Читать книгу Tuli ja jää - Anne Stuart - Страница 6

Jilly ärkas järsku üles, kasvav pimedus nagu tekk pea kohal. Ta ei näinud midagi, ei suutnud hingata ega meenutada, kus põrgu päralt ta oli.

Sekundiga tulid mälestused mühinal tagasi. Ta oli keset ööd Jaapanis oma õe majas.

Jilly proovis rahulikumalt hingata. Ta tundis ikka veel, kuidas süda rinnus tagus – hetkeline paanikahoog oli olnud ootamatu, aga võimas. Tüdruk sulges tintmustas pimeduses uuesti silmad. Ja siis ta kuulis seda.

Hääled suletud toaukse taga – keegi liikus vaikselt esimeses magamistoas, et majasolijaid mitte häirida.

Taka ja Summer on vist tagasi. Suurt kergendust tundes kargas Jilly püsti. Ta ei olnud nende pärast muretsenud; Taka oli mees, kellele võis toetuda, ta võis tervest armeest üksi jagu saada. Summer tundis end temaga alati turvaliselt.

Jilly astus ukse poole, siis lõi kõhklema. Ta kandis magamisriietena flanellist boksereid ja särgikut – veidi sobimatu seltskonna jaoks. Aga pidi leppima. Taka pööraks viisakalt oma salapärase pilgu kõrvale ja Summer otsiks talle midagi muud selga, keedaks teed ja lohutaks teda.

Alles siis, kui Jilly oli ukse avanud, kerkis pähe äärmiselt ebameeldiv mõte, et see võis olla keegi muu, mitte õde ega tema mees. Koridori lõpus asuvas toas märkas ta taskulambi tantsisklevat kiirt. Miks Taka peaks taskulambiga ringi käima? Ta ju teadis, kus lambid olid.

Ja miks nad ei rääkinud? Kui see oli Taka, miks ta siis nii vaikselt püüdis liikuda?

Jilly kangestus, kõik tema peidetud instinktid haarasid ta endasse. Ta teadis seda tunnet, mäletas seda liigagi hästi. Ta oli ennegi korra lõksus olnud – kaks lühikest aastat tagasi hoidsid ühed väga ohtlikud inimesed teda vangis. Isobel päästis ta tookord ära, kuid praegu on ta kaugel ja Komitee ei muretse Jilly pärast. Keegi isegi ei tea, et ta Jaapanisse tuli, kui just õde ei leidnud aega tema sõnumeid lugeda. Seekord peab ta ise välja ronima sellest august, kuhu on sattunud.

Jilly ei teadnud, kuidas välja pääseda – tagatoa aknad olid kõrged ja kitsad. Peitu pugeda polnud samuti kusagile. Kui keegi maja läbi otsib, leiab ta Jilly kindlasti üles.

Võib-olla oli kõige jaoks täiesti mõistlik selgitus. Nüüd kuulis Jilly vaikset pominat ja ta teritas kõrva, et paremini kuulda ja tõlkida.

Kuid see polnud jaapani keel, räägiti vene keeles ja Jilly oli paksu pasa sees.

Tüdruk astus sammu tagasi, paljad jalad vaikselt tatami mattidel liikumas, kui keegi tuli tema poole magamistoa pimedusest ja sööstis kallale nagu hiiglaslik röövlind, surus käe Jilly suule, enne kui too karjatada jõudis, ja hoidis teda raudses haardes, tüdruku selg enda keha vastas.

See oli „tema.” Pikem kui Jilly ja palju, palju tugevam. Kõik katsed vastu hakata jooksid kiiresti liiva. Neiu peksis oma pikkade jalgadega taha ja üksainus nahkpükstes jalg võttis Jilly mõlemad jalad oma haardesse, kui mees ta karmide kätega magamistuppa tagasi tiris ja ukse sulges.

„Ole paigal!” sisistas hääl Jilly kõrva. See hääl ei olnud tüdrukule tuttav – varem oli ta noormeest väga vähe rääkimas kuulnud ja see oli jaapani keeles olnud. Ent Jilly teadis, kes mees oli – instinktiivselt, sama tugevalt nagu sedagi, et ta oli hädaohus.

Jilly lõpetas otsekohe rabelemise. Mehe üks käsivars oli nagu raudvarras ümber tüdruku piha ja surus vastu roideid. Haare lõdvenes aegamisi, kui ta tundis tüdrukut taltumas.

„Kui sa häält teed, siis sured. Saad aru?” sosistas mees väga vaikselt, peaaegu hääletult Jilly kõrva. Hetke jooksul kaalus Jilly, kes suuremaks ohuks oli – kas mehed suletud ukse taga või too, kes teda tugevasti enda vastu surus?

Jilly noogutas, niipalju kui mehe tugev käsivars seda teha lubas, ja mees hakkas aeglaselt teda vabaks laskma.

Jilly mõtles, mis siis juhtuks, kui ta karjataks. Kas mees murraks ta kaela ja jätaks ta nõole leida?

Mees astus hääletu sammu tagasi ja Jilly pöördus teda vaatama. Silmad hakkasid tintja hämarusega harjuma. See oligi Reno, seismas lähemal kui iial varem. Pimeduses nägi Jilly mehe silmi sädelemas, ei rohkemat.

„Jää siia,” sosistas Reno.

Jillyl polnud valikut. Mees tõukas ta teelt eest, astus koridori ja sulges enda järel ukse.

Poole minuti jooksul tundis Jilly kiusatust põgeneda. Nüüd kuuldus hääli – mütsatusi, lööke ja mingi hüüatus, mis lõppes enne kui alata jõudis. Siis järgnes vaikus.

Reno on surnud, ja Jilly ei saa midagi teha, ainult oodata, kuni ta leitakse. Ainus asi, mida enesekaitseks kasutada sai, oli raamatuid täis seljakott ja ta võttis selle kätte, valmis lennutama vastu esimese siseneja pead.

Magamistoale lähenevad sammud olid valjud ja Jilly teadis, et ta oli hädas. Reno oli liikunud vaikselt nagu kummitus ja jaapanlased ei sisene kunagi jalanõudes.

Uks avanes ja Jilly virutas tulijale kõigest jõust seljakotiga vastu pead.

„Pühade püss,” torises Reno. „Mida sa teed?”

Mees pani tule põlema ja hetkeks olid Jilly silmad pimestatud. Reno pani ukse kinni ja sulges nad tuppa, jättes ülejäänu väljapoole.

Jilly pilgutas silmi. Kuidas ta oleks saanud unustada? Leekivpunased juuksed, tätoveeritud põsesarnad, kerge muie kahtlemata ilusal suul.

„Sa vist ei mäleta mind,” ütles Jilly veidi närviliselt. Mees oli pikem kui ta mäletas, vanem kui ta mäletas, metsikum kui ta mäletas. Sama ohtlik, sama eksootiline, sama hüpnotiseeriv kui Jilly piinlikkust tekitavad teismeliseea fantaasiad, ja neiu vaatas tõele näkku. Ta ei tulnud Jaapanisse õe lohutust otsima ega Heiani-ajastu keraamikat vaatama. Ta tuli Reno pärast. Ja see oli suur viga.

„Ma tean, kes sa oled,” ütles Reno jahedalt oma perfektses inglise keeles. „Mis sa arvad, miks mina siin olen?”

„Tulid Takale ja Summerile külla?” pakkus Jilly.

„Taka ja Su-chan peidavad endid seal, kust keegi neid kätte ei saa.”

„Miks? Kas neid varitseb oht?”

Reno näis veel rohkem ärritatud. „Kõik, kes Komitee heaks töötavad, on ohus. Kas sa tavaliselt ilmud kutsumata kohale? Sest ma tean, et Taka poleks iial unustanud sind hoiatada.”

Nüüd kui Jilly esialgne hirm kadunud oli, hakkas tal kõigest kõrini saama. Hädaoht oli möödas, muinasjutud läbi, ja ta ei kavatsenud lasta mingil poolenisti võõral ennast mõnitada. „Ma olen alati oma õe kodus oodatud,” vastas Jilly jäiselt. „Ta ise tahtis, et ma tuleksin.”

„Ma ei usu seda. Ta tahtis, et sa end Jaapanist nii eemal hoiad kui vähegi võimalik.”

„Miks?”

Reno pilgutas silmi, tema nägu ei reetnud midagi. „Küsi ise, kui teda näed. Vahepeal peame su siit eemale toimetama, enne kui venelased järgmised mehed kohale saadavad.”

„Venelased? Millest sa räägid? Mis venelased?” nõudis Jilly.

„Palgamõrtsukad,” vastas Reno lühidalt. „See ei puutu sinusse – sa lihtsalt sattusid tulejoonele. Panen su takso peale, mis su lennujaama viib, ja sa ei pea millegi pärast muretsema...”

„Ei, põrgu päralt, ei! Ma ei lähe mingile lennukile.”

„Siis seon su kinni ja panen sind ise peale.”

Kas Jilly oli tõesti kunagi arvanud, et see mees on ligitõmbav? Ilus? Reno oli talumatu türann ja hea, et Jilly seda praegu taipas, enne kui lasi teismelise fantaasiatel kontrolli alt väljuda. Või õigemini rohkem kontrolli alt väljuda, sest need oli talle juba piisavalt peavalu valmistanud.

„Mina ei arva nii,” ütles Jilly petliku rahuga.

Reno kallutas pea küljele ja vaatas tüdrukut sõnatult pika pilguga. „Parem pane end riidesse,” lausus ta. „Kui sa just aluspesus Tokio tänavatele minna ei taha.”

Jilly oli unustanud oma napivõitu riietuse ja tundis, kuidas ta hele nahk õhetama hakkas. See oli naeruväärne – Reno oli ilmselgeks teinud, et Jilly teda ei huvitanud.

Nii palju siis unistustest.

Jilly krahmas laialipillatud riided sülle. „Kohe olen valmis,” sõnas ta ja liikus ukse poole.

Kohe sirutas Reno käe ja lajatas ukse kinni. „Võid siinsamas riietuda. Ma ei tohi sind hetkekski silmist lasta.”

„Kui sa tahad, et ma riidesse panen, pead laskma.”

Reno nõjatus ukse najale ja pani käed risti rinnale.

Jilly uratas vaikselt. Reno ei liigutanud. Pettunud ohkega pööras tüdruk selja ja sirutas käe rinnahoidja järele.

Selle ümberpanemine oli keeruline, kuna särgikut Jilly seljast ei võtnud, kuid ta sai hakkama ja pöördus võidukal ilmel ümber. Reno isegi ei vaadanud tema poole – Jilly oleks võinud särgi seljast tõmmata ja rindu välgutada, aga mees poleks märganud, kuna jõllitas oma moblat ja luges tekstisõnumit.

Jilly sikutas teksased bokserite peale, tõmbas pikkade käistega T-särgi üle pea ja toppis ülejäänud asjad raskesse seljakotti. Reno ei liigutanud ja vahtis ikka veel väikest ekraani.

Lõpuks heitis noormees pilgu Jillyle, nagu oleks tema juuresoleku vahepeal unustanud.

„Väike probleem,” sõnas Reno.

Reno- ja Taka-sugused inimesed ei kasutanud seda sõna lihtsalt niisama ja Jilly kangestus. „Mu õde? Kas temaga on midagi juhtunud?”

Reno kirjutas tüdruku küsimust ignoreerides vastust, tema pikad ja saledad sõrmed liikusid kiiresti üle klahvistiku. Ta vaatas Jilly poole. Reno silmad olid sügavpruunid – millegipärast oli tüdruk arvanud, et need on rohelised. „Oled sa valmis? Kus su kingad on?”

„Esikus loomulikult.” Võib-olla Reno oli imestunud, et Jilly õiget etiketti tundis, igatahes ei näidanud ta seda välja. „Kas sa mu küsimusele ka vastad? Mis probleem?”

„Loe ise,” vastas Reno ja viskas telefoni Jillyle. Tal vedas – Jillyl õnnetus see kinni püüda. See poleks kummalegi kasulik olnud, kui mobla oleks põrandale puruks kukkunud. Jilly vaatas sõnumit.

„Väga naljakas,” sõnas tüdruk ja tal oli kange tahtmine telefon mehele tagasi visata, aga ta pani selle ettevaatlikult Reno väljasirutatud käele. „Ma ei oska kanji’t⁴ lugeda.” „Ma tean.” Mees pistis telefoni taskusse ja viivuks pinguldus pükste nahk tema kubeme vastas.

Miks, kurat, Jilly seda märkas? Ometi oli talle üsna ruttu selgeks saanud, et Reno oli vaenlane, ja kõige targem tegu oleks minna temast kaugele nii ruttu kui võimalik, muidu ta ilmselt leiabki end L.A.-sse viivalt lennukilt, aga Jillyl polnud plaani kusagile minna, enne kui ta pole Summerit näinud. Loomulikult oli Jaapanis kellegi eest põgenemine teoreetiliselt hea mõte, kuid praktikas raskesti teostatav. Võiks veel veenmismeetodit proovida, kuigi tema ees seisev mees ei paistnud eriti mõistev olevat. Reno näis ärritatud, tüdinud ja kärsitu.

Ja mõelda vaid – Jilly lebas kodus, Hollywood Hillsis asuvas perekonna häärberis tihti oma voodis ja fantaseeris noormehest. Neist mõlemast. Koos.

Summer oli Jillyt Reno eest hoiatanud. Ja Jilly oli veendunud, et Summer ja Taka olid andnud endast parima, et vältida tema ja perekonna musta lamba kokkusattumist.

Nendepoolne suur viga. Kümme minutit Renoga – ja Jilly oli juba noormehest üle saanud. Lühike teraapia, mis oleks sisaldanud Reno seltsis viibimist, oleks probleemi juba ammu lahendanud.

Jilly hingas sügavalt, et rahuneda. „Tead, me oleme ühel poolel. Ma tahan vaid oma õde üles leida. Las ma lihtsalt räägin temaga.”

„Ma ei tea, kus nad on. Võib-olla mu inglise keel ei ole arusaadav või sa ei kuula mind. Nad on peidus – mõned inimesed otsivad neid, et tappa, ja nad tahavad nende leidmiseks sind kasutada. Seega pead sa pöörduma tagasi oma turvalisse ellu Hollywoodis, las professionaalid hoolitsevad ülejäänu eest.”

„Professionaalid? Sina küll eriti Komitee liikme moodi ei ole. Taka ja Peter on hoopis teistsugused.”

Reno ei pööranud solvangule mingit tähelepanu. „Ära viivita! Peame siit kähku kaduma.”

„Ütle enne, mis sõnum see oli.”

Hetkeks tundus, et Reno viskab Jilly üle õla ja tarib ta majast välja. Tüdruk oleks tahtnud näha, kuidas see välja näeks. Nad olid peaaegu ühte kasvu – 178 cm, ja Jilly polnud selline piitsavars nagu Reno.

Võib-olla oli parem jõudu mitte kasutada. „Kolm vene spiooni tulid neli päeva tagasi Jaapanisse Taka-sani ja tema naist tapma. Takat ja Su-chani hoiatati ja nad läksid peitu. Paar tundi tagasi maandus veel viis venelast Narita lennujaamas, et esimese kolmega kokku saada.”

„Aga?”

„Aga esimesed kolm on surnud. Või suremas, see pole tähtis. Uued tulijad ilmselt ei tea, et nende palgarahad on otsas. Kui nad teada saavad, leiavad nad uue tööotsa ja jätavad meid rahule. Kui nad just sõprade eest kätte maksta ei taha. Igal juhul peame siit kähku kaduma, enne kui nad üles leitakse.”

„Kes?”

„Need kolm venelast,” vastas Reno kärsitult. „Lähme nüüd.”

Reno avas ukse, kustutas tuled, jättes nad uuesti pimedusse, ja võttis Jillyl kõvasti käest kinni. „Jää mu kõrvale ja vaata otse ette,” uratas mees.

„Miks sa tuled ära kustutasid? Ma arvasin, et ohtu enam pole.”

„Sul pole vaja mõningaid asju näha.”

Nüüd aitab, otsustas Jilly raevukalt. Reno oli vanamoeline ja seksistlik, oma nõo täielik vastand. „Seda ma võin ise otsustada,” sõnas ta ja vajutas lülitile, enne kui Reno takistada jõudis.

Jilly nägi esmalt vereloiku, siis mehe laipa.

Mehe pea oli kummalise nurga all, verd voolas suust, kõrvadest ja läbilõigatud kõrist. Tema taga oli teine laip vereloigus lebamas, silmad pärani ja käed-jalad harali.

Hetk hiljem valitses taas pimedus ja silme ees ujusid ähmased ringid, kui Reno Jilly üles tõstis ja endale üle õla viskas.

Varsti olid nad öises õhus, tapatalgute paik seljataga. Reno liikus pimeduses vilkalt ja pani Jilly alles väikses pargis maha.

Jilly hakkas kohe oksendama. Ta haistis veel kõike sõõrmeis – verd, surma lõhna, mida ta varem polnud tundnud. Reno astus eemale ja jättis ta üksinda kasina sisuga magu tühjendama. Noormees pidi teadma, et Jilly oli praegu põgenemiseks liiga nõrk. Tüdruk hingas sügavalt, püüdes jätkuvaid kõõksatusi tagasi hoida ja pühkis higiselt näolt juukseid minema, kui järjekordne värin üle ihu käis.

Reno pöördus ja viskas neiule tossud. „Kas oled lõpetanud?”

Jilly tõstis pea põlvede juurest üles ja heitis pilgu Renole. „Kas sina tegid seda?”

„Sa oled ikka veel ühes tükis, eks? Loomulikult mina. Ja see on su enda kuramuse süü, et sa tule põlema panid. Ma ju ütlesin sulle, et mõningaid asju pole sul vaja näha.”

„Kas sina tapsid nad mõlemad?”

„Kolm. Üks oli aias. Saa üle! Taka saab kole vihaseks, kui kuuleb, et sa seda nägid.”

Jilly neelatas. „Kas teda rohkem ei vihasta see, et ta leiab kolm... laipa oma majast?”

„Selleks ajaks, kui nende jaoks on oht möödas ja nad koju tulevad, on maja koristatud. Mu vanaisa hoolitseb selle eest.” Reno tuli Jilly juurde tagasi, ulatas talle käe, et neiu jalule aidata, kuid Jilly ignoreeris seda ja komberdas ise püsti. Ta oli ikka veel nõrk ja värisev, kuid ei tahtnud, et Reno seda märkaks.

„Olgu siis nii,” sõnas Jilly. „Narita lennujaam. Põrgusse see ajavahe.”

„Plaanid muutusid. Nad jälgivad lennujaamu. Üks vanaisa meestest saatis mulle hoiatava sõnumi. Pean sind paar päeva vaateväljast eemal hoidma, kuni saan su maalt välja toimetada.”

„Sa ei pea midagi tegema. Ma olen mõnes suures turistide hotellis ja ootan, kuni sa ülejäänud viis ära tapad.” Jilly ei püüdnudki oma hääles kibedust varjata. „Ma ei kujuta ette, kus veel ohutum olla võiks.”

„Ma ütlesin, et sa pead vaateväljast eemal olema. Miks sa arvad, et Tokio kesklinn on turvaline? Nad kontrollivad sind otsides kõiki läänelikke hotelle.”

„Nemad, kes iganes nad ka on, ei tea isegi seda, et ma olemas olen, veel vähem, et ma olen Jaapanis.”

„Küll nad juba teavad,” vastas Reno, hääl sama ilmetu kui nägu. „Lähme.” Ta viskas Jillyle seljakoti. Kott oli raske ja neiu oleks selle peaaegu maha pillanud. „Pane see selga.”

Jilly ei vaielnud vastu ja tõstis koti õlale. „Kui kaugele me peame kõndima?”

„Me ei kõnni.” Reno kadus korraks põõsastesse ja esimest korda silmas Jilly roheluses helkivat kroomi. Viiv hiljem ilmus Reno välja, lükates tohutu suurt ja rasket Harley-Davidsoni.

Jilly vaatas mootorratast kartlikult. Sellest piisas, et eksootiline, vaieldamatult hunnitu olend tema fantaasiatest osutus talumatuks jõhkardiks. Loomulikult pidi Renol ka Harley olema, mis tegi tema paha poisi imago täiuslikuks. Tätoveeritud pisarad kõrgetel põsesarnadel, pealael püstised, vöökohani ulatuvad leekivpunased juuksed, pikad nahka kängitsetud sääred ja teravaninalised kauboisaapad – Reno oli vaatamata oma kommetele peaaegu vastupandamatu.

Harley otsustas asja. Renol oli kõik olemas, et Jilly teismelise-unistused täituksid.