud. Nii Teddy mulle rääkis.”

„Oh, Teddy.” Rachel tegi oma klaasiga õhus tõrjuva liigutuse. „Igaüks, kes abiellub Babyga …” ütles Rachel ja vaatas minu poole. „Vabanda, Maddy.”

Enne, kui ma kurameerisin ja hiljem abiellusin Maciga, käisime ligi aasta Teddy Pattersoniga. See oli minu esimene aasta Vanderbiltis ning tema esimene residentuuriaasta sealses õppehaiglas. Mina olin õhtuti pärast seda, kui olin lõpetanud oma päevase õppepraktika Harrowbrooki algkoolis, verivärske vabatahtlik, jagades välja kõike alates närimiskummist kuni sigarettide (see oli endine aeg) ja kallistusteni, lootuses, et need toovad mõningat lohutust haigetele ja kurbadele. Teddy alustas parajasti oma pikka tõusu lastekirurgiks. Olime ülepeakaela ja narruseni armunud. Nagu selgus, mina rohkem kui tema …

„Ära selle pärast muretse,” ütlesin ma Rachelile. „See oli algusest peale ebaõnnestumisele määratud. Seda ei teinud mulle selgeks mitte Baby alles nädala aja eest.”

Baby ja Teddy olid veetnud mõned päevad Tiger Islandil majas, mis oli fotol, see oli Baby vanemate suvekodu ja pärines kahekümnenda sajandi algusest. Teddy oli toonud Baby meile õhtusöögile, et Mac ja mina saaksime temaga kohtuda enne, kui nad järgmisel päeval tagasi Lexingtoni sõidavad. Nad püüdsid meid agaralt veenda selle maja headuses. Tõepoolest, nii Baby kui Teddy paistsid meeleheitlikult soovivat, et me kasutaksime oma augustikuiseks väljasõiduks just seda maja. Arvatavasti lootis Teddy, et kui me Baby oma punti vastu võtame, siis oleksime justkui talle tolle avarii andestanud.

Diskreetselt urgitses Rachel hammaste vahelt välja rummilõhnalise piparmündilehe. „Mida sa sellega silmad pead?”

„Noh, ma olin köögis ja andsin viimast lihvi oma krevettidele ja maisiroale, kui ta tuli mulle sinna järele täpselt nagu koerakutsikas, seljas ainult nii lühike kleit, et kes tahtis, võis näha ta hargivahet.Ta võttis endale otse potist kreveti, lakkus sõrmi, pühkis neid vastu kintsu ja ütles rõõmsalt naerdes: „No muidugi ei saanud sa Teddyga abielluda. Sa oleksid siis olnud Madison Patterson. Kas sa kujutad ette?””

„Väike vuhva,” nähvas Rachel.

„Ja mida sina ütlesid?” küsis Barbara, kes, nagu ma olin märganud, hakkas piha ümber kasvatama keskeale omast polstrit, midagi, mille vastu mina püüdsin kogu hingest võidelda.

„Mitte midagi. Mida vanemaks ma saan, seda kehvemaks vastulöökide andjaks ma muutun.” Haarasin sohvapadja ja hoidsin seda süles, nagu oleks see üks pontsakas tita.

Hetke olime vait. Ma arvan, et igaüks omal moel seedisime tõsiasja, et me pole enam kahekümne kolme aastased.

Barbara heitis oma üle õlgade kasvanud liivakarva blondid juuksed tagasi ning katkestas vaikuse, lausudes oma meeldiva Põhja-Florida hääldusega: „No ja milline ta siis on peale selle, et ta on väike vuhva?”

Silmitsesin oma jooki ja mõtlesin hetke. Tahtsin olla õiglane. Ja aus. Ja lojaalne Melinda suhtes. Kõike kolme teha osutus võimatuks. „Noh, las ma mõtlen. Ta on väga, väga, väga noor.”

„Kui noor?” küsis Rachel silmi pilutades.

Vaatasin esmalt Racheli ja seejärel Barbara otsa. „Hoidke kuskilt kinni, tüdrukud!”

„Oh sa mu meie! Palun ütle, et ta pole noorem, kui seadus lubab,” lausus Barbara, tema täidlane nägu väljendas lootust ja vapustust.

Rüüpasin ühe lonksu ja viivitasin hetke. Möönan, et ma nautisin pinevat ootust. „No peaaegu. Ma pole päris kindel. Aga kui ma peaksin midagi arvama, siis ilmselt on ta seaduse silmis küllalt vana enamikus osariikides, aga arvatavasti ei näe ta oma kolmandat kümnendit veel tükk aega.”

Rachel köhatas. „Pole ime, et Teddy kedagi pulma ei kutsunud. Ta häbeneb.”

Barbara sirutas käe seesamijuustu riba järele ja küsis: „Räägi meile nüüd kõige halvemad uudised ära. Kui ilus ta on?”

„Ta on kenake, tõeliselt kenake. Ja tal on suurepärane keha. Isegi Mac ütles seda ja ta ei arvusta teisi naisi üldiselt peaaegu kunagi. Vähemalt mitte minu kuuldes.”

„Brünett?” Rachel vaatas mind, pea küljele kallutatud.

„Ei. Pikad blondid juuksed, sügavrohelised silmad, väike nöbinina, oivalised tissid. Kui ta oleks pikem, võiks ta modell olla.” Pühkisin pöidlaga klaasil udukirme. „Ta seiskab liikluse, seda ma võin öelda.”

„Teddy!” pahvatas Barbara samuti, nagu ta hetk tagasi oli pahvatanud ta eksabikaasa nime. „Küll ta võib tobu olla.”

„Ja hull ilusate blondide järele.”

„Kui see kedagi lohutab,” sõnasin ma klaasidesse juurde valades, „siis Jumal andis talle ainult oivalise keha, aga mitte ajusid.”

„Ta võttis ilusa, särava, täiskasvanud Melinda asemele ajudeta lapse?” Rachel paistis tõeliselt nördinud ja ma leidsin olevat hea, et Teddy oli Lexingtonis ja mitte selles toas, sest Rachel oleks võinud temaga selle pärast kõvasti võtta. „Mida ta õige mõtleb!”

„Ta ei mõtlegi,” lausus Barbara.

„Ma ei tea. Võib-olla mõtleb,” ütlesin mina, „aga mitte sellega, mis siin üleval on.” Koputasin vastu oma kolpa.

„Jaa … ta on alati mõelnud oma nokuga,” lausus Rachel ning ta kerge omandatud Atlanta kõneviis asendus tema New-Jersey kange plika hääldusega.

„Ja selle asja juures on veel üks konks,” ütlesin mina.

„Tohoh. Mis see siis on?” Rachel oli juba valmis sellest plaanist taganema. Nägin seda ta näoilmest, mis hakkas juba kogu Tiger Islandi suhtes jäigaks muutuma.

„See ei ole ainult nädal.”

„Mis! Aga see on alati üks nädal. See peab nii olema,” lausus Barbara ja asetas oma klaasi lauale.

„Midagi seoses selle selliga, kes on palgatud neid sinna ja tagasi vedama. Ta ei ole seitsmendal päeval vaba.”