Читать книгу Ärata endas hiiglaslik vägi. Kuidas hetkega haka - Anthony Robbins - Страница 8

„Inimese elu toetub selgele mõistusele, mida valitsevad huumorimeel ja kirg.“

SIR TOHMAS BROWNE

Naine oli sörkinud vaid umbes pool tundi, kui see juhtus. Äkki hakkas tema suunas jooksma tosin poissi. Enne kui ta aru sai, mis toimub, kargasid nad talle kallale, tirisid ta põõsastesse ja hakkasid teda tinatoruga peksma. Üks poiss peksis teda korduvalt näkku, kuni ta verest nõretas. Seejärel nad vägistasid ta ja jätsid surema.

Ma olen kindel, et oled kuulnud sellest traagilisest, mõeldamatust kuriteost, mis juhtus mitu aastat tagasi New Yorgi Keskpargis. Ma olin ööl, mil see juhtus, New Yorgis. Mind kohutas mitte ainult selle rünnaku metsikus, vaid veelgi rohkem see, et ründajateks olid lapsed, vanuses 14–17 aastat. Vastupidiselt stereotüüpidele polnud nad vaesed ega pärit vägivaldsetest peredest. Nad oli erakoolide poisid, mängisid pesapalli, õppisid tuubat mängima. Need poisid ei läinud hulluks narkootikumide tõttu, neil polnud rassiviha. Nad ründasid ja oleks selle 28-aastase naise peaaegu tapnud ühelainsal põhjusel – nalja pärast.

Vaid 250 miili kaugusel meie riigi pealinnast kukkus reaktiivlennuk pärast õhkutõusmist pimestava lumetormiga alla. See põrkas Potomaci silla vastu tipptunnil. Liiklus jäi seisma, kohe saadeti sündmuskohale päästekomandod ja sild muutus kaose ja paanika tõttu õudusunenäoks. Tuletõrjujad ja parameedikud tegelesid purustustega, meeskond meeskonna järel sõitsid Potomacile, et püüda päästa õnnetuse ohvreid.

Üks mees päästis paljude teiste inimeste elu, aga mitte enda oma. Selleks ajaks kui päästehelikopter lõpuks tema juurde jõudis, oli ta libisenud jäisesse vette ja uppunud. See mees andis oma elu, et päästa täiesti võõraid inimesi! Mis sundis teda niimoodi väärtustama nende inimeste elu – keda ta isegi ei tundnud –, et ta andis selle käigus oma elu?

Mis paneb „hea taustaga“ inimese nii metsikult käituma, ilma et ta midagi kahetseks, ja teine annab oma elu, et päästa täiesti võõraid inimesi? Mis kujundab kangelase, närukaela, kurjategija, heategija? Mis määrab vahe inimeste tegude vahel? Kogu oma elu olen ma kirglikult otsinud nendele küsimustele vastust. Üks asi on mulle selge: inimesed pole juhuslikult tegutsevad olendid; kõike, mida me teeme, teeme põhjusega. Me ei pruugi põhjusest teadlikud olla, aga kahtlemata on igasuguse käitumise taga üksainus liikumapanev jõud. See jõud mõjutab meie elu igat aspekti, alates suhetest ja rahast kuni keha ja ajuni. Mis jõud see on, mis valitseb sind isegi praegu ja kogu su elu? VALU ja NAUDING! Kõike, mida me teeme, teeme kas vajadusest ära hoida valu või soovist saada naudingut.

Sageli kuulen ma inimesi rääkimas muutustest, mida nad tahavad oma elus teha. Aga nad ei suuda panna end seda tegema. Nad tunnevad rusutust, masendust, nad on enda peale isegi vihased, sest teavad, et peavad tegutsema, aga ei suuda. Sellel on üks lihtne põhjus: nad püüavad muuta oma käitumist, mis on tagajärg, selle asemel et tegeleda käitumise põhjusega.

Valu ja naudingu rollist arusaamine ja nende kasutamine laseb sul viimaks luua need kestvad muutused, mida sa soovid endale ja neile, kellest sa hoolid. Kui sa sellest aru ei saa, mõistab see sind tulevikus elama reaktsioonide tasandil, nagu loom või masin. Võib-olla kõlab see täieliku lihtsustamisena, aga mõtle selle üle järele. Miks sa ei tee mõnda asja, mille puhul sa tead, et pead seda tegema?

Pealegi, mis on edasilükkamine? See, kui tead, et peaksid midagi tegema, aga ikkagi ei tee seda. Miks sa seda ei tee? Vastus on lihtne: mingil tasandil sa usud, et praegu tegutsema hakkamine oleks valusam kui lihtsalt edasilükkamine. Oled sa kunagi midagi edasi lükanud nii kaua, et äkki tunned survet lihtsalt seda teha, et see asi saaks lõpuks tehtud? Mis juhtus? Sa hakkasid valu ja naudinguga seostama teisi asju. Äkki muutus mittetegutsemine valulisemaks kui edasilükkamine. Selline tendents ilmneb paljudel ameeriklastel samaaegselt 14. aprilli paiku!

„Inimene, kes kannatab enne kui vaja, kannatab rohkem kui vaja.“

SENECA

Mis hoiab sind lähenemast su unistuste mehele või naisele? Mis hoiab sind loomast uut firmat, mida oled aastaid kavandanud? Miks sa dieeti edasi lükkad? Miks sa väldid oma väitekirja lõpetamist? Miks sa pole võtnud oma kontrolli alla investeerimisportfelli? Mis ei lase sul teha vajalikke samme, et muuta oma elu täpselt selliseks, nagu oled kujutlenud?

Ehkki sa tead, et nende asjade tegemine tooks sulle kasu – et need võiksid kindlasti tuua su ellu naudingut – ei saa sa tegutseda, sest sulle tundub, et praegusel hetkel tegutsemine on vaevalisem kui võimaluse käestlaskmine. Pealegi, kui sa sellele inimesele läheneksid, aga ta lükkaks su tagasi? Mis siis saaks, kui looksid oma firma, aga kukuksid läbi ja kaotaksid kindlustunde, mis sul on praeguse töö puhul olemas? Mis siis saaks, kui alustaksid dieeti ja näljutaksid ennast, aga võtaksid hiljem ikkagi kaalus juurde? Ja kui teeksid investeeringu ja kaotaksid oma raha? Milleks siis üldse proovida?

Inimeste hirm midagi kaotada on sageli palju suurem kui iha potentsiaalsete naudingute järele. Mis sind rohkem innustaks: kas viimase viie aastaga teenitud 100 000 dollari kasutamine nii, et keegi mingit laadi majandustegevuse käigus seda varastada ei saaks või potentsiaal teenida 100 000 dollarit järgmise viie aasta jooksul? Fakt on see, et enamik inimesi töötaks palju kõvemini, et rippuda selle küljes, mis neil on, kui et võtaksid vajalikke riske, et saada, mida nad tõesti tahavad.

„Edu saladuseks on õppida, kuidas ära kasutada valu ja naudingut, selle asemel et valu ja nauding sind valitseksid. Kui sa seda teed, siis valitsed oma elu. Kui sa seda ei tee, siis elu valitseb sind.“

ANTHONY ROBBINS

Arutledes nende kahe jõu üle, mis meid valitsevad, kerkib sageli esile huvitav küsimus: miks inimesed kannatavad välja valu, ent neil ei õnnestu muutuda? Nad pole veel piisavalt palju valu kannatanud; nad pole jõudnud selle piirini, mida ma nimetan emotsionaalseks künniseks. Kui su lähisuhted on muutunud hävitavaks ning lõpuks oled teinud otsuse kasutada oma isiklikku väge, et asuda tegutsema ja oma elu muutma, siis ilmselt seetõttu, et jõudsid valutasemeni, mida sa polnud valmis taluma. Me kõik oleme elanud läbi aegu, mil oleme öelnud: „Mulle piisab – mitte kunagi enam – see asi peab nüüd muutuma.“ See on maagiline hetk, mil valust saab meie sõber. See paneb meid tegutsema ja saavutama uusi tulemusi. Me omandame veelgi suurema jõu tegutsemiseks, kui samaaegselt ka mõistame, kuidas muutus toob meie ellu veel rohkem naudingut.

See protsess ei piirne muidugi vaid suhetega. Võib-olla oled jõudnud sellele künnisele seoses oma füüsilise seisundiga: sul saab lõpuks sellest kõrini, et sa ei mahu lennukiistmele, sa ei mahu oma rõivastesse ja trepist ülesminek võtab su võhmale. Lõpuks sa ütlesid: „Mulle aitab!“ ja tegid otsuse. Mis seda otsust motiveeris? See oli soov vabaneda piinlemisest ja saada naudingut: uhkusenaudingut, mugavusenaudingut, enesest lugupidamise naudingut, naudingut elada oma elu nii, nagu sa selle ise kujundad.

Muidugi, valul ja naudingul on palju tasandeid. Näiteks, piinlikkustunne on suhteliselt intensiivne emotsionaalse valu vorm. Ebamugavustunne on samuti valu. Sama on tüdimusega. Kõik need tunded pole samavõrra intensiivsed, aga ka need mängivad otsuse tegemisel mingit rolli. Samamoodi osaleb selles protsessis nauding. Peamiselt lähtume otsustades ootusest, et meie teod viivad rahuldustpakkuvama tulevikuni, et tänane töö on pingutamist väärt, et naudinguna saadav tasu on lähedal. Ehkki ka naudingutel on palju tasandeid. Näiteks teinekord võib mugavusest saadav rahulolu üles kaaluda intensiivse ekstaasinaudingu. Kõik sõltub individuaalsest vaatenurgast.

Näiteks, oletame, et sul on lõunavaheaeg ja sa möödud pargist, kus mängitakse Beethoveni sümfooniat. Kas sa jääd seisma ja seda kuulama? See oleneb kõigepealt sellest, mis sul klassikalise muusikaga seostub. Mõned inimesed jätaks kõik sinnapaika, et kuulata „Heroilise sümfoonia“ jõulist muusikat – nendele tähendab Beethoveni muusika naudingut. Ent teiste arvates on klassikalise muusika kuulamine sama hea kui vaadata, kuidas värv seinal kuivab. Sellise muusika kuulamine võrdub neil valuga ja nad kiirustavad pargist mööda tagasi tööle. Ent isegi mõned neist inimestest, kes armastavad klassikalist muusikat, ei otsusta peatuda ja kuulama jääda. Võib-olla kaalub nende hirm tööle hiljaks jääda üles naudingu, mille nad saavad selle tuttava meloodia kuulamisest. Või arvavad nad, et peatumine ja muusika nautimine keset päeva on aja raiskamine ning ebamugavustunne millegi tühise ja ebasobiva tegemise pärast on suurem kui muusikast saadav nauding. Iga päev on tulvil selliseid psüühilisi läbirääkimisi. Me kaalume pidevalt oma kavandatavaid tegusid ja mõju, mis neil meile on.

ELU TÄHTSAIM ÕPPETUND

Donald Trumpi ja ema Teresat juhib üks ja seesama jõud. Ma kuulen, kuidas sa ütled: „Kas sa oled peast soe, Tony? Nad on nii erinevad, kui vähegi olla saab!“ On täiesti õige, et nende väärtushinnangud on skaala erinevates otstes, aga neid mõlemaid juhivad valu ja nauding. Nende mõlema elu kujundab see, millest nad on õppinud tundma valu ja millest naudingut. Kõige tähtsam õppetund elus on teada saada, mis tekitab meile valu ja mis pakub naudingut. Selle õppetunni tulemused on igaühe puhul erinevad ja seepärast on erinev ka meie käitumine.

Mis on juhtinud Donald Trumpi kogu elu? Ta on õppinud saama naudingut sellest, et tal on suurimad ja kallimad jahid, ta omab kõige ekstravagantsemaid hooneid, teeb kõige terasemaid ärilisi kokkuleppeid – lühidalt, ta kogub kõige suuremaid ja paremaid mänguasju. Millega ta on õppinud seostama valu? Oma intervjuudes on ta paljastanud, et tema jaoks on kõige piinavam olla milleski paremuselt teine – ta võrdsustab seda ebaõnnestumisega. Seega tuleneb tema saavutamisvajadus sundusest seda valu vältida. See on palju võimsam motivaator kui soov tunda naudingut. Paljud konkurendid olid väga rõõmsad, kui Trumpi majandusimpeeriumist suur osa kokku kukkus. Selle asemel et teda – või üldse kedagi, kaasa arvatud ennast – hukka mõista, on palju väärtuslikum aru saada, mis teda juhib ja tunda talle ta valu pärast kaasa.

Ema Teresega on vastupidi. Tema on naine, kes hoolib sügavalt teistest inimestest, ning kui nemad tunnevad valu, siis kannatab ka tema. Ta avastas, et kui aidata neil inimestel valust vabaneda, siis kaob samuti ta enda valu. Ema Teresa leiab elu ülima mõtte tegutsedes kõige vaesemates Calcutta piirkondades, „Rõõmu linnas“, mis on paisunud mitme miljoni suuruseks nälgivate ja haigete põgenike kogukonnaks. Temale võib nauding tähendada põlvini sopas, roiskvees ja rämpsus rühkimist, et leida armetu onn ja teenida seal elavaid lapsi, kelle tillukesed kehad on moonutatud düsenteeriast ja koolerast. Teda juhib võimas tunne, et teiste inimeste hädast väljaaitamine vabastab ka teda piinadest, ning aidates teistel elada paremini – kinkides neile rõõmu – tunneb rõõmu ka tema. Tema leidis, et endaga riskimine teiste nimel on ülim hüve; see annab talle tunde, et ta elul on tõeline tähendus.

Enamikule meist käib ema Teresa alandlikkuse või Donald Trumpi materialistlikkuse saavutamine üle jõu, aga tähtis on meeles pidada, et need kaks inimest kujundasid oma saatuse selle põhjal, millega nad seostasid valu ja naudingu. Muidugi mängisid nende taust ja keskkond nende valikutes suurt rolli, aga lõpuks tegid nad teadlikud valikud, mis annab neile rahulolu ja mis mitte.

SA KUJUNDAD OMA SAATUST VASTAVALT SELLELE, MILLEGA SEOSTAD VALU JA MILLEGA NAUDINGUT

Minu elu on väga tugevasti mõjutanud see, et ma teadvustasin enadale juba väga varajases nooruses, et õppimine valmistab mulle suurt naudingut. Ma taipasin, et kui avastan strateegiaid ja mul tekib ideid, mis aitavad mul kujundada oma käitumist ja emotsioone, saan tegelikult kõik, mida ma elus tahan. See aitab mul vältida valu ja saavutada naudingut. Kui õppisin mõistma meie käitumise taga peituvaid saladusi, aitas see saada mul tervemaks, tunda end füüsiliselt paremini, suhelda sügavamal tasandil inimestega, kellest ma hoolin. Õppides omandasin teadmisi, mida ka teistele edasi anda ning mis võimaldasid mul tõeliselt pühenduda millelegi niisugusele, millel on väärtust ka teiste inimeste jaoks. Õppimine pakkus mulle rõõmu ja rahuldust ning samaaegselt avastasin, et õpitu teistega jagamine pakub veelgi suuremat naudingut. Kui nägin, et see, mida teistele jagan, aitab nende elu kvaliteeti tõsta, avastasin ülima naudingutasandi! Ja nii kujunes välja mu elu eesmärk.

Millised on need valu- või naudingukogemused, mis on sinu elu kujundanud? Näiteks kui oled ühendanud valu või naudingu narkootikumidega, siis on see kindlasti muutnud su saatust. Seesama käib ka emotsioonide kohta, mida oled õppinud ühendama sigarettide või alkoholi, suhete või isegi andmise või usaldamise kontseptsioonidega.

Kui oled arst, siis kas pole tõsi, et palju aastaid tagasi tehtud otsust alustada meditsiiniõpinguid motiveeris su usk, et arstiks saamine tekitab sulle hea tunde? Iga arst, kellega ma olen rääkinud, ühendab naudingu inimeste aitamisega: nende valust vabastamisega, haiguste ravimisega, elude päästmisega. Sageli on lisamotiiviks olla ühiskonna lugupeetud liige. Muusikud on pühendunud oma kunstile, sest vaid vähesed asjad võivad anda neile sama palju naudingut, ja firmade direktorid on harjunud ühendama naudingu tähtsate otsuste tegemisega, millel on suur potentsiaal ehitada üles midagi unikaalset ja anda inimestele midagi kestvat.

Mõtiskle selle üle, mida seostasid valu ja naudinguga John Belushi, Freddie Pinze, Jimi Hendrix, Elvis Presley, Janis Joplin ja Jim Morrison. Nad kasutasid narkootikume kui vahendeid põgenemiseks, kiireks paranemiseks või valust vabanemiseks või ajutise naudingu saamiseks ning see tõukas nad allakäiguteele. Nad maksid ülimalt kõrget hinda selle eest, et ei suunanud oma meelt ega emotsioone. Mõtle sellele eeskujule, mida nad andsid oma miljonitele fännidele. Mina ei õppinud tarbima alkoholi või narkootikume. Kas seetõttu, et olin nii tark? Ei, vaid seetõttu, et mul vedas. Üks põhjus, miks ma kunagi alkoholi ei tarbinud, on selles, et lapsena puutusin kokku mitme inimesega, kes käitusid purjus peaga nii vastikult, et ma hakkasin alkoholitarbimist seostama valuga. Üks eriti ere pilt mu mälus on mu parima sõbra emast. Ta oli äärmiselt ülekaaluline, kaalus ligi 135 kilo ja jõi pidevalt. Ja siis tahtis ta mind kallistada ja mu nägu ilastada. Kuni tänase päevani ajab alkoholilõhn kellegi hingeõhus mul südame pahaks.

Ent õllega oli teine lugu. Kuni umbes 11–12aastaseks saamiseni ei pidanud ma seda alkohoolseks joogiks. Mu isa jõi õlut ega muutunud kunagi „tülgastavaks“ ega vastikuks. Tegelikult tundus ta pisut rõõmsam, kui ta oli mõne õlle joonud. Ning ma seostasin õllejoomist naudinguga, sest tahtsin olla isa moodi. Kas õlle joomine oleks aidanud mul tõesti olla isaga sarnasem? Ei, aga aeg-ajalt me loome oma närvisüsteemis valesid assotsiatsioone (neuroassotsiatsioone), mis on seotud valu või naudinguga.

Ühel päeval küsisin ma emalt „õllejooki”. Ta hakkas seletama, et see pole mulle kasulik. Ent kõigist ema püüetest mind veenda polnud kasu, kuna olin otsustanud ja teadsin, et isa puhul on asjad vastupidi, kui ema räägib. Me ei usu, mida kuuleme, vaid oleme kindlad, et meie tähelepanekud on õiged – ja ma olin sel päeval kindel, et õlle joomine on mu isiklikus arengus järgmine samm. Lõpuks ema taipas, et ilmselt lähen ma lihtsalt kuhugi mujale jooma, kui ta ei anna mulle unustamatut õppetundi. Niisiis ta ütles: „Hästi, tahad juua õlut nagu isa? Siis pead tõesti jooma õlut samamoodi kui isa.“ Ma ütlesin: „Noh, mida see tähendab?“ Ta vastas: „Sa pead kuus õlut ära jooma.“ Mina ütlesin: „Pole probleemi.“

Ta ütles: „Sa pead selle siinsamas ära jooma.“ Kui võtsin esimese lonksu, tundus see vastik, mitte üldsegi selline, nagu olin oodanud. Muidugi ei tunnistanud ma seda, sest mu uhkus oli mängus. Niisiis võtsin veel paar lonksu. Pärast esimese õlle lõpetamist ütlesin: „Nüüd mulle tõesti enam ei mahu, ema.“ Ta vastas „Ei, võta veel üks“ ja avas purgi. Pärast kolmandat või neljandat õlut tundsin, et süda on paha. Kindlasti arvad ära, mis siis juhtus: ma oksendasin täis oma riided ja köögilaua. See oli vastik, ja samuti oli vastik selle koristamine. Ma seostasin kohe õllelõhna okse ja kohutava enesetundega. Õllejoomise tähendus ei seostunud mul enam intellektuaalse assotsiatsiooniga. Nüüd oli mul emotsionaalne assotsiatsioon närvisüsteemis, vaistu tasandil neuroassotsiatsioon – see juhtis mu edaspidiseid otsuseid. Selle tulemusena pole ma joonud enam lonksugi õlut!

Kas sellisel seostamisel valu ja naudinguga on tõesti kestev efekt? Kindlasti. See negatiivne neuroassotsiatsioon õlle suhtes on mõjutanud paljusid otsuseid mu elus. See mõjutas seda, kellega ma koolis suhtlesin. See mõjutas seda, kuidas ma õppisin naudingut saama. Ma ei kasutanud alkoholi: ma kasutasin õppimist; ma kasutasin naeru; ma kasutasin sporti. Ma õppisin ka seda, et suurepärane on teisi inimesi aidata, niisiis sai minust koolis inimene, kelle juurde tuldi oma probleemidega, ja nende probleemide lahendamine pani nii neid kui ka mind ennast hästi tundma. Mõned asjad pole aastatega üldse muutunud! Narkootikume ei pruukinud ma samasuguse kogemuse pärast: kui käisin keskkoolis, tuli politseinik kooli ja näitas meile narkootikumide kasutamisega seotud filme. Ma vaatasin, kuidas inimesed narkootikume tarvitasid, ära vajusid, segi pöörasid ja aknast välja hüppasid. Juba noorukina hakkasin seostama narkootikume inetuse ja surmaga, niisiis ei proovinud ma neid ise kunagi. Mul vedas, et politseinik oli aidanud mul kujundada valuga seostuvaid neuroassotsiatsioone. Seepärast pole ma narkootikumide kasutamist võimalikuks pidanud.

Mida sellest kõigest järeldada? Lihtsalt seda, et kui seostame mistahes käitumise või emotsionaalse mustri suure valuga, siis väldime neid, maksku mis maksab. Valu- ja naudinguassotsiatsioone ära kasutades saame muuta tegelikult kõike oma elus, alates millegi edasilükkamisest kuni narkootikumide tarvitamiseni. Kuidas seda tehakse? Ütleme näiteks, et tahad oma lapsi narkootikumidest eemal hoida. Õige aeg nendeni jõuda on enne kogemust ja enne, kui keegi teine õpetab neile selgeks väära assotsiatsiooni, et narkootikum võrdub naudinguga.