Читать книгу Novellid III - Anton Hansen Tammsaare - Страница 4

Kooli Alma oli tõesti vagane ja mõistlik neiuke. Ta ei naernud peaaegu iialgi, ehk kui see ka sündis, siis oli see vaikselt, pool elavuseta, nagu oleks ta haiglane. Küla neidudega ei olnud tal miskisugust tutvust. Nooremalt oli temal ikka mõni peremehe tütar tuttav, aga aegamööda kadus see kõik, vist sellepärast, et ta “koolitatud” oli, nagu ta vanemad ütlesid. Vanemad olid need vanad “koolirahvas”, keda nüüd veel vaevalt leida võib, ehk kui neid ka kusagil olemas on, siis ainult sellepärast, et inspektor nende kohta halastades ütleb: “Noh, mine nüüd aja teine koha pealt ära, tänini on ta oma igapäevast leiba teeninud, kuhu peab ta siis vanaduses minema.” Ja nõnda peab halli habemega vanamees ikka oma ammu armastatud koolikohta edasi. Küla rahvas on temaga rahul, iseäranis vanad inimesed. Koolmeister peab iga laupäeva õhtul palvetundi ja vanad eided ning taadid kuulavad aukartuses pealt. Vana koolmeister ei laula nii kärmesti, nagu seda noored teevad. Ta ei vaeva ka laste päid niipalju vene keelega nagu teises külas noor kooliõpetaja. Ajalehtedest loeb ta üksnes “Ristirahva Pühapäeva Lehte” – näha kohe, et ta eeskujulik vaga mees on, kelle juurde rõõm on last saata. Kooli emand – ja just nimelt “emand” ja ei mitte mamma ehk mõni muu nimi – peab ennast suure tüki taluperenaistest kõrgemaks. Ta oli kusagil mõisas siis toaneitsiks olnud, kui koolmeister teda kosis. Nagu ma eespool nimetasin, ei olnud kooli Almal mitte ainustki sõbrannat peretütarde hulgas, ja see ei ole ka ju nii ime. Mis sõprust võib siis temal küla tüdrukutega olla – ta räägib ju saksa keelt.

Kust ta seda on õppinud? Muidugi esiteks oma vanematelt ja pärast linnas, kus ta “koolitatud” sai ja kus ta ühe kaugelt sugulase, karmi vanaeide ülevaatuse all elas. Ei või ju noort tütarlast, kui tast mõistlik neiu peab saama, kes mehele õnneks ja vanematele rõõmuks pärast peab elama, üht silmapilkugi unustada ja silmast lasta, liiategi linna kohas. Vanemad kinnitasid alati, et poisslapsega saab veelgi toime, aga tütarlaps – ta on kui nõel, mis kotis ei seisa. Alma terve “koolitus” seisis aga selles, et ta paar aastat kusagil elementaarkoolis käis ja peale seda veel mõnda väikest asja õmblema ja heegeldama õppis. Nüüd sõitis ta koju ja hakkas vanemate rõõmuks elama. Külas teati kõneleda, kui pisikesed ja valged käed kooli Almal olla, missugune rõõsk, punaste palenukkidega nägu, missugune tore õlest kübar. Poisid tuletasid teda harva meelde, nagu aukartuses – nad ei pidanud endid tema vääriliseks.

Keegi üksik peremehe poeg oli aga siiski nii häbemata olnud ja ütelda julgenud, et tema võtaks kooli Alma hea meelega omale naiseks.

“Ära ikka ära, mis sina siis enesest õige arvad, et sa teda omale tahad? Ehk ei tea, mis tooga teed, tööd ta ei taha teha, muudkui istub kambris, käed süles. Aga kui kaua su koht siis niisugust jõuab üleval pidada, kes mitte midagi ei tee ja uhkesti tahab riidis käia,” noomisid teised.

“Eks see koht siis mu naist ikka toita jaksa,” vaidles perepoeg vastu, “aga mis tore mul pühapäeval kirikusse sõita: kübaraga naine kõrval. Ehk tulen õhtu töölt koju, mis tore on mul ta väikesi käsa ja päivitamata nägu vaadata.”

Nooremehe rääkimine jäi siiski paljaks unistamiseks, sest kosjanõuga ei julenud ta Almale mitte läheneda. Selle aja sees aga, kui külapoisid kooli Almast nii argselt ja harva juttu vestsid, sirgus ja kasvas see ikka täiemaks, paled muutusid punasemaks ja ümmargusemaks. Vanemad olid õnnelikud tema peale vaadates. Üks pisike mure aga puges tasahiljukesi nende rinda, nimelt: kuidas Almat mehele panna ehk kes ja mis seisusest saab tema tulevane eluseltsiline olema.

“Muidugi mõni hantvärk,” mõtles emand julgusega. Alma, ehk ta küll juba varsti üheksateistkümmend aastat vanaks sai, ei olnud aga vist mitte kordagi veel meheleminemise peale mõtelnud. Ehk mistarvis oma noort pead niisuguste elumuredega vaevata, vanemad muretsesid ju muidugi kõige eest. Ja miks ei pidanud vanemad niisuguse mõistliku, vagase ja sõnakuuleliku lapse eest muretsema?

Kord kirikust koju tulles oli kooli emand väga rõõmsas tujus. Kui Alma teise tuppa oli läinud, hakkas ta oma mehele rõõmuga rääkima, et ta Alma jaoks tõesti kedagi on juba valmis vaadanud, kõige vähemalt midagi on tähele pannud.

“Täna, kui me Almaga hobuse juures seal apteegi ees seisime, tuli Uusna mõisa kärner Mühlbaum – tead ju seda keskealist nürihabemega meest, kelle käest ma kevadel porgandi, kapsa ja kaali seemneid tõin, – meie juurde, teretas mind, pärast ka Almat, ise nii naerul ja räägib: “See on vist teie tütar, läheb juba suuremaks kui ema ongi,” nojah, ja pärast hakkas juttu ajama, kõneleb siit ja sealt, küsib kõik järele, kuidas käsi käib, kas sa ka kirikus oled ja veel palju muud …”

Emand vaikis natukeseks, lükkas ukse kinni, kust tütar välja läinud, ja rääkis salaja õnnelise näoga edasi:

“Ühtepuhku vahtis teine vilks ja vilks ikka Alma peale ja püüdis temaga juttu teha, aga ega siis plika märka midagi rääkida, muudkui lööb silmad maha ja naeratab. Ta sai vist muidugi aru, et tütarlaps häbeneb, ega ta muidu nii naerul ta peale vaadanud. Ta tahtis sinuga ka vist kokku saada, aga asja tähtsuse pärast ei võinud sind oodata, arvas, et eks teine kord saa.”

“Sul ikka selle tütre mehelepanemisega nii kibe, ega seegi aeg eest ära kao, eks me jõua teda ikka ära anda, ega ta sul tüliks ole. Niisama palju sul last on, ja sellestki tahad juba kohe lahti saada,” rääkis koolmeister.

“Sa oled ka imelik, kas sa ei tea, mida varem, seda parem. Ehk mis asjast on tal puudus, et ta mehele ei või minna. Ise kardad veel alati, et sa koolmeistri ametist lahti saad, aga kui sul sel ajal veel Alma juures on, mis temast viletsakesest siis saab, kes teda siis enam tähele paneb. Kui kärner edaspidi ikka nii sõbralik ja lahke on, siis on tarvis asjad joonde sobida – mis käes, see käes. Olgu küll, et ta juba keskealine mees on, aga ta on mõistlik, poisike ei oska ka naist ju õieti võtta ega naisega elada. Mustapäevade tarvis on tal muidugi mõni sada kogutud; pealegi veel hea koht ja aus mõisateener. Mõisas on elu kuldne, kes aga mõistab seal elada, eks ma tea, kuidas ma oma noorepõlve päevad mööda saatsin …” Emand oleks valmis olnud veel kaua, kaua juttu vestma, kui mitte Alma ei oleks tuppa tulnud. Ta märkas, et vanemad midagi salajast olid rääkinud, ja see oli esimene kord tema elus.

Kooli emanda arvamine läks tõesti täide. Uusna mõisa kärner sai nendega ikka tuttavamaks ja sõbralikumaks. Viimaks hakkasid nad ka vastastikku võõrusel käima. Asja sobiti mõlemilt poolt täie agarusega. Õige meeltmööda näis Almal kärneri pool võõrsil käimine olema. Siin oli tihtigi mõisa hantvärke koos, mängisid, tantsisid ja naljatasid. Alma tantsida ei osanud, aga ringmängu sees käis ta siiski väga hea meelega. Nagu aralt lasi ta siin esiteks meesterahvast oma pehmet kätt pihku võtta, kord-korralt harjus ta aga ära ja julges viimaks isegi nagu kõvemini meesterahva käest kinni hoida. Väga mõistlik ja meeldiv oli Almale üks kärneripoiss, umbes kakskümmend üks, kaks aastat vana. Alma mõtles alati temast räägitud sõnu mitu päeva kodu järele.

Kärner aga ei viivitanud oma ettepanekuga kaua, vaid avaldas peagi oma südame salajamat soovi. Vanemad tegid muidugi oma Almakesele selgeks, et aeg on endist elu jätta, kuna tal ka paremat meest kusagiltki loota ei ole. Mees omalt poolt lubas teda käte peal kanda ja kui isa tema eest muretseda, nii et ta elujärg sekssamaks jääb, mis tal praegu on, muudkui et ta mõisas palju toredamas majas saab elama. Pealegi tuletas meelde, et vanemad ju mitte kaugel ei ela ja et ta neid tihti näha saab, et nad edaspidi niisamati rõõmsalt saavad elama nagu ennegi. Kärner võttis tõesti südamest nõuks isalikult oma noore perenaise eest hoolt kanda.

Kihlamise päev jõudis kätte. Kooli emand oli täiesti õnnelik, mida tema ka tegelikult näitas. Ka koolmeister ei olnud kurb, kui ta ka suurt rõõmu ei avaldanud. Temale näis, nagu kurvastaks Alma, et juba nii ruttu peab vaba elu jätma ja kohused, tundmata kohused oma peale võtma. Ta püüdis sellest ka kord emale rääkida, see aga lõi käega:

“Mine aja nüüd tütarlapse kurvastust taga. Eks igaüks tee esiteks natuke nagu kibedat nägu, ja see on ka kombeliku neiu viis. Ma mälestan küll, mis näo ma siis tegin, kui sa mulle kosja tulid, aga nüüd on kõik ilusti; kas me pole hästi läbi saanud? Ma tunnistan nüüd veel oma patud ülesse, ehk neid küll juba nii kaua varjanud olen. Sa ehk mälestad veel seda mustade vuntsidega mõisa puusepaselli, see oli seekord minu kallike. Vanemate käsul jätsin aga teda maha ja tulin sinule. Ma kirjutasin aga veel kaks korda temale, kui me juba abielus elasime. Tema muidugi ei vastanud sõnakestki minu lolluste peale ja ta tegi targasti.”

Emand hakkas heledasti naerma. Ka koolmeistri näost käis naerujoon üle.

“Ah sa kelm, ja nii kaua oled seda varjanud. Aga mis siis, kui Alma needsamad tükid läbi teeb?”

“Mine ikka, rumal, oma jutuga. Ta on ju nii vagane, mõistlik ja sõnakuulelik; pealegi, missugune mõistlik mees on Mühlbaum ja täie päevade sees. Kus on Alma niisuguse koha peal olnud nagu mina noores põlves. Tal ei ole aimugi nendest viguritest, mis mõni teine temavanune teeb. Ega ma siis ometi ilmaasjata teda nõnda pole kasvatanud: ma tahtsin tast head mehe naist saada ja ma loodan, et eesmärk pole kaugel,” seletas emand.

Koolmeister tundis teiselpoolel tõesti õiguse olema. Kihlused peeti ära, kusjuures Alma nukker ja kahvatu oli. Peale kihlamise leidis ema teda magamisetoas nutmast. Ta pühkis aga peagi pisarad ära ja tegi rõõmsa näo. Ema trööstis teda ja seletas talle ka mõndagi tulevase elu kohta, ja tütar oligi rõõmus nagu alati. Alma kuulis vist esimest korda elusse puutuvatest asjadest ema rääkima. See oli talle uudis.

Ka pulmad läksid mööda, ilma et Alma liiasti oleks kurvastanud. Enne laulatusele minemist olla ta emale kord nagu argselt ütelnud, et ta aednikule minna ei taha, aga see kadus kõik ema soovi all ja pisarad kuivasid peagi silmist.

Oma tulevase eluseltsilisega rääkis Alma pulmade aeg vähe. Kui aednik taga juttu tegi, siis lõi ta silmad häbenedes maha ja vastas lühidalt “ei” ehk “jah”. See ei pannud sellest aga suurt midagi tähele.

“Küllap harjub, ei ole midagi,” arvas ta iseeneses, “ta on nii häbelik ja vagane.”

Kärneripoisiga ajas aga Alma väga hea meelega juttu. Talle oli juba sellestki, kui see “ilus poiss”, nagu Alma omas mõttes tema kohta arvanud, naeratades tema peale vaatas. Ka tema naeratas ja see oli vist esimene tõsine noorepõlve naeratus tema huultel.

Üleüldse olid pulmad väga rõõmsad. Siin oli mõisa “handvärke”, noori vallakoolmeistreid ja ka kõhukas mõisa opman oma paksu abikaasaga ja mopsis nägudega tütardega. Jutuajamine, naljatamine, mängimine ja tantsimine oli elav. Kõned käisid mitmesuguste asjade kohta. Seal olid niihästi mõisnikud kui ka talupojad päevakorral, mispeale aga opman kulmu kortsutas. Iseäranis elav oli keegi noor koolmeister “puhuma”, kes jumal teab kus õppinud ja pärast koolmeistri eksami ära teinud oli. Ta puutus oma sõnadega venelasi, eestlasi, sakslasi, prantslasi ja jumal teab mis veel; rääkis uuest pöördest rahva-elus, põlgas vanameelsust, tegi mõne näpunäite õpetajate ja ajakirjanduse kohta; mõistis paljugi hukka, kiitis vähe. Mitmed vaidlesid vastu, nimetasid teda koolmeistrite teotuseks, teised aga leidsid paljugi tõtt nooremehe sõnades ja kaitsesid teda, kolmandad aga ei löönud kummagile poole, vaid kuulasid vait olles teiste lärmitsemist pealt.

Paar kuud on Alma oma uues kodus ära elanud. Ta ei olegi väga kurb, ehk ta küll oma mehe vastu niisama sõnavaene on nagu pulmapäevalgi. Mees on aga siiski rõõmus, et ta teinepool nii rahulik on. Väga hea meelega käib Alma aias kärnerite tööd vaatamas, iseäranis kui vana kärner ise kodust ära on. Siin paksude õunapuude all ja toredate lillepeenarde vahel on ta nii õnnelik. Kärneripoiss Hans on ka rõõmus: noor perenaine on ta vastu lahke ja jutukas. Hans saab tihti vana kärneri käest sõnuda, et ta midagi sel ajal ei ole teinud, kui ta ise kodust ära käis, aga mis sest. Kõige süü ja halbtuse peale vaatamata on ometi ju keegi olemas, kes tema kohta kaastundlik on.

Aasta on mööda. Hans ei ole enam Uusnas kärneripoisiks. Teda saadeti kevadel minema. Vana kärner ei võinud teda pidada, mispärast – see jäi teistele saladuseks. Alma on pealtnäha vana moodi vaikne ja sõnavaene. Kui ta aga üksi jääb, siis paisuvad tal pisarad silmi. Mees on temale karmim kui enne, siiski rahul.

Ema käis Almat paar korda noomimas. See vastas talle vähe, enam nuttis ta.

“Ma mõistan nüüd selgesti, kuhu mind “pimesiku” viisil on toodud. Mu silmade eest on rätik langenud, aga see kõik on liig hilja; haud vabastab mind köidikutest, mis mulle teadmatult ümber seotud,” tähendas Alma ühel noomimisel emale ja hakkas ise nuuksuma.

“Ennäe mul titte, kes nutma hakkab. Ega sa ometi mõni külatüdruk ei ole, kes kasvatust ei ole näinud, ma olen sind ju ometi täieks inimeseks kasvatanud ja sa pead sellest kord ometi aru saama. Kuhu julged sa nüüd oma silmad panna? Kas sul häbi ei ole? Kuidas mees su eest isalikult muretseb ja sa ei ole seda väärtki …”

“Mul on juba isa, kes mu eest omal ajal on muretsenud, teist ei oleks mul vaja,” julges Alma veel kord tähendada – ja siis vaikis ta – kuni hauani. Südames pesitses tal aga tung kusagile kaugele eemale. Niisama õhkab võõralt maalt toodud lehkav lill meie vangistavate majaseinte vahel ja unistab palavast päikesest, lehvivast tuuleõhust ja, võib olla, ka toredast palmipuust, mis oma lehekrooni nii kõrgel taeva all hoiab ja aupaklikult lillede poole kummardab.