Читать книгу 21 maailmakuulsat kunstnikku - Annus Raud - Страница 5

SANDRO BOTTICELLI TEOSEID

Juuditi tagasitulek, u 1470

Püha Sebastian, 1474

Noormees medaliga, u 1475

Guiliano di Medici, 1475–1476

Imeline madonna, 1476–1477

Kuningate kummardamine, u 1477

Primavera (Kevad), 1477–1478

Püha Augustinus, 1480

Maarja kroonimine, u 1480

Trooniv madonna, u 1480

Sixtuse kabeli freskod, 1481–1482

Venuse sünd, 1483–1484

Magnificat, 1485

Paastumaarjapäev, 1489–1490

Dante “Jumaliku komöödia” sulejoonistused, 1492–1497

Kristuse taganutmine, 1495

Mahajäetu, 1495–1500

SANDRO BOTTICELLI
(1445–1510)

Itaalia vararenessansi maalikunstnik. Üks omapärasemaid, sügavamaid ja geniaalsemaid renessansiaegseid meistreid, Filippo Lippi õpilane. On saanud mõjutusi ka Verrocchiolt ja Antonio del Pollaiuololt. Tema luulelistes teostes on mahedust ja graatsiat, kauneid hingestatud nägusid ning liigutuste sujuvust.

15.sajandil seati keskaegsele maailmavaatele vastukaaluks antiikaja kultuuriväärtusi. Uuriti antiikkirjandust,säilinud kunstiteoseid ja varemeid. Teadmisi ja edukat eneseteostust hakati kõrgelt hindama. Niisuguses õhkkonnas kujunes Firenzes välja uuenduslik maalikunsti suund, mille ideaaliks oli looduslähedus. Renessansi kunst kajastas Itaalia linnriikide maailmavaadet. Mujal Euroopas hinnati veel rüütlikultuuri ja elati feodaalsuhete kammitsais. Itaalia kunstnikud reisisid riigist riiki ja linnast linna. Nad tegid tellimustöid, kogusid tuntust ja õppisid teiste kogemustest.

Arenes freskotehnika, tahvelmaale hakati maalima puutahvlite asemel raamile pingutatud lõuendile. 15. sajandini maaliti temperavärvidega, kuid sajandi teisel poolel levis Madalmaades kasutusele võetud õlivärvide kasutamine ka Itaaliasse. Arenema hakkas ilmalik kunst. Portreemaalis, keerukates allegoorilistes teemades ja ajaloolises maalis asus kesksele kohale inimese kujutamine. Jumal võttis kunstis samuti inimese kuju, teemavalikus eelistati Jeesuse elukäigu kujutamist ja neitsi Maarja emadust. Loobuti keskajale omasest tseremoniaalsusest, inimene maalidel muutus loomutruuks. Töötati välja õpetus perspektiivist, hakati kasutama heledate ja tumedate toonide vastandamist.

Raske on kunstnike hulgast leida poeetilisemat autorit kui Sandro Botticelli. Botticelli saavutas tuntuse tänu peenele detailitunnetusele ja väljendusrikkale stiilile. Tema isikupärast käekirja iseloomustavad kerged, lausa õhulised jooned, külmade rafineeritud värvitoonide läbipaistvus, maastiku hingestatus ning üllatuslik rütmide vaheldumine. Botticelli on alati püüdnud valada oma hinge uutesse maalikunsti vormidesse.

Alessandro di Mariano Filipepi, kunstnikunimega Sandro Botticelli sündis 1445. aastal Firenze lähistel nahaparkal Mariano di Filipepi pojana. Ta oli pere neljas laps. Hüüdnime Botticelli, mis tähendab tünnikest, sai ta vanemalt vennalt. Nimi sobis noorele kunstnikule sedavõrd hästi, et ta sai selle all tuntuks kogu maailmas.

Isa märkas peagi poisi kiindumust maalikunsti vastu ja andis ta 1464. aastal Firenzesse tuntud kunstniku Filippo Lippi töökotta õpipoisiks, kus ta veetis kolm aastat. Peale õpetaja on tema loomingut mõjutanud ka Andrea del Verrocchio ja Antonio del Pollaiuolo. Ilmselt võib Botticellit pidada iseseisvaks kunstnikuks juba aastast 1469, sest selle aasta katastriraamatus on kirjas ta isa teade, et poeg töötab kodus.

Pärast isa surma avas Sandro 1470. aasta kevadel oma töökoja. Suurema osa elust veetis ta Firenze rikaste perekondade jaoks töötades. Üheks tuntumaks neist oli Lorenzo di Medici õukond, kus ta maalis mitu kuulsat portreed, näiteks “Guiliano di Medici” (1475–1476) ja “Imeline madonna”(1476–1477).

1472. aastal astus Sandro Püha Luca gildi liikmeks ja täitis peamiselt Firenzest tulevaid tellimusi. 1474. aastal maalis ta Firenze vanima, Santa Maria Novella kiriku jaoks ühe oma kaunimatest töödest “Püha Sebastian”.

1469. aastal tuli Firenzes võimule Lorenzo Medici, kelle palee muutub Firenze kunstielu keskmeks. Lorenzost – suurest kunstnike ja poeetide patroonist – saab Botticelli peamine klient. Kunstnik teeb hulga töid Medici ja tema sugulaste tellimisel. 1477–1478 maalib ta Lorenzo Medici vendade villasse Castellos “Primavera” (“Kevade”), ühe oma tuntuima töö.

“Primavera” kujutab Veenust imekauni parkmaastiku taustal teiste antiikmütoloogia tegelaste keskel. Paremalt astub lähemale Kevad – õrnas läbipaistvas lillelises kleidis habras naine. Eriti väljendusrikas on ta ilmekas ja sügavalt hingestatud nägu.

Paljud kriitikud ja kunstiteadlased ei ole sellest maalist rääkides suutnud erutust varjata. “Vaadake tähelepanelikumalt Kevadele näkku! Teid vapustab selle näo näkineiulik kelmikus, noore jumalanna läbipaistva pilgu jahedus. Kevade imepärases tervituses tajute looduse veetlust, mis ärkab igal aastal talve külmast pimedusest vastu päikesele ja elule. Midagi saladuslikult kaasakiskuvat on peidus selle heledapäise, lilledega ehitud tütarlapse julges ja avalas pilgus.

Kuid hoidke end – kevad on ohtlik aastaaeg! Vaadates hoogsalt liikuvat pikajalgset kaunitari, kogete tahtmatult seda imelikku ja üllatavat tunnet, mis tekib palaval maikuisel keskpäeval, kui teid tabab ootamatult jäine, niiske mulla ja sulava lume järgi lõhnav tuuleiil. Flora jälgib teid hindava pilguga. Tema on ainus, kelle pilk on publiku poole pööratud. Kõik pildil toimuv on tema ilmumise taustaks. Ja kuigi kompositsiooni keskel on Veenus, on see vaid vormiliselt nii – kompositsiooni tegelik kese on Kevad. Botticelli jäädvustas lummava, justkui juhuslikult nähtud hetke Loodusest. Kuigi süžee, ruum ja perspektiiv on täiesti tinglikud, on pildis tunda igapäevase elu olustikku,” kirjutab kunstiteadlane Dolgopolov.

1480. aastaga algab Botticelli kõige viljakam loomeperiood. Otsustades katastriraamatusse kantud õpilaste ja sellide arvukuse järgi, pidi Botticelli töökoda olema äärmiselt populaarne. Sel aastal maalib ta Vespucci tellimisel Ognissanti kirikus “Püha Augustinuse”.

1480. aastal kutsus paavst Sixtus IV Botticelli Rooma, kus ta kõrvuti rea tolle aja silmapaistvate meistritega (Ghirlandajo, Signorelli, Perugino jt) maalis kolm freskot (“Stseenid Moosese elust”, “Pidalitõbise tervenemine” ning “Korahi, Datani ja Abirami karistamine”) Vatikani palee kabelisse, mida tuntakse Sixtuse kabeli nime all. Nendes süžeedes ilmneb taas Botticelli osavus ja meisterlikkus tervikliku kompositsiooni loomisel. Ometigi ei ole need tema parimad tööd. Botticelli õige ala oli ikkagi tahvelmaal. 1480. aastate loomingust kuuluvad ta tippteoste hulka maalid “Maarja kroonimine” ja “Trooniv madonna”.

1482. aastal pöördub Botticelli tagasi Firenzesse. Lorenzo Medici tellib temalt ja mitmelt teiselt kunstnikult seeria freskosid oma Spedaletto villasse Volterra lähistel. 1483.–1484. aastal loob Botticelli surematu fresko “Venuse sünd”.

Mööda rahutut merepinda liugleb merekarp kuldkiharalise jumalannaga. Tuulehoog kannab merekarbi randa, kus seisab Veenust ootav nümf. Veenuse kuju on üks hurmavamaid naisekujusid, mis Botticellil on õnnestunud luua: unistavalt kaugusesse suunatud pilguga, hingestatud ja ülev nägu, naiselikkust, sensuaalsust ja ilu kehastav figuur.

Sellesse perioodi kuuluvad, nagu eespool juba mainitud, mitmed madonnat kujutavad tööd. Botticelli armastas teha madonnapilte sõõrümaras formaadis (nn tondo). Neist ilusaim on “Magnificat” (1485). Grupp ingleid ümbritseb last hoidvat jumalaema, neist kaks asetavad Maarjale krooni pähe.

Maalil “Paastumaarjapäev” (1489–1490) muudab kunstnik tavaliselt nii idüllilise süžee harjumatult rahutuks ja ärevaks, kasutades sissetormava ingli põlvililaskumist ja tema selja taga õhuvooludena üles kerkivaid, klaasjalt läbipaistvaid riideid. Ingli parema käe pikad närvilised sõrmed sirutuvad Maarja poole, kes nagu pimesi või unes talle käe vastu sirutab. Tundub, et sisemised pinged, nähtamatud, kuid selgelt tajutavad, lähevad ingli sõrmedest Maarja kätte, pannes kogu ta keha värisema ja väänlema.

Venuse sünd, u 1484

Samal perioodil maalib kunstnik hulga portreesid, mis modellide iseloomu suurepäraselt edasi annavad: Juliano Medici, Michele Mapullo, Lorenzo Lorenzano jt.

1490. aastatel tabab Firenzet nii majanduslik kui ka poliitiline krahh. Medici pagendatakse, algab Savonarola lühike valitsemisaeg, mida iseloomustas usulis-mütoloogiline propaganda ning vaenulikkus preestrite ja Firenze rikaste patriitside vastu, samuti asketismi propageerimine.

Taoline olukord kippus õrnahingelisele Botticellile üle jõu käima. Ilu ihkava ja pattu kartva kunstniku loomingusse hakkavad tekkima müstika sugemed, ilmuvad närvilisus ja dramatism. Tema loomingus seni tooni andnud varjamatult elurõõmus joon asendub ahastuse ja meeleheite kujutamisega, joonte ja värvide ilu taandub.

Pärast kunstimetseen Medici surma (1492) ja Savonarola hukkamist (1498) muutub Botticelli tööde stiil lõplikult. Kunstnik loobub humanistlike teemade käsitlemisest ning varasemast plastilisest ja poeetilisest käekirjast. Ta viimase loomeperioodi töid iseloomustavad asketism ja värvide lakoonilisus. Üks tuntumaid töid on “Mahajäetu” (1495–1500), mis kujutab suletud väravaga kivimüüri ääres trepiastmetel istuvat nutvat naist.

Kasvav usuline traagika Botticelli loomingus saavutab haripunkti kahes monumentaalses Kristuse ristilt võtmist kujutavas maalis, kus Kristuse elutut keha ümbritsevate lähikondlaste kujud on lausa hingelõhestavas leinas. Samuti muutub Botticelli käekiri mehisemaks. Figuuride kaalutu õhulisus asendub konkreetsete, üldiste plaanidega, õhulised ja õrnad toonid jõulise gammaga, kus süngelt tumedate toonide taustal moodustavad kontrasti kinaver- ja karmiinpunased laigud.

Pärast 1500. aastat võttis Botticelli harva pintsli kätte. Kuigi Botticelli oli juba eakas inimene ja maalimisest loobunud, peeti tema arvamust endiselt autoriteetseks. 1504. aastal kuulus ta koos Giuliano da Sangallo, Cosimo Rosselli, Leonardo da Vinci ja Filippino Lippiga komisjoni, mis pidi valima koha noore Michelangelo äsja lõpetatud Taaveti kujule.

Kaasaegsete mälestuste järgi oli Botticelli alati rõõmsameelne ja hea inimene. Tema maja uksed olid külalistele ikka avatud ja ta võttis sõpru meelsasti vastu. Ta ei keeldunud kellelegi enda meisterlikkuse saladusi avaldamast ja ta ümber oli alati terve hulk õpilasi.

Botticelli looming on viimaseks astmeks Firenze 15. sajandi maalikunsti arenguteel. Itaalia 16. sajandi maalikunsti ajaloos ei olnud tal enam otsustavat sõna, pealegi kaldus Botticelli kõrvale Firenze 15. sajandi realistide saavutustest ja tema mõju Itaalia kunsti edasisele arenemisele jäi väheseks. Ent 15. sajand oli kunstile nii õnnelik ajastu ja Botticelli nii suure vaimujõuga poeetiline looja, et ta kunst avas täielikult ja kirglikult neid püüdlusi, mis olid iseloomulikud renessansskultuuri pöördeajale.

Sandro Botticelli suri 17. mail 1510. aastal ja maeti perekonna hauakambrisse Ognissanti kirikus.