Читать книгу Sinine kui jää - Anne Stuart - Страница 6

Ta ei kavatsenudki võitluseta alla anda. Ta virutas kõvasti jalaga, aga paljad jalad polnud just suurem asi kaitsevahend ning kes iganes autos peidus ei olnud, oli tugev, põimis jämedad käsivarred tema ümber ja lohistas ta üle kivide. Summer hakkas kisama, karjudes valjusti appi, ja miski andis tema peale lopsu. Ta kuulis vaikseid ja summutatud hääli ning hetk hiljem ebameeldivat pagasi­ruumi avamise heli. Ta punnis vastu, aga veel üks kätepaar tuli appi ning ta visati pagasiruumi ja luuk virutati kinni enne, kui ta suutis neid takistada.

Ta lükkas eemale õhukese teki ning hakkas pagasiruumi luuki jalgade ja rusikatega taguma. Ta oli mingis luksusautos – ruum oli hiiglaslik ja seal oli vaip maas – ja tal oli üsna hea ettekujutus sellest, kes oli seda teinud. Tõelise Mõistmise Vennaskond oli tuntud selle poolest, et nad said, mida tahtsid, ja keegi teine peale Shirosama ei tahtnud temalt midagi. Ta põtkis taas jalaga ja karjus vangistajate peale, kuni keegi virutas vastu pagasiruumi valju tümaka, mis oleks odavama auto metalli mõlgi jätnud.

Ja hetk hiljem asus sõiduk liikvele mööda pikka kurvilist teed, mis Sansone’ist välja viis, sõites ohtlikult kiirelt ja raputades teda pagasiruumis nagu kartulikotti. Summeri pea põrkas vastu metallist külge ja ta võttis end kinni hoides kokku. Karjumine oli ajaraiskamine – keegi ei kuule teda teemüras ega läbi helikindla polsterduse. Ta peab energiat säästma põgenemiseks.

Summer tundis autot peateele pööramas – see säilitas tasakaalu ja kes iganes seda ka ei juhtinud, hoidis ta rahulikumat tempot, soovides selgelt mitte tähelepanu äratada, kui tal on naine pagasiruumis. Summer püüdis kuulata, saamaks teada ükskõik mida, mis aitaks tal mõista, mida nad temalt tahavad, kuhu teda viivad, aga auto eesotsas lasus täielik vaikus. Ta ei teadnud isegi kindlalt, kas neid oli üks või rohkem. Kaks inimest olid ta pagasi­ruumi visanud, aga see ei tähendanud, et nad mõlemad sõidukisse olid roninud. Kui ta peab vaid ühe mehega tegelema ja ta on selleks ette valmistunud, siis äkki tal ikka on võimalus, kui mees otsustab peatuda ja…

Auto tõstis äkitselt kiirust, paisates ta pagasiruumi tagaossa, nii et ta lõi põlve vastu lukku ära. Ta karjatas, aga polsterdatud ruum summutas heli.

„Rahune maha,” ütles ta valjult, hääl pimeduses leebe ja õõvastav. Ta hingas sügavalt sisse ning siis veel kord. Ta ei saanud lasta end lihtsalt lõpmatuseni ringi loopida – ta pidi leidma pääsetee.

Kas pagasiruumis ei peaks olema tungraud ja rattavõti? Paksu vaiba all? Ta libistas sõrmed serva alla, luugi juurde, aga kui ta püüdis seda üles tõmmata, jäi keharaskus ette. Ta tõmbas end seina äärde nii kössi kui sai ning tal õnnestus luuk piisavalt lahti kangutada, et pista käsi auto sisemusse. Seal oligi varurehv ja ta tundis ka tungrauda. Seal pidi olema ka rattavõti.

Tal oleks väike tööriistadega nahkkott peaaegu märkamata jäänud. Selles oli kena raudvõti, millega saaks õige kasuta­mise puhul mõned kondid murda. Paljas mõte sellest ajas iiveldama, aga mitte nii hullusti kui olla röövimisohver keset ööd. Ta lasi luugil alla langeda, veeretas end selle peale ja toppis kolmekümnesentimeetrise raudvõtme oma pika, lohvaka varruka sisse. Ta võib sellega isegi kellelegi silma torgata, kui vaja.

Nad sõitsid nüüd kiiremini, veelgi kiiremini kui muuseumist viival teel, nii kiiresti, et Summer suutis hiigelsuures pagasiruumis vaevu tasakaalu hoida. Ta tundis autot külglibisemisse sattumas, kui juht liiga nobedalt kurvi võttis, ja kui ta auto otseks keeras, suurendas ta kiirust veelgi. Alles siis, kui Summer kuulis ühe teise mootori häält neile liiga lähedal, taipas ta, et neid aetakse taga.

See polnud politsei – sireenid ei huilanud, lihtsalt mootorimüra oli naise meelerahuks liiga lähedal.

Valjud plaksud olid eksimatud ja Summer veeretas end pagasiruumis näoli ning kattis pea kätega. Keegi tulistas ja ta kahtles siiralt, et see on mingi valgel ratsul rüütel, kes talle appi tõttab. Kedagi polnud läheduses nägemas, kuidas ta pagasiruumi topiti, ja kui keegi püüab teda päästa, siis ta ei tulistaks ju, asetades teda veelgi suuremasse ohtu.

Summer tundis jõnksatust, kui sõiduk nende taga tema vangla tagaossa sisse sõitis, seejärel juhtus kõik ühekorraga. Aeg näis tarduvat. Lasud, metalli krigin vastu metalli, rehvide vilin, kui juht püüdis kontrolli hoida ja auto hakkas ühe külje poole libi­sema.

„Persse, persse, persse, persse,” pomises Summer vaikselt palve või loitsuna, kui ta tundis kogu oma maailma pöörlemas. Auto veeres kaldast alla ja peatus siis viimaks millegi liikumatu vastas, paisates ta pagasiruumi etteossa, jättes ta hingetuks. Summer lamas seal hämmingust rabatuna, kui kõik tema ümber väga vaikseks jäi, välja arvatud mootorimüra. Auto kindlasti lahvatab leekidesse ja plahvatab, tema ikka veel sees, aga hetkel ei hoolinud ta sellest. Ta lamas lihtsalt vagusi, püüdes hingamist taas­tada, oodates plahvatust.

Selle asemel jäi mootor seisma ja äkiline vaikus oli vapustav. Hääli polnud kuulda, aga veelgi ärevamaks tegi see, et ta kuulis auto juures samme.

Summer püüdis istukile tõusta ja sirutada kätt rattavõtme järele, mis oli pagasiruumis ringi veerenud. Auto oli pooleldi külje peal ja tal oli tunne, nagu ta oleks viimased pool tundi mikseris olnud – ta oli valu ja sinikate pundar, aga veel mitte väljaspool ohtu. Kes iganes ka auto ümber ei luusinud, oli relvaga, ning tal polnud mingit põhjust arvata, et ta ei kasuta seda tema peal.

Summer kobas ringi, otsides ikka veel rattavõtit, ning leidis selle oma selja alt täpselt siis, kui pagasiruumi luuk avanes.

Ta ei näinud midagi. Keegi seisis seal, aga nad tundusid olevat mahajäetud teeserval ja nende taga peatunud auto tuled muutsid kõik täiesti pimedaks. Summer poleks arvanud, et L.A. lähedal on nii tühje teid üldse olemas, aga juhil oli kuidagi õnnestunud üks üles leida. Ta ei suutnud enda alt rattavõtit kätte saada, pigistas lihtsalt silmad tugevasti kinni ja ootas kuuli.

Selle asemel tundis ta käsi teda avarast pagasiruumist jaheda ööõhu kätte tõstmas ja värisevatele jalgadele asetamas, hoides temast kinni, kuni värin lõppes.

See oli mees galeriist, see pikk mees päikeseprillidega. Ta ei kandnud neid enam ning naise paanika kasvas, kui ta taipas, et mees on vähemalt osaliselt asiaat, nagu tema verivaenlane Shirosama. See ei saanud ju kokkusattumus olla?

Summer nägi isegi hämaruses, et mees on väga nägus, kõrgete täiuslike põsesarnade, kirjeldamatut värvi eksootiliste silmade, kitsa näo ja lopsaka suuga… Tema juuksed olid pikad ja siidised, mustad ning mees kõrgus tema kohal. Veel üks Shirosama palga­mõrtsukas? Sest ta nägi välja nagu palgamõrvar – tähendab selline, nagu naine neid ette kujutas.

„On sinuga kõik korras?” Mees võis sama hästi küsida, kas ta tahab kohvi sisse suhkrut. Summer püüdis midagi öelda, aga sõnad vedasid teda alt ning ta lihtsalt vahtis teda vaikides. „Roni autosse,” sõnas mees.

Sellest piisas, et Summer esialgsest vapustusest üle saaks. Ta ei kavatsenud kellegi autosse ronida. „Ei.”

„See on sinu valik. Ma võin su siia jätta, aga ma ei garanteeri, kes sind esimesena üles leiab. Kui sa Shirosama peakorterisse ei ilmu, tuleb keegi otsima.”

„Kas tema püüdiski mind röövida?”

„Kui sul just teisi vaenlasi pole, milles ma kahtlen. Roni autosse.”

See polnud suurem asi valik ning Summer ronis kaldast üles ootava auto poole, longates kergelt. Ta peatus ja pöördus, et heita pilk autole, milles ta oli kinni olnud. See oli küljele kaldus ja keegi oli roolile vajunud. Keegi valges rüüs, punased plekid puhtal kangal.

„Kas me ei peaks vaatama, kas temaga on kõik korras?” küsis naine kõhklevalt.

„Kas sa hoolid?”

„Loomulikult hoolin. Ta tahtis ehk mulle haiget teha, aga ta on inimene ja…”

„Ta on surnud.”

„Ahsoo.”

Summeril oli väga külm. Oli soe L.A. õhtu, aga tal oli külm. „Roni autosse,” kordas mees taas, avades kaassõitjapoolse ukse nagu täiuslik sohver.

Summer ronis sisse. Istmed olid nahast, mugavad ning tal kulus tükk aega turvavöö kinnitamiseks. Tema käed värisesid ja näis, nagu ei saaks ta neid peatada. Ta peaks rohkem tähelepanu ümbrusele pöörama, ütles naine endale, et ta saaks politseile täieliku tunnistuse anda, aga ta ei suutnud end sellest hoolima panna. Ta ei teadnud, milline auto see oli, kuigi ta oli teises masinas tundnud ära ühe Shirosama hästi teada valge limusiini.

„Kas juht oli autos ainuke?” avastas naine end küsimas vaiksel häälel, kui mees lõpuks tema kõrvale istus ja mootori käivitas. Madal, seksikas mürin… see pidi olema mingi sportauto. Summer ei märganud sees mingeid tunnusmärke, mis ei tulnud ka kasuks. Temast saab hädine tunnistaja, kui politsei ta üle kuulab. Eeldades, et ta politseisse jõuab.

Mees pani tagasikäigu sisse, tagurdas ja sõitis siis öhe nii kiiresti, et kogu tee oli üks virvarr ja avariipaik kadus pimedusse. „Sa ei taha seda tegelikult teada,” sõnas mees.

Võib-olla oli tal õigus. Summer toetas pea vastu pehmet istet ning sulges silmad, tundes peapööritust. „Kuhu me läheme? Kas sa viid mu politseisse?”

„Miks ma seda küll tegema peaksin?”

Summer pööras hirmunud pilgu temale. „Et ma saaksin avalduse teha. Mingid mehed püüdsid mind röövida. Nad ei tohiks sellest niisama pääseda.”

„Tegelikult nad mitte ainult ei püüdnud, see õnnestus neil. Ja nad ei pääsenud niisama.”

Summer mõtles kohe roolile langenud mehele, erepunane veri valgel linasel rüül. Rahu, ütles ta endale. Hinga sügavalt ja rahulikult. Mõtle tähtsamatele asjadele.

„Kas sa tulistasid neid? Ma kuulsin laske.” Küsimus tundus peaaegu ebareaalne, aga mees raputas vaid pead.

„Nemad tulistasid. Neile ei meeldinud, et neid teelt välja suruti.”

Summer oleks võinud temalt vere kohta pärida, aga äkitselt ei tahtnud ta rohkem teada.

Ta sundis end paanikaga võideldes vaatama juhi tuima profiili. „Ja kes sina täpselt oled? Ära püüa öelda, et juhuslik mööduja – ma ei usuks sind.”

„Kui ma oleksin juhuslik mööduja, siis ma ei teaks ju Shirosama kohta, eks?” vastas mees mõistlikul toonil.

„Sa olid vastuvõtul. Ma nägin sind seal.”

„Olin jah.”

„Kus su pruut on?”

Mis pruut?”

„See rinnakas blondiin. Oli ilmne, et sa ei suuda oma pilku tema dekolteelt pöörata… ainult et sina jälgisid mind, eks ole? Ma tundsin kedagi end vahtimas, aga iga kord, kui ma ümber pöörasin, ei leidnud ma kedagi. See olid sina, õigus? Miks?”

„Ütleme siis nii, et ma ootasin millegi sellise toimumist. Shirosama ja tema kamp peaaegu et vesistasid Hayashi urni juures ja sina hoidsid seda nende eest. Ma oletan, et nad arvasid, kui tema pühadus sinuga ühele poole saab, avad sa nende jaoks muuseumi.”

„Ma ei mõista, millest sa räägid. Hayashi urn? Kas sa pead silmas minu keraamilist kaussi?”

Mees heitis talle auto hämaruses pilgu. Ta paistis end täiesti mugavalt tundvat sellel tohutul kiirusel, millega ta sõitis. Tema käed olid lõdvalt roolil. Kaunid käed, pikkade elegantsete sõrmedega. Kõik olemas, mis välistas naise äkilise kahtluse, et ta on Jaapani kuritegeliku sündikaadi Yakuza liige. Enamikul selle orga­ni­satsiooni liikmetest oli vähemalt osa sõrmi puudu, mis oli märk tehtud vigadest. Kui tema päästja polnud just mitte kunagi vigu teinud.

„Sul pole aimugi, mis sinu käes on?” küsis mees. „Kust see pärit on, selle ajalugu?”

„Ma tean, et see on miski, mida inimesed tahavad ning et ma ei kavatsegi sellest loobuda. Mis see Hayashi urn siis on?”

„Osa Jaapani ajaloost, mis sind ei huvitaks.”

„Kuna see kauss kuulub mulle, siis see huvitab mind. Ma tahaksin teada, miks püüdis keegi mind röövida, et seda endale saada.”

„Sellel pole mingit tähtsust – urn ei kuulu sulle enam kauaks. Ja sa ei pea üllatust teesklema – sa panid selle näitusele, et seda Shirosama eest hoida. Sa otsustasid, et kõige parem on peita seda avalikus kohas. Kahjuks alahindasid sa oma vaenlast. Shirosama pole päriselt selline filantroobist vaimne juht, kellena ta end maailmale esitab. Tal pole mingit probleemi tappa, et saada midagi, mida ta tahab.”

„Sinul samuti.” Summer ei teadnud päris täpselt, miks ta seda üles.

„Kui vaja,” lausus mees tema süüdistusest kõigutamatuna.

„Kuhu sa mind siis viid?”

Mehe pilk püsis teel. „Ma pole veel otsustanud.”

Miski selles ilmetus, tundetus hääles tekitas naises veel suuremat pinget. „Ütle mulle vaid üht,” lausus ta. „Ka mul on ohutum sinuga kui nende meestega?”

Mees ei vastanud mõnda aega ja Summer mõtiskles, kas ta üldse teeb seda. Viimaks ta kõneles, talle isegi otsa vaatamata. „See sõltub sinust.”

Ja esimest korda selle vapustava, hullumeelse õhtu jooksul hakkas Summer kartma.

Taka nägi, kuidas naine vajus sügavamale istmesse, ega saanud seda pahaks panna. Ta ei kavatsenud talle valetada, kui see just möödapääsmatu polnud. Naisel oli õnnestunud kuidagi röövimisest ja limusiini pagasiruumis rappumisest vaid mõne sinikaga pääseda. Taka oli arvanud, et peab tegelema pisarate ja hüsteeriaga. Selle asemel oli naine vapustatud, aga piisavalt rahulik, mis tegi asjad lihtsamaks. Võib-olla.

Naine oli takistus ning Taka oli juba ammu õppinud, et ta ei saa ühe inimese elu suhtes sentimentaalseks muutuda, kui panused on nii kõrged. Oli olemas vana zen koan – paljude vajadused kaaluvad üles väheste vajadused – ning kui ta peab valima massihävituse ja ühe ärahellitatud California blondiini elu vahel, ei kõhkleks ta korrakski.

Ainult et naine polnud päris selline, nagu ta oli ette kujutanud. Taka oli tema kohta saadud andmed läbi sirvinud – Hollywoodi trofeenaise tütar, idakalda internaatkoolide ja kolledži produkt, kõrgem kraad aasia kunstis, ühtegi skandaali tema nimega ei seostatud. Ta elas piisavalt vaikset elu – võib-olla isegi liiga vaikset. Polnud tema süü, et tema käes oli juhtumisi võti, mis võis terve maailma purustada.

Taka vana sõber Peter noriks teda ja ütleks, et tema neetud aasiapärane salapära hoidiski teda nii külmaverelisena. See mõte lõbustas teda, sest Peter Madsen oli olnud üks külmaverelisemaid inimesi, keda Takashi O’Brien oli iial tundnud. Kuni ta sattus kokku vale naisega, sellesamaga, kes oli äärepealt Takashi elule lõpu teinud.

Taka ei kavatsenud enam seda viga teha. Kui Summer Hawthorne peab surema, teeb ta seda nii kiiresti ja valutult kui võimalik, ja kui veab, ei saa naine arugi, mis toimub. Ei olnud tema süü, et kusagil tema mälusopis on peidus teadmine, kus asub iidne Jaapani pühamu. Samuti ei olnud tema süü, et inimesed olid selle leidmiseks valmis tapma. Ja et tema tapaks, et Summer ei saaks seda paljastada.

Taka võis teepervel peatuda, käe lohutavalt tema kaela taha panna ja selle murda. Summeri surm oleks silmapilkne ning tema võiks võtta laiba ja selle valge limusiini pagasiruumi visata. Shirosama hullu sektiga seotud skandaal oleks lisaboonus.

Taka poleks tohtinud teda üldse sealt ära tuua – ta oleks pidanud asja seal lõpuni viima. Kui ta veel kaua kõhkleb, võib keegi avastada avarii teinud sõiduki, kaks surnukeha esiistmel. Tema meelest polnud Summer Hawthorne enam väärtuslik. Nüüd kui ta teadis, kus urn on, oleks temasuguse andega inimesel piisavalt lihtne see ära tuua.

Naise elushoidmine muudaks asjad vaid ohtlikumaks. Summer teadis, kus asuvad templivaremed. Üks orutüdruk, kes polnud lääne poole Hawaist kaugemale reisinud, hoidis enda käes võtit asukohta, mis on nii väärtuslik, et sajad tuhanded elud võisid sellest sõltuda. Parem, kui ta sureb ja viib saladuse endaga, kui riskida maailmalõpuga.

Kõik muutis keerulisemaks tõsiasi, et naine ei teadnud, mida ta teab. Hana Hayashi oli talle saladuse jätnud, aga nii peidetult, et keegi ei suuda seda leida, sealhulgas ka Summer.

Komitee ei saanud sellega riskida. Parem kõrvaldada naine ja kogu võimalus peidetud pühamu leida, kui lasta Shirosamal oma surmava, ohtliku plaaniga edasi minna.

Taka ei pidanud selle tegemiseks isegi kiirteelt ära pöörama ega saja kahekümnest tunnikiirust vähendama. Tehnika oli lihtne ja ta oli seda juba nagunii liiga palju kordi teinud. Ta pidi lõpetama sellest mõtlemise ja lihtsalt asja ära tegema.

Aga samas olid tema refleksid ikka veel pisut nigelad pärast õnnetust. Kui ta oli teinud apsu, mis heitis ta sadisti kätte. Polnud vaja riskida, tõestamaks vaid endale, et ta kontrollib jätkuvalt kogu mängu. Taka lahkus järgmisel mahasõidul kiirteelt, suundudes läände, samal ajal kui tema kaasreisija isus vaikselt istmel, esitamata küsimusi, teadmata, et ta sureb õige pea.

Taka sõitis vähem rahvastatud tänavale, peatus teepervel ja pöördus naise poole. Summeril olid sinised silmad ja ta oli ilusam, kui mees oli märganud. Ta polnud meigitud ning tema ninal olid tedretähed. Ta ei olnud kunagi ühtegi tedretähelist inimest tapnud.

„Mis nüüd toimuma hakkab?” küsis naine tema poole vaadates ning Taka mõtles, kas ta juba teab.

Taka pani käe talle kaela taha, paksu punupatsi alla, mis hakkas tegusast õhtust pisut lahti tulema. Ta tundis närve läbi naha võpatamas, naise pulssi tagumas, kuigi ta ei teadnud, kas see tuli tema kartmisest või paanikast. Summeri silmis oli midagi, mida ta ei mõistnud ja millele mõtlemist ta ei saanud endale lubada. Tema nahk oli pehme ja soe ning mehe suur käsi sai tema kaelast üsna kergesti haarata.

„Kas sa kavatsed mind suudelda?” küsis Summer sellise häälega, nagu see oleks veel hullem saatus kui surm. „Sest ma tean, et päästsid mu elu ning arvad tõenäoliselt, et valgel ratsul rüüt­lina võid midagi tänuvõlaks võtta. Aga ma eelistaksin tõesti, et sa seda ei tee. Ma tahaksin, et räägiksid, miks sa mind jälgisid, miks sa neid mehi jälitasid ja mida sa kavatsed edasi teha.”

„Ma ei kavatsenud sind suudelda.”

„See tekitab kergendustunnet,” lausus naine hoolimata õrnast punast tedretähtede all. „Kes sa siis oled ja mida sa minust tahad?”

Palju survet polnud vaja. Taka võis teda isegi suudelda, kui naine seda tahab, ja selleks ajaks kui ta suu tõstab, on ta läinud. See kõik oli nii lihtne. Nii loogiline ja mõistlik.

Tal polnud vaja Summeri abi, et tuua muuseumist Hayashi urn ära – ta oli üks Komitee tunnustatud ekspertidest sissemurdmises. Surres võtaks naine oma saladused endaga kaasa, mis oli kõige turvalisem valik. Nii kaua kui ta elab, oli suur võimalus, et Shirosama saab kätte tema ja saladused, mille olemasolust Summeril aimugi polnud. Kui ta on surnud, on see oht läinud.

Taka pigistas kaela tugevamini, avaldades sellele õige pisut survet, ning nägi äkilist kahtlust naise pilgus. Ta pidi kiiresti tegut­sema, sest ta ei tahtnud, et see kahtlus suureneks ja muutuks kabuhirmuks, enne kui kõik mustaks läheb, ja kõhklemine teeks naisele vaid haiget.

„Ma oletan, et sa oled mingi eraturvamees, kelle mu ema on palganud,” jätkas Summer, kui Taka tema küsimustele ei vastanud. „Ta on vist kahtlema hakanud. Ta teab, kui sihikindel tema armas guru võib olla, kui ta midagi tahab, ja võib-olla arvas ta, et olen ohus. Kahju küll. Nad lihtsalt ei taibanud, kui lihtne oleks kaussi muuseumist varastada.”

Mees lõdvestas õige pisut haaret. Summer poleks seda märganud. „Mida sa silmas pead? Sansone’il on viimase peal turvasüsteem.”

„Noh, võiks arvata, et nad vähemalt püüavad seda kätte saada,” lausus naine. „Enamik turvasüsteemist on suunatud väärtuslikumatele esemetele. See oleks olnud palju lihtsam kui nad arvasid – ma lootsin, et nad teevad seda varem või hiljem.”

„Lootsid, et nad varastavad urni?” Taka oli nüüdseks täielikus segaduses. „Miks?”

„Sest see on võltsing,” sõnas naine selle vihaleajavalt rahuliku häälega. „Tõeline on peidetud. Anna andeks, aga ma ei usalda oma ema. Ma olen üsna liigutatud, et ta sind palkas…”

„Ma ei tunne sinu ema.”

Summeri naeratus hajus. „Miks sa mind siis jälgisid? Miks sa mulle järele tulid? Kes sa oled?”

Sinu kõige hullem luupainaja, tahtis mees talle öelda. Aga mäng polnud veel läbi ja tal oli veel töö teha.

Ta peab naise hiljem tapma.