Читать книгу Ärata endas hiiglaslik vägi. Kuidas hetkega haka - Anthony Robbins - Страница 7

„Inimene on sündinud elama, mitte eluks valmistuma.“

BORIsS PASTERNAK

Kas mäletad, kui Jimmy Carter oli veel Ühendriikide president, impeerium andis vastulöögi, Yoda ja Pac Man „Tähesõdadest“ olid vihased ning Brooke Shieldsi ja ta Calvin Kleini teksaste vahel „polnud mitte midagi“*? Ajatolla Homeini oli tulnud Iraanis võimule ja hoidis ameeriklasi pantvangis. Poolas tegi Gdanski laevatehase elektrik Lech Walesa midagi mõeldamatut: ta astus vastu kommunistlikule režiimile. Ta juhtis tööliste streiki ja kui tõkestati ta pääs tehasesse, ronis ta lihtsalt üle müüri. Paljud müürid on sellest ajast saadik maha lammutatud, kas pole?

Kas mäletad, kui kuulsid uudist, et John Lennon on mõrvatud? Kas mäletad, kui püha Helena mägi hakkas tuld purskama, tehes maatasa ligi nelisada ruutkilomeetrit? Kas sa juubeldasid, kui USA hokimeeskond võitis venelasi ja sai hiljem olümpiakulla? See oli 1980. aastal.

Mõtle hetkeks. Kus sa siis olid? Milline sa olid? Kes olid su sõbrad? Millised olid su lootused ja unistused? Kui keegi oleks sinult küsinud „Milline sa oled viieteist aasta pärast?“, mida oleksid sa öelnud? Kas sa täna oled selline, nagu sa tahtsid olla? Aastakümme möödub kiiresti, kas pole nii?

Võib-olla on olulisem küsida endalt: „Kuidas ma elan järgmise kümne aasta pärast? Kuidas ma elan täna, et luua homne, millele ma olen pühendunud? Mille eest ma seisan nüüd ja edaspidi? Mis on mulle praegu tähtis ja mis on mulle tähtis pikemas perspektiivis? Milliseid tegusid saan juba täna teha, mis kujundaksid mu saatust?“

Kümne aasta pärast, alates praegusest, jõuad sa kindlasti pärale. Küsimus on: kuhu? Kelleks sa oled saanud? Kuidas sa elad? Millele sa panustad? Praegu on aeg kujundada järgmised kümme aastat oma elust – mitte siis, kui need on möödas. Me peame püüdma hetke. Me oleme juba järgmise aastakümne alguses, ja me astume 20. sajandi viimastesse aastatesse! Varsti oleme me 21. sajandis, uues aastatuhandes. Aasta 2000 tuleb enne, kui arugi saame, ja kümne aasta pärast vaatame tagasi sellele päevale ja meenutame seda, nagu praegu teeme seda aastaga 1980. Kas sul on hea meel, kui vaatad tagasi möödunud kümnendile, või oled häiritud?

1980. aastate algul olin ma 19-aastane. Ma tundsin end üksildase ja rusutuna. Mul polnud üldse raha. Treenereid mul polnud, samuti mitte edukaid sõpru, mentoreid ega selgeid eesmärke. Ma kogelesin ja olin paks. Ent mõne lühikese aasta jooksul avastasin ma väe, mida kasutasin iga oma eluvaldkonna muutmiseks. Ja kui olin õppinud seda meisterlikult valdama, kasutasin seda oma elu täielikuks muutmiseks vähem kui aastaga. See oli vahend, mis tohutult tõstis mu enesekindlust ja sedakaudu mu suutlikkust hakata tegutsema ja saada nähtavaid tulemusi. Samuti kasutasin ma seda oma füüsilise heaolu saavutamiseks ja vabastasin end jäädavalt 17 kilost. Sellega võlusin ma ära oma unelmate naise, abiellusin temaga ja lõin perekonna, mida olin ihaldanud. Ma kasutasin seda väge oma sissetuleku kasvatamiseks tasandilt, mis on vajalik elus püsimiseks, rohkem kui miljoni dollarini aastas. Sellega pääsesin ma oma tillukesest korterist (kus pidin vannis nõusid pesema, sest kööki polnud) ja kolisin meie perekonna praegusesse koju, Del Mari. See üks erinevus tõi mind välja üksildusest ja tühisustundest ja andis mulle tänutunde uute võimaluste eest teha midagi miljonite inimeste heaks. Ja seda väge kasutan ma nüüd iga päev, et kujundada oma tulevikku.

Raamatus „Sisemine jõud“ tegin ma täiesti selgeks, et kõige võimsam viis oma elu kujundada on hakata tegutsema. Inimeste tegevuse tulemuste erinevus oleneb sellest, mida nad on teinud erinevalt teistest inimestest, kes on olnud samas olukorras. Erinevad teod annavad erinevaid tulemusi. Miks? Sest iga tegu on liikuma pandud eesmärk ja selle tõhusus oleneb mõjutustest, mis viivad meid kindlas suunas. Iga suund viib lõppeesmärgi – potentsiaalse saatuse teostamise juurde.

Põhimõtteliselt – kui tahame oma elu juhtida, siis peame pidevalt juhtima oma tegusid. Mitte see, mida teeme üks kord, ei kujunda meie elu, vaid see, mida teeme pidevalt. Põhiküsimus on seega: mis eelneb meie tegudele? Mis määrab ära selle, mida me ette võtame ja kelleks me seetõttu saame, ja mis on meie elu lõppeesmärk? Mis on teo ajend?

Vastus on muidugi see, millele olen kogu aeg vihjanud: otsustamise vägi. Kõik, mis su elus toimub – nii see, millest oled elevil, kui ka see, mis esitab sulle väljakutse – algab otsusest. Ma arvan, et su saatus kujuneb just otsustamise hetkedega. Otsused, mida sa teed praegu, iga päev, kujundavad su igapäevase enesetunde, ning ka selle, kelleks sa saad kümne aasta pärast ja hiljem.

Kui vaatad kümne aasta tagusele ajale, siis kas sinu arvates oleks su elu praegu täiesti teistsugune, kui oleksid tookord teinud teistsuguseid otsuseid? Võib-olla tegid sa näiteks ametialase otsuse, mis muutis su elu. Või sul ei õnnestunud seda teha. Võib-olla otsustasid, et abiellud – või lahutad. Võib-olla hankisid mõne helilindi, raamatu, või võtsid osa seminarist, mis muutis su uskumusi ja tegusid. Võib-olla otsustasid lapsi saada või oodata nendega karjääri nimel. Võib-olla otsustasid investeerida kodusse või ärisse. Võib-olla otsustasid alustada treeningutega või neist loobuda. Või otsustasid suitsetamisest loobuda. Võib-olla otsustasid kolida teisele maale või minna ümbermaailmareisile. Kuidas on need otsused toonud su sellesse punkti, kus oled praegu?

Kas oled viimase kümne aasta jooksul läbi elanud traagilisi ja rusuvaid sündmusi, kogenud ebaõiglust või lootusetust? Mina olen kindlasti. Kui nii, siis mida sa otsustasid nendega ette võtta? Kas sa läksid viimase piirini või lihtsalt andsid alla? Kuidas on need otsused kujundanud su praegust eluteed?

„Inimest ei kujunda olukorrad; inimesed kujundavad olukordi.“

BENJAMIN DISRAELI

Ma usun sügavalt, et need on meie otsused, mitte olukorrad, mis meie elusaatuse määravad. Me mõlemad teame, et on inimesi, kes on sündinud eelistega: neil on geneetilised eeldused, keskkondlikud eelised, perekonnast või suhetest tulenevad eelised. Ent me mõlemad teame ka seda, et me pidevalt kohtame selliseid inimesi, loeme ja kuuleme neist, kes on viletsatest oludest välja rabelenud, tehes uusi otsuseid, mida oma eluga peale hakata. Nendest on saanud inimloomuse piiramatu väe eeskujud.

Me võime muuta oma elu eeskujulikuks, kui otsustame seda teha. Kuidas? Lihtsalt tehes täna otsuseid, kuidas me hakkame elama kümne aasta pärast ja edaspidi. Kui sa ei tee oma tuleviku suhtes otsuseid, siis oled juba otsuse teinud, kas pole nii? Sa teed otsuse, et sind juhib keskkond, selle asemel et hakata ise oma saatust kujundama. Kogu mu elu muutus ühe päevaga – selle päevaga, mil määrasin ära mitte ainult selle, millist elu ma tahan tulevikus elada või kes ma tahan olla, vaid kui otsustasin, millisele elule ma end pühendan. Siin on väike, kuid oluline vahe.

„Oodake! Oodake! Kuulake mind! ... Me ei pea olema lihtsalt lambad!“

Mõtle hetkeks. Kas nende kahe asja vahel on vahe – olla millestki huvitatud ja olla millelegi pühendunud? Muidugi on! Inimesed räägivad pidevalt „Oh taevas, ma tõesti tahaks hakata rohkem teenima“ või „Ma tahaks olla oma lastega lähedasem“ või „Tead, ma tõesti tahaks maailmas midagi muuta“. Ent sellised avaldused pole üldse mitte pühendumine. See on lihtsalt eelistuste väljendamine, kui ütled: „Ma olen selle juhtumisest huvitatud, kui ma ei pea mitte midagi tegema.“ See pole mingi vägi! See on nõrk palve, milles pole isegi usku.

Sa ei pea mitte ainult otsustama, millisele tulemusele sa pühendud, vaid otsustama ka seda, milliseks inimeseks saamisele sa oled pühendunud. Nagu me arutasime esimeses peatükis: sul tuleb paika panna teatud standardid, millist käitumist sa pead enda puhul vastuvõetavaks, ja otsustama, mida peaksid ootama nendelt, kes sinust hoolivad. Kui sa ei pane põhistandardeid paika, siis on lihtne libiseda tagasi käitumisse ja hoiakutesse või elu kvaliteeti, mis on kaugel sellest, mida sa väärid. Sa pead seadma uued standardid ja nende järgi elama, olenemata sellest, mis su elus toimub. Isegi kui kõik läheb valesti, isegi kui paraadi ajal sajab, isegi kui on börsilangus, isegi kui su kallim su maha jätab, isegi kui keegi ei anna sulle tuge, mida vajad, pead ikkagi olema pühendunud oma otsusele, et sa elad oma elu kõrgeimal tasandil.

Kahjuks ei tee enamik inimesi seda kunagi, sest on liiga hõivatud vabandustega. Nad pole enda arvates oma eesmärke saavutanud ega ela oma unistuste elu selle tõttu, kuidas nende vanemad neid kohtlesid, või et neil oli nooruses vähe võimalusi, või et nad pole saanud head haridust, või et nad on liiga vanad või liiga noored. Kõik need vabandused pole midagi muud kui jama. Ja need mitte ainult ei takista sind, vaid võivad mõjuda ka hävitavalt.

Otsustuse väe kasutamine võimaldab sul vabaneda kõigist vabandustest, miks sa ei saa oma elus kõiki asju muuta, ja korrapealt. Kuid kindlalt otsustades saad muuta suhteid, töökeskkonda, füüsilist vormisolekut, sissetulekut ja emotsionaalset seisundit. Saad ise ära määrata, kas sa oled õnnelik või kurb, rusutud või elevil, asjaolude ori või kasutad oma vabadust. See on muutuse allikas inimeses, perekonnas, kogukonnas, ühiskonnas, meie maailmas. Mis on Ida-Euroopas viimastel aastatel kõike muutnud? Sealsed inimesed – inimesed nagu sina ja mina – on teinud otsuseid, mille eest nad seisavad, mis on nende jaoks vastuvõetav ja mis vastuvõetamatu ja mida nad enam ei talu. Muidugi aitasid Gorbatšovi otsused sellele teed sillutada, ent Lech Walesa otsusekindlus ja pühendumine kõrgemale standardile rajas tee tohutule majanduslikule ja poliitilisele muutusele. Ma küsin sageli inimestelt, kes kaebavad oma töö üle: „Miks sa läksid täna tööle?“ Nende vastus on tavaliselt: „Sest ma pidin minema.“ Me peame meeles pidama ühte asja: tegelikult pole me mitte midagi kohustatud tegema. Kindlasti ei pea sa tööle minema. Mitte sellel maal! Ja kindlasti ei pea sa töötama mingis kindlas kohas mingil kindlal päeval. Mitte Ameerikas! Sa ei pea tegema seda, mida oled teinud viimased kümme aastat. Sa võid otsustada, et hakkad tegema midagi muud, midagi uut, ja täna. Kohe praegu võid sa teha otsuse minna tagasi kooli, õppida tantsimist või laulmist, võtta käsile oma rahaasjad, õppida helikopteriga lendama, hakata hoolitsema oma keha eest, alustada meditatsiooniga, õppida seltskonnatantsu, võtta osa NASA laagrist, õppida prantsuse keelt, lugeda rohkem oma lastele ette, veeta rohkem aega lilleaias, isegi lennata Fidžile ja elada saarel. Kui otsustad, võid teha peaaegu kõike. Niisiis, kui sulle ei meeldi see suhe, mis sul praegu on, siis otsusta praegu seda muuta. Kui sulle ei meeldi su praegune töö, siis hakka tegema midagi muud. Kui sulle ei meeldi, mida sa enda kohta arvad, siis muuda ennast. Kui tahad suuremat füüsilist vitaalsust ja paremat tervist, siis hakka selle nimel praegu midagi tegema. Hetkega võid sa kinni haarata sellest väest, mis on kujundanud ajalugu.

Ma kirjutasin selle raamatu, et esitada sulle väljakutse – ärata otsusekindluse tohutu vägi ja nõua seda piiritut väge, kiirgavat vitaalsust ja rõõmsat kirge, mis kuuluvad sulle!

Sa pead teadma, et võid teha kohe praegu uue otsuse, mis otsekohe muudab su elu – otsuse muuta harjumusi või saada meistriks mingil alal, või kuidas sa inimesi kohtled, või et helistad kellelegi, kellega sa pole aastaid kohtunud. Kindlasti on keegi, kellega sa peaksid suhtlema, et viia oma karjäär uuele tasandile. Kindlasti saad sa teha mõne otsuse kohe praegu, et nautida ja arendada neid kõige positiivsemaid emotsioone, mida sa väärid iga päev. On ju võimalik, et võid valida rohkem rõõmu või lõbu või enesekindlust või meelerahu? Sa võid juba enne järgmise lehe pööramist kasutada seda väge, mis sinus juba olemas on. Tee praegu see otsus, mis võib sind viia uues, positiivses ja jõulises suunas arengu ja õnne poole.

„Mitte miski ei saa takistada sellise inimese tahet, kes paneb oma eesmärgi nimel kaalule isegi oma elu.“

BENJAMIN DISRAELI

Sinu elu muutub hetkel, mil teed uue, harmoonilise ja pühendunud otsuse. Kes võinuks arvata, et vaikse, tagasihoidliku inimese – ametilt juristi ja põhimõtetelt patsifisti – sihikindlusel ja pühendumisel on jõudu kukutada tohutu impeerium? Ent Mahatma Gandhi alistamatu otsus vabastada India Briti võimu alt oli tegelikult püssirohutünn, mis pani liikuma sündmusteahela ja muutis igaveseks maailma jõutasakaalu. Inimesed ei kujutanud ette, kuidas ta suudab oma eesmärgid ellu viia, ent ta ise ei jätnud endale teist võimalust kui tegutseda oma südametunnistuse järgi. Ta lihtsalt ei tunnistanud teistsugust võimalust.

Otsus oli John F. Kennedy väe allikas, kui ta kohtus Nikita Hruštšoviga pineva Kuuba raketikriisi ajal ja hoidis ära Kolmanda maailmasõja. Otsus oli Martin Luther Kingi väe allikas, kui ta andis hääle rahva muredele ja igatsustele, keda enam ei saanud eitada, ja sundis maailma neile tähelepanu pöörama. Otsus oli Donald Trumpi meteoorina finantsmaailma tippu tõusmise taga ja samuti ta hävitava languse taga. Otsustamine on vägi, mis võimaldas Pete Rose’il saada pesapallilegendiks – ja seejärel tegi ta otsuseid, millega hävitas oma unistused. Otsused toimivad nii probleemide kui ka tohutute rõõmude ja võimaluste allikatena. Neis on vägi, mis süütab protsessi muuta nähtamatu nähtavaks. Tõelised otsused on unistuste elluviimise katalüsaatorid.

Selle jõu, selle väe juures on kõige vaimustavam see, et see on sul juba olemas. Otsuse plahvatuslik jõud pole midagi sellist, mis oleks määratud vaid mõnele inimesele, kellel on olemas teatud rahasumma või perekondlik taust. See on kättesaadav tavalisele töölisele samavõrra kui kuningale. See on kättesaadav sinule praegusel hetkel, kui sa seda raamatut käes hoiad. Järgmisel hetkel võid sa kasutada seda võimsat jõudu, mis ootab su sees, kui vaid julged seda nõuda. Kas täna on see päev, kui sa lõpuks otsustad, et sa oled midagi palju rohkemat, kui oled välja näidanud? Kas täna on see päev, kui sa otsustad nüüd ja igaveseks, et su elu peab väljendama su hinge? Siis alusta teatamisest: „See ma olen. Selline on mu elu. Ja seda ma teen. Mitte miski ei peata mind oma saatust ellu viimast. Keegi ei keela mind!“

Meenuta metsikult uhket inimest, naist nimega Rosa Parks, kes ühel päeval 1955. aastal Alabamas Montgomerys bussiga sõites keeldus istet pakkumast valgele inimesele, ehkki ta pidi seda seaduse järgi tegema. Tema vaikne kodanikuallumatus süütas tormakad vaidlused ja sellest sai sümbol, mida järgisid terved põlvkonnad. See oli kodanikuõiguste liikumise algus, teadlikkuse tõusulaine, ning sarnased protsessid toimuvad ka tänapäeval, kui võitleme võrdsuse, õigluse ja ühesuguste võimaluste tagamise eest kõikidele ameeriklastele, olenemata nende rassist, usutunnistusest või sugupoolest. Kas Rosa Parks mõtles tulevikule, kui ta keeldus bussis oma kohta loovutamast? Kas tal oli jumalik plaan, kuidas ühiskonnakorraldust muuta? Võib-olla. Aga tõenäolisem on see, et ta otsus tõsta standardeid sundis teda nii käituma. Milline kaugeleulatuv mõju oli ühe naise otsusel!

Kui mõtled „Mulle meeldiks küll selliseid otsuseid teha, aga ma olen läbi elanud suure õnnetuse“, siis las ma toon näite Ed Robertsist. Ta on „tavaline“ inimene ratastoolis, kellest sai eriline inimene otsuse tõttu mitte hoolida oma ilmselgetest puuetest. Ed on olnud halvatud kaelast altpoolt alates neljateistkümnendast eluaastast. Ta kasutab hingamisseadeldist, mille ta on valmistanud selleks, et elada „normaalset“ elu, ja öösiti magab teraskopsus. Ta on võidelnud lastehalvatusega kogu elu ning oleks mitu korda äärepealt surnud. Kindlasti võinuks ta otsustada, et keskendub oma valule, ent selle asemel valis ta tee, kuidas endasarnaste jaoks elu paremaks muuta.

Mida ta siis tegi? Pärast otsustamist on ta viimased viisteist aastat võidelnud maailma vastu, mis on teda sageli alandanud – tulemuseks puudega inimeste elu kvaliteedi paranemine. Olles puutunud kokku paljude müütidega, et puuetega inimesed pole millekski võimelised, on Ed inimesi harinud ja pannud aluse paljudele asjadele, alates rampide ehitamise propageerimisest, et ratastooliga liikudes kõikjale pääseda, ja invaparkimiskohtadest kuni abistavate käsipuude paigaldamiseni. Ta oli esimene halvatud inimene, kes lõpetas Berkeley California ülikooli, ja lõpuks oli ta California linnadepartemangu rehabilitatsioonikeskuse direktori ametikohal, jällegi luues võimalusi puudega inimestele.

Ed Robertsi tegevus on tähtis tõend, et pole oluline, kust sa alustad, vaid oluline on teha otsus ja jääda sihikindlaks kuni lõpuni. Kõik ta ettevõtmised said alguse üheainsa, võimsa ja pühendunud otsustamishetkega. Mida saaksid sina oma eluga peale hakata, kui tõepoolest otsustaksid seda teha?

Paljud inimesed ütlevad: „Noh, mulle meeldiks selliseid otsuseid teha, aga ma ei tea, kuidas peaksin oma elu muutma.“ Neid halvab hirm, et nad ei tea täpselt, kuidas oma unistused teoks teha. Ja selle tulemusena ei tee nad kunagi otsuseid, mis võiksid muuta nende elu selleks meistriteoseks, mida nad väärivad. Ma olen siin selleks, et öelda sulle – algul pole tähtis teada, kuidas sa tulemuse saavutad. Tähtis on otsustada, et sa leiad tee, saagu mis saab. Raamatus „Sisemine jõud“ kirjeldasin ma protsessi, mida nimetan „kestva edu valemiks“: 1) otsusta, mida sa tahad, 2) hakka tegutsema, 3) pane tähele, kas see toimib või mitte ning 4) muuda oma lähenemist, kuni saad selle, mida tahad. Otsus saavutada tulemus põhjustab sündmuste rea. Kui otsustad, mida tahad, hakkad tegutsema, õpid sellest ja muudad oma lähenemist, siis lood impulsi tulemuse saavutamiseks. Kui tõeliselt pühendud millegi toimumisele, ilmutab „kuidas“ end ise.

„Mis puutub alustamisse ja loomisse, siis on üks lihtne tõde – hetkel, mil inimene tõeliselt pühendub, hakkab end liigutama ka Saatus.“

JOHANN WOLFGANG VON GOETHE

Kui otsuse tegemine on nii lihtne ja võimas, miks siis rohkem inimesi ei järgi nõuannet „lihtsalt tee seda“? Ma arvan, et üks lihtsamatest põhjustest seisneb selles, et enamik meist ei taipa, milline otsus on tõeline otsus. Me ei saa aru, et muutuste tegemise väe loob adekvaatne, pühendunud otsus. Probleem seisneb osaliselt selles, et seniajani on enamik meist kasutanud sõna „otsus“ nii vabalt, et see kirjeldab justkui soovide nimekirja. Otsuse tegemise asemel me muudkui väljendame oma eelistusi. Tõeline otsustamine – mitte lause „Ma tahaksin suitsetamise maha jätta“ – tähendab kõigi teiste võimaluste välistamist. Tegelikult tuleb sõna „otsus“ ladinakeelsetest sõnadest de, mis tähendab „millestki“, ja caedere, mis tähendab „ära lõikama“. Tõeline otsuse tegemine tähendab pühendumist tulemuse saavutamisele ja seejärel enda äralõikamist kõigist teistest võimalustest.

Kui sa oled otsustanud, et ei suitseta enam kunagi, siis ongi sellega kõik. Kogu lugu! Sa isegi ei kaalu enam seda võimalust. Kui oled üks neist inimestest, kes on otsuse väega sel kombel kokku puutunud, siis tead täpselt, millest ma räägin. Alkohoolik teab, et isegi pärast aastaid absoluutset karskust peab ta alustama otsast peale, kui soovib teha ühe dringi. Pärast tõelise otsuse tegemist, olgu see kui tahes raske, tunneb enamik meist tohutut kergendust. Lõpuks oleme üle aia roninud. Ja me kõik teame, et on nii tore, kui ees on selge, kindel siht.

Niisugune selgus annab sulle väe. Selge sihiga tegutsedes võid sa saada tulemusi, mida sa tõepoolest oma ellu tahad. Enamikule meist on väljakutseks see, et me pole teinud otsuseid kaua aega ja oleme unustanud, mis tunde see tekitab. Me oleme oma otsustamislihased lõdvaks lasknud! Mõnel inimesel on raske isegi seda otsustada, mida ta õhtusöögiks tahab.

Niisiis, kuidas me neid lihaseid tugevdame? Hakkame neid treenima! Mida rohkem otsuseid me teeme, seda paremaid otsuseid hakkame tegema. Õpi igast otsusest, kaasa arvatud sellistest, mis ei tundu lühemas perspektiivis toimivat, sest niiviisi õpid tegema eristusi ja areneb su hindamisvõime ning tänu sellele oskad tulevikus teha paremaid otsuseid. Saa aru, et otsuste tegemine, nagu mistahes oskus, mille täiustamisele sa keskendud, muutub seda paremaks, mida sagedamini sa seda teed. Mida sagedamini sa otsuseid teed, seda rohkem sa mõistad, et valitsed tõepoolest oma elu. Sa ootad tulevikus tekkivaid väljakutseid ja näed neid võimalusena teha muutusi ning liikuda oma eluga uuele tasandile.

Pole võimalik liiga palju rõhutada kasvõi üheainsa edusammu äratundmise väärtust – see võib seisneda kasvõi üheainsa infokillu kasutamises, mis aitab anda elule uut suunda. Informatsioon on jõud, kui selle alusel tegutsetakse, ja üks mu õige otsuse kriteeriumitest on, et sellest peab tulenema tegu. Põnevaks teeb asja see, et sa kunagi ei tea, millal vajalik info sinuni jõuab! Põhjus, miks ma lugesin läbi üle 700 raamatu, kuulasin helilinte ja käisin nii paljudel seminaridel, on selles, et ma saan aru, kui oluline võib olla üheainsa uudse infokillu äratundmine. Miski, mis aitab uut suunda võtta, võib olla järgmisel leheküljel või järgmises peatükis. See võib olla isegi midagi sellist, mida sa juba tead. Ent mingil põhjusel see seekord haakub sinuga ja sa hakkad seda kasutama. Pea meeles, et kordamine on tarkuse ema. Uudne lähenemine aitab meil teha paremaid otsuseid ja seetõttu kujundada soovitud tulemusi. Kui inimene ei suuda asju õigesti hinnata, siis tekitab see segadust. Näiteks on paljud kuulsad inimesed teinud oma unistused teoks, ent ei suuda saavutatut nautida. Nad hakkavad sageli tarvitama narkootikume, sest tunnevad, et midagi on ikka puudu. See on nii seetõttu, et nad ei saa aru, et nende saavutused ja soov elada teatud väärtuste järgi ei lange kokku. Seda eristamisoskust õpid sa valdama järgmistel lehekülgedel. Teine väga levinud, paljudele valu tekitav probleem on oskamatus oma suhteid sisuliselt eristada. Seega on sisuline eristamine reeglites teine tähtis element, mida me uurime oma eneseavastuse teekonnal. Vahel võib see, et sa sisulist vahet ei näe, minna sulle maksma kõik. Inimesed, kes käivad visalt jooksmas, aga jätkavad rasvaste toitude söömist, koormavad üle oma veresooned, ja järgneb südameatakk.

Mina olen alati püüelnud sügavalt südamepõhjast tulevate teadmiste poole, mida kuulus äriekspert dr W. Edwards Deming nimetab läbinägelikuks teadmiseks. Minu jaoks tähendab see mistahes lihtsat sisulise erinevuse märkamist, strateegiat, usku, oskust või vahendit, mille teadvustamine võimaldab kohe teha oma elu kvaliteedis suuri muutusi. See raamat ja mu elu on pühendatud läbinägelikele teadmistele, millel on universaalne võime parandada meie isiklikku ja ametialast elu. Ma otsin pidevalt uusi võimalusi, kuidas anda neid teadmisi edasi inimestele nii, et nad saaksid neist jõudu parandada oma vaimset, emotsionaalset, füüsilist ja majanduslikku olukorda.

„Hetked, mil teed otsuse, kujundavad su saatuse.“

ANTHONY ROBBINS

Sa teed igal eluhetkel kolm otsust või valikut ning need valitsevad su saatust. Need kolm otsust määravad ära, mida sa märkad, kuidas sa end tunned, mida sa teed, ja lõpuks – millesse sa panustad ja kelleks sa saad. Kui sa ei tee neid otsuseid teadlikult, siis sul lihtsalt pole oma elu üle kontrolli. Kui hakkad neid teadlikult tegema, siis hakkad oma elu kujundama.

Need kolm otsust, mis valitsevad su saatust, on:

1 Otsus, millele pöörata tähelepanu.

2 Otsus, mida miski sinu jaoks tähendab.

3 Otsus, mida teha, et saada soovitud tulemusi.

Sa näed, et mitte see, mis sinuga praegu toimub või on minevikus toimunud, ei määra seda, kelleks sa saad. Su saatuse määravad su otsused selle kohta, millele keskenduda, mida miski sinu jaoks tähendab ja mida sa teed. Tea, et kui keegi on mistahes valdkonnas edukam kui sina, siis langetab tema neid otsuseid sinust erinevalt, arvestades konteksti või olukorda. Selge see, et Ed Roberts keskendus millelegi muule, mitte sellele, millele oleks keskendunud enamik tema olukorras olevaid inimesi. Ta keskendus sellele, kuidas midagi muuta. Ta füüsilised raskused tähendasid tema jaoks „väljakutset“. Ta otsustas tegutseda selle nimel, et muuta ka teiste tema olukorras olevate inimeste elu mugavamaks. Ta pühendas end täielikult sellele, et ühiskonnas viia läbi muutusi, mis parandaksid kõigi füüsilise puudega inimeste elu kvaliteeti.

„Ma ei tea julgustavamat tõsiasja kui inimese vaieldamatu suutlikkus muuta teadlikult tegutsedes oma elu paremaks.“

HENRY DAVID THOREAU

Liiga paljud inimesed ei tee enamikku otsuseid teadlikult, eriti neid kolme äärmiselt olulist otsust; nii maksavad nad kõrget hinda. Tegelikult, nad elavad elu, mida ma nimetan „Niagara sündroomiks“. Minu arvates on elu nagu jõgi ning enamik inimesi hüppab elujõkke, ilma et oleksid teinud otsuse, kuhu nad tahavad välja jõuda. Niisiis haaratakse nad peagi hoovusesse: sündmused, hirmud, väljakutsed. Harukohta jõudes ei tee nad teadlikku otsust, kuhu tahavad minna või milline on nende jaoks õige suund. Nad lihtsalt „lähevad vooluga kaasa“. Nad sulanduvad inimmassi, keda valitseb keskkond, mitte nende endi väärtushinnangud. Selle tulemusena ei valitse nad oma elu üle. Nad jäävad sellesse alateadlikku seisundisse, kuni ühel päeval mässav vetevoog nad üles äratab ja nad avastavad, et on Niagara kosest mõne meetri kaugusel aerudeta paadis. Nüüd nad ütlevad: „Oh sa poiss!“ Aga on juba liiga hilja. Nad kukuvad kosest alla. Vahel on see emotsionaalne kukkumine. Vahel on see füüsiline kukkumine. Vahel on see majanduslik kukkumine. Ehk teisisõnu, olgu su elus praegu mistahes probleemid, neid oleks saanud ära hoida, tehes varem paremaid otsuseid.

Kuidas me saame asja muuta, olles mäslevas jões? Tehes otsuse panna mõlemad aerud vette ja hakata sõudma tagasi nagu hull, või otsustades edasi minna? Sea kurss sellele, kuhu sa tõesti tahad minna, ja võta plaan või kaart, nii et võiksid teha oma teekonnal häid otsuseid.

Ehkki sa pole ehk kunagi sellele mõelnud, on su aju juba loonud sisemise süsteemi otsuste tegemiseks. See süsteem toimib nähtamatu jõuna ja valitseb kõiki su mõtteid, tegusid ja tundeid, nii häid kui halbu, igal su eluhetkel. See valitseb seda, kuidas sa kõike oma elus hindad, ja suurelt osalt juhib seda su alateadvus. Hirmutav on see, et enamik inimesi ei pane seda süsteemi mitte kunagi teadlikult ise kokku. Selle asemel installeerivad seda vastukäivad allikad nagu vanemad, kaaslased, õpetajad, televisioon, reklaam ja kultuur üldiselt. See süsteem koosneb viiest komponendist: 1) sinu põhilised uskumused ja alateadlikud reeglid, 2) sinu väärtushinnangud, 3) sinu hoiakud, 4) sinu tavapärased küsimused, mida sa endale esitad, ja 5) sinu emotsionaalsed seisundid, mida sa igal hetkel koged. Nende viie elemendi sünergilised suhted moodustavad jõu, mis vastutab sinu tegutsema meelitamise või sellest eemalehoidmise eest, põhjustab ootusi või muret tuleviku pärast, paneb sind tundma end armastatuna või hüljatuna, ja määrab su edu ja õnnetunde. See määrab ära, miks sa teed seda, mida teed, ja miks ei tee neid asju, millest sa tead, et neid on vaja teha.

Kui muudad ühte elementi neist viiest – olgu see põhiuskumus või reegel, väärtushinnang, suhtumine, küsimus või emotsionaalne seisund – võid otsekohe põhjustada oma elus võimsa ja adutava muutuse. Kõige tähtsam on see, et sa tegeleksid põhjuse, mitte tagajärgedega. Pea meeles, et kui sa pidevalt liiga palju sööd, on tegelik põhjus sageli väärtushinnangutes või uskumustes, mitte toidus endas. Läbi kogu selle raamatu, sammhaaval, juhatan ma sind avastama, kuidas su otsustamissüsteemi raamistik on üles seatud, ja sa hakkad tegema lihtsaid muudatusi, et olla kooskõlas oma soovidega – laskmata jätkuda sellel, et sind valitsevad minevikust pärit mõjutused. Sa asud põnevale teekonnale, kus avastad, kes sa oled ja mis tegelikult paneb sind tegutsema nii, nagu tegutsed. Hakates mõistma sisulisi erinevusi, hakkad mõistma otsuste tegemise süsteemi, mida kasutavad su ärikaaslased, abikaasa ja teised lähedased. Lõpuks suudad sa aru saada ka nende „põnevatest“ käitumismustritest!

Hea on see, et me võime selle süsteemi ümber teha, selle ära muuta, tehes teadlikke otsuseid igal oma eluhetkel. Me ei pea laskma oma minevikuprogrammil valitseda oma olevikku ja tulevikku. Selle raamatu abil võid sa end „uueks luua“, seades oma uskumused ja väärtused ümber.

„Ma ei kaota julgust, sest iga vale katse, mille kõrvale heidan, on uus samm edasi.“

THOMAS EDISON

Otsuse väe kasutamisel on üks takistus. Nimelt peame me üle saama hirmust teha vale otsus. Kahtlemata teed sa elus valesid otsuseid. Sul lähevad asjad untsu! Ma tean, et kindlasti pole minugi otsused kõik õiged olnud. Kaugel sellest. Aga ega ma seda ei lootnudki. Ka ei tee ma tulevikus ainult õigeid otsuseid. Ma olen otsustanud, et olenemata oma otsustest olen ma paindlik, vaatan, millised on tagajärjed ja õpin neist ning kasutan õppetunde selleks, et teha edaspidi paremaid otsuseid. Pea meeles: edu on hea otsuse tulemus. Hea otsus on kogemuse tulemus ja kogemus on sageli halva otsuse tulemus! Need pealtnäha halvad või valusad kogemused on vahel just kõige olulisemad. Kui inimestel on edu, siis nad pidutsevad, aga kui läbi kukuvad, siis mossitavad ja alustavad uuesti, et oma elu kvaliteeti tõsta. Me peame pühenduma oma vigadest õppimisele, mitte end süüdistama, või muidu teeme tulevikus jälle neidsamu vigu.

Olgugi isiklik kogemus tähtis, mõtle, kui hindamatu on omada eeskuju – kedagi, kes on enne sind hakkama saanud ja kellel on sinu jaoks hea kaart, mida saad järgida. Sul võib olla hea eeskuju rahaasjades, suhetes, tervises, ametialaselt, mistahes eluvaldkonnas, mida õpid parajasti meisterlikult valitsema. Nad võivad säästa sind valust ja hoida ära tagasilanguse.

Tuleb aegu, mil oled jões üksi ja pead üksi tegema tähtsaid otsuseid. Kui sa oled võimeline kogemustest õppima, siis muutub isegi raske aeg lausa suurepäraseks, kuna annab väärtuslikku informatsiooni, mida saad kasutada paremate otsuste tegemiseks tulevikus. Tegelikult, iga äärmiselt edukas inimene, keda sa kohtad, ütleb sulle – kui ta on sinuga aus –, et ta edukuse põhjus peitub selles, et ta on teinud rohkem halbu otsuseid kui sina. Seminaridel küsitakse minult sageli: „Kui kaua mul aega võtab, et see oskus täielikult selgeks õppida?“ Ja mu vastus on: „Kui palju aega sa võtta tahaksid?“ Kui teed midagi kümme korda päevas (ja iga kord sellest õpid või seda paremaks lihvid), samas kui teised inimesed kasutavad oma uut oskust kord kuus, siis saad ühe päevaga kümnekuulise kogemuse ja õpid selle oskuse varsti selgeks ning – ja see on irooniline – arvatakse, et „sa oled andekas ja sul veab“.

Minust sai suurepärane avalikkuse ees esineja seetõttu, et üks kord nädalas esinemise asemel esinesin ma kolm korda päevas kõigile, kes kuulata tahtsid. Kui teistel mu organisatsioonis oli aastas 48 esinemist, siis minul oli nii palju esinemisi kahe nädala jooksul. Ühe kuuga sain ma kaheaastase kogemuse. Ja aastaga olen ma arenenud kümne aasta võrra. Mu kaastöötajad rääkisid, kuidas mul „vedas“, et olen sündinud nii andekana. Ma püüdsin neile rääkida seda, mida ma praegu räägin: meisterlikkuse saavutamine võtab nii palju aega, kui sa tahad. Muuseas, kas kõik mu esinemised olid suurepärased? Kaugel sellest! Aga ma õppisin teadlikult igast kogemusest ja edenesin kiiresti, nii et võisin astuda mistahes ruumi ja suutsin jõuda mistahes eluala inimesteni.

Pole oluline, kui hästi sa oled ette valmistunud – ma garanteerin, et elujões lööd end ilmselt vastu mõnda kivi ära. See pole midagi negatiivset; asi on täpsuses. Kui sa madalikule jooksed, siis enda läbikukkumises süüdistamise asemel pea meeles, et läbikukkumisi elus ei ole. On vaid tulemused. Kui sa ei saanud tulemusi, mida soovisid, õpi sellest kogemusest, nii et teaksid, kuidas teha tulevikus paremaid otsuseid.

„Me kas leiame tee või rajame selle.“

HANNIBAL

Üks kõige tähtsamatest otsustest, mida saad teha, et olla kestvalt õnnelik, on otsus kasutada seda, mida elu sulle hetkel annab. Asi on selles, et pole olemas midagi, mida sa ei saavutaks, kui: 1) sa otsustad kindlalt, mis see on, mille saavutamisele sa end pühendad, 2) sa oled valmis kõvasti tööd tegema, 3) sa märkad, mis toimib ja mis mitte, ja 4) sa muudad oma lähenemist, kuni saavutad, mida tahad, kasutades kõike, mida elu sulle su teekonnal annab.

Igaüks, kes on suurt edu saavutanud, on astunud need neli sammu ja järginud „kestva edu valemit“. Üks mu lemmiknäiteid on Soichiro Honda edulugu, kes lõi korporatsiooni, mis kannab tema nime. Nagu kõik firmad, olenemata suurusest, sai Honda alguse oma looja otsusest ja kirglikust soovist oma eesmärk saavutada.

1938. aastal, kui Soichiro Honda veel ülikoolis käis, investeeris ta kogu oma vara väikesesse töökotta, kus ta hakkas arendama sisepõlemismootori kolbe. Ta tahtis müüa oma töö Toyotale, niisiis töötas ta päeval ja öösel, käed küünarnukkideni õlised, magas autopoes, uskudes, et saavutab eesmärgi. Ta pantis isegi oma naise ehted, et oma tegevust finantseerida. Aga kui ta lõpuks kolvid valmis sai ja neid Toyotale esitles, öeldi talle, et need ei vasta Toyota standarditele. Ta saadeti kaheks aastaks kooli, kus instruktorid ja kaasüliõpilased mõnitasid teda selle eest, kui absurdse disainiga tema kolvid on.

Aga selle asemel et valusa kogemuse tõttu käega lüüa, otsustas ta endiselt keskenduda oma eesmärgi täitmisele. Lõpuks, kahe aasta pärast andis Toyota härra Hondale lepingu, millest too oli unistanud. Tema kirg ja usk tasusid end ära, sest ta oli teadnud, mida ta tahab, tegutsenud, märganud, mis toimib, ja muutnud pidevalt oma lähenemisnurka, kuni ta sai, mida tahtis. Seejärel kerkis esile uus probleem.

Jaapani valitsus valmistus sõjaks ja keeldus andmast Hondale betooni, mida läks vaja tehase ehitamiseks. Kas ta loobus? Ei. Kas ta keskendus sellele, kui ebaõiglane see oli? Kas see tähendas tema jaoks, et ta unistus oli surnud? Absoluutselt mitte. Jällegi otsustas ta seda kogemust ära kasutada ning arendas välja teistsuguse strateegia. Koos oma meeskonnaga mõtles ta välja protsessi, kuidas ise betooni valmistada, ja ehitas tehase. Sõja ajal sai see kaks korda pommitabamuse ja enamik seadmeid hävis. Milline oli Honda reageering sellele? Ta kutsus otsekohe oma meeskonna kokku ja nad kogusid bensiinikanistreid, mille USA võitlejad olid minema visanud. Ta nimetas neid „president Trumani kingituseks“, sest ta sai nendest toormaterjali, mida ta tootmiseks vajas – materjali, mida Jaapanis tollal nappis. Lõpuks, pärast kõigi nende raskuste üleelamist, hävis ta tehas maavärina ajal. Honda otsustas müüa kolvitootmise Toyotale.

Ta oli inimene, kes tegi kindla otsuse edu saavutada. Ta uskus kirglikult oma tegevusse. Tal oli suurepärane strateegia. Ta tegutses. Ta muutis oma tegutsemissuunda, kuid ikkagi ei saavutanud tulemusi, millele ta oli pühendunud. Ent ta otsustas hakkama saada.

Pärast sõda tabas Jaapanit tohutu bensiinipuudus ja Hondal polnud võimalik autoga isegi toidu järel käia. Lõpuks, olles meeleheitel, lisas ta oma jalgrattale väikese mootori. Seejärel hakkasid naabrid paluma, kas ta saaks ka neile „motoriseeritud rattaid“ valmistada. Üksteise järel said tal mootorid otsa. Ta otsustas ehitada tehase, mis toodaks mootoreid ta uue leiutise tarbeks, aga kahjuks polnud tal selleks kapitali.

Nagu varemgi otsustas ta, nui neljaks, leida mingi võimaluse! Ta kirjutas 18 000 Jaapani rattapoe omanikule isiklikud kirjad, milles selgitas, et nad saaksid Jaapani majanduse arendamisele kaasa aidata, kui osalevad tema uue leiutise juurutamisel. Tal õnnestuski paljusid neist veenda, 5000 omanikku andsid talle vajaliku kapitali. Ent tema mootorratast ostsid vaid kõige vingemad jalgrattafännid, sest see oli liiga suur ja kogukas. Niisiis leiutas ta palju kergema ja väiksema variandi. Ta nimetas selle „superkuubikuks“ ja see sai edukaks üleöö ning tõi talle keisri auhinna. Hiljem hakkas ta oma mootorrattaid eksportima uutele firmadele Euroopasse ja Ameerika Ühendriikidesse, ning seitsmekümnendatel järgnesid autod, mis on saanud väga populaarseks.

Tänapäeval annab Honda korporatsioon tööd rohkem kui sajale tuhandele inimesele nii Ühendriikides kui Jaapanis, ja see on üks suurima läbimüügiga Jaapani autofirmasid Toyota järel. Honda saavutas edu, kuna üks inimene mõistis tõeliselt pühendunud otsuse väge ja olenemata olukorrast töötas selle nimel pidevalt.

Kristallkuul purunes ...

Siin on mõned kirjastuste eitavad kommentaarid, miks nad ei võtnud avaldada raamatuid, mis ometigi said hiljem kuulsaks ja olid suure läbimüügiga.

George Orwelli „Loomade farm“:

„Ameerika Ühendriikides on loomalugusid võimatu müüa.“

„Anne Franki päevik“:

„Sellel tüdrukul puudub, nagu mulle tundub, eriline taju või tunne, mis tõstaks selle raamatu kõrgemale „uudishimu“ tasandist.“

William Goldingu „Kärbeste jumal“:

„Meie arvates ei ole te seda paljutõotavat ideed edukalt välja arendanud.“

D. H. Lawrence’i „Leedi Chatterley armuke“:

„Teie enda huvides: ärge avaldage seda raamatut.“

Irving Stone’i „Elujanu“:

„Lihtsalt üks pikk ja igav romaan kunstnikust.“

Honda kindlasti teadis, et kui teed otsuse ja asud tegutsema, siis lühemas perspektiivis võib tunduda, et see ei toimi. Selleks, et edu saavutada, pead olema keskendunud pikemas perspektiivis. Enamikku probleemidest – nagu pidev ülesöömine, joomine või suitsetamine kuni ülekoormatuse ja oma unistustest loobumiseni välja – ei suuda me lahendada järjekindlusetuse tõttu. Edu ja ebaedu pole üleöö-kogemused. Pidevad väikesed otsused on need, mis ei lase inimestel edu saavutada. Me ei saa hakkama alustamisega. Me ei suuda tegutseda. Me pole järjekindlad. Me ei suuda valitseda oma mentaalseid ja emotsionaalseid seisundeid. Me ei suuda keskenduda. Ja vastupidi, edu on väikeste otsuste tulemus: otsus esitada endale kõrgemaid nõudmisi, otsus panustada, otsus oma vaimu toita, laskmata keskkonnal end valitseda – nendest väikestest otsustest koosneb elukogemus, mida me nimetame eduks. Mitte ükski isik ega organisatsioon pole saanud edukaks, keskendudes lühiajalisele perspektiivile.

Rahvuslikul skaalal on enamik lahendamist ootavaid probleeme selle tulemus, et me pole mõelnud oma varasemaid otsuseid tehes võimalikele tagajärgedele. Meie kriisid – säästu- ja laenukriis, kaubanduse tasakaalustamatus, eelarvedefitsiit, puudujäägid hariduses, narko- ja alkoholiprobleemid – on kõik lühinägeliku mõtlemise tulemused. See on ere näide Niagara sündroomist. Kui kandud märatseval jõel allavoolu, keskendudes järgmisele kaljule, mille vastu võid põrgata, ei saa sa näha eriti kaugele, et vältida koski.

Ühiskonnana oleme niivõrd keskendunud kohesele tasule, et meie lühiajalised probleemilahendused muutuvad sageli pikaajalisteks probleemideks. Meie lastel on koolis probleeme tähelepanuga, mis ei lase neil mõelda, meeles pidada ja õppida osaliselt seetõttu, et nad on muutunud sõltuvaks vahetust tasust, mille taga on videomängud, telereklaamid ja MTV muusikakanal. Praegu on meil läbi aegade kõige kõrgem protsent ülekaalus lapsi, põhjuseks meie pidev kiirustamine: kiirtoit, kiiresti valmistatav puding ja mikrolaineahju-küpsised.

Ka äris võib selline lühiajaline fookus olla hukatuslik. Exxoni õlitankeri Valdez katastroofi tagajärgi oleks saanud ära hoida ühe väikese otsusega. Exxon oleks võinud kasutada topeltkerega tankereid, mis olnuks perspektiivi silmas pidav otsus ning aidanuks vältida naftareostusohtu kokkupõrgete korral. Ent naftakompanii seda ei teinud, pidades silmas hetkekasu, mitte pikaajalist arvestust. Kokkupõrke tulemusel tekkinud katastroofilise naftareostuse eest tuli Exxonil osalise kompensatsioonina välja maksta 1,1 miljardit dollarit, rääkimata mõõtmatust ökokatastroofist Alaskal ja ümberkaudsetel aladel.

Pikaajalistele tulemustele, mitte lühiajalistele parandustöödele pühendumine on oluline iga elus tehtava otsuse puhul. Suutmatus seda teha võib põhjustada mitte ainult tohtuid majanduslikke ja ühiskondlikke probleeme, vaid ka isiklikke.

Üks noormees, kellest sa võib-olla kuulnud oled, kukkus koolist välja, sest otsustas, et ei oota kauem oma unistusega saada kuulsaks muusikuks. Ent see unistus ei täitunud kiiresti. Tegelikult, kui ta sai kahekümne kahe aastaseks, tekkis tal hirm, et oli teinud vale otsuse ja et keegi ei hakka kunagi ta muusikat armastama. Ta oli mänginud klaverit baarides ja tal polnud üldse raha, ta magas selvepesumajades, sest tal polnud enam kodu. Ainus asi, mis teda veel püsti hoidis, oli ta romantiline suhe. Seejärel otsustas ta kallim temast lahku minna ja noormees jõudis viimse piirini. Ta oli veendunud, et ta ei leia kunagi teist sama ilusat naist, ning see tähendas tema jaoks, et ta elu on läbi, niisiis otsustas ta end ära tappa. Õnneks mõtles ta enne seda oma võimaluste üle järele ja otsustas vaimuhaiglasse abi otsima minna. Ravil olles ta mõistis, milles tema probleemid tegelikult seisnevad. Hiljem ta ütles: „Oh, nii madalale ei lange ma enam kunagi.“ Nüüd ütleb ta: „See oli üks paremaid asju, mida ma teha sain, sest nii kahju pole mul endast enam kunagi olnud, juhtugu mistahes. Ükski probleem ei tähenda enam midagi võrreldes sellega, mida ma olen näinud teisi inimesi läbi elavat.“ Uue jõuga pühendudes ja järgides oma unistust pikaajalises perspektiivis, sai ta lõpuks selle, mida tahtis. Ta nimi on Billy Joel.*

Kas sa suudad ette kujutada, et see mees, keda armastavad miljonid fännid ja kelle naine on supermodell Christie Brinkley, muretses oma muusika headuse ja selle pärast, et ta ei leia kunagi nii ilusat naist, nagu oli ta ekskallim? Põhiline on meeles pidada, et see, mis tundus olevat võimatu lühemas perspektiivis, muutus vapustavaks eduks ja õnneks pikemas perspektiivis. Billy Joel oli võimeline sellest masendusest välja tulema, järgides neid kolme otsust, mida me teeme igal eluhetkel: millele keskenduda, mida miski meile tähendab ja mida teha, ilma et katsumused meid takistama hakkaks. Ta suurendas oma nõudmisi, võttis omaks uued uskumused ja kasutas strateegiaid, mida ta kõige paremini tundis.

Üks uskumus, mis aitab minul läbida kõige raskemaid aegu, on tõdemus, et kui Jumal viivitab, siis ei tähenda see tema keeldumist. Sageli muutub see, mis lühemas perspektiivis näib võimatu, vägagi võimalikuks pikemas perspektiivis, kui sa oled järjekindel. Et edu saavutada, peame end distsiplineerima, et mõtleksime pidevalt pikemas perspektiivis. Metafoor, mida ma pidevalt endale meelde tuletan, on elu tõusude ja mõõnade võrdlemine aastaaegade muutumisega. Ükski aastaaeg ei kesta igavesti, sest kogu elu on istutamise, saagi koristamise, puhkuse ja uuenemise tsükkel. Talv pole lõpmatu: isegi kui sul on täna ees katsumused, ei saa sa loobuda, sest kevad on tulekul. Mõnedele inimestele tähendab talv talveund, teistele kelgutamist ja mäesuusatamist! Sa võid alati aastaaja möödumise ära oodata, aga miks mitte muuta see meeldejäävaks ajaks?

RAKENDA TÖÖLE OTSUSE JÕUD

Ma annan kuus ülevaatlikku põhimõtet, et aidata sul tööle rakendada otsuse jõudu, seda väge, mis kujundab su elukogemust igal hetkel.

1  Pea silmas otsuste tegemise tõelist jõudu. See on tööriist, mida võid kasutada igal hetkel kogu oma elu muutmiseks. Hetkel, mil sa teed uue otsuse, paned liikuma uue asja, mõju, suuna ja elu eesmärgi. Sa hakkad sõna otseses mõttes muutma oma elu hetkel, mil teed uue otsuse. Pea meeles, et kui tunned masendust, nagu poleks sul valikut, või kui asjad „toimuvad sinuga“, võid kõike seda muuta, kui lihtsalt peatud ja teed otsuse. Pea meeles, et tõelist otsust mõõdetakse sellega, kas oled hakanud tegutsema. Kui tegusid pole, siis pole sa tegelikult otsust teinud.

2  Saa aru, et kõige olulisem samm millegi saavutamiseks on tõeline pühendumine – see on tõeline otsus. Pühendumine on sageli palju lihtsam kui otsus ise, niisiis tee oma otsuseid intelligentselt, aga kiiresti. Ära mõtiskle igavesti küsimuse kallal, kuidas või kas sa saad seda teha. Uurimused on näidanud, et kõige edukamad inimesed teevad otsuseid kiiresti, sest nende väärtushinnangud ja see, mida nad tegelikult elult tahavad, on neile selged. Needsamad uurimused näitavad, et sellised inimesed ei muuda kiiresti oma otsuseid, kui üldse. Teisest küljest, need, kes tavaliselt kogevad ebaõnne, tehes otsuseid aeglaselt, ja kes muudavad kiiresti meelt, jäävad alati edasi-tagasi pendeldama. Lihtsalt otsusta ära!Saa aru, et otsuse tegemine on iseenesest tegu, niisiis hea määratlus otsuse kohta võiks olla „informatsioon, mille järgi tegutsetakse“. Sa tead, et oled tõesti otsustanud, kui sellele järgneb tegu. Sellest saab millegi loomine tegelikkuses. Sageli aitab otsuse tegemine saavutada suuremaid eesmärke. Tähtis reegel, mille olen enda jaoks teinud, on mitte kunagi otsust muuta, ilma et kõigepealt oleksin selle realiseerimiseks midagi konkreetset teinud.

3  Tee otsuseid sageli. Mida rohkem otsuseid sa teed, seda paremaks sa nende tegemisel muutud. Lihased muutuvad kasutamisega tugevamaks ja samuti ka sinu otsustamislihased. Vallanda oma vägi kohe praegu ja tee mõni otsus, mille oled edasi lükanud. Sa ei usu, millise energia ja elevuse see su ellu toob!

4  Õpi oma otsustest. Teisiti pole võimalik. Vahel mõni asi ei õnnestu ja pole tähtis, mida sa teed. Ja kui juhtub vältimatu, siis selle asemel et peaga vastu seina taguda, õpi sellest. Küsi endalt: „Mis selle juures head on? Mida ma võin sellest õppida?“ See „ebaõnnestumine“ võib olla varjatud uskumatu and, kui kasutad seda tulevikus paremate otsuste tegemiseks. Selle asemel et keskenduda lühema perspektiivi tagasilöögile, õpi õppetund ära, ja see võib säästa su aega, raha ja sind ennast valust ning anda sulle võimaluse tulevikus edu saavutada.

5  Jää oma otsustele pühendunuks, ent ole tegutsedes paindlik. Kui oled otsustanud, kes sa tahad inimesena olla, siis ära jää kinni vahenditesse, kuidas seda saavutada. Sa tahad saada lõpptulemust. Kui inimesed otsustavad, mida nad tahavad, koostavad nad kaardi – ent kahjuks ei jää nad sageli avatuks teistele teedele. Ära ole jäik. Arenda paindlikkust.

6  Naudi otsuste tegemist. Sa pead teadma, et mistahes hetk, mil teed otsuse, võib su elukäiku igaveseks muuta: inimene sinu selja taga järjekorras või see, kes sinu kõrval lennukis istub, järgmine telefonikõne, mille võtad või saad, järgmine film, mida vaatad, või raamat, mida loed, või lehekülg, mille pöörad, võib olla just see asi, mis avab lüüsid, ja kõik, mida oled oodanud, langeb omale kohale.Kui tõepoolest tahad, et su elu oleks kirglik, pead elama selle hoiakuga. Aastaid tagasi tegin ma otsuse, mis tundus olevat väike ja tühine, aga see on võimsalt kujundanud mu elu. Ma otsustasin rääkida seminaril Colorados Denveris. See otsus andis mulle võimaluse kohtuda naisega, kelle nimi on Becky. Tema perekonnanimi on nüüd Robbins ja ta on kindlasti üks mu elu suurimaid kingitusi. Selsamal reisil otsustasin ma kirjutada oma esimese raamatu, mis on nüüdseks ilmunud üheteistkümnes keeles. Mõni päev hiljem otsustasin anda seminari Texases ning valmistusin selleks nädal aega, kuid pärast esinemist jäeti mulle selle eest maksmata – organisaator oli minema sõitnud. Pidin maksmise asjus ühendust võtma avalike suhete juhiga, kelle ta oli palganud – kuid sel naisel oli sama mure nagu mul. Sellest naisest sai mu agent ja ta aitas mul avaldada esimese raamatu. Selle tulemusena on mul privileeg sinuga seda lugu jagada.Mingil ajal otsustasin ma võtta äripartneri. See, et ma enne ta iseloomu ei uurinud, oli minu poolt vilets otsus. Ühe aastaga kulutas ta vääralt veerand miljonit dollarit ja tekitas mu firmale 758 000 dollarilise võla sel ajal, kui mina ringi reisisin ja üle 200 seminari pidasin. Õnneks õppisin ma oma viletsast otsusest ja tegin parema. Vaatamata kõigile ekspertide nõuannetele, et ainus viis ellu jääda on pankrot, otsustasin ma leida võimalusi, et asjad heaks teha, ja sellega avasin ma tee edule. Ma viisin oma firma täiesti uuele tasandile ja see, mida ma sellest kogemusest õppisin, mitte ainult ei taganud mulle pikaajalist äriedu, vaid varustas mind ka paljude ideedega, mida kasutasin oma tehnikate juures nagu Neuro-Associative ConditioningTM ja Destiny TechnologiesTM , millest saad teada sellest raamatust.„Elu on kas hulljulge seiklus või üldse mitte midagi.“HELEN KELLERNiisiis, milline on kõige tähtsam mõte selles peatükis?Tea, et su saatuse määravad su otsused, mitte olukorrad. Enne kui õpime tehnikat, kuidas igapäevaselt muuta oma mõtlemist ja enesetunnet, tahaksin, et peaksid meeles: lõppkokkuvõttes on kõik, mida sa siit raamatust loed, väärtusetu – nagu on väärtusetu ka mistahes teine raamat, mida oled lugenud, või helilint, mida oled kuulanud, või seminar, millest oled osa võtnud – kuni sa ei otsusta seda kasutada. Pea meeles, et tõeliselt pühendunud otsus on jõud, mis muudab su elu. See vägi on igal hetkel sulle kättesaadav, kui otsustad seda kasutada.Tõesta endale praegu, et oled otsustanud. Tee üks või kaks otsust, mille sa oled edasi lükanud: üks kerge otsus ja teine, mis on pisut raskem. Näita endale, mida sa suudad teha. Kohe praegu. Tee vähemalt üks selge otsus, mida oled edasi lükanud – tee esimene tegu selle täitmise suunas – ja jää selle juurde! Seda tehes arendad sa seda lihast, mis annab sulle tahte muuta kogu oma elu.Me mõlemad teame, et tulevikus ootavad sind katsumused. Ent nagu Lech Walesa ja Ida-Euroopa rahvad on õppinud – kui oled otsustanud müüridest läbi minna, siis võid neist üle ronida, võid need maha võtta, teha nende alla tunneli või leida ukse. Pole tähtis, kui kaua see müür on seisnud, mitte millelgi pole jõudu vastu seista inimeste püsivale jõule, kui nad on otsustanud senikaua jätkata, kuni müür on langenud. Inimese hing on tõepoolest võitmatu. Aga võidutahe, tahe edu saavutada, kujundada oma elu ja seda valitseda hakkab domineerima vaid siis, kui otsustad, mida sa tahad, ja usud, et ükski väljakutse, probleem ega takistus ei saa sind sellest eemal hoida. Kui otsustad, et su elu ei kujunda mitte olukorrad, vaid su enda otsused, siis sellel hetkel muutub su elu igaveseks ja sul on jõudu seda valitseda.

* 1980. aastate reklaamist – Tõlk.

* Sheff, David ja Victoria. „Playboy interview. Billy Joel“, Chicago, Palyboy, mai 1982.