Читать книгу Sinine kui jää - Anne Stuart - Страница 5

Summer Hawthorne’il ei olnud eriti lõbus õhtu, kuigi ta naeratas ja ütles õigetele inimestele õigeid asju. Keegi jälgis teda. Ta oli seda kogu õhtu tundnud, aga tal polnud õrna aimugi, kes see on. Või miks seda tehakse.

Elegantse Sansone’i muuseumi avamise puhul korraldatud vastuvõtt oli väike ja eksklusiivne – ainult väga rikkad ja võimsad kutsuti Santa Monica mägedes asuvasse tillukesse muuseumi oivalist Jaapani keraamika kogu vaatama. Ja kuigi Summer polnud ühte külalisse eriti kiindunud, polnud sel mehel mingit põhjust teda jälgida.

Tema tumelillas kuues särav assistent Micah Jones hiilis tema kõrvale. „Ma jätan su, mu kallis. See asi hakkab otsi kokku tõm­bama ja keegi ei igatse minu järele. Ma eeldan, et kõik sujub hästi, ja mulle tehti pakkumine, millest ei saa loobuda.” Ta irvitas.

Summer võpatas ehmunult. „Õel mees,” sõnas ta sõbralikult. „Jätad mu raskel hetkel üksinda. Mine aga. Mul on kõik kontrolli all. Isegi tema pühadus.”

Micah heitis pilgu nende aukülalise poole ja võdistas dramaati­liselt õlgu. „Ma võin jääda ja sind katta…”

„Ei mingil juhul! Tõelise Mõistmise Vennaskond ja nende libe juht on vaid kari kahjutuid segaseid. Hollywoodi usk du jour. Pealegi oled sa liiga kaua tsölibaadis elanud, või nii oled vähemalt kaevanud.”

„Kui sa kannaksid midagi muud peale musta, läheks ka sul õnneks,” lausus Micah, otsekohene nagu alati. „Aga sa näed ikkagi imeline välja.”

„Sa valetad,” sõnas naine rahutust eirates. „Aga ma armastan sind ikkagi. Hoolimata tõsiasjast, et sa lased vastuvõtult varem jalga.”

Micah kinkis talle oma pimestava naeratuse. „Tõeline armastus ei oota kedagi.” Ta kummardus ja andis talle lopsaka musi. „Sa tead, et su tuba on valmis, kui seda vajad. Ära pane lihtsalt tähele mõnuhuilgeid, mis minu magamistoast ehk kostavad.”

„Sa oled väga halb mees,” lausus Summer kiindunult. „Mul pole häda midagi, ma luban. Sa võid end privaatselt hästi tunda.”

Mees saatis talle õhusuudluse ning lonkis läbi rahvamassi, samal ajal kui Summer tema minekut jälgis ja äkilist ebaloogilist rahutustunnet eiras. Tundes taas kord silmi tema selga puurimas.

Ta tundis pooleldi kiusatust Micah tagasi kutsuda ja paluda, et ta ootaks. Vastuvõtt pidi lõppema poole tunni pärast ja siis saab ta järgneda mehele muuseumist välja ning see kummaline pinev tunne kaob.

Aga ta ei olnud oma elus nii kaugele jõudnud põhjendama­tule hirmule alla andes. See lihtsalt pidi olema lugupeetud aukülaline, tema pühadus Shirosama. Mehel oli põhjust teda oma värvi­tutest silmadest jälgida – Summer seisis tema ja auhinna vahel, mille Summeri rumal ema Lianne oli mehele lubanud. Ja Shirosama polnud jõudnud ülemaailmse usuliikumise etteotsa, teadmata, kuidas saada, mida ta tahab.

Shirosama tahtis tema Jaapani kaussi, tõenäoliselt sama palju kui tema ei tahtnud seda talle anda – kaussi, mille tema jaapanlannast lapsehoidja oli talle andnud pisut enne seda, kui ta autoõnnetuses surma sai. See oli veel üks reetmine tema enesekeskse ema poolt, miski, millega ta oli nüüdseks juba harjunud. Summer oli kausi laenanud eksklusiivsele muuseumile, kus ta töötas, et seda tolle usušarlatani käest hoida nii kaua kui võimalik. Aga varem või hiljem pidi judinaid tekitav, sarmikas Shirosama selle endale saama ning Summer ei saanud sinna eriti midagi parata. Vähemalt oli ta selle praeguseks edasi lükanud.

Aga teda ei jälginud Shirosama ega ükski tema valges rüüs alamatest – vähemalt Summeri meelest. Ta tundis kellegi pilku selga puurimas ning pööras ringi, püüdes selle omanikku tabada. Kindlasti mitte vanem asiaatide paar neljateistkümnenda sajandi viirukialuste juures. Ega ka pikk sale mees päikeseprillidega, kes tundus olevat palju rohkem huvitatud vestluskaaslaseks oleva blondiini muljetavaldavast dekolteest kui näitusest. Võib-olla kujutas Summer kõike endale ette.

Ta tundis ära vaid pooled elegantselt riietatud külalised, kes galeriid selleks privaatseks avamiseks täitsid, ja kellelgi polnud põhust olla huvitatud tagasihoidlikust nooremkuraatorist Sansone’i muuseumis. Tema seotus Lianne ja Ralph Lovitzi ning nende Hollywoodi elustiiliga polnud üldiselt teada ning lõuna California standardite järgi oli ta täiesti tavalise välimusega ja ta püüdis seda igati säilitada.

„Tema pühadus soovib teiega rääkida.”

Summer oskas väga hästi oma tundeid varjata ning ta pöördus munga poole, kui meest võis selleks nimetada. Askeetide rühma kohta kippusid Tõelise Mõistmise Vennaskonna jüngrid eriti hästisöödetud olema ning tüse noormees tema ees polnud mingi erand. Tal oli samasugune ümmargune nägu, paljakspöetud pea ja kergelt vagatsev ilme nagu neil kõigil, ja see tekitas Summeris tahtmist tema sandaalis jalal trampida.

Ta oli lapsik ning ta teadis seda. Ta võis mõelda välja vabanduse, aga vastuvõtt hakkas lõppema, abilised saatsid külalisi ära ja tal polnud mingit tõsist põhjust nende aukülalist vältida.

„Loomulikult,” sõnas ta, püüdes oma häälde soojusnooti panna. Keegi oli kolm õhtut tagasi tema maja pahupidi pööranud, kuid mitte midagi võtnud, aga ta teadis kohe, mida oli otsitud. See Jaapani kauss, mida nad ihkasid, oli nüüd nende ees, kaitstud suurepärase turvasüsteemi poolt.

Summer läks teisele poole tuba, tundes end kui hukkamisele minev vang. Ta tundis ikka veel sedasama pilku selga puurimas, aga kõik Shirosama kaaslased, sealhulgas mees ise, olid tema ees. Ta heitis pilgu selja taha, aga seal olid vaid blondiin ja tema kaaslane. Summer otsustas, et ta on paranoiline, otsides häda selja tagant, kui see seisab otse tema ees.

„Dr Hawthorne,” tervitas tema pühadus teda oma vaiksel häälel. „Mul on au.”

See oli eriti vargsi tehtud torge – mees teadis väga hästi, et tema osutas muuseumile au, vähemalt üldise arvamuse järgi. Shirosama oli väga nõutud inimene, tema viibimine seltskonnaüritusel oli suur saavutus.

Erinevalt oma jüngritest polnud ta pead paljaks ajanud – tema lumivalged juuksed olid pikad, langesid õlgadele ning sobisid täiuslikult tema pabervalge naha ja kahvaturoosade silmadega. Valge rüü kattis tema ümmargust keha ning tema käed olid pehmed ja töntsakad. Ta oli karismaatiline kergesti mõjutatavate, näiteks Summeri udupeast ema jaoks. Kahjutu. Kui teda just ei takistatud ning Summer tegi seda.

Aga naine teadis, kuidas seda mängu mängida. „Teie teete meile au, teie pühadus.” Ta isegi ei kogelenud seda öeldes.

„Ja kas see on kauss, millest teie ema rääkis?” küsis mees vaikselt. „Huvitav, et sellel pole mingit tähtsat päritolu, aga te panite selle ikkagi välja.”

Shirosama teadis sama hästi kui tema, et naine oli selle näitusele pannud, et seda tema käest hoida. „Me uurime selle tausta, teie pühadus,” lausus Summer, mis oli ka täielik tõde. „Seni väärib nii kaunis ese nägemist ja me olime valmis avama Jaapani keraamika näitust. Tundus loogiline seda välja panna.”

„Loogiline,” kordas mees. „Mind huvitab kõik, mida selle eseme kohta teada saate. Ma olen keraamikas omamoodi ekspert ja ma pole kunagi sellist sinist tooni näinud. Äkki laenate seda mulle, et saaksin seda lähemalt uurida ja teid aidata.”

„Te olete väga lahke,” pomises Summer. „Aga ma olen kindel, et kausil on väike rahaline väärtus – see oli lihtsalt kingitus minu hoidjalt ning mina pean seda seetõttu kalliks. Kui sellel on siiski märkimisväärne väärtus, tagastaksin selle Jaapani valitsu­sele.”

Shirosama sõbralikku naeratust ei varjutanud miski. „Te olete sama helde ja auväärne kui teie ema.”

Summer surus turtsatuse alla. Sellest ei piisanud, et Lianne suunas tohutuid rahasummasid Tõelise Mõistmise Vennaskonnale, millel näis olevat kustutamatu rahajanu. Summeri Jaapani kaussi nad ei saa, ükskõik kui väga nad seda tahtvat ei tundunud. Ta teadis, miks Lianne tahtis sellest lahti saada. Ralph oli talle öelnud, et see on väärtuslik, ning Lianne oli Summeri hoidja peale alati armukade olnud. Hana-san oli ema – roll, milleks Lianne’il kunagi aega polnud –, kes armastas Summerit, kaitses teda, õpetas talle kõike, mis tal oli vaja teada, ja kuulas teda. Kauss oli olnud üks mälestusese, mille naine oli Summerile andnud, kui Lianne’il oli viimaks õnnestunud ta vallandada ja Summer internaatkooli saata, ning Summer oli tõotanud, et hoiab seda, kuni Hana sellele järele tuleb. Kuid Hana oli ootamatult surnud.

Ja madal, kaunis Lianne tahtis selle anda oma hetkeguru kätesse. Üle Summeri laiba.

„Teie ema on väljendanud suurt kurbust, et te pole viimasel ajal tema juures käinud,” lisas mees oma pehme, sujuva häälega. „Ta soovib teiega rahu sõlmida.”

„Kui lahke,” pomises Summer. Lianne Lovitz eelistas, et tema tütar oleks võimalikult kaugel – maailma on neetult raske veenda, et oled neljakümnendate eluaastate alguses, kui kusagil tolkneb kahekümnendate eluaastate lõpus olev tütar. Kui Shirosama tahtis, et ta veel midagi ütleks, siis ta ei kavatsenud seda teha; tema suhted emaga polnud mehe asi.

Shirosama pöördus, et heita pilk keraamilisele kausile. „Te teate, et ta lubas selle mulle?”

Midagi ei saanud võrrelda otse asja juurde asumisega. „Ja teie teate, et see polnud tema lubada, teie pühadus,” sõnas Summer oivalise viisakusega.

„Ma mõistan,” pomises Shirosama, kuigi Summeril polnud kahtlust, et ema oli ta kõigega kurssi viinud. „Aga kas te ei leia, et selle peaks viima tagasi selle õigesse kohta Jaapanisse? Pühamusse, kuhu see kuulub?”

„Peaaegu kõik siin ruumis peaks olema Jaapanis,” sõnas naine. Sealhulgas ka teie, lisas ta vaikides. „Äkki peaksin kunstiministeeriumiga ühendust võtma ja vaatama, ega nemad sellest huvitatud pole.”

Oli haruldane, et ilma pigmendita nahaga inimene muutub veelgi kahvatumaks. „Ma kahtlen, kas see on vajalik. Ma naasen mõne aja pärast Jaapanisse – võin ise teie eest järelpärimisi teha.”

Summer kummardas, nagu Hana oli talle õpetanud. „See oleks teist väga lahke,” vastas ta oivalise viisakusega. Ta oli kuulnud kuulujutte, et Shirosama ja tema Vennaskond polnud Jaapanis eriti hea mainega – arvatavasti oli selle taga usaldamatus, mis oli kogunenud pärast närvigaasirünnakuid Tokyo metroodes enam kui kümme aastat tagasi, mille korraldas äärmuslik viimsepäeva fanaatikute sekt. Jaapani valitsus kaldus alternatiivreligioonidesse ettevaatlikult suhtuma, isegi sellistesse, mis olid imalalt hea­tegevusele suunatud, nagu Tõelise Mõistmise Vennaskond. Aga Shirosama oli oma töös osav ja arvatavasti oli tema enesepetjatest jüngrite hulgas ka valitsuse ministreid. Kui ta kausi neile annab, võib see sama hästi ka mehe kätte langeda.

Shirosama vahtis kaussi, mis istus süütu iluga ereda valguse all. „Ma lubasin teie emale, et toome teid täna õhtul pärast vastuvõttu külla,” sõnas mees teemat muutes. „Ta tahab väga teid näha ja võimalikke arusaamatusi siluda.”

„Ma kardan, et see on võimatu,” lausus Summer. „Mul on täna õhtul liiga palju tegemist. Ma helistan talle ja vaatan, kas saame mõne päeva pärast lõunasöögiks kokku.”

„Ta tahab teid täna õhtul näha. Ma ei saa eirata oma kohust viia taas kokku teineteisest võõrdunud ema ja tütre.” Mehe rikkalikus helisevas hääles oli teravust vaid aimata. Mõni ime, et ta suutis tuhandeid lummata. Aga Summer Hawthorne’i ei suutnud libekeelsed vanamehed nii kergesti lummata.

„Mul on kahju,” sõnas naine. „Mul on kiire.” Ja enne kui Shirosama jõudis veel midagi öelda, pööras Summer ringi ja suundus toitlustajate kaheldava kaitse poole ja peitis end nende taha, samal ajal kui Shirosama aeglaselt ja liuglevalt väljapääsu poole suundus, olles ümbritsetud oma kaaskonnast.

Summer tundis kiusatust hakata šampanjaklaase koristama ja neid köögialasse viima, ükskõik mida, et tal tegemist oleks, aga neil oli selle jaoks terve kelnerite armee ning see oleks veider olnud. Muuseumi külalised olid lahkunud, sealhulgas ka too pikk mees ja tema bimbo, ning Summeril polnud enam seda kummalist tunnet abaluude vahel. Nüüd oli see kõhus ning ta teadis täpselt, kes oli teda varjatud vaenulikkusega jälginud. Shirosama.

Toitlustajad olid neetult asjalikud, pühkides kõik puhtaks rekordajaga ja jättes Summeri hoonesse üksi tubli pool tundi enne seda, kui öövalvurid pidid saabuma. Vastuvõtt oli varakult lõppenud, kuid Sansone’i turvasüsteem oli suurepärane ning Summer ei muretsenud hindamatute kunstiteoste ohutuse pärast. Ega keraamilise kausi pärast, mille Hana-san oli tema hoolde jätnud. Shirosama teadis, kus see on, ning keegi ei murra uuesti tema majja sisse ega häiri teda, kui on teada, et kaussi pole seal. Aarde näitusele välja panek oli olnud takistav samm ja kasulik liigutus.

Summer kustutas viimased tuled ning pani tööle infra­punakiirte ja soojussensoritega valvesüsteemi. Seejärel viskas ta jalast kõrgekontsalised kingad, mida ta oli end kandma sundinud, ja paterdas paljajalu läbi kreekapärase villa tohutu marmorist koridori, mis ümbritses sissepääsu. Kuu paistis, paks sirp rippus mägede kohal ja isegi neid ümbritseva lõputu linna valguses säras see selgelt ja säravalt. Summer vaatas seda hetkeks ja hingas seda taevalikku ilu sisse. Päev oli olnud pikk ja pinev, aga see oli peaaegu möödas. Ta pidi vaid ronima oma vanasse Volvo furgooni ja sõitma koju, kus ta saab riided seljast koorida, klaasi veini juua ja liguneda puidust vannis, mis oli olnud tema ainuke ekstravagantne ost.

Äkitselt ta polnud enam üksi. Ta tundis endal taas neid silmi, mis teda jälgisid, nende intensiivsus teda füüsiliselt tõmbamas. Summer vaatas ringi nii muretult kui suutis, aga kedagi polnud näha. Sansone’i ümbrus pakkus rikkalikult kohti, kus end peita ja luurata – keegi võis olla kaheksateistkümnenda sajandi lehtlas keset formaalseid aedu paremal pool või peita end põõsaste taga vasakul. Summer oli auto parkinud parkla tagumisse otsa, et küla­listele ruumi jätta, ja see oli masina kohal rippuvate puude all varjus. Üheks põgusaks argpükslikuks hetkeks kaalus naine tagasi muuseumi minemist ja turvameeste saabumise ootamist.

Aga ta oli kurnatud ning otsustas, et kujutlusvõime mängib tema meeltega. Ta oli Micah’ juures ööbinud pärast seda, kui tema majja sisse murti, aga viimane, mida ta tahtis, oli segada oma parima sõbra äsja elluäratatud armuelu. Pealegi igatses ta oma voodi järele.

Valvurid jõuavad varsti kohale ja kui terve murdvaraste armee otsustab välja ilmuda, ei saa tema sinna suurt parata. Kui ta nii kaua ootab, jääb ta arvatavasti rooli taga magama. Ei, ta mõtles absurdsusi ja oli paranoiline. Keegi ei tahtnud talle midagi teha, isegi mitte ahne Shirosama. Ta ei tahtnud Summerit. Ta tahtis kaussi, kuigi naisel polnud aimugi, miks.

Summer hakkas mööda teed edasi minema, tillukesed valged kruusakivid paljaste taldade all teravad, ja ta vandus endamisi. Miski ei saanud teda sundida toppima jalgu tagasi kõrgekontsalistesse kingadesse, aga võib-olla räägib ta direktorite nõuko­guga parkla asfalteerimisest, selle asemel et seda ilu pärast tillukeste kivikestega üle puistata.

Tema auto oli liiga vana, et sellel kesklukk oleks, ja ta oli pistnud võtme lukuauku, et seda avada, kui ta kuulis heli, nii vaikset, et ta võis seda ka ette kujutada. Ta tõstis järsult pea ja vaatas enda ümber pimedusse – ta tundis taas seda pilku –, kui äkitselt läks tema Volvo uks lahti ning keegi kargas talle kallale, paisates ta maha, nii et tillukesed kivid kaevusid tema selga, kui mingi riie tema näo kattis ja ta tundis lämmatavat pimedust enda ümber sulgumas.