Читать книгу Külm Kui Jää - Anne Stuart - Страница 7

Harry Van Dorni häärberit meenutav jaht oli piisavalt suur, et Genevieve võis peaaegu unustada, et ta oli ümbritsetud veest. Mere lõhna oli ikkagi tunda, aga talle meeldis ookean, kui ta ei olnud jahil, ja ta suutis kergesti ette kujutada, et viibib mingil kenal turvalisel kaljul, mis ulatub vee kohale, mitte ei hulbi selle keskel.

Harry Van Dorn oli nii veider kui ka võluv, seda ei saanud eitada, ja ta suunas kogu oma sarmi talle. Mehe pimestav naeratus, naerukurdudega sinisilmad, laisk hääl ja elav tähelepanu iga tema sõna vastu oleks pidanud ta sulama panema. Ainult et Genevieve ei sulanud kergesti, isegi mitte sooja Kariibi mere päikese all, miljardär tema võrgutamiseks endast parimat andmas.

Tab oli loomulikult toodud, külmana ja klaasitäie jääga. Genevieve teadis, et oleks pidanud nõudma Pellegrinot või midagi sama peent – firma ei kiida iialgi heaks midagi nii tavalist kui karastusj­ook –, aga ta oleks ju pidanud olema puhkusel ning siis võis endale selliseid möödalaskmisi lubada. Ta oli isegi kingad jalast võtnud, sirutas end valgest nahast lamamistoolil välja ning liigutas siidsukkadega kaetud varbaid päikese käes.

Genevieve teadis, kuidas muuta ka kõige tagasihoidlikum mees avatuks ning Harry oli kõike muud kui müürilill. Van Dorni Fond polnud kunagi Genevieve’i tegevusalasse kuulunud – teda hoiti tegevuses mitme väiksema fondi üsna tühiste asjadega –, aga ta pidas mehe maailmavaadet paeluvaks. Mõni ime, et Van Dorn korjas kamalutäitega auhindu humanitaarse tegevuse eest – teda oli nomineeritud isegi Nobeli rahupreemia saajaks, kuigi Gene­vieve arvas, et enne läheb põrgus külmaks, kui ta selle saab. Teisel pool ookeani asuvate asutuste tulud olid poole väiksemad, sest ta keeldus laskmast neil kasutada lapstööjõudu ning töötajad said piisavalt tasu, et mitte saata oma lapsi tehastesse ja bordellidesse tööle. Ta teenis ikkagi kasumit, mõtles Genevieve küüniliselt, ja tema helded palgad olid ikkagi vaid murdosa sellest, mida ta maksis töötajatele Ameerika tehastes, mis nüüd suletuna ja mahajäetuna kesklääne hääbuvates linnades seisid, aga humanitaarorganisatsioonid ei pannud seda seika tähele. Nad kas eirasid seda või teadsid, et miljardärile auhinna andmine muudab tema heategevusfondi nende suhtes veelgi lahkemaks.

Mees sai raha kõikjalt – naftapuuraugud Lähis-Idas, teemandi­kaevandused Aafrikas, nii keerulised investeeringud, et naine kahtles, kas mees isegi neid kõiki mõistis. Genevieve teadis vaid seda, et Van Dorn teenis raha kiiremini kui jõudis kulutada ning tema maitse oli väga pillav.

Aga Genevieve oli miljardäridega paari viimase aasta jooksul ära harjunud ning lõppkokkuvõttes olid nad kõik ühesugused, isegi Harry Van Dorni moodi pisut ekstsentrilised. Genevieve kuulas, kuidas mees oma laisa texase aktsendiga lobises, ning ütles endale, et ta peab vaid lõdvestuma, et homme saab ta vabaks neist riietest ja professionaalsest kaitsekilbist ning matkab Costa Rica džunglites, võideldes moskiitode ja villidega. Võrreldes praeguse plüüsist kookoniga tundus see mõte taevalikuna.

Genevieve ärkas ehmunult. Harry rääkis ikka veel – nähtavasti polnud ta märganudki, et naine oli hetkeks suigatanud. Genevieve võis selle eest peegelkattega päikeseprille tänada – kui Walt Fredericks saaks kunagi teada, et tema protežee oli jäänud kliendi ees tukkuma, lendaks ta mõne tunniga tänavale. Kuigi alati oli olemas see hea võimalus, et just seda ta tahtiski.

Ning siis taipas naine, mis oli ta äratanud. Mitte Harry laisk mõmin, vaid jaht tema all. Selge mootorimürin, kuigi see neetud koloss oleks pidanud vaikselt paigal hulpima.

“Miks mootorid tööle pandi?” Ta katkestas Harry tiraadi tarokaartide teemal.

“Kas pandi? Ma ei märganudki. Nad vist teevad seda iga natukese aja tagant, et mootoreid kontrollida. Vaatavad, et jaht ikka kenasti töötaks. Umbes nagu tuletõrjeõppus. Tavaliselt teevad nad seda vaid paar tundi enne sõitu, aga mul pole praegu küll plaanis kuhugi minna. Eks see on vist mingi hoolduse värk.”

Genevieve oli tikksirgelt istukile tõusnud. Nad olid teise teki all varjus olnud, kui Harry oli ta lamamistoolile pannud, aga nüüd oli päike liikunud piisavalt kaugele, et paistis talle poolde säärde. See oli mõistlik seletus, aga naine ei uskunud seda.

Ta tõstis jalad hoogsalt üle nahkistme serva, libistas tapjakingad vaevu võpatades jalga ning tõusis püsti. “Ma ei saanudki aru, et kell juba nii palju on – teie lood on nii huvitavad,” luiskas ta aastatega lihvitud andega. “Teil tuleb nüüd tõesti neile paberitele alla kirjutada – ma pean lennukile jõudma. Pean homme pärastlõunal Costa Ricas olema.”

“Rumalus. Ma ei taha teie lahkumisest kuuldagi,” vastas mees. “Me sööme kenasti õhtust, te jääte ööseks siia ja ma lasen homme oma eralennukil teid viia ükskõik kuhu soovite.”

“Ma ei saaks…”

“Ja ärge arvake, et mul on teie suhtes mingid kurjad plaanid,” sõnas mees silma pilgutades. “On küll, aga ema õpetas mind daamidega alati härrasmehelikult käituma. Siin on seitse magamistuba, igaühel oma vannituba, ja pole midagi paremat kui magada ookeani hällitavas rüpes. See kiigutab kõik teie mured minema.”

“Mul ei ole hetkel eriti muresid,” lausus naine, luisates võluvalt nii, et suu suitses. “Ja ma ei saaks teile selliseks tülinaks olla.”

“See ei tee üldse tüli,” kavaldas Van Dorn teda üle. “Mul on lennuk ja piloot, kellel pole midagi teha – talle meeldiks mõneks päevaks ära sõita. Ta võib teid isegi ära oodata, kuni olete sealsete äriasjadega ühele poole saanud, et siis teid tagasi tuua, kas siia või New Yorki.”

“Ma jään sinna kuueks nädalaks, härra Van Dorn.”

“Keegi ei kutsu mind härra Van Dorniks,” protesteeris mees. “See oli mu papsi nimi. Ja miks põrgu päralt te tahate veeta kuus nädalat Costa Ricas?”

“Ma lähen matkale vihmametsa.” Ta ootas mehe reaktsiooni.

Van Dorn pilgutas silmi ning hetkeks mõtiskles Genevieve, kui kaugele mehe humanitaarsus ulatus. “Van Dorni Fond on alati ka keskkonnaküsimustes väga aktiivselt kaasa rääkinud. Meile on ju antud vaid üks maakera.”

Genevieve ei hakanud talle rääkima, et tema otsust minna puhkama vihmametsa ei motiveerinud mitte mingid heategevuslikud instinktid, vaid pigem mõte sellest, et sealt ei saa teda keegi kätte. “Tõepoolest,” pomises ta. “Aga ma pean nüüd tõesti minema hakkama…”

“Peter!” Harry oli vaevalt häält tugevdanud, aga Peter Jensen oli hetkega kohal. Ta oli vist kusagil vaateulatusest väljas seisnud. “Ma tahan, et võtaksid ühendust minu piloodiga ning käsiksid tal lennuk valmis panna. Preili Spenser sõidab homme Costa Ricasse ja ma tahan, et ta end mugavalt tunneks.”

Genevieve avas vastu vaidlemiseks taas suu ning siis märkas veidrat pilku Peter Jenseni traatraamidega prillide taga. See oli seletamatu, aga kindlalt olemas, ja väga uudishimulik. Enigma, mõtles naine, meenutades ristsõnamõistatust.

“Kui te olete kindel, et see tüli ei valmista,” lausus ta, hoides oma meeldiva oleku muutumatuna. Näis, et ta peab öö veetma sellel jahil, keset seda neetud vett.

“Hästi, härra,” pomises Jensen ilmetult.

“Ja laske talle tüürimehe kajut valmis panna, eks. Ta jääb ööseks siia.” Van Dorn pöördus taas võiduka naeratusega Genevieve’i poole. “Näete? Kõik on avalik. Ma kavatsen olla täiuslik härrasmees.”

Mingil põhjusel tabas Genevieve end pilku assistendi poole heitmast. Ta vist kujutas ette, et nägi põlgusläiget tema värvitutes silmades – hea teener ei reeda kunagi oma emotsioone ning ta kahtlustas, et Jensen on tõepoolest väga hea teener. Harry sai endale lubada parimat ning Genevieve oli juba olnud tunnistajaks Jenseni masinlikult tõhusale tööle.

“Hästi, härra.”

“Sa pead laskma kellelgi preili Spenseri reisikotid ära tuua.”

“Kardan, et see on võimatu, härra. Ma kontrollisin neid, kui läksin uut kokka tooma – see tundus olevat mõistlik tegu, kui juba maismaal olin. Preili Spenseri pagas oli juba tema lennuga Costa Ricasse saadetud.”

Mõistlik. Vaat seda sõna juba iga päev ei kuule, mõtles Genevieve. Ta oleks olnud ärritunud, aga Jenseni “mõistlik” tegu andis talle vajaliku ettekäände.

“Teist oli väga kena seda püüda teha, härra Jensen. Näib, et mul oleks ikkagi parem oma lennule minna.”

“Ma teen vaid oma tööd, preili Spenser,” pomises mees. “Käskisin kaatri tunni aja pärast valmis seada.”

“Noh, sa saad selle käsu lihtsalt tühistada,” lausus Harry suure­jooneliselt. “Preili Spenser jääb siia ööseks. Ära ütle, et pardal pole ühtegi rõivaeset, mis ei sobiks temasugusele kenale naisele, sest ma tean, et on. Pealegi on täna seitsmes aprill ja sa ju tead, et seitse on mu õnnenumber. Vean kihla, et teie sünnipäev on seitsmendal oktoobril, preili Spenser. Eks ole?”

Hetkeks imestas naine, kuidas mees oli sellise imeliku mõtte saanud, aga siis meenus talle, et oli äsja nõustunud, kui too oli temalt küsinud, kas ta on kaalude tähtkujust. Kas Van Dorn loobuks proovimast teda siin hoida, kui ta ütleks, et on sündinud viieteistkümnendal?”

“Te olete tõesti imetlusväärne,” sõnas naine kergel toonil, vältides seda teemat täielikult.

“Ma kardan, et kõik pardal olevad naisterõivad sobivad suurema tõenäosusega suurustele kaks või neli. Teie tellimusel, härra,” lausus Jensen.

Genevieve ei teadnud, mis teda rohkem vihastas, kas see, et Harry Van Dorn eeldas, et ta täidab tema tahtmist või see, et Peter Jensen vihjas tema täidlusele.

“Ma kannan number kuus suurust,” sõnas ta magusalt. Tegelikult kandis ta kaheksat ja mõnikord isegi kümmet ning ta kahtlustas, et odavamate rõivaste puhul võis asi isegi hullem olla, aga ta ei kavatsenudki seda tunnistada. Ta pidi vaid lootma, et Jensen ei leia ühtegi number kuus rõivaeset, millesse ta peaks püüdma end sisse pigistada.

Mehel polnud skeptiline ilme – ta teadis arvatavasti, mis suurust Genevieve kandis, kingadeni välja –, aga ta oli selleks liiga hästi koolitatud.

“Põrgu päralt, me pole siin nii formaalsed,” lausus Harry. “Sa kindlasti leiad talle midagi, Jensen. Sina suudad kõike.” Ta pöördus Genevieve’i poole. “Pidage meeles, et ta on Jäära tähtkujust. Jäik tõbras, vabandage väljendust, aga teeb oma tööd hästi. Samas kui mina olen Veevalaja – rohkem nagu ideedemees. Ma ei saa tavaliselt Kaaludega läbi, aga loodan, et teil on kuratlikult hea tõusumärk.”

Ainus asi, mis Genevieve’is tõusis, oli viha, aga sinna ei saanud ta midagi parata. Ta ei pääse sellest, mõtles ta. Kui arvestada, et ta töötab mehe heaks, võib too temalt oodata üldjoontes kõike, mida süda ihkas. Seetõttu surus ta hambad kokku ja naeratas. “Küll ma hakkama saan,” sõnas ta.

Peter Jensen noogutas, ilme tuim nagu alati. Genevieve ootas pooleldi, et ta eemaldub tagurpidi nagu mõni keskaegne Hiina teener, kuid mees pööras ringi ja lahkus ning Genevieve vaatas teda minemas, tundes tema vastu hetkelist huvi. Tagantpoolt nägi mees teistsugune välja – pikem, saledam, vähem ilmetu. Võib-olla muutsid prillid ja üle pea silutud juuksed ta välimuse nii tavaliseks. Või vajas naine puhkust veel rohkem kui oli arvanud, kui ta fantaseerib paranoiliselt mingist mittemidagiütlevast assistendist.

Lõppude lõpuks polnud see tähtis. Sarmikas teksaslane oli ta edukalt oma võrku püüdnud – ta kavatses lasta Harry Van Dornil end veiniga joota ja sööta ning homme asub ta teele, jättes töö ja oma elu seljataha. Ta ei kavatsenud mehega magada – seda oli ta otsustanud juba mõne aja eest, kuigi ta polnud kindel, millal. Tal oli tuju vaid põgeneda ja vaikida.

Ta elab üle veest ümbritsetuna magama jäämise põrgu paari rahusti abiga, et ärevust leevendada. Ja samal ajal homme on kõik vaid kauge mälestus.

Jensen polnud rahul. Asjad ei läinud üldse nii, nagu ta oli plaaninud, aga ometi juhtus seda sageli. Ta polnud arvestanud, et Genevieve Spenser sinna jääb või et Harry Van Dorn hakkab naisesse suhtuma nagu kutsikas uude piuksuvasse mänguasja. Jensen võis naist enda huvides teretulnud tähelepanu kõrvalejuhtijana ära kasutada, aga see ei pidanud talle sellegipoolest meeldima. Raskused olid vajalikud, aga tema oli mees, kes kõrvaldas raskused. Ta oleks pidanud korraldama asjad nii, et preili Spenserist oleks lahti saadud juba enne, kui ta saartele saabub.

Ta raiskas harva aega tagantjärele targutamisele. Ta võis arvata, et tuleb kena bimbo, tühine tülitekitaja, kellest ta suudab kiiresti vabaneda. Aga naine oli väga ilus niisugusel silutud, hoolitsetud moel, mis kippus teda ärritama, kui ta lubas endale luksust üldse midagi tunda. Pealegi oli Genevieve’is midagi enamat, kuigi too püüdis seda varjata. Ta oli targem kui tahtis teistele välja näidata, ja vihasem.

See viha oli kahtlemata paeluv. Tähelepanu hajutav. Need naised, keda Peter tundis, varjasid oma viha hästi, suunates seda nurjatumatesse tegudesse. Tundus, et Genevieve Spenser polnud oma väljundit veel leidnud ning mees nägi seda tema rahulikes pruunides silmades helklemas. Blondid juuksed ja pruunid silmad – huvitav kombinatsioon. Kuigi tema juuksed olid loomulikult kindlasti rohkem hiirekarva.

Ja ta mõtles liiga palju sellele naisele samal ajal, kui tal oli töö, mis tahtis tegemist. Hans oli ohutult kambüüsi sisse seatud, ta oli selleks tööks hästi koolitatud, nii toiduvalmistamise kui ka nugade mõttes, ning Renaud oli ametis jahi sisemuses, vaadates, et kõik oleks valmis, kui nad käsu saavad. Ülejäänud viis oli Isobel Lambert isiklikult välja valinud ning nemad olid peaaegu sama tõhusad ja professionaalsed kui tema. Nad olid uutesse ametitesse suurema pingutuseta sulandunud. Harry Van Dornil polnud aimugi, et teda ümbritsesid Komitee liikmed.

Samas aga, kui ta oli nii rohmakas kui näis, siis polnud tal aimugi, mis Komitee on. Vähesed inimesed teadsid seda, aga Peter ei uskunud eriti Harry teadmatusse. Selline võim ja raha, mida tema kontrollis, tõi kaasa palju privilegeeritud informatsiooni.

Mingil põhjusel hakkas Peter kärsituks muutuma.

Harry Van Dorn oleks pidanud olema lihtne töö. Megalomaanist miljardär, kellele meeldib kõik okultne ning kellel on keerukas plaan takistada maailma kaubandusvoolu ja finantsstabiilsust, nii et see talle kasuks tuleks.

Probleem seisis selles, et Harry oli kõik ära lahterdanud. Tema inimesed töötasid iga plaani haru kallal ning kõik Seitsme Reegli osad olid iseseisvad, mistõttu oli iga sündiva katastroofi üksikasju veelgi raskem avastada. Üks ei viinud kunagi teiseni ning mehe teenrite armee töötas kooskõlastatult paralleelsete katastroofide kallal. Peter oli ise kohal olnud vaid neli kuud – üsna lühikest aega võrreldes Marcello Ricettiga, Sitsiilia relvakaupmehega, kellele olid meeltmööda sadism ja noored poisid. Peteril oli temaga veedetud aasta jooksul teatud hinnaga õnnestunud teda lastest eemal hoida. Ta oli pidanud niikuinii samaga maksma, aga ta polnud selle ees hetkekski kõhelnud. Isegi kui ta lõpuks oli oma naisest ilma jäänud.

Vähemalt ei palutud tal Harry Van Dornile isiklikumaid teeneid osutada. Peteri lihvitud aseksuaalne isiksus oli väärtus omaette – sihtmärk pidas teda selleks, kelleks tahtis teda pidada ning Harry soovis vaid, et keegi kõik tema palved täidaks. Oma seksuaalsetele vajadustele leidis ta ise rahulduse.

See viis Peteri mõtted taas Genevieve Spenserile. Arvatavasti oleks parem, kui naine magaks Harryga. Kui naine oleks üksinda tüürimehe kajutis, oleks raskem takistada Renaud’d tema kõri läbi lõikamast. Kuigi lõppude lõpuks pole neil ehk teist valikut – oleks ohtlik lasta naisel naasta oma mugava elu juurde New Yorki ning vastata Harry Van Dorni ja tema jahi kadumisega seotud küsimustele. Sõjakaotus, oleks Thomason öelnud. Aga Thomasoni polnud enam ning Peter oli lootnud, et Komitee üheks osaks olnud halastamatust saab piiramisega ohjeldada.

Aga inimesed, kes teadsid liiga palju, olid alati olnud probleem. Väljatöötatud ained polnud püsiva toimega, need võisid pühkida ära liiga palju või liiga vähe mälestusi. Kui panused olid piisavalt kõrged, ei võinud endale riski lubada.

Aga võib-olla ei jõua asjad üldse selleni. Äkki saab ta naise siiski jahilt ära viia – ta tundis seda ise meeleheitlikult soovivat. Selleks ei kuluks kaua aega – kui Van Dorni eralennuk on katki, peaks ta võtma tavalennu ning tal oleks siis piisavalt lihtne korraldada üks lend koidikul, mistõttu peaks naine öö saarel veetma. Genevieve oli muidugi teda näinud, aga talle ei jää temast midagi meelde. See oli üks Peteri küsitavatest annetest.

Peter muutis asju tarbetult keeruliseks, kõik ühe ärahellitatud väikese rikka tüdruku pärast. Naine oli siin ja võis sinna ka jääda. Ta võib selle tagajärgedega hiljem tegeleda. Ta hoiab Genevieve’i elus, kui saab. Kui ei saa, siis vaatab, et lõpp oleks kiire ja valutu. Sünniga saada privileegidega elu polnud ju mingi suur kuritegu. Ainult moraalne süü.

Tüürimehe kajut oli suur sviit, mis kuulus pigem viietärnihotelli kui jahi juurde. Hiiglaslik voodi võttis enda alla veerand tuba ning kandilisest aknast avanes vaade kergelt õõtsuvale ookeanile. Genevieve tõmbas kardinad ette.

Ta oli tükk aega duši all, lihtsalt asja uudsuse pärast, ja poputas end pisut. Ta oli viimaks ometi nende väikeste mugavustega harjunud – lapsepõlv täis raha lugemist ja väliselt jõukuse teesklemist oli nii täielikult pöördunud, et see lõbustas teda mõnikord. Kes oleks võinud arvata, et hea kasvatuse saanud, lootusetult vaene väike Genny Spenser saab end lõpuks niimoodi poputada? Noveau pauvre’ks¹ olemisest oli midagi kasu ka olnud. Raha, mis tema röövelparunitest esiisad olid kokku kogunud, oli ammu läinud, ning alles oli vaid privileegide saamise ootus, ilma et selle ostmiseks oleks raha olnud. Mitte et tema vanemad oleksid seda iialgi tunnistanud. Avalikkuse ees olid nad ikka Spenserid, ühiskondlikus mõttes kõrgemal neist, kes pidid elatise teenimiseks tööl käima. Lekkiva katuse, suletud majatiibade, umbrohtu täis sissesõidutee ja tühjade tubadega majas sõid nad aga juustuga pakimakarone, mida ema vastu tahtmist valmistas.

Neil vedas, et neil katus pea kohal oli. Genevieve’i mustast lambast isa oli ainuke Spenser, kes nende perekonna poolelt alles oli, aga enne tema surma oli maja juba Rhode Islandi osariigi valduses. Nii oli mees lihtsalt müünud ära kõik, mis sai – kogu ümbritseva maa, iga mööblitüki, mis midagi väärt oli. Kunstiteosed olid juba eelmised põlvkonnad röövinud ja vanaema oli ellu jäänud oma ehteid müües. Selleks ajaks kui Genevieve’i vanemad majja sisse kolisid, oli müügiks väga vähe alles jäänud.

Loomulikult ei tohtinud keegi külla tulla, sest siis oleks saladus ilmsiks tulnud. Nad olid pidevalt suurte ümberehitustega ametis, nagu tema vanemad ütlesid, korraldades seltskondlikke üritusi restoranides või golfiklubis. Ning Genny ja tema õde sõid selle eest maksmiseks nädal aega võileibu ja kartulikrõpse.

Nüüd võis ta osta, süüa ja kanda ükskõik, mida tahtis. Mõni ime, et tal olid need neetud seitse lisakilo – liiga palju oli mõnusid, millest osa saada. Kui tema halastamatult sale ema oleks elus, tunneks ta oma tütre üle õudu.

Aga tema vanemad olid surnud, maja läinud ning Genevieve Spenser teenis Roperi, Hyde’i, Camui ja Fredericksi juures tohutult hästi. Ta kuulub Harry Van Dorni suguse mehe juurde, oleks ema öelnud, kuigi ta oleks mehe poliitiliselt korrektsete tehaste peale nina krimpsutanud. Ema meelest oli ainus vastuvõetav raha saamise viis see pärida. Isa oleks lihtsalt uue klaasi viskit võtnud.

Duširuum oli hiigelsuur, suutes olla nii maitsekas kui ka toretsev, ning Genevieve lasi veel pisut oma kehast pingeid välja viia. Ta mõtles enne Harry juurde naasmist võtta veel ühe rahusti, kuigi siis pidi ta veinijoomist jälgima. Ja ta kavatses magada üksinda selles luksuslikus voodis, kindlasti astronoomiliselt mõnusate Egiptuse puuvillast linade vahel ning homme õhtul kavatses ta magada maas magamiskotis. Ja on siis palju õnnelikum.

Väljas hakkas pimedaks minema, kui ta duši alt tuli, ning ta nägi läbi õhukeste kardinate rannikutulesid. Ta polnud kindel, kas need rahustasid teda, andes märku, et maa on lähedal, või tuletasid meelde, et ta ei ole seal, kuid ta jättis kardinad sellegipoolest ette, kui ta vahetas riided ja tiris nendelt ära hinnasilte, mis olid külge jäetud. Number kaheksad. Genevieve ei teadnud, kas tunda ärritust või kergendust.

Ta sirutas käe tabletipurgi järele ja viskas endale kaks tabletti suhu. Küllap muutis ookean teda paranoiliseks ja rahutuks ning pani tundma, et miski oli kuidagi mäda. Aga tabletid pidid selle tunde kadumise eest hoolt kandma ning pärast homset saab ta need ära visata. Või vähemalt ära pakkida, kuni ta peab linna ja enda valitud elustiili juurde naasma.

Genevieve vajus ühte hiiglaslikku tugitooli, sulges silmad ja ootas, et zen’ilik rahu teda haaraks. Kõik saab korda. Kõik saab imekena olema. Ja siis ta lahkub.

Naine on kenake, mõtles Harry Van Dorn, jälgides teda oma magamistoas televiisorist. Pisut liiga pontsakas oma riiete jaoks, aga paljalt oli ta täpselt paras. Ta oli tüdinud piitspeenikestest modellidest, kes olid väsimatud.