Читать книгу Külm Kui Jää - Anne Stuart - Страница 6

Genevieve Spenser kohendas oma neljasajadollarilisi päikeseprille, silus läikivat, laitmatut juuksekrunni ning astus ereda Kariibi mere päikese all kaatrisse. Oli aprilli algus ning pärast pikka, külma, märga talve New York Citys oleks ta pidanud sinakasrohelisel veel tantsisklevaks kauniks päikesepaisteks valmis olema. Kahjuks polnud tal selle hindamiseks tuju. Esiteks ei tahtnud ta seal olla. Tal oli kuuenädalane puhkus Roper, Hyde, Camui ja Fredericksi advokaadibüroost ja ta oli oodanud midagi hoopis erisugust. Kahe päeva pärast pidi ta olema Costa Rica vihmametsades ilma meigivahendite, kontaktläätsede, kõrgete kontsade ja ootusteta, millele oleks pidanud vastama. Ta oli olnud nii valmis endalt kaitsvat kilpi heitma, et see viimane ülesanne tundus kohutava koormana, mitte lihtsa asjana, mida see tegelikult oli.

Kaimanisaared jäid Kesk-Ameerikasse minnes tee peale. Mõnes mõttes. Ja üks lisapäev ei muuda midagi, oli Walter Fredericks öelnud. Pealegi, milline vitaalne, vallaline, kolmekümneaastane naisterahvas keeldub veetmast kas või natuke aega ajakirja People aasta seksikaima mehega miljardäride kategooriast? Harry Van Dorn oli imekena, võluv, hetkel vallaline ning advokaadibürool, mis esindas Van Dorni Fondi, oli vaja, et ta mõnele paberile alla kirjutaks. See sobis kõigile suurepäraselt. Õnnelik juhus.

Genevieve just nii ei arvanud, aga ta hoidis suu kinni. Ta oli Walt Fredericksi tiiva all oldud paari viimase aastaga diplomaatiat ja taktitunnet õppinud.

Ta võttis kapist kahvatuhalli Armani kostüümi, libistas jalga seitsmesajadollarilised Manolo Blahniki kingad, mille ostmisel ta polnud silmagi pilgutanud – kingad, mis panid jalad valutama, lasid tal tornina meeste kohal kõrguda ning sobisid vaid selle Armani kostüümiga. Kui ta oli need poest koju viinud, oli ta oma töömaailmast piisavalt kauaks väljunud, et hinnasilti vaadata ja nutma puhkeda. Mis oli juhtunud idealistliku noore naisega, kes oli võtnud kindlaks põhimõtteks veeta oma elu inimesi aidates? Päästjaga, kes kulutas raha rõhutute, mitte disainerirõivaste peale?

Kahjuks teadis ta vastust ega tahtnud selle peale pikemalt mõelda. Ta oli oma rangelt kontrollitud elus õppinud vaatama pigem tulevikku, kui minevikku. Kingad olid kaunid ja ta ütles endale, et on need ära teeninud. Ja ta oli need Harry Van Dorniga kohtumiseks osana kaitsekilbist kaasa võtnud.

Need ei muutnud kaatrisse ronimist lihtsamaks, aga tal õnnestus seda aimatava graatsiaga teha. Genevieve vihkas jahte. Ta oli harva merehaige, aga ta tundis end seal alati pisut lõksus olevana. Ta nägi Van Dorni jahi tohutut valget kogu kauni horisondi taustal. See nägi välja pigem mõis kui jaht ning ehk suudab ta ümbritsevat merd lihtsalt eirata ja teeselda, et nad viibivad vaid peenes restoranis. Genevieve oskas hästi ­ebameeldivaid fakte ­eirata – ta oli enda kogemusest õppinud, mida ellujäämiseks teha tuleb.

Ja selleks tööks pidi kuluma vaid paar tundi. Ta laseb Harry Van Dornil endale süüa pakkuda, paneb ta kirjutama alla paberitele, mille oli õhukeses nahkmapis kaasa võtnud, ning kui ta on korraldanud nende viimise New Yorki, on ta vaba. See on vaid tundide küsimus – ta tundis end tobedalt närvilisena. Päev oli liiga kaunis, et teda säärane halvaendeline tunne peaks valdama. Ereda Kariibi mere päikese all ei võinud sellele kohta olla.

Rahustid olid tema tillukeses käekotis. Harry Van Dorni meeskond oli pannud ta mugavalt istuma, klaas jääteed käes. Oli piisavalt lihtne üks kollane tablett salamisi välja võtta ja alla neelata. Ta oli peaaegu kavatsenud need New Yorki jätta – ta ei arvanud, et tal rahusteid vihmametsas vaja läheb, aga õnneks oli ta viimasel hetkel ümber mõelnud. Tablett pidi mõne minuti pärast toimima, aga seni suudab ta puhtalt tahtejõu abil sõidu üle elada.

Genevieve oli ka varem jahtidel käinud – Roper ja partnerid olid spetsialiseerunud mitmete heategevusfondide juriidilistele asjaajamistele ning rahas polnud küsimus. Genevieve oli vahetanud avaliku kaitsja ametikoha advokaaditöö vastu erafirmas ning lootnud, et spetsialiseerumine heategevusfondidele on piisavalt lähedane auväärt tööle, et rahustada oma liberaalset südametunnis­tust. Tema illusioonid olid kiiresti purunenud – fondid olid vaid rikastele katteks maksuameti tarvis, et kulutada sama palju raha annetajate nimesid ülistades ning sõpradele mõnusaid töökohti andes, mitte tegelikult heategevusega tegeldes, aga selleks ajaks, et seda mõista, oli juba hilja ja Genevieve oli asjas sees.

Harry Van Dorni õõtsuv palee Seitse Surmapattu oli veelgi uhkem kui naisele oli seni paistnud ning ta teadis kindlalt, et selle omanik oli Van Dorni Fond, mitte Harry isiklikult – kena viis midagi maksudest maha arvata. Genevieve astus pardale, tema üheksasentimeetrised kontsad jäid täiuslikult püsima ning ta silmit­ses tekki, hoides ilmet ükskõiksena. Kui veab, on Harry Van Dorn liialt ametis miniatuursel golfirajal, mida ta laevaninas märkas, et kulutada mitte liiga palju aega advokaadile, kes oli pelgalt Roperi, Hyde’i, Camui ja Fredericksi täiuslikult hoolitsetud käskjalg. Pagan, tal polnud selleks tuju.

Genevieve manas Chaneli huulepulgalt värvi saanud suule harjutatud, professionaalse naeratuse ning astus hiiglaslikku jahedasse ruumi, mis oli kaunilt must-valgelt möbleeritud, kõikjal peeglid, mis muutsid ruumi näiliselt veelgi suuremaks. Ta nägi enda peegelpilti vähemalt kolmest suunast. Ta oli juba hommikul enne lahkumist oma välimuse üle vaadanud. Noor naine, pisut üle kolmekümne, pikad blondid juuksed korralikult seatud, helehall kostüümijakk täiuslikult õlgadelt langemas, varjates need seitse lisakilo, mida Roper ja partnerid heaks ei kiitnud, nagu ta teadis. Ka Genevieve ei kiitnud seda heaks, aga ükskõik millise dieedi pidamine ja trenn ei tundunud seda muutvat.

“Preili Spenser?” Naisel kulus hetk, et ta silmad harjuksid vee kohal sirava päikese asemel suure toa hämarama valgusega ning ta nägi vaid mingi mehe hägusat kuju teisel pool ruumi. Häälel oli kerge briti kõrgema klassi aktsent, seega teadis Genevieve, et see pole Harry. Harry Van Dorn oli pärit Texasest ning tema hääl ja iseloom olid sellele vastavad. Mees astus sammu tema suunas, jõudes vaateulatusse. “Mina olen Peter Jensen, härra Van Dorni assistent. Ta saabub mõne hetke pärast. Kas mina saan seni midagi teha, et te end mugavalt tunneksite? Ehk pakun midagi juua? Soovite ajalehte?”

Genevieve polnud kaua mõelnud sõnale “lipitsev”, arvatavasti sellest ajast peale, kui ta oli sunnitud Charles Dickensit lugema, aga see sõna sobis Peter Jenseni kohta täiuslikult. Mees oli ­üliviisakas ja kohutavalt tagasihoidlik ning isegi briti aktsent, mis tavaliselt tähelepanu äratas, tundus olevat vaid osa täiusliku assistendi olemusest. Tema nägu oli mittemidagiütlev, tal olid üle pea kammitud väga tumedad juuksed ja traatraamidega prillid. Kui Genevieve oleks sellest mehest tänaval möödunud, poleks ta vaevunud tema poole vaatamagi. Ta tegi seda vaevu ka praegu.

“Jäätee ja New York Times, kui teil on,” ütles naine, istudes nahkkattega pingile ja asetades mapi enda kõrvale. Ta ristas jalad ja vaatas oma kingi. Need olid viimset kui penni väärt, arvestades, kui ilusaks need tema pikad jalad muutsid. Ta tõstis pilgu ning nägi, et ka Peter Jensen silmitses neid, kuigi naine kahtlustas, et meest paelusid kingad, mitte tema jalad. Mees ei tundunud olevat sellist tüüpi, keda huvitavad naisterahva jalad, ükskõik kui kaunid need ka pole, seetõttu tõstis Genevieve jalad kiiresti ristasendist tagasi ja pani need silma alt ära.

“Mul kulub vaid üks hetk, preili Spenser,” lausus mees. “Seniks aga tundke end mugavalt.”

Assistent kadus, vaikne nagu vaim, ja Genevieve raputas endalt ärevustunde. Ta oli tunnetanud Van Dorni tühise mulje jätnud abilise hukkamõistu – mees oli arvatavasti heitnud ühe pilgu tema kingadele ja teadnud, kui palju ta oli nende peale kulutanud. Tavaliselt avaldas selline asi Jenseni positsioonil olevale inimesele muljet, Genevieve oli neis kingades astunud ühte eriti peenesse Park Avenue poodi ning talle oli tundunud nagu oleksid kõik töötajad tema ümber koondunud, teades, et naine, kes kulutas nii palju kingade peale, ei kõhkle ostmast ka niisama karjuva summa eest nende ülepaisutatud hindadega butiigis.

Ja seda ta oligi teinud.

Genevieve valmistas end Peter Jenseni naasmiseks ette. Selle asemel ilmus välja mundris stjuuard, kaasas kõrges klaasis jääkülm Earl Gray ja värske New York Timesi number. Kandikul oli ka peenike kuldne sulepea ning Genevieve võttis selle kätte.

“Milleks see?” päris ta. Kas nad ei arvanud, et ta on piisavalt professionaalne, võtmaks kaasa oma sulepead?

“Härra Jensen arvas, et ehk soovite ristsõna lahendada. Härra Van Dorn on duši all ja tal võib pisut aega minna.”

Kuidas see mõttetu mees teab, et talle meeldib ristsõnu lahendada? Sulepeaga? See oli pühapäevane leht, seal oli nädala kõige keerulisem ristsõna ja Genevieve ei kõhelnud. Mingil seletamatul põhjusel näis talle, nagu oleks Peter Jensen talle väljakutse esitanud ning ta oli väsinud ja närviline ja tahtis olla ükskõik kus, ainult mitte Harry Van Dorni ääretult suurel toretseval jahil. Vähemalt hoiab ristsõna ta mõtteid eemal veest, mille keskel ta lõksus viibib.

Genevieve oli just lõpetamas, kui üks salongi ustest avanes ja ukseava täitis pikk inimkogu. See oli olnud eriti keeruline ristsõna – lõpuks oli Genevieve Will Wengi, Margaret Farrari ja Will Shortzi külmalt neednud, kuid ta pani lehe kõrvale ja tõusis silmapaistva väärikusega.

Kuid see kadus kohe, kui mees ette astus ning ta taipas, et see oli vaid taas Peter Jensen. Mees heitis pilgu kokkumurtud lehele ja Genevieve teadis kohe, et tema üliviisakas pilk keskendub ühe sõna tühjadele ruutudele, mida ta polnud suutnud leida. “Härra Van Dorn on valmis teid nüüd vastu võtma, preili Spenser.”

Oligi juba aeg, mõtles Genevieve. Jensen astus kõrvale, et lasta ta endast ette ning teda tabas hetkega vapustus, taibates, kui pikk mees on. Genevieve oli oma naeruväärsete kontsadega tubli meeter kaheksakümmend kolm pikk ning Jensen oli ikkagi temast palju pikem. Mees oleks võinud kajuti imetillukeseks muuta, aga teda oli ikkagi seal vaevalt märgata.

“Enigma,” pomises Jensen, kui Genevieve temast möödus.

“Kuidas palun?” küsis naine üllatunult.

“See sõna, mida te ei leidnud. See on enigma.”

Muidugi, seda see oli. Naine surus hetkega tekkinud ärrituse maha; see mees käis talle mitte mingil tajutaval põhjusel närvidele. Ta ei pea seda rolli enam eriti kaua mängima, tuletas ta endale meelde. Pane Harry Van Dorn paberitele alla kirjutama, flirdi vajadusel pisut ning mine siis tagasi tillukesele lennuväljale ja vaata, kas saad varasema lennuga Costa Ricasse sõita.

Ere päike oli pimestav, kui ta tekile astus ning enam ei saanud teeselda, et ta on saarel, vesi ümberringi sätendamas. Pilku tõstes nägi ta hiiglaslikku jahti – mis polnud häärber, vaid ookeaniaurik – ja järgnes Peter Jenseni täpsetele sammudele poole jahi peale, kuni mees peatus. Genevieve läks temast mööda, heites assistendi peast, kui ta vaatas hiilgavat Harry Van Dorni, üht maailma seksikaimat miljardäri.

“Preili Spenser,” lausus mees diivanilt tõustes mahlaka ja võluva texase aktsendiga. “Palun vabandust, et teil oodata lasin! Te tulite nii kaugele ainult minu pärast ja mina jätsin teid jalgu puhkama, samal ajal kui ise paberitööga tegelen. Peter, miks sa mulle ei öelnud, et preili Spenser siin on?”

“Andke andeks, härra. See lipsas mul vist meelest.” Jenseni hääl oli ilmetu, tuim, kuid Genevieve pööras end siiski mehele pilgu heitmiseks ringi. Miks too küll ei öelnud Van Dornile, et ta siin on? Lihtsalt selleks, et ebameeldiv olla? Või lükkas Van Dorn lihtsalt süü assistendi kaela, sest teadis, et võib seda teha?

“Pole hullu,” sõnas Van Dorn ettepoole liikudes, võttis Genevieve’i käest kinni, nagu see oleks kõige loomulikum tegevus maailmas, ja viis ta tagasi kajutisse. Ta oli selgelt füüsiline mees, selline, kellele meeldis inimesi suhtlemise ajal puudutada. See oli oluline osa tema karismast.

Kahjuks ei meeldinud Genevieve’ile, kui teda puudutati.

Aga klient on klient, seepärast manas ta lihtsalt ette veel säravama naeratuse ning lasi mehel end viia valge nahkkattega pingini, unustades ebameeldiva väikese mehikese, kes oli ta sinna toonud. Kui välja arvata tõsiasi, et too ei olnudki nii väga väike. Sellest polnud midagi – Jensen oli juba kadunud.

“Ärge pange Peterit tähele,” lausus Harry Genevieve’ile pisut liiga lähedale istudes. “Ta kipub mind väga kaitsma ning arvab, et iga naine ajab mu raha taga.”

“Mina tahan vaid, et te paarile dokumendile alla kirjutaksite, härra Van Dorn. Ma ei tahaks kuidagi rohkem teie aega röövida…”

“Kui mul pole kauni noore naise jaoks aega, siis ma olen küll üsna haledas seisus,” lausus Harry. “Peter tahab vaid, et ma tööd rügaksin, samas kui mina usun lõbutsemisse. Ma kardan, et teda naised eriti ei huvita. Samas kui mind huvitavad nad liigagi palju. Ja teie olete väga kena. Öelge, mis tähtkujust te olete?”

Mehel oli õnnestunud naist täiesti ootamatult tabada. “Mis tähtkujust?”

“Astroloogilisest. Mulle meeldib ebausk. Sellepärast ma paningi jahile nimeks Seitse Surmapattu. Seitse on minu õnnenumber, on seda alati olnud. Ma tean, et see new age’i jamps ei tähenda tühjagi, aga mulle meeldib sellega mängida. Nii et tehke mulle seda heameelt. Pakun, et te olete kaalud. Kaalud on kõige paremad juristid – nad muudkui hindavad ja kaaluvad.”

Tegelikult oli Genevieve sõnn, tõusumärgiga skorpionis – tema teismeea sõber Sally oli lasknud talle kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks sünnikaardi koostada ning see väike pisiasi oli talle meelde jäänud. Aga tal polnud mõtteski jõuka kliendi illusioone purustada.

“Kuidas te ära arvasite?” küsis ta, hoides imetlust hääles usutaval tasemel.

Harry naer oli soe ja meldiv ning Genevieve hakkas taipama, miks inimesed teda nii võluvaks pidasid.

Ajakiri People polnud valetanud – mees oli imekena. Tugevalt päevitunud nahk, selged sinised silmad, sügavad naerukurrud neid ümbritsemas, päikesest pleekinud paksud blondid juuksed, mis andsid talle pisut räsitud Brad Pitti välimuse. Temast kiirgus soojust, sarmi ja seksuaalsust, laiast poisilikust naeratusest, flirtiva pilgu ja tugeva lihaselise kehani välja. Harry oli nägus, võluv ning iga õige naine oleks temast huvitatud olnud. Genevieve’il polnud sellest sooja ega külma.

Kuid tal oli täita ülesanne ning ta teadis, et üks talle antud sõnatutest käskudest oli anda sellele väga tähtsale kliendile kõik, mida too tahab. See poleks olnud esimene kord kaaluda kellegagi magamist ärilistel põhjustel. Genevieve teadis väga hästi, et see tegi temast pragmaatiku. Ta oli seda seni vältinud, aga varem või hiljem peab ta olema vähem nõudlik ja praktilisem. Kui tuleb välja, et ta peab Harry Van Dorniga magama, et mees mõnele paberile alla kirjutaks ja tema saaks siit kaduda… noh, Roperi ja partnerite juures töötades oli ta pidanud palju raskemaidki kohustusi täitma.

Kuid Genevieve teadis, kuidas asjad käivad. Äriasjade juurde ei jõua nad enne, kui kõik seltskondlikud viisakused on läbi võetud, ja ühe teksaslasega võis selleks kuluda tunde.

“Ärge pange Peterit tähele,” kordas mees. “Ta on Jäär, väga paljutõotava sünnikaardiga, muidu ma teda siin ei hoiaks. Kahekümnes aprill, kui täpne olla. Ta on neetult sünge, aga teeb oma tööd hästi.”

“Kas ta on teie juures kaua töötanud?” küsis Genevieve, mõtiskledes, millal Harry käe tema põlvelt küll ära võtab. Head käed – suured, päevitunud, hoolika maniküüriga. Teda võisid hullemadki käed puudutada. Näiteks tolle libeda Peter Jenseni omad.

“Oh, näib, et terve igaviku, kuigi tegelikult on ta minu juures olnud vaid paar kuud. Ma ei tea, kuidas ma temata toime tulin – ta teab minust ja mu elust rohkem kui mina ise. Aga teate küll selliseid mehi – nad suhtuvad oma ülemustesse pisut liiga omandihimuliselt. Kuulge, ma ei taha terve pärastlõuna Peterist rääkida – ta on umbes sama huvitav kui muru kasvamise jälgimine. Räägime teist, ilus daam, ja sellest, mis teid siia tõi.”

Genevieve hakkas kätt mapi poole sirutama, kuid mees asetas oma suure kämbla tema käele ja naeris kergelt. “Põrgu need äriasjad. Meil on selleks aega küll. Ma tahtsin küsida, mis teid Roper ja partnerite suguste vanade peerude advokaadibüroosse viis? Rääkige mulle oma elust, mida armastate, mida vihkate, ja eelkõige öelge, mida te soovite, et mu kokk õhtusöögiks teeks.”

“Oi, ma ei saa jääda. Ma pean Costa Rica lennukile jõudma.”

“Oi, aga te ei saa jääda,” ahvis Harry teda. “Mul on igav ja ma tean, et teie kolleegid tahaksid, et te mind lõbustaksite. Mul pole lõbus seni, kuni mul on keegi, kellega õhtusöögi ajal flirtida. Need naftakaevud ei kuiva üleöö ära – midagi ei juhtu, kui ma üleandmisaktidele hiljem alla kirjutan. Ma luban, et kirjutan teie dokumentidele alla ja hoolitsen ka selle eest, et te Costa Ricasse jõuaksite, kuigi miks te peaksite tahtma sinna pommiauku minna, on mulle mõistetamatu. Aga seniks unustage äriasjad ja rääkige mulle endast.”

Genevieve pani kausta käest ning hetke pärast lasi mees tema käest lahti. Ta oleks pidanud rahutust tundma, aga Harry oli nagu väike kutsikas, kes tahab, et keegi temaga mängiks, talle palli viskaks, ja nii ei saanud ta end närvilisena tunda. Mees oli kahjutu ja ta võis natuke aega ju kaasa mängida. Peaasi, et Harry tema jala otsas kargama ei hakka.

“Mida iganes teie kokk teha tahab,” sõnas ta.

“Ja mida te joote? Õunamartiinit, eks?”

Igasugune martiini ajas Genevieve’il südame pahaks, kuigi ta oli neid omajagu kummutanud, et vajalikesse Roperi sponsoreeritud seltskonnaüritustesse sulanduda. Cosmopolitanid olid kõige hullemad ning kõik arvasid, et ta armastab neid. Tema katse jätta endast ühe “Seksi ja linna” tegelase mulje oli vist õnnestunud.

Aga Harry oli üks kümnest läänemaailma rikkaimast mehest ja ta võis nõuda mida tahes. “Tabi,” sõnas ta.

Tal oli õnnestunud mees üle kavaldada. “Mis see Tab on?”

“Raskesti kättesaadav dieetkarastusjook. Ja mitte see vastik energiajoogi variant. Vahet pole, ma tegin ainult nalja. Mida iganes teie joote.”

“Rumalus. Peter!” Harry pidi vaid õige pisut häält tõstma. Tema abiline sisenes ruumi nii vaikselt, et see vaid suurendas Genevieve’is rahutustunnet. “Ma tahan, et tooksid mingit karastusjooki nimega Tab. Tuleb välja, et preili Spenser joob just seda.”

Jenseni ilmetud silmad takseerisid naist. “Muidugi, härra. Selleks võib kuluda umbes tund, aga ma olen kindel, et leiame selle.”

“Siis on hästi. Originaali, palun – mitte mingit uut segu. Preili Spen­ser jääb loomulikult ka õhtusöögile. Ütle kokale, et tahan tema parimat tööd näha.”

“Härra, ma kardan, et kokk lahkus.”

Sellest piisas, et võluv naeratus Harry kenalt näolapilt kaoks. “Ära räägi rumalusi. Ta on minu juures aastaid töötanud! Ta ei lahkuks ette hoiatamata.”

“Mul on kahju, härra. Mul pole aimugi, kas tema põhjused olid ametialased või isiklikud, ma tean vaid seda, et ta lahkus.”

Harry vangutas pead. “Uskumatu! See on juba viies pikaajaline töötaja, kes on ette hoiatamata lahkunud.”

“Kuues, härra, kui ka minu eelkäijat lugeda,” pomises Jensen.

“Ma tahan, et sa asja uuriksid, Jensen,” sõnas Harry süngel toonil. Aga siis ilmus taas välja tema päikeseline naeratus. “Seniks aga suudad sa kindlasti leida kellegi Olafi asemele ning mulle ja mu külalisele midagi imelist valmistada.”

“Otse loomulikult.”

“Ma ei tahaks teile sellise majapidamiskriisi ajal tüli valmistada,” sekkus Genevieve. “Tõesti, te võite lihtsalt paberitele all kirjutada ja ma lähen…”

“Ma ei taha sellest kuuldagi,” lausus Harry suurejooneliselt. “Te sõitsite nii kaugelt ainult minu pärast siia – ma pean teile vähemalt korralikult süüa pakkuma. Hoolitse selle eest, Peter.”

Genevieve jälgis Harry assistendi lahkumist kerge kahetsustundega. Sellest pole pääsu. Kuid vähemalt ei olnud tal kahtlustki, et mehel õnnestub leida nii Tab kui ka esmaklassiline kokk – ta tundus olevat säärane masinlikult tõhus tegelane. Ja Van Dorn kasutas oma texaslase sarmi – paari minuti pärast räägib ta kindlasti oma vanast kallist papast –, nii et ta võis sama hästi end mugavalt sisse seada ja aega võimalikult meeldivalt veeta. Kõige hullemal juhul sureb ta igavusse, aga õhtu veetmiseks oli palju hullemaidki viise.

Peter Jensen suutis hirmutavalt tõhusalt tegutseda, isegi täiuslikku assistenti mängides. Olafist lahti saamiseks oli tal kulunud aega kauem kui teistest ning ta kartis juba, et peab jõudu kasutama, aga lõpuks oli ta tööga hakkama saanud ja kokk oli õiglase vihaga jalga lasknud.

Mitte et Peteril oleks midagi jõu kasutamise vastu olnud. Ta tegi, mida pidi, ja ta oli väga hästi koolitatud. Kuid ta eelistas vaoshoitust ning jõhker jõukasutamine tekitas sinikaid, laipu ja liiga palju küsimusi. Lõpuks oli Olaf lahkunud, Hans valmis mängu tulema ning nad olid oma hoolikalt planeeritud sammu astumas.

Kuid naine oli probleem. Peter oleks pidanud teadma, et Harry advokaadibüroo saadab tema rõõmuks kellegi noore ja ilusa. Nad ei teadnud piisavalt Harry keeruliste soovide kohta, mõistmaks, et talle sobiks ükskõik kes.

Dokumendid, mis naine oli kaasa toonud, püstitasid järjekordse küsimuse – kas need olid lihtsalt ettekäändeks või vihjasid millelegi tähtsamale? Harry ei paistnud neist kübetki huvitatud olevat, aga samas oli see nii temalik.

Peter pidi naise kiiresti jahilt ära saama, enne kui nad saavad oma plaaniga edasi minna. Nad pidid rohelise tule saama lähipäevadel ning ta ei tahtnud, et mingi eraisik tee peale ette jääb ja asjad keeruliseks muudab. Ülesanne oli üsna lihtne – ei midagi sellist, mida ta poleks varem teinud, ja ta oli oma töös väga osav, aga ajastus oli nagu alati kõige alus.

Preili Spenser jäi ette ning mida kiiremini ta naisest lahti saab, seda parem. Peter oli mees, kes vältis lisakahjusid ja ta ei kavatsenud nüüdki oma vaateid selle suhtes muuta, ükskõik, kui tähtis see missioon ka pole. Ja kuigi ta teadis vaid osa Harry Van Dorni maniakaalsest Seitsme Reeglist, oli ta kindel, et Van Dorni peatamine on tõepoolest väga tähtis ülesanne.

Peter teadis, kelleks teda tagaselja kutsuti. Jäämees. Nii tema jääkülma enesekontrolli kui ka spetsialiseerumise pärast. Ta ei hoolinud sellest, kelleks teda kutsuti, peaasi, et ta saab töö tehtud.

Preili Spenser peab ära minema, enne kui on liiga hilja. Enne kui ta on sunnitud naise tapma.

Talle meenusid naise tumedad silmad, kui nende pilk oli temast läbi puurinud. Ta poleks pidanud ristsõna mainima – see võib naisele meenuda, kui keegi hakkab talle pärast ülesande täitmist küsimusi esitama. Aga ei, ta oli oma osa piisavalt hästi mänginud. Naine oli talle otsa vaadanud ega teda näinud, ja selline omadus kellegi mälust haihtuda oli tema leivanumber.

Naine ei ohusta nende missiooni kuidagi. Ta on särav, ilus ja teadmatuses ning peab naasma oma väiksesse turvalisse maailma enne, kui midagi halba jõuab juhtuda.

Ja ta ei saa kunagi teada, kui lähedal ta surmale oli.

Madame Lambert vaatas läbi raagus okste oma mittemidagiütleva kabineti akna taga, mittemidagiütlevas hoones Londonis Kensington Gardensi lähedal. Ta oli sale, elegantne ja halastamatult šikk, kreemika noorusliku naha ning jahedate nooruslike silmadega. Ta vahtis puid, otsides mingisugust elumärki. Oli ju aprill, kõik pidi jälle ellu ärkama.

Aga selleks kulus alati kauem aega linnas, kus saastatus loomulikku evolutsiooni pidurdas. Ja mingil põhjusel kippusid Spence-Pierce’i Finantskonsultantide ASi lähedal puud ja pargid välja surema. Kui madame Lambert oleks fantaasiarikkam inimene, arvanuks ta, et see oli kaastundlik reaktsioon sellele tööle, mida nad tegelikult tegid. Spence-Pierce polnud midagi muud kui üks tosinatest katetest salajase töö jaoks, mida tegi Komitee, nii sügavale saladuste võrku mässitud grupp, et Isobel Lambert sai siiani teada üksnes selle keerulistest pisiasjadest, kuigi ta oli seda juba üle aasta juhtinud.

Oli aprill ja aeg hakkas otsa lõppema. Seitsme Reegel oli jõus, saades jõudu Harry Van Dorni teravast mõistusest ning näiliselt piiritutest võimalustest, ja nemad ei teadnud ikka veel piisavalt selle kohta, mis see endast kujutab. Seitse Harry Van Dorni korraldatud katastroofi, et luua maailmas kaos, mis saab kuidagi Van Dornile kasuks tulla. Aga see, millal, kus ja kuidas, oli ikka veel vihale ajavalt ebaselge. Rääkimata siis küsimusest, kes – Harry ei saanud seda abilisteta teha.

Mis iganes see ka polnud, see oli surmav.

Ning Komitee ülesanne oli surmavate asjade toimumist takistada. Ükskõik kui palju laipu sellega kaasas käis.

Ta ei tundnud end selle pärast hästi ja ta oli õppinud oma instinkte usaldama. Peter oli nende parim inimene, erakordne töötaja, kellel polnud ükski ülesanne kunagi täitmata jäänud.

Kuid madame Lambert’il oli ebameeldiv tunne, et see kõik oli muutumas.

Ta võbistas õlgu ning naasis laitmatu sarapuulaua juurde, millel seisis vaid märkmik ja must pastakas. Ta talletas turvalisuse mõttes kõike oma peas, aga mõnikord ta lihtsalt pidi märkmeid tegema.

Ta kritseldas midagi ja heitis siis pilgu alla, et seda vaadata. Seitsme Reegel.

Mida põrgut kavatses Harry Van Dorn pahaaimamatule maailmale kaela saata?

Ja kas tema tapmisest piisab selle peatamiseks?