Читать книгу Tuli ja jää - Anne Stuart - Страница 5

Reno tormas trepist üles, kaks astet korraga, tõukas pärani tühja korteri ukse ning vahtis otse Glocki toru otsast sisse.

Peter Madsen langetas aeglaselt relva. „Mida kuradit sina siin teed? Oleksin su peaaegu maha lasknud.”

Reno irvitas. Ta teadis, et Peteri arvates oli ta kõige tüütum ja metsikum agent, kes iial Komitee – tolle halastamatute heategijate salaorganisatsiooni – heaks töötanud oli, ning ta andis endast parima, et selle imago vääriliselt elada. Noormees pühkis nahktagilt nähtamatu tolmukübeme ära ja jättis pimendatud toas päikeseprillid ette.

„Ma usaldan su instinkte,” sõnas Reno, sulges enda järel ukse ja astus korterisse. Teravaninalised nahast kauboisaapad kajasid parkettpõrandalt vastu.

„Sa teed kuradima suurt lärmi, kuidas sa üldse niimoodi kellelegi ligi saad hiilida?” küsis Peter.

Reno saatis talle oma kõige närviajavama muige. Jäämehe ärritamisest ei olnud midagi meeldivamat. „Saan hakkama,” vastas ta. „Arvasin, et sul võib abi vaja minna.”

„Siis ma oleksin abi küsinud.”

Reno kehitas õlgu. „Lihtsalt püüan oma kohust täita, boss. Isobel on läinud, jah? Meie kartmatu juht kadus ja sina nüüd asendad teda.”

„Täpselt nii.” Peter põrnitses noormeest. „Ja ära kutsu mind bossiks. Mina ei tulnud mõttele sind siia kutsuda.”

„Mina ise ka mitte. Arvad, et ta läks koos Killianiga?”

„Ilmselt jah.”

„Nojah, tõeline armastus,” lausus Reno. „Kas ta läks lõplikult?”

„Loodan,” ütles Peter.

„Miks? Nii saad Komitee juhtimise üle võtta?” Reno lonkis akna juurde ja vaatas märga talvist pärastlõunast tänavat.

„Vaevalt. Annan juhtimise üle esimesele sobivale inimesele.”

„Miks siis ikkagi?”

Peter kehitas õlgu. „Kuna selline elu nõuab liiga kõrget hinda. Isobel ja Killian jäid liiga kauaks – nad on lahkumise õigusega ära teeninud.”

Reno turtsatas. „Sa oled õige sentimentaalseks muutunud, poleks osanud arvatagi.”

„Arvad, et sina oskad igaühe loomust õigesti hinnata?”

Reno vaid muigas kavalalt. „Tee mulle siis asjad selgeks,” ütles ta oma aeglases inglise keeles. „Miks me ikka veel peidus oleme? Miks mu nõbu ja tema naine on Jaapanis kusagile kadunud? Thomason on surnud – kõik tema sõlmitud lepingud tuleks tühistada, venelastest palgamõrtsukatel peaks huvi kadunud olema. Palgalised ei tööta tasuta, aga nende sissetulekuallikad on kokku kuivanud. Me peaksime millegi uuega tegelema hakkama, mitte vanade asjadega jantima.”

„Võib-olla venelased pole kuulnud. Võib-olla on nad uute asjadega edasi läinud, aga meil pole selle kohta infot. Igatahes ma ei kavatse riskeerida. Niigi oleme liiga palju agente kaotanud. Pealegi meeldib mulle su nõbu.”

„Mulle ka. Arvan, et ta saaks ise hakkama poole tosina erruläinud vene agendiga,” sõnas Reno.

„Ilmselt. Kuid me ei hakka seda välja uurima. Nad jäävad peitu, kuni meie teame, et kõik on turvaline. Selge?”

Reno ei vastanud ja muutis teemat. „Kuidas Mahmoud elab?”

„Kenasti,” vastas Peter süngelt. „Ma pean PlayStation 3 koju ostma. See laps on halastamatu, tuim tapja, ja Genevieve arvab, et las poiss siis purustab pärispeade asemel virtuaalseid päid. Mitte tänu sulle.”

Reno naeris õelalt. „Annan sulle mängude nimekirja.”

„Tule taevas appi,” torises Peter.

Reno vaatas ringi. „Miks me siia kontorit ei tee? Siin on ju piisavalt ruumi. Või veel parem mõte – ma jään ise siia elama.”

„Samal põhjusel, miks me Kensingtonist ära tulime. Too paik oli kompromiteeritud, ja see siin on samuti. Maja Golders Greenis kõlbab ajutiselt küll.”

Reno mühatas.

„Kui sulle seal ei meeldi, tule Wiltshire’i meie juurde,” kutsus Peter.

Reno kujutas ette, kui väga see Peterile oleks meeldinud, ja tal oli kiusatus kutse vastu võtta, lihtsalt et teist meest ärritada. Siis peaks ta taluma Genevieve‘i emalikku hoolitsust, kuid kahekümne seitsme aastasena ei vajanud Reno enam ema, nii nagu seitsmesenagi. Ta sai väga hästi ise hakkama.

Kõlas summutatud elektrooniline piiksatus ja Peter tõmbas välja oma pihuarvuti ning jõllitas sissetulnud sõnumit. „Raisk,” vandus ta. Ta vaatas Reno poole, kes suutis vaevu uudishimu varjata. „Oleme pigis.”

See polnud küll vist esimene kord, kui Peter kasutas sõna „meie”, aga igatahes tegi ta seda väga harva. „Mis lahti?”

„Saime sõna ühelt meie informaatorilt Ameerikas. See puudutab su nõbu.”

Reno tardus ja muutus surmtõsiseks. „Sa ütlesid, et nad on väljaspool ohtu.”

„Nemad ongi. Isegi mina ei tea, kus nad on. Selles ongi asi. Taka naiseõde Jilly otsustas neile üllatusvisiidi teha. Taka ja Summer on turvalises paigas peidus, aga see tüdruk võib otse hädaohu keskele sattuda. Ja mul pole kedagi appi saata…”

„Mina lähen.” Reno hääl oli kõlatu ega sallinud vastuvaidlemist.

„Sa ei saa. Sind löödi Jaapanist minema...”

„Seda tegi vanaisa, mitte valitsus. Võin igal ajal tagasi minna. Toussaintid on jälle mägedes, pooled su agendid on surnud või kadunud. Ainult mina saangi minna.”

„Kas sa küsid minemiseks minu luba?” nõudis Peter.

„Sittagi ma ei küsi. Ma lihtsalt lähen ja kõik. Sa võid kellegi teise saata, aga too oleks mul vaid teel ees.”

„Mul pole kedagi saata, sa tead seda väga hästi. Ma ei teagi veel, mis MacGowaniga juhtus.”

Reno noogutas. „See ots jääb siis mulle. Millal Summeri õde teele asus?”

„Nad ei tea täpselt.” Ta vaatas kaua Renole otsa. „Minu meelest tahtis Taka, et sa ei ajaks tema naiseõele väga ligi.”

„Taka tahab üldse liiga palju. Ta peab end kõige targemaks. Praegu teda ennast pole ega ole ka kedagi teist. Proovi mind vaid peatada ja ma tapan su.”

„Kahtlen selles,” vastas Peter. „Ja ma ei usu, et tahad katsetades aega raisata. Proovin sulle mingi transpordi leida. Ma ei kiida su minekut heaks, aga su keelamine oleks vaid ajaraisk. Saadan sulle abiväge kohe kui välja uurin, kes veel elus on.”

„Ma ei vaja mingit abi.”

„Ma saadan sulle abiväge,” kordas Peter.

Ent Reno oli juba läinud. Hilisesse talveõhtusse jääkülmas linnas. Londonis oli praegu, mõned nädalad enne kevade saabumist, kõige pimedam aeg ja nende kuude jooksul, mil Reno siin oli elanud, polnud ta kordagi end koduselt tundnud. Noormees suundus lähimasse lennujaama, et naasta esivanemate maale, kuigi vanaisale ei pruukinud see meeldida. Reno ei lase kellelgi oma nõo naiseõele midagi halba teha. Ta seisab hea selle eest, et midagi ei juhtu selle pika häbeliku teismelisega, keda ta vaid korra näinud oli ja kes peaks juba meelest läinud olema – too tüdruk, kes ilmus kõige ebasobivamatel kordadel tema unenägudesse.

Reno kavatseb Jilly üles otsida ja tagasi saata sinna, kuhu tüdruk kuulub, enne kui too haiget saab.

Siis saab Reno taas kõik peast pühkida.

Ajavahe ei oleks pidanud Jillyle üllatusena tulema – ta oli mitu korda näinud filmi „Tõlkes kaduma läinud”. Magamatusest uimasena koperdas Jilly lennukilt maha ja tal vedas, et tal õnnestus Narita lennujaamast ringiga Tokiosse saada ja seal üks armas roheline takso leida. Ta ulatas juhile aadressi, istus taha ja sulges silmad.

Kus kurat olid Summer ja Taka? Jilly oli juba kümmekond sõnumit õe moblale saatnud, aga vastust ei tulnud. Kui tal oleks rohkem oidu peas olnud, poleks ta iial Tokio lennukile läinud, enne kui poleks neilt vastust saanud, kuid praeguses olukorras polnud tüdrukul tuju mõistlik olla. Jilly jooksis, lausa tormas oma suure õe juurde, et too teda kallistaks ja ütleks, et kõik saab korda.

Ja vahepeal õnnestus Jillyl Jaapanisse jõuda. Selleks oli mitu head põhjust – esiteks ta polnud Summerit juba kolm kuud näinud ja teiseks näidati riiklikus muuseumis ebatavalist eksponaati Heiani ajastu¹ keraamikast ning kui ta vahetab doktorantuuri arheoloogiaalase uurimistöö teema Mesopotaamialt varasele Jaapanile, siis kuulduste järgi peaaegu ideaalne leid Heiani-perioodi elu-olust oli selleks vajalik osa. Ei loe, et see eksponaat säilib muuseumis aastaid – Jilly polnud veel muutust oma juhendajatega arutanud, aga mida varem ta otsuse teeb, seda parem.

Nii et Jaapanisse tulek oli hädavajalik. Et see leidis aset pärast kõige hullemat üheöösuhet universumi ajaloos – Duke’iga, selle nõmeda kretiiniga – oli vaid kokkusattumus. Jilly kavatses selle äpardunud, totra ja jäleda öö meelest heita. Ega ta esimest korda rumalusi teinud – tegelikult meestega seoses küll, ent sellest ei tahtnud ta praegu mõelda. Nagu Scarlett O‘Hara mõtleb ta sellele homme. Jilly tahtis vaid õde näha ja ta vajas Summerit kohe. Oli veel mitu muud põhjust Jaapanis olla, näiteks Taka või tema nõbu, kuid ka nendest ei soovinud Jilly praegu mõelda.

Hakkas pimenema, eredad neoontuled valgustasid linna, kuid Jilly oli liiga rahutu ümbruse imetlemiseks. Ta pidi kusagile jõudma ja sinna mõneks ajaks jääma. Ta vajas õe rahulikku taipu, mõnusat voodit ja aega, et mõelda, mis edasi saab. Mõelda kõige üle.

Takso venis aeglaselt ja selleks ajaks, kui juht linna lõunaosas asuvas elurajoonis peatus, oli Jilly peaaegu tukkuma jäänud.

„Arigato gozaimasu,”² ütles Jilly ja pistis poolejeenise mündi juhi valgekindalisse kätte. Tüdruk ronis taksost maha, tiris oma seljakoti kaasa ja heitis pilgu ühekorruselisele majale.

Takso seisis edasi. Viivu pärast juht väljus, murelik ilme näol. „Paistab, et kedagi pole kodus, preili. Äkki viin teid mõnda suurde hotelli?” Mees rääkis jaapani keeles ja arvas, et Jilly ei saa temast aru.

Kuid Jilly oli keele kallal vaeva hakanud nägema hetkest, mil kohtas jaapanlasest õemeest ja tolle salapärast nõbu. „Kõik saab korda. Õde teab, et ma tulen, ja mul on võti.” Tüdruk valetas, aga oli kindel, et kuidagi ikka majja sisse saab.

Taksojuht varjas viisakalt oma üllatust, kas siis Jilly keeleoskuse või kohutava aktsendi suhtes, ja istus taksosse tagasi, tundes kergendust, et oli oma kohuse selle õnnetu gaijin’i³ ees täitnud. Ta sõitis mööda pimenevat tänavat minema, jättes Jilly maha. Tüdruk hakkas õe tarastatud kindluse poole astuma.

Jilly katsus raudväravat, juhuks kui pererahvas oli selle lukustamata jätnud, kuid see oli kindlalt suletud. Neiu ohkas. Tuleb ronida. Ta kõndis maja nurga poole, lootes leida puud, võre või midagi muud, millele jalg toetada. See pole võimalik, kui Taka kõigel silma peal hoiab – väga vähe lootust on sisse murda, kui su õemees on mingi ülivalvas gangster.

Tänav oli pime ja inimtühi. Kui Jillyl oleks õigel ajal mõte jooksnud, oleks ta palunud taksojuhil end üle aia upitada. Mees oleks kindlasti aidanud – ta püüdis ju väga abivalmis olla.

Õues kasvasid mõned puud, ent oksad olid käeulatusest kaugemal. „Olgu,” pomises Jilly. „Ma saan sellega hakkama.” Ta sikutas teksadelt rihma ära, tegi sellest silmuse ja viskas puuokste poole.

Kolmandal katsel jäi rihm ühe oksa taha kinni ja Jilly sikutas seda allapoole, et oksast kinni haarata. Tüdruk viskas seljakoti üle aia, siis järgnes ise, kasutades puuoksa üle piirde saamiseks, maandus teisel pool ja tundis enda üle naeruväärset uhkust – nagu ninja-sõdalane. Siit ma tulen.

Jilly ootas alarmi ja eredat valgust, kuid väike maja jäi pimedaks. Summer ja Taka olid puhkusereisiks vale aja valinud. Neiu krahmas koti, pistis püksirihma sinna sisse ja kõndis läbi väikse talvituva aia. Maja oli nii pisike, et see oleks mahtunud Jilly ema magamistuppa, kuid Lianne oli vägagi hellitatud. Tokio kinnisvara arvestades peeti seda ehitist ilmselt grandioosseks. Akna lõhkumine oleks Jillyle väga vastumeelt olnud, aga eesuks oli õnneks lukustamata. Ilmselt seetõttu, et keegi ei julge jamada Jaapani maffiabossi lapselapsega. Jilly heitis kingad jalast ja astus sisse. Nagu Alice läbi peegli, mõtles ta.

Kus põrgu päralt on Summer?

Reno ei püüdnudki salaja Jaapanisse hiilida. Kui keegi, eriti tema väga vihane vanaisa viitsiks kontrollida, siis saaks ta kohe teada, kui Reno Narita lennujaamas maandub. Siiski lootis noormees, et Ojiisanil jääb see ehk kahe silma vahele. Kui Reno peaks otsustama, kas täita kohust vanaisa ees või päästa Taka naiseõde hätta sattumast, oleks noormehe valik kindel. Kui Reno peaks vanaisalt luba küsima, siis isegi Ojiisan oleks temaga ühel meelel. Aga ta ei küsi.

Reno nimi oli piisavalt tuntud, ta sai tollist ruttu läbi, rentis mootorratta ja kihutas linna poole, ent ta oleks pidanud ette teadma, et kõik ei lähe nii libedalt. Selleks ajaks, kui Reno Chiba Citysse jõudis, hakkas pimenema ja ta teadis, et ei ole enam üksi – noormees oli rumalast peast vanaisa mõjuvõimu alahinnanud. Ta peaks ilmselt laskma kahel mehel, kes teda jälitasid, suunata end otsejoones vanaisa elupaika. Kui Ojiisan teadis, millal ta lennuk saabus, teab ta ilmselt ka seda, kus Taka naiseõde oli. Võib-olla on vanaisa juba probleemi lahendanud ja see teeks Reno elu palju lihtsamaks. Reno oli lubaduse andnud ja oma pereliikmetele antud lubadusi ta tavaliselt ei murdnud, isegi kui selleks oli vaid tema nõo naine.

Ega Reno ei peagi olema see, kes Jilly päästab – ta oli vaid korra elus tüdrukut näinud. Ta ei tunneks Jillyt enam äragi.

See oli möga – Reno tunneks Jilly kinnisilmi ära. Ta oli neiut vaid korra näinud ja kohe tundnud, et tema maailm hakkas koost lagunema.

Aga Renole meeldis tema maailm – palju naisi, enda tehtud reeglid, ta ei pidanud kellelegi midagi vastama, kui sai seda vältida, vaid vanaisa ja Taka olid erandid.

Vanaisa saadetud mehed, kes Renot jälitasid, olid ühed parimatest. Ojiisan ei talukski midagi halvemat. Neid koheldakse karmilt, et nad Reno silmist lasid, ja kui ta oleks parem inimene, siis ta laseks neil end uuesti üles leida. Vigadega ei saanud leppida.

Kuid mitte selleks polnud Reno piisavalt aega Inglismaal veetnud, et sentimentaalseks muutuda. Ta keeras viimasesse tänavasse, mis südalinna suundus, aeglustas käiku, et jälitajaid veidi uinutada, ja pööras siis järsku vasakule ning kadus vahekäiku, mis oli vanaisa autodele liiga kitsas. Õhk oli karge ja külm, Reno ajas pea kuklasse ning naeris paljast elevusest. Ta oli tagasi kodus, raputas maha vanaisa abilised ja istus Harley-Davidsoni seljas. Mida rohkemat võis veel tahta?

Reno pööras ratast kaldu hoides taas vasakule, järgmisse vahekäiku ja peatus siis järsult. Valge pikk limusiin blokeeris tänava. Kaks musta autot sõitsid selle kõrvale ja lõikasid põgenemistee ära. Mõlemal pool kiirgavad esituled täitsid teetõkke ebamaise valgusega.

Reno ronis mootorrattalt maha, võttis peast kiivri, mida ta oli rohkem maskeeringuks kui kaitseks kasutanud, saputas juukseid ja jäi ootama.

Noormees tundis ära limusiini juhi, kui too hakkas end esiistmelt välja vedama. Kobayashi oli endine sumomaadleja ja Reno vanaisa isiklik ihukaitsja. Mees oli tohutu suur, võimsa kehaga, kuid aeglaste liigutustega ja Reno arvates oli tal hea väljavaade meest kakluses võita. Kuid Reno ei tahtnud vanaisale häbi teha ja lihtsalt ootas vaikselt, kuni Kobayashi limoukse avas ja vanaisa välja astus.

Reno kummardas sügavalt, tema pikk pats langes ette ja puudutas tänavasillutist. Ebaõnn – vanaisa ei kiitnud heaks ei värvitud juukseid, tätoveeringuid ega Reno uut nime.

„Hiromasa-chan,” sõnas vanaisa karmilt ja noogutas vaid kergelt peaga. Ta oli eluaeg väikest kasvu olnud, kuid külmas talvises valguses tundus ta isegi hapram. Ojiisan oli vanaks jäänud. „Mida sa siin teed? Kas su uued tööandjad on sind kohustustest vabastanud?”

Liiga hilja tõmbas Reno eest päikseprillid, mida vanaisa vihkas, teades, et põsesarnadele tätoveeritud veripunased pisarad olid vana mehe meelest sama solvavad – täiesti sobimatud tema pärijale. „Mul oli põhjust tagasi tulla.”

„Kahtlemata oskasid sa mõne hea vabanduse välja mõelda. Huvitav, kuidas sa selle peale ei tulnud, et kui otsustasid oma vanaisa käske eirata ja koju tagasi tulla, oleks vaja olnud teda sellest informeerida.”

„See puudutab Taka-chani naiseõde.”

„Ja sa ei osanud arvata, et su vanaisa on võimeline perekonna au eest seisma?” Reno vanaisa hääletoon oli mahe, ent ähvardav.

Reno kummardas taas. Ta oli lühikest aega Inglismaal olles selle kombe peaaegu unustanud, kuid vanaisa suutis igaühest sita välja hirmutada. „Me ei tahtnud sind häirida, Ojiisan. Me arvasime, et see on Komitee ülesanne...”

„Meie?” segas vanaisa vahele. „Mina oma lahkusest luban sul ja su nõol selle... Komitee heaks töötada. Mis pereasjadesse puutub, siis otsustan ainult mina, mida on vaja teha.”

Raisk, raisk, raisk. Peter Madsen arvas, et tema on hirmuäratav – ta oli tossike vanaisaga võrreldes. Veel üks neetud kummardus. „Ilmselt sõitis ta Jaapanisse õele külla.”

„Taka-chan on naisega mägedesse läinud, niikauaks kui venelastega arveid õiendatakse,” lausus vanaisa rahulikult.

Reno ei imestanud, et vanaisa kõigega kursis oli – noormees oleks rohkem üllatunud olnud, kui Ojiisan poleks teadnud. „Me ei tea kindlalt, kas need on venelased,” ütles Reno.

„Teame küll. Kuid Su-chani tulek on ootamatu. Kui Taka ohust teada sai, oleks ta kindlasti tüdrukul keelanud sõita,” vastas vanaisa.

„Arvatavasti tegi tüdruk seda impulsiivselt ega teatanud kellelegi.”

Vana mehe ilme väljendas tema arvamust noorte põlvkonnast, gaijin’idest ja impulssidest. „Millal ta kohale jõuab?”

„Ma ei tea, Ojiisan. Võib-olla on ta juba siin.”

„Kus ta peatub?”

Kui nii külm poleks olnud, oleks Reno higistanud. Tuul vihises vahekäigus, kuid vanaisaga võrreldes oli see troopiline. „Ma ei tea.”

„Kas sa hotelle kontrollisid?”

See oli konksuga värk. „Ma ei tea ta täisnime. Jilly... mingi. Ta on Su-chani poolõde ja teise perekonnanimega.”

Ohe, mis vanaisa huulte vahelt tuli, oli nii vaikne, et tuul oleks võinud selle minema pühkida. Kuid Reno kuulis seda. „Tema nimi on Jillian Lovitz,” ütles vanaisa. Ta nipsutas sõrmi ja üks meestest, kes oli mustast autost väljunud, astus tema kõrvale. See oli keegi uus. Kui Renot karistati, ei olnud teda veel teenistuses. Vanaisa sosistas midagi vaikselt ja sügava kummardusega läks mees auto juurde tagasi.

„Hitomi-san püüab teada saada, mida suudab. Vahepeal tuled minu juurde ja ma vaatan, mida teha saan...”

„Ei.”

Tekkis absoluutne vaikus. Vanaisa tardus.

„Ei,” sõnas Reno uuesti, seekord kindlamalt. „Tüdruku leidmine ja kaitsmine on minu kohustus, minu vastutus. Ojiisan, ma ei tööta praegu sinu, vaid Komitee heaks, täpselt nagu Taka-san. Minu kohus oma tööandjate ja Taka ees on kaitsta tema naise õde.”

Reno kartis, et kui vanaisa märku annaks, tuleks Kobayashi ligi ja murraks tema kondid ning tundus, et vana meest ahvatles see mõte. Kuid ta oleks neetud, kui jooksu pistaks. „See on mu kohustus,” kordas Reno uuesti, lootes vanaisa mõjutada.

Üks väike käeliigutus ja Kobayashi lasi end lõdvaks. „Kas see, et too neiu on ilus noor naine, on vaid tühipaljas kokkusattumus?” küsis vanaisa.

„Ma isegi ei mäleta, milline ta välja näeb.”

„Ära valeta mulle. Sa unustad, et mina kasvatasin su üles. Kindlasti oli Inglismaal piisavalt gaijin’e, kes sind tegevuses hoidsid.”

Reno oleks tahtnud olla sama rahulik nagu vanaisa. Ta ei lausunud midagi – ta oli juba piisavalt rääkinud.

Kuid Reno seisis vastamisi meistriga. Vanaisa vaikis, kortsudes silmad tema peal, ja ainsad hääled olid liiklusmüra vahekäigu teises otsas ning tuulevihin. Hetk hiljem tuli Hitomi-san musta auto juurest, elektrooniline tahvlike käes, ja sosistas midagi vanaisale kõrva.

Reno oleks andnud kümme aastat oma elust, et teada saada, mida mees vanaisale ütles, kuid ta oleks neetud, kui küsiks. Tema ja Ojiisan seisid vaikides paigal – nad mõlemad vajuksid enne külmununa maha, kui silmi pilgutaksid.

Lõpuks tõstis vanaisa Reno üllatuseks käe ja viipas teda lähemale.

Reno ei liigutanud end kohe. Kobayashi ei saaks teda iial kätte, kui ta plehku pistaks – võib-olla kutsub Ojiisan teda ligemale, et sumokast ihukaitsjale teed rajada. Kuid uhkus nõudis, et ta astuks lähemale, ja kui vanaisa otsustas ta kohustustest vabastada, ei saanud ta nagunii selle vastu suurt midagi teha.

Reno jäi seisma otse kõhetu vana mehe vastu. „Tüdruk jõudis täna kohale. Ta ei ole end ühessegi hotelli sisse kirjutanud – ta on läinud kas Taka koju või leidnud mõne ryokan’i. Ma millegipärast ei arva, et gaijin oskaks hinnata traditsioonilise Jaapani võõrastemaja ilu.”

Reno ei teinud katsetki vastu vaielda. Tal polnud aimugi, mida Jilly Lovitz hindab ja mida mitte. Ja miks kuradi päralt oli tema nimes nii palju neetud „l”-tähti? Ilmselt oli ta seda meelega teinud, et Renot närvi ajada.

„Kolm endist KGB-sidemetega venelast saabus samuti Jaapanisse Kansai lennujaama kaudu paar päeva tagasi. Me pole neid veel leidnud, ent kui neil puudub info selle kohta, kus Taka ja Su-chan praegu on, siis suunduvad nad Tokiosse ja panevad sinu väikse gaijin’i elu ohtu.”

„Ta pole enam nii väga väike,” vastas Reno. „Ta on minu pikkune ega ole minu oma.”

„Sa väidad, et oled tema eest vastutav. Seega praegu on ta sinu oma, vähemalt niikaua kui sa ta turvaliselt koju tagasi toimetad. Pärast seda keskendud uuele Komiteelt saadud ülesandele, kuni mina sind enda juurde kutsun.”

Reno pilgutas silmi. Vanaisa andis järele – ta oli kangekaelselt vanalt mehelt suuremat vastuseisu oodanud. Ta oli isegi valmis põgenema olnud, kui Kobayashi oleks teda väevõimuga limusiini toppinud ja vanaisa elukohta viinud.

Kuid vanaisa aktsepteeris Reno valikut. „Ega sa haige pole?” nõudis Reno ja muutus äkki murelikuks. „Kas sa oled suremas?”

Vanaisa krimpsutas nägu. „Sa olid ainult kuus nädalat ära, Hiromasa-chan. Kui ma suremas oleksin, saaksid sina esimesena teada, tuleksid siia tagasi ja võtaksid perekonnas õige koha ega mängiks luuremängu nagu su nõbu Taka-chan. Sa ütled, et Jillian on sinu vastutusel, ja keeldud mu abist – olgu siis nii. Loodan, et saad hakkama. Kui leiad, et minuga on raske suhelda, tuleta meelde, kui halastamatu su nõbu võib olla. Talle ei meeldiks, kui tema naiseõde ohus on, ja ta ei kõhkleks väljendamast oma meelehärmi, kui tüdrukuga midagi juhtuks.”

„Ma ei lase temaga midagi halba juhtuda. Seetõttu ma olengi vastu sinu tahtmist siin. Ma leian ta ja saadan koju tagasi, siis naasen Inglismaale ja jätkan oma uut tööd.”

Võib-olla vanaisale ei olnud selline väljavaade meelepärane, aga igatahes ta ei öelnud seda. „Aja see asi ruttu korda, Hiromasa-chan.”

„Loodan, et leian ta Taka-chani kodust ja me oleme homseks maalt väljas.”

„Ma ei pidanud tüdrukut silmas. Kahtlemata leiad sa ta kiiresti üles. Ma räägin hoopis millestki muust. Ma ei ela igavesti.”

Reno vaatas väikest vana meest, keda ta oli alati kohutavalt kartnud. „Elad küll, Ojiisan,” lausus noormeest vaikselt. „Sa oled liiga vana ja õel suremiseks.”

„Milline lugupidamatus,” kirtsutas vanaisa nina, aga oli meelitatud. „Mine leia tüdruk üles ja hoia teda turvalises paigas. Ja mis iganes sa teed, ära armu temasse. Meil on juba piisavalt palju gaijin’e perekonnas olnud. Sa pead abielluma toreda jaapanlannaga. Teen ise vajalikud ettevalmistused.”

„Ma ei taha kellegagi abielluda, vähemalt mitte praegu. Ja ma ei usu armastusse.”

„Pea seda meeles,” ütles vanaisa. Ta asetas käe Reno õlale ja pigistas tugevasti. „Ja lase juukseid lõigata,” lisas ta pahaselt.

Vanaisa kallistamine oleks olnud halb liigutus, eriti kui tema abilised ümberringi vaatasid. Reno pidi läbi ajama sügava kummardusega ja astus sammu tagasi, kui vanaisa limusiini ronis.

Noormees ootas, kuni vanaisa saatjaskond lahkus, ja läks siis Harley juurde. Ratas käivitus mürinaga, mis oli kord Renole maailma lemmikuim hääl olnud, ja ta kiirustas kasvavasse pimedusse. Otsima tüdrukut, kuigi ta polnud kindel, kas ta teda leida tahtis.

1 Heiani ajastu – periood Jaapanis aastatel 794–1185, mida iseloomustas Hiinast üle võetud ideede ja institutsioonide modifitseerimine ja naturaliseerimine. – Tõlkija

2 jaapani keeles „Suur tänu”.

3 jaapani keeles „võõras, välismaalane”. – Tõlkija