Читать книгу Jokk - Anneli Urge - Страница 5

Kesklinna tenniseklubis oli ilusal päikeselisel suvehommikul palju mängijaid. Kõik seitse oranžikaspunast saviliivaväljakut olid juba kella seitsmest alates tennisiste täis olnud.

Pikk, heledapäine, sportliku kehaehitusega advokaat Andres Rahn seisis väljaku tagajoonel ja valmistus servima. Kuumalaine oli tõstnud õhutemperatuuri juba kella poole üheksaks 28 kraadini. Ees ootas põrgulikult palav päev. Märg higi tilkus kitsaste jugadena Andres Rahnu päikesepruunilt näolt teravajoonelise kreeka nina otsale ja langes sealt läbipaistvate piiskadena väljaku kuivale pinnasele, kus aurustus ühe hetkega.

“Settpall,” teatas Rahn vastasmängijale, 27-aastasele tennisetreenerile, kes tegi suuri jõupingutusi kuumas põrgukatlas oma professionaalse taseme hoidmiseks. Andres Rahn sihtis palli osavalt otse servikasti vasakusse nurka. Pall maandus valgele plastikjoonele ja põrkas sealt suure lisakiirendusega väljakult ja treener Raini reketi ulatusest välja.

“Äss,” juubeldas servija.

“OK. Olid täna supervormis!” kiitis endine Eesti esireket Rain oma vastast. “Sett 7/6.”

Mehed lähenesid võrgule ja surusid sõbralikult teineteise kätt.

“Aitäh hea mängu eest!” tänas Andres Rahn siiralt oma pikaajalist mängukaaslast ja rivaali.

“Poleks uskunud, et sett nii pikaks kujuneb.”

Andres Rahn oli hea mängija. Varajasest lapsepõlvest alates möödus tema elu tenniseväljakutel. Tema isa oli tuntud ja tunnustatud tennisetreener, kes õpetas oma poega suure pühendumusega lootuses poisist tulevast Wimbledoni võitjat vormida. Seda unistust jagas ta abikaasaga, kes nende poja tennisekarjääri tõttu lausa koduperenaiseks hakkas. Ema Ülle oli perekonna logistik ja kandis hoolt, et poiss treeningute vahel korralikku kodutoitu sööks, unepausidega efektiivselt oma jõuvarusid taastaks ja niisama poistega aega surnuks ei lööks. Andres Rahnu loomulik andekus, töökus, järjepidev distsipliin ja perekondlik eesmärgile pühendumine muutsid ta 15-aastasena Eesti noorteklassis võitmatuks. Aasta hiljem osales ta juba rahvusvahelistel turniiridel ja plaanis saada elukutseliseks mängijaks, kuid ühel õnnetul päeval sekkus saatus tema plaanidesse. Andres treenis parajasti Roland Garrose noorteturniiriks, kui kukkus kuivusest libedal liivaväljakul nii õnnetult, et tema parema käe randmeluu kildudeks purunes. Järgnes pikk ravi- ja taastumisperiood, mis tõi ka mõtteselguse ja karjäärimuutuse. Järgmisel sügisel alustas noormees juuraõpinguid Tartu Ülikoolis. Järgnes magistrikraad Oxfordis ja viie aasta pikkune töö Londoni prestiižikas advokaadibüroos Bird & Co, mis oli spetsialiseerunud konkurentsiõigusele. Andres Rahn igatses võõrsil veedetud aastatel väga kodumaa järele. Isegi kasvav palganumber ega Inglismaa murutennis ei suutnud teda kaua oma kütkeis hoida. Ta tegi lõpparve oma tööandja ja Ameerika tüdruksõbraga, kes soovis Tallinna asemel New Yorki kolida ning saabus Eestisse õigusriiki üles ehitama.

Kuigi Eesti õigusteenuseturg oli Andres Rahnu saabumise hetkeks advokaate täis, läks rahvusvahelise kogemuse ja hea reputatsiooniga meest ikka vaja.

Lühikese ringivaatamise järel asus Andres Rahn 35-aastaselt tööle advokaadibüroosse Rosenthal, Weidebaum, Aus ja Partnerid. See oli suur ja uhke büroo, mis asus Tallinna kesklinna vastvalminud tornmaja 23. korrusel. 50 advokaati ja teenindav personal tegi kokku ca 80 inimest. Andres Rahn oli harjunud suurte mastaapidega, kuid õige pea leidis ta end väiksesse neljakandilisse kabinetikarpi surutuna, mille ainsast aknast avanes vaade räämas tagahoovi ja ta tundis end tühise mutrikesena suures masinavärgis. Helge pea ja hea väljendusoskus tõstsid aga kiiresti Andres Rahnu populaarsust kolleegide ja klientide hulgas ning varsti usaldati tema hoolde mööblitootja Eesti Puitmööbel OÜ juriidiline asjaajamine. Noor advokaat tõmmati kiiresti ka firma omanike Kenneth Toominga ja Kristjan Merirahu sotsiaalvõrgustikku.

Saabusid kutsed ühistele väljasõitudele suure Princessi tüüpi mootorpaadiga Jenny 7, jahilkäigud Saaremaa metsades, gurmeelõunatest ja bankettidest rääkimata. Siis aga saabus ülemaailmne majanduskriis, Vene eksporditurg kahanes ja mööblitootmine masu tingimustes muutus Eestis kahjumlikuks. Pärast pikka kiratsemist kuulutas kohus välja Eesti Puitmööbel OÜ pankroti. Toomingas ja Merirahu ei heitnud meelt. Nende plaani kohaselt pidi Rahn asja nii kaugele ajama, et pankrotivara hulka kuuluv miljööväärtuslik kinnisvara – tsaariaegsed tootmishooned koos nendealuse kümne hektari suuruse maa-alaga – müüakse soodsa hinnaga meeste uuele firmale T&M Kinnisvara OÜ või, omavahel öeldes, tehakse lihtsalt tasaarvestus osanike poolt varem pankrotistunud firmale antud laenudega ja tulevikumuusikana esitatakse suurejooneline investeerimisplaan koos pangagarantiiga. See oli vettpidav, väikeste kulude ja riskidega skeem, mille tõrgeteta teostumist pidid tagama kinnistule Toominga ja Merirahu kasuks seatud hüpoteegid.

Andres Rahn seisis tenniseklubi duširuumis. Külm vesi voolas tema mehelikult kaunile näole ja atleetlikule kehale. Mehe sisemust näris imelik ärevus. Hommikuse väsitava treeningu järgne rammestus ei suutnud eelseisva kohtuistungi pinget maandada. Mitmed nõupidamised pankrotihaldur Õismaaga olid olnud konstruktiivsed ja asjalikud. Rahnule jäi mulje, et mees saab aru tema kliendi mõttekäikudest ja nõustub nendega. Haldur oli sõbraliku žestina saatnud Rahnule eelnevaks tutvumiseks isegi oma kohtukõne teksti. See oli igati põhjalik ja Rahnu kliendi seisukohti toetav. Ometi ütles advokaadi sisetunne, et asi ei saa nii lihtsalt minna. Konkurent pankrotivarale Real Estate Inc. Ltd. polnud käegalööja. Andres Rahn ei teadnud täpselt, kes selle varifirma tegelikud omanikud on, kuid ta kahtlustas, et tegemist on Venemaa rahatuusadega. Vaikivad mehed mustades rätsepaülikondades, kellega ta pankrotivara enampakkumisel halduri büroos kohtus, olid Rahnu arvates lihtsalt laia profiiliga palgasõdurid, kes tumedaks toonitud aknaklaasidega majasuuruse musta Hummeriga ühelt tööobjektilt teisele kimasid. Nii või teisiti, mõlemad pretendendid olid pankrotivarale oma pakkumise teinud ja täna pidi kohus otsustama, kelle oma parimaks tunnistada. Andres Rahn riietus hoolikalt. Professionaalselt viisakas käitumine ja laitmatu välimus olid tema visiitkaardiks nii tenniseväljakul kui ka kohtusaalis.

“Miks peaks kohus eelistama kahtlase päritoluga rahastajat ja sellega kaasnevat julgeolekuriski selge taustaga eesti ettevõtjatele,” mõtles Rahn kulmu kortsutades ergastavat vitamiinijooki rüübates. “Iga terve mõistusega inimene saab aru, et sellist strateegilise tähtsusega kinnistut, mis piirneb tööstussadamaga, ei tohi mõtlematult viienda kolonni käsutusse anda, tsaariaegsete tootmishoonete arhitektuuriväärtusest rääkimata.”

Andres Rahnu silmavaade oli selge ja mõtted ausad, lisaks uskus ta terve mõistuse võidukäiku. See uskumus oli tema abimees igas olukorras. Loogiline mõtlemine võimaldas eristada olulist ebaolulisest, andis enesekindlust ja viis alati õigete järeldusteni. Andres Rahn ei lasknud emotsioonidel oma ratsionaalset mõtlemist mõjutada. Ta oli veendunud, et Eesti on õigusriik, kus toimib õiglane kohtupidamine ja kasuahnuse üle valitseb isamaa-armastus. Andres Rahnus oli piisavalt idealismi, mis osaliselt tulenes tema noorusest ja vähestest kogemustest. Tema kindel usk kohtu sõltumatusesse andis lootust, et ka tänane kohtuasi leiab kiire ja õige lahenduse ja vaigistas ärevust.

“Kas homme paksudega paari mängime?” küsis treener Rain optimistlikult, kui Andres Rahn klubihoonest välja astus. Paksud olid kaks endist esiliiga tennisepoissi, kes nüüd IT ettevõtjatena õllekõhud ette ja hiiresabad pähe kasvatanud olid.

“Kui töö võimaldab,” ühmas Rahn ja heitis kiire pilgu suurele tumesinise numbriplaadiga hinnalisele kellale oma vasakul randmel.

“Helistan sulle, kui pead minu asemele uue keha leidma. Muidu kohtume kell seitse nagu ikka.”

Ta libistas Raini pihku 20-eurose rahatähe.

“Kuule, mees, sinult ma nüüd küll raha vastu ei võta,” protesteeris Rain kategooriliselt. “Ise tegid mulle veel seti pähe.”

“Võta nüüd! Olen samasugune klient nagu see kaunitar, kes praegu oma blondi hobusesabaga põrgukatlas tuult vehib,” naeris Andres ja suunas pilgu väljakule saabunud tütarlapsele.

Rain märkas uut klienti ja lehvitas talle energiliselt. Äkki hakkas mehel kiire. “Pean minema, töö ootab,” ütles ta ja libistas raha taskusse.

“Homsed õlled on minu poolt!” sõnas ta kiirustades Rahnule, kes hetkeks, naeratus näol, väljaku kõrval seisatas. Ta märkas, et hoolimata kuumast ilmast hakkas tennisepall nüüd tubli tempoga ühelt väljakupoolelt teisele lendama. Treener Rain oli Andresele märkamatult puhta helekollase tennisesärgi selga tõmmanud ja kriitvalge Nike’i logoga nokamütsi päikese kaitseks pähe torganud. Tema päikesepruunis naeratavas näos ja reipas mängustiilis polnud vähimatki väsimusmärki.

Andres Rahn tundis mõnusat rammestust lihastesse voogamas, kui ta oma uue musta BMW X 5 elevandiluuvärvi nahkpolstriga istmele vajus. Advokaadipalgaga võis mees enesele sellise uhke sõiduriista muretult liisida. Andres Rahnule meeldis masina kõrge kvaliteet, laitmatu töökindlus ja mootori võimsus. Kuigi auto välimus polnud Ferraride või Porchedega võrreldes just eriti silmatorkav, oli see ajatult elegantne. Andresele meeldis stabiilsus ja turvatunne, mida selle auto juhtimine temas tekitas. Ta hoolitses pedantselt oma sõiduriista puhtuse ning tehnilise korrasoleku eest ja parkis selle ööseks valvega garaaži. Mees käivitas mootori ja kliimaseade hakkas kiiresti ruumikasse salongi külma õhku puhuma. Muusikakeskuse kõlaritest kostsid Guns N’ Roses’i laulu „Welcome To The Jungle“ tähenduslikud sõnad.

Teekond kohtumajja oli alanud.