Читать книгу Jokk - Anneli Urge - Страница 6

Irina istus pediküüritoolis, jalad soojas vahuses vannivees. Ta oli linnavolikogu istungilt vaikselt välja hiilinud, et õhtuks valmistuda. Tüdruk teadis hästi, et Boss ei sallinud kaaslase väsinud olekut ega lohakat välimust: maniküürimata küüsi, rasvaseid juukseid, karvaseid sääri ega kaenlaaluseid. Iga toll tema jumalannalikust kehast pidi olema perfektselt hoolitsetud. Täna tuli Irinal kulutada pool päeva iluprotseduuridele ja hiljem veel tunnike juuksuritoolis istuda, et pikad paksud tuharateni ulatuvad ronkmustad juuksed õhtuks elegantsesse soengusse sättida. Irina suurte mustade volüümikate kunstripsmetega ehitud silmade kõikenägev pilk seiras uudishimulikult ümbrust ja naise sinkjasmust peeneks jooneks kitkutud kulm tõmbus pahameelest kortsu. Väikeses protseduuritoas oli vaevu ümberpööramise ruumi, pediküüritool võttis enamuse põrandapinnast enese alla. Seinu katsid kreemipurkide ja küünelakkide riiulid ning kaks suurt raamitud fotot mererannas poseerivatest vanaaegsetes ujumistrikoodes vormikatest kaunitaridest. Kõigil lokitud juuksed tuules lehvimas ja punased pruntis huuled coca-cola-pudeli vastu surutud. Irina arvates oli kosmeetikutöö sellises uberikus täielik ajaraiskamine. Päevade kaupa prouakeste küünte viilimine ja mõttetu klatšijutu ajamine tundus talle sandikopikate eest vegeteerimisena. Selles puudus igasugune glamuur. Irinale polnud siinne maailm võõras. Temagi oli lõpetanud alles hiljuti meditsiinikooli ja läbinud küünetehnikute kursuse ning asunud seejärel tööle vanalinna noobli spaahotelli kosmeetikasalongi. Suvepuhkuste perioodiks vajati sinna hooajatöötajaid ja Irina võttis pakkumisest kinni lootuses uute tutvuste kaudu hiljem püsivamat töökohta leida. Peagi õppis ta selgeks ka massaaživõtted ja kehahoolduse nipid ja nii ta Bossiga kohtuski. Ühel vihmasel pärastlõunal teatas salongi juhataja, et privaatsust hindav VIP-klient vajab viivitamatult massaaži ja pediküüriteenust. Irina oli saatuse tahtel ainuke vaba töötaja. Umbes poole tunni pärast seisis ta kosmeetikukohvriga uhke maamaja trepil. Sissepääsu valvasid mitu turvakaamerat. Ukse avas imeliku punkarisoenguga noor naine, kes juhatas Irina ebasõbralikult majja, otsis läbi tema käekoti ning seejärel tüdruku enda. Veendunud, et Irina pagasis ega keha küljes pole midagi kahtlast, juhatas turvanaine ta avarasse elutuppa. Uks sulgus ja Irina jäi üksi. Toa sisustus oli hinnaline, kuid süngevõitu. Massiivne mustade nahkpolstritega diivanite ning tugitoolide komplekt koos suure mustast täispuidust neljakandilise lauaga sobinuks pigem koosolekute tuppa. Ruumi tagaosas laiuv piljardilaud ja selle kõrval maast laeni kõrguv peegelklaasidega must puhvetkapp andsid elutoale klubiruumi ilme. Raamaturiiulid olid täis teatmeteoseid ja suureformaadilisi pildiraamatuid erinevate maailma linnade arhitektuuripärlite kohta, mida tähtsad välisdelegatsioonid olid kohalikule võõrustajale tänulikult kinkinud. Kogu ruum jättis pigem külalistemaja fuajee kui elutoa mulje. Irinal polnud esialgu aimugi, kui kardinaalselt see omaniku privaatruumide bütsantslikust sisseseadest erines. Peagi lõi suur kullakarva seinakell kuuendat õhtutundi, Irina tavalise tööpäeva lõppu, aga töö nüüd alles algas. Peagi avanes toa kaugemas nurgas uks, mida noor naine polnud tähelegi pannud. Sisenes rõõmsas tujus kogukas prillidega vanem mees. Irina tundis mehe ära, kuigi oli teda varem vaid televisioonis ja kogu linnaruumi täitvatel üleelusuurustel valimisplakatitel näinud. Ta ei uskunud oma õnne, et kohtub selle tähtsa, rahva poolt ühtaegu armastatud ja vihatud mehega eraviisiliselt.

“Mina olen Gunnar,” tutvustas mees end sõbralikult.

“Palun ära seisa seal, nagu oleksid keele alla neelanud. Tule, pakun sulle tutvumise puhul klaasikese, küll siis jõuame töö juurde asuda. Mida preilid soovivad?” küsis mees vanamoodsalt ja avas tumedast puidust peegelklaasidega ehitud luksusliku puhvetkapi, mille sisu tegi silmad ette nii mõnelegi vanalinna baarile. Irina ei löönud araks ja võttis viskiklaasi oma pikkade punaste küüntega sõrmede vahele.

Irina muigas endamisi, kui meenutas nüüd seda esimest tööd Bossi juures. See oli veninud pikemaks, kui ta ette kujutada oskas. Pediküürile oli järgnenud massaaž luksuslikus koduses spaas, millesarnast Irina poleks osanud uneski näha. Hetkeks oli talle tundunud, nagu viibiks ta 1001 öö muinasjutus. Hubane basseiniruum oli täis hämarat kuldset valgust, mis peegeldus tagasi väikese merihobukujulise basseini helesiniselt veepinnalt ja lõi salapäraseid varje. Punast värvi tulukestega ehitud lillelõhnalist vett täis mullivann sulises kutsuvalt. Basseiniruumi seinu ja lagesid kaunistasid mitmevärvilistest kivikestest oskuslikult laotud mosaiigid, mis kujutasid Vana-Kreeka jumalate hedonistlikke naudinguid. Basseini kõrval lebavad valged otomanid tundusid pehmed ja mugavad. Ruumi täitsid sensuaalsed muusikahelid. Kuldse käepidemega valge uks, mille toonitud klaasi ehtis kaunivormilise naise siluett, viis puhkeruumi, mis oli samuti avar ja maitsekalt sisustatud. Seina ehtisid elevandiluuvärvi nikerdustega riiulid, kuhu olid paigutatud hoolikalt rulli keeratud valged siidpehmed kuivatusrätikud ning kõikvõimalikud keha- ja juuksehooldusvahendid. Vastasseinas toretses suur kuldraamiga peegel, millest külalised võisid end pealaest jalatallani imetleda. Ruumi keskel troonis laiamõõtmeline massaažilaud, mida ümbritsesid arvukad idamaise välimusega küünlalühtrid. Põlevad väikesed lõhnaküünlad eritasid ruumi eksootilist aroomi ja heitsid müstilisi varje. Bossi tungival soovil oli ka Irina end lõõgastavaks massaažiprotseduuriks täielikult lahti riietanud ja paksult sooja aromaatse õliga sisse määrinud. Ta sulges silmad ja üritas keskenduda Bossi kahvatu naha, rohkete pigmendilaikude ja punakate karvaudemetega kaetud vormitu keha asjatundlikule masseerimisele, lubades samaaegselt mehe väikestel lihavatel kätel tema täidlastelt rindadelt sujuvalt reitele ja sealt edasi jalge vahele libiseda. Irina lasi mehel massaaži ja oma keha rahulikult nautida ega kiirustanud kuhugi. Ta teadis, et sellist võimalust elujärge märgatavalt parandada nii lihtsalt enam tulla ei pruukinud. Massaažile järgnes mullivann šampanja ja suupistetega, mida serveeris turris olekuga ülbe turvanaine. Irina märkas, et Bossi ei häirinud üldse, et Tanja tema intiimsete toimingute tunnistajaks oli ja ta otsustas ka ise seda tigedat naist ignoreerida. Mullivannist viis lühike tee Bossi luksuslikku magamistuppa, otse Türgi sultani väärilisse pompöössesse baldahhiinvoodisse. Irina oli kiire taibuga ja mõistis kohe, milliste osavate võtetega mehe valge rasvase kõhu alla peidetud väike lodev riist uuesti töökorda saada. Ta oli kindel, et mees ei suuda ennast tagasi hoida ja tühjendab ühe hetkega oma paagi talle suhu, nagu iga korraliku pornofilmi kohustuslik lõppkaader ette näeb. Siis laseb ta Tanjal tüdruku kohe oma ekstravagantsetest eraruumidest minema saata ja vajub kurnatult raskesse unne. Üllatuseks kujunes kõik teisiti. Boss tahtis hommikuni Irina kõrval kuninglikus voodis lebada. Vaatles ja hellitas naise vormikat keha ning tema kõhetud huuled sosistasid lakkamatuid komplimente ja kiidusõnu Irina ülistuseks.

Edasi juhtus kõik nagu unenäos. Iga päev toodi Irina töökohta sületäite viisi punaseid roose. Järgnesid luksuslikud väljasõidud teistesse linnadesse ja hiljem ka välismaale. Irina sõitis nüüd tööle uhiuue punase Honda Civicuga ja kolis ühiselamust kolmetoalisse Lasnamäe korterisse. Korter oli küll üüritud firma Stern, fils & co Ltd. nimele, kuid see tõsiasi Irinat ei morjendanud.

Kõike niigi muinasjutulist kroonis veel Bossi üllatav ettepanek kandideerida järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel tema partei nimekirjas Tallinna linnavolikokku. Asjaolud, et Irina isik oli valijatele täiesti tundmatu, tema haridustee puudulik ja teened kogukonna hüvanguks olematud, ei seganud kedagi. Peagi sai Irina linnavolikogu liikmeks. Ta lõpetas päevapealt senise töö ilusalongis, ostis kesklinna Armani firmapoest enesele esindusülesannete täitmiseks vajaliku varustuse ja siirdus ülima rahuloluga uude ellu.

Irina mõttelõnga katkestas blond pikajuukseline sihvaka keha ja modellivälimusega kosmeetik Helena.

“Kas võime nüüd pediküüriga pihta hakata?” küsis ta rõõmsalt.

Irina naeratas, kohendas sõrmedega oskuslikult esiletükkivaid läikivaid juuksekiharaid ja tõstis jala vahuveest välja.

“Davai, aga vaata ise kella, et ma hiljaks ei jää. Hiljemalt kell viis pean siit jeehat tõmbama,” siristas Irina lõbusalt.

“Kas täna õhtul on mingi tähtis koosviibimine?” päris Helena uudishimulikult.

Irina ja Helena olid sõbrannad juba spaahotelli kosmeetiksalongi aegadest, kus mõlemad sel saatuslikul suvel töötasid. Pärast Irina lahkumist oli ka Helena parema teenistuse nimel töökohta vahetanud ja koguni eraettevõtjaks hakanud. Kus ta stardikapitali sai, seda Irina ei teadnud, kuid ega see teda eriti huvitanudki. Helena hoidis oma eraelu tööst lahus ja pühendas kogu salongis viibimise aja klientidele. Tööd tehes elas ta osavõtlikult kaasa nende rõõmudele ja muredele ning võitis seetõttu kiiresti kundede usalduse. Nii sai Helenast ka Irina isiklik iluteenindaja ja usaldusalune.

“Oh, kõigepealt õhtusöök Troikas ja pärast minnakse ilmselt klubidesse edasi. Isakesel on mingid vene ärihaid külas koos Moskva poliitikategelastega. Nägin neid hommikul volikogu majas. Millised mehepojad! Kõik viimseni Itaalia ülikondadesse nööbitud. Selline lõhnapilv ümber hõljumas,” Irina vehkis kätega nii laialt, kui kitsas ruum võimaldas, “et sure või oopiumimürgitusse. Ninamees näeb välja nagu Silvio Berlusconi noorem kloon,” sädistas naine edasi.

“Jah, igav sul juba ei hakka,” naeris Helena. “Aga mis asju nad siin üldse nii suure seltskonnaga ajavad? Kas sõpruslinnade koostöö?” uuris ta naljatades edasi.