Читать книгу Minu Setomaa. Külatüdrukust kuningriigi peaks - Annela Laaneots - Страница 9

Seto kuningriik, Setomaa, Petserimaa, põline setode asuala, Eesti vabariigi ääreala Põlva- ja Võrumaal, Eesti lõpp ja Venemaa algus. Tsivilisatsioonide kokkupõrkepunkt. Üks põnevamaid ja keerulisemaid kohti Euroopas. Venemaa ja Euroopa Liidu piiriala.

Neljandik Setomaast asub Eesti vabariigi koosseisus, kolm neljandikku Vene föderatsiooni aladel. Kust jookseb piir Eesti koosseisu jääva osa ja Vene aladele jääva Setomaa vahel, on keerukas küsimus, mille osas pole riikidevahelist kindlat ühtset arusaama. On Tartu rahu, s.t teise maailmasõja järgne riigipiir, mille alusel on kogu Setomaa Eesti vabariigi osa, ja seda seisukohta toetab loomulikult suur hulk setodest. Ja siis karm reaalsus, et tegelikult tuleb setodel praegu ühest oma maa osast teise liikudes omada viisat, ületada Eesti ja Venemaa vaheline kontrolljoon. Ma ei tea ühtegi setot, kes nimetab kontrolljoont piiriks, sest oma hinges peetakse kontrolljoont ebaõiglaseks, vägivaldseks ja valeks. Kontrolljoon eraldab Venemaa pinnale jäänud 74 setode küla ja 12 kalmistut Eesti aladel olevaist. Ja siis kusagil taustal, justkui äikesepilv, on Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud, ent ratifitseerimata piirileping, mille jõustumisel kaotaksid setod igaveseks suurema osa oma maast ja Eesti umbes 10 protsenti oma territooriumist.

Eestis omakorda jaguneb Setomaa nelja valla – Mikitamäe, Värska, Meremäe ja Misso – vahel. Mikitamäe ja Värska asuvad Põlva maakonnas, Meremäe ja Misso Võru maakonnas.^[1.]

Ajalooliselt on Setomaa olnud jagatud hoopis nulkadeks ehk nurkadeks, külade gruppideks. Tosinast nulgast üheksa asuvad Eesti territooriumil ja kolm Petseri poolel: Irboska nulk, Koolina nulk, Luhamaa nulk, Mokornulk, Poloda nulk, Raakva nulk, Saatserinna nulk, Saurova nulk, Seeritsä nulk, Tsätski nulk, Vaaksaarõ nulk, Üle-Pelska nulk.

Setosid elab Eestis umbes 12 000 – nii palju inimesi märkis end viimasel rahvaloendusel seto keele oskajaks. 2000 setot elab Setomaal ja 10 000 mujal. Suurimad setode asualad väljaspool Setomaad asuvad Tartus, Räpinas, Põlvas ja Tallinnas. Venemaal Petseri ümbruses elab paarsada setot. Venemaal elavate setodega on läinud nagu teistegi Venemaal elavate soome-ugri rahvastega: nad on kaotanud oma rahvusidentiteedi, venestunud. Venemaal elavatest setodest, tõsi, on paljud paarikümne aasta eest Eestisse ümber kolinud. Setosid elab aga ka Siberis, Krasnojarski krais.

See on see Seto kuningriik, mida ma nüüd ülembsootskana „valitsen“.

Setod tulevad üle maailma kokku just sel päeval aastas. „Kui kutse tuleb, siis tulevad setod kokku,“ ütleb mulle eelnenud ülembsootska Aarne. Süa kisk – süda kisub.

Seto kuningriik pole mingi tuhandete aastate eest eksisteerinud kuningriigi reinkarnatsioon. Kuningriigi on setod endale täiesti ise välja mõelnud, ellu viinud ja esitlevad seda nüüd kui maailma kõige iseenesestmõistetavamat asja. Ei osatud siis ette näha, et külapeona alguse saanud pidustus paisub paarkümmend aastat hiljem nii võimsaks, et seda külastavad tuhanded inimesed ning et setod hakkavad seda pidama aasta olulisimaks kokkusaamise kohaks.

Kuningriigi mõte hakkas arenema mitme seto peas 1990. aastate alguses. Nimelt oli Setomaal puudu iga-aastasest suuremast seto kultuuri sündmusest. Kirikupühade ajaks – eriti kevadel jüripäevaks Värskas ja suviseks päätnitsaks Saatses ja paasapäevaks Obinitsas – tuli vastava Setomaa nulga rahvas küll kokku, ent polnud ühtegi suurt ülesetomaalist pidu/püha, kuhu kõik setod kokku tulla saaksid. Leelopäev küll toimus, ent vaid iga kolme aasta takka. Pealegi keskendub leelopäev ikkagi Unesco vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kantud seto leelole. Setodel on teisigi olulisi oskusi, mida tahaks esitleda, arendada: pillimäng, käsitöö, tants, toitude ja jookide valmistamine jne.

Ühise Setomaa tunne oli kadumas. Pealinn Petseri oli jäänud Vene riigi territooriumile ning Eesti ja Venemaa vahele tekkis Eesti vabariigi iseseisvudes kontrolljoon. Selleks ajaks olid paljud setod kolinud mujale elama ja need, kes kohapeal, toimetasid peamiselt omaenda külas. Nii rääkisidki kohalikud seto kultuuri sädeinimesed paar aastat omavahel, et midagi oleks vaja teha.

Kui siis veidi enam kui paarkümmend aastat tagasi, III Seto kongressi eelõhtul said kokku Aare Hõrn, Paul Hagu, Vello Lõvi, Ain Sarv, Rieka Hõrn ja Õie Sarv ning ajasid niisama omavahel juttu, hakkas Paul Hagu teistele rääkima Norra kuningriigis olevast metsasoomlaste kuningriigist, Finskogeni vabariigist. Kui Paul teistele jutustas, mida metsasoomlased kõik teevad – valivad presidenti, neil on oma sõjavägi, näidatakse oma käsitööd –, siis ütleski keegi välja, et kui metsasoomlastel on Norra kuningriigi sees oma kuningriik, siis Eesti vabariigi sees on Seto kuningriik. Korraga hakkas kõigil mõte jooksma. Arutamist vajas ka kuninga küsimus – kuidas teda valida ja mida teha, kui rahval kuningast küllalt saab?

Paul Hagule meenus seto eepos „Peko“, kus lauluema Vabarna Anne^[2.] on loonud värsid seto kuningast Pekost, kes magab Petseri liivakoobastes. Kohe tekkis küsimus, kuidas saab rahvas teada kuninga mõtteist ja seisukohtadest, kui kuningas magab. Seepeale pakkus Paul Hagu välja sõna sootska või ülembsootska, kes on kuninga sõnatooja. Peko annab unes ülembsootskale oma mõtteist teada ja ülembsootska seletab seda rahvale. Seetõttu on ülembsootska kõige tähtsam töö... magamine.

Seto kuningriigi päeva sügavam mõte oli esialgu kord aastas üle vaadata seto rahva oskused ja mida kuningas Peko käsib järgmiseks aastaks selgeks õppida. Esiti taheti kuningriiki teha Petseris. Kuid just sel aastal hakkas Venemaa märgistama Eesti ja oma riigi vahelist kontrolljoont. Värska valla rahva korraldada oli leelopäev, nii lepitigi kokku, et esimene Seto kuningriik peetakse päev pärast Obinitsa kandi kõige suuremat püha, paasapäeva – 20. augustil 1994.

Vello Anipai, tuntud ja lugupeetud mees, endine Obinitsa sovhoosi juht, paluti kuningriigi päeva läbi viima. Valitsussauaks sai kadakane kõver kepp. Esimeseks valitud ülembsootskaks – toona hääletati veel hääletussedelitega – sai Paul Hagu. Ka teine kuningriigi päev toimus Obinitsas, pärast seda mindi üle sellele mõttele, et kuningriigi päev liigub ühest Setomaa vallast teise. Kuningriigi puhul on hea see, et mõned asjad on sündmusel alati samad: valitakse uus ülembsootska ja kuninga meistrid, toimub sõjaväe paraad, ent iga vald saab teha kuningriiki ka veidi omamoodi, paremaks.

Üks muutustest on ülembsootska valimine. Algul hääletati sedelitega, kuid see protsess muutus rahva jaoks igavaks ja korraldajad hakkasid otsima mängulisemat ülembsootska valimise viisi. Siis kargaski pähe vana laul „Handa, handa, hahekõsõ’“, mis räägibki üksteise taha järjekorda (handa) võtmisest. Ülembsootska valimise uus kord oli sündinud. Variant oleks olnud valida võitja nii, et kandidaatide toetajad oleks pandud kaklema või tänitama, ent sellest loobuti.

Nii korraldataksegi iga aasta augusti esimesel laupäeval Seto kuningriiki, mis liigub ühest Setomaa vallast teise.

Selle paarikümne aasta jooksul, ilmsesti ka ülembsootskate ameti kandjate isiksustest tulenevalt, on ülembsootska roll sõnumitoojast kujunenud presidendi või kuninga rolliks. Ülembsootskast on saanud rahva vaimne liider.

Ülembsootska on inimene, keda austatakse, tema sõna ja ütlustega arvestatakse ja teda kutsutakse kõigile tähtsamatele üritustele. Ülembsootska peab avakõne. Ikka enne Eesti presidenti või peaministrit, kui nemadki juhtuvad samal sündmusel Setomaa pinnal viibima. Ja president on lisanud Setomaa ülembsootska oma iga-aastase vabariigi aastapäeva vastuvõtu püsikülaliste nimekirja. Loomulikult kohtub ja arutleb ülembsootska ministrite, kantslerite ja ministeeriumide ekspertidega Setomaa arengut puudutavatel teemadel. Annab au ka siit ilmast lahkunud leelonaistele ja teistele pärandikandjatele.

Venelased on teinud ülembsootska nimetamise enese jaoks lihtsaks. Ülembsootska ametisaua – kiiora – kandja on teisel pool kontrolljoont Petseris korol või koroleva^[3.], olenevalt ülembsootska soost. Eestis on ülembsootska setodele sama tähtis kui president.

Rahva juhi soo osas on Setomaa minu arvates üks võrdõiguslikumaid paiku. Hinnang temale ja tema tööle antakse tegude järgi, pole vahet, kas ta on naine või mees. Nii olen ma isegi pidanud end kogu oma senise elu meestega võrdseks.

Naiste meestega võrdseks pidamise tagamaid tuleb otsida seto kultuurist. Naljatledes võib elukorraldust Setomaal kutsuda ka matriarhaadi sugemetega elukorralduseks. Sootska Ahto on hästi sõnastanud, et Setomaal oli vanal ajal justkui kaks paralleelmaailma – üks oli meeste ja teine naiste maailm. Üks ei olnud teisest ülem ega kõrgem, vaid need toimisid võrdsena kõrvuti. Naised otsustasid ja hoolitsesid selle eest, mis toimus kodus, mees vastutas väljaspool kodu toimuva eest.

Uued ajad on aga Setomaale jõudnud kohale varem kui mujale Eestisse.

„Naine mehega võrdne? Päriselt? Meil on ka nii,“ kinnitavad eestlased, kel meeste ja naiste palgalõhe on suurim Euroopas ja naisi tippjuhtide kohale tõusmast takistab nähtamatu klaaslagi. Esimene naissoost ülembsootska valiti Setomaal 2001. aastal. Nüüdseks, aastaks 2019, on Setomaa 14 sootskast viis naised. Eestis pole taasiseseisvumise aja jooksul minu ülembsootska-aastani olnud mitte ühtegi naissoost peaministrit, ammugi siis presidenti.^[4.] Valitsuse paraadfotodel paistab pintsaklipsustatud ministrite rivis paar-kolm naisministrit, lilled süles. Naisi on ministriameteis olnud ka vähem, harva rohkem kui paar ja siis on see juba olnud nii erakordne sündmus, et on ületanud uudiskünnise. Setomaa ülembsootskal pole aga käes mitte lilled, vaid kiior.

Igal juhul on seto kultuuri alustala ja kõige austusväärsem inimene lauluema. Leelonaine, kes oskab panna kõik ümbritseva ja olulise kokku seto lauluks ehk leeloks. Lauluks, kust elutõed jõuavad järgmistegi põlvkondadeni – suulise pärimusena edasi antud elutarkused.

Minu jaoks oli ja on Seto kuningriik alati olnud, nagu sootska Õie on tabavalt nimetanud, seto rahvuse manifestatsioon, eraldi rahvuseks olemise iga-aastane kinnitus. Uhkus, au. Meeldetuletus, et ehkki meil, setodel, pole oma riiki, mis hõlmaks kogu me asuala, on meil oma kuningriik. Piir mängu ja tõelise elu vahel Seto kuningriigis on habras. Olgem ausad, üle selle piiri hüppavad setod ise edasi-tagasi mängleva elegantsiga.

Mulle eelnenud ülembsootska Aarne kõneles kord nii:

„Vinne poolõ pääl kutstas ülembsootskat korol – taa meelü-i meele, sootskilõ sukugi’, tuuperäst, õt kuningast om õks Peko. No’ mia’ tetä’, korol, sis korol. Vinnemaa om suur ja lag’a, mõni tiid, mõni tiiä-i.

Maar’apäävä hummogu sõidi Petserehe, Vinne tollimiis kaes massinat, näge kiiorat ja küsüs:

„A eto tšto takoe? “

„Tseremonialnaja palka,“ ütli ma’.

„Zatšem eto vam?“

„Ja korol!“

No tsuut jäi puudu, õt olõs ulli päähä är’ viidü.

Õdagu tagasi sõitõh om piiri pääl pikk järekõrd. Tollih om tõõnõ miis. Näge, õt olõ seto rõivih, tege juttu:

„Otkuda prijedeš?“

„Iz Zigovo.“

„Ahaa, praznik! U vas tam korolja võbirajut?“

„Da, võbirajut. Zdes i tam.“

„A tam gde? V Võru?“

„Da, ot Võru do Värska.“

Kaes sis massinahe, näge kiiorat, kaes mullõ otsa...

„Ja korol!“ ütli ma.

„Proježaite!“ Ja käänd minnu Vinne massinide ritta, mia om tühi.

Võtt paprõ, vii putkahe ja käsk aamõtnigul kipõlt tetä’.

Nii om: kõrd kaetas ku ulli, kõrd võõdas ku kuningat.“^[5.]

Setod on päris teistsugused võrreldes eestlastega, eks? Kes me siis oleme? Eestlased? Venelased? Venestunud eestlased? Eestistunud venelased? Ei see ega too ongi seto. Üks kahekümne neljast soome-ugri rahvast. Kuna setode keel on eestlaste omast erinev, usk – õigeusuga põimitud põline maausk – ka teistsugune, on olnud aegu, kus setosid on põlatud. Nende teistsugususe pärast. Setod aga, harjununa sajandite jooksul elama katõ ilma veere pääl^[6.], nagu on kuulda me hümniski, on tõmbunud seepeale veelgi endasse, elanud oma seto elu edasi ja säilitanud enda kultuuripärandit, mis mujal Eestis aegade hämarusse kadunud.

1 Annela valiti ülembsootskaks augustis 2014, Setomaa vallad liideti ühiseks omavalitsuseks – Setomaa vallaks – 1. jaanuarist 2018. [ ↵ ]

2 Vabarna Anne ehk Anne Vabarna (1877–1964) – kuulus seto lauluema. Setodel on seto keeles rääkides kombeks öelda enne perekonnanimi (vanasti talu- või isanimi), seejärel eesnimi. Siin raamatus on autor kasutanud mõlemat varianti. [ ↵ ]

3  Korol – kuningas, koroleva – kuninganna. (vene k) [ ↵ ]

4 Nüüdseks, aastaks 2019, on Eesti saanud omale naissoost presidendi (2016), peaministrit endiselt mitte. [ ↵ ]

5 Vene poolel kutsutakse ülembsootskat korol [kuningas] – see ei meeldi meile, sootskatele, üldse, sest kuningas on ju Peko. Aga mis teha, kui korol, siis korol. Venemaa on suur ja lai, mõni teab [Setomaad], mõni mitte.Maarjapäeva hommikul sõitsin Petserisse, Vene tolliametnik vaatab autot, näeb kiiorat ja küsib:„Mis see on?“„Rituaalikepp,“ ütlen ma.„Miks teil see on?“„Ma olen kuningas!“Õige vähe jäi puudu, et oleks hullu pähe ära viidud.Õhtul tagasi sõites on piiril pikk järjekord. Tollis on teine mees. Näeb, et olen seto rahvariietes, ja teeb juttu:„Kust tuled?“„Sigovolt [Radajalt].“„Aa, pidu! Teil valitakse seal kuningat?“„Jaa, valitakse. Siin ja seal.“„Aga kus seal? Võrus?“„Jah, Võrust Värskani.“Vaatab autosse, näeb kiiorat, vaatab mulle otsa.„Ma olen kuningas!“ ütlen ma.„Tulge siitkaudu!“ Ja suunab mu Vene autode ritta, mis on tühi.Võtab paberid, viib putkasse ja käsib ametnikul kiiresti teha.Nii on: kord vaadatakse nagu hullu, teine kord võetakse kui kuningat. (seto ja vene k) [ ↵ ]

6  Katõ ilma veere pääl – kahe maailma serval. (seto k) [ ↵ ]