Читать книгу Novellid III - Anton Hansen Tammsaare - Страница 5

LEHEKANDJA NR. 17

“Nr. 17!”

“Mis on, noorhärra? Ma olen siin,” vastab nõrk, kuid kräbe vanaeide hääl kontori nurgast.

“Teie pole eila hr. T-le N. uulitsasse lehte viinud. Kuidas sellega on?”

“Kudas, pole viinud? Viisin.”

“Aga tema pole saanud, käis täna kaebamas.”

Nende sõnade peale vaikib nr. 17, sest ta teab, et ega noorhärra asjata räägi ja ega hr. T. asjata kontoris kaebamaski pole käinud.

“Aga täna viige talle just nimelt leht, ärge unustage,” räägib noorhärra.

“Jah, kindlasti, küll ma viin. Ma tean väga hästi, kus ta elab: suures kollases neljakordses kivimajas, pööningukambris. Küll sinna on aga üks rist käia …”

Nr. 17 tahab oma viletsusest ja ametiraskustest jutustama hakata, kuid varsti tehakse talle tähendus, et ta vaikiks, sest tema rääkimine segab teisi. Pealegi on kõigil juba ammugi teada, mida nr. 17 jutustada tahab. Ta on juba mitu aastat lehti laiali kannud ja kogu selle aja ikka omast asjast rääkida tahtnud, kuid kunagi pole see tal õnnestanud: teda kästakse vaikida, sest tema hädaldamine rikub teiste rahu. Alguses ei saanud nr. 17 arugi, kuidas küll tema rääkimine kellegi rahu võiks rikkuda, sest ega tema selleks räägi, et kedagi süüdistada või oma seisukorra kergendamist nõuda. See ei tule tal kunagi mõttesse, sest nr. 17 arvab, et kui see on jumala tahtmine, siis paraneb tema seisukord iseenesest ja kas või homsest päevast peale. Seni aga, kui see pole jumala tahtmine, kannab ta oma risti rahul olles, ainult vahetevahel tahaks temast teistele rääkida – muidu niisama, ajaviiteks, suusoojaks.

Niipea kui vaikimise käsk kõlab, langeb nr. 17 kontori nurgas kössi ja hakkab rääkimise asemel mõtlema, sest sellega pole ta tänini veel kellegi rahu rikkunud ei kontoris, uulitsal lehepampu kandes ega õhtu hilja väsinult koju minnes. Kuid paljuke suudab ta mõtelda, paljuke ongi tal mõtelda! Juba kümmekond aastat päev päeva kõrval ikka üks ja seesama: läheb kontori, ootab lehti, saab need kätte, kannab laiali ja ronib väsinult koju. Lehepamp on alguses raske, vajutab nr. 17 keha viltu ja kõverasse. Nõnda tungib ta keldrikambritesse, kus raske ja lämbunud õhk vastu tuleb; nõnda helistab ta kella suurte uste taga, mis viivad toredatesse korteritesse, mida ta ainult praotatud ukse vahelt näinud; nõnda ronib ta hingeldades kõrgele pööningukambritesse, kus valitseb talvel peaaegu alati külmus, suvel kuumus. Käib ja ronib, ronib ja käib. Oo, nr. 17 teab väga hästi, kui hirmus väsinud ta mõnikord olnud, nii et jalga ei tahaks jala ette tõsta, aga ikka on pidanud ta minema üles ja alla, alla ja üles. Mõnikord käib pea ringi, silmad löövad kirjuks, jalad nõtkuvad, peab silmapilguks trepi käsipuule tugenema või üürikeseks kusagil istet võtma, aga siis peab tingimata edasi minema, sest muidu kordub homme kontoris tuntud kahekõne:

“Nr. 17!”

“Mis on, noorhärra, ma olen siin.”

“Teie pole eila hr. X-le lehte viinud …”

Nr. 17-nel on sellest kahekõnest villand, ta ei taha seda enam kuulda. Nagu mõni tüütu lauluviis heliseb ta tema kõrvus. Sellepärast ükskõik mis või kuidas, ainult mitte enam teda kuulata, mitte enam noorhärra küsimuste peale vastata.

Oma nime on nr. 17 peaaegu unustanud, sest kogu selle aja jooksul, kus ta lehti kannab, on ta vaevalt kordki oma nime kuulnud. Kontoris tuntakse teda ainult numbri järele. Tuleb keegi kontori kaebama, siis küsitakse temalt harilikult:

“Kus uulitsas te elate?”

“S. uulitsas.”

“Ah nii! Sinna kannab nr. 17. Küll ma ütlen talle.”

Nõnda alati: ikka nr. 17 ja 17. Isegi kodus, väikses madalas, pimedas ja sumbunud õhuga täidetud keldrikambrikeses, kus mini oma lastega elab ja oma mehega ning nr. 17-ga alati riidleb, ei kuule ta oma nime kunagi: lapsed hüüavad teda vanaemaks, poeg emaks, minia eideks.

Täna on nr. 17 iseäranis väsinud ja nõrk. Hooglikult peksab sügisene tuul peenikest vihma vastu silmi. Uulitsad on porised ja alevimajakeste vahel pimedad. Eemal kaugel paistab laternatuli ja vilgub porilompidelt vastu, aga nr. 17 ei pane seda tähele; tema kobab pool pimesi ja nagu käsikaudu edasi, et viia sõnumeid kuritööst ja õnnetustest, poliitikast ja haridusest, kirjandusest ja kunstist. Sagedasti näeb ta, kuis teda kärsitusega oodatakse, sest miks muidu kisutakse nii ahnelt tema peost leht. Aga tema, lehekandja nr. 17, jätab see külmaks ja ükskõikseks. Tema läheb oma pakiga sõnalausumata edasi ja ainus mõte on tal, kuis lehti vihma eest varjata ja kuis nad küll kõik laiali saada. Tema ise pole kunagi oma lehte lugenud, hea seegi, kui mini mõnikord kuritöist ja õnnetusist midagi ette loeb.

Koju jõudes heidab nr. 17 täna kohe asemele pikali ja isegi sööma ei tõuse ta sealt. Kui ta järgmisel hommikulgi end jalule ei aja, küsib mini viimaks:

“Kas sa täna õige ülesse ei tõusegi?”

“Ei jäksa, kondid valutavad ja süda on nõrk,” vastab nr. 17.

“Oled sa nii mitu aastat jõudnud, eks sa siis seda tänast päeva enam ei jõua.”

“Ükskord on ikka viimane päev,” vastab nr. 17 minile ja jääb asemele pikutama. Viimaks kutsub ta oma pojapoja enda juurde ja saadab selle lehekontori sõna viima, et tema, nr. 17, täna ei tule.

“Meie vanaema täna lehti kandma ei tule,” ütleb poiss kontoris, “tema on asemel pikali.”

“On ta haige või?” küsitakse.

“Ja vist.”

“Mis nr. tal on?”

“17.”

*

Sest päevast saadik on kaks nädalat mööda.

“Nr. 17!” hüüab lehekontori noorhärra harilikul viisil.

Aga ei tule mingit vastust. Noormees kordab hüüet. Ka nüüd on vaikus.

“Liisi, eks sa ometi kuule, et sind hüütakse,” ütleb üks lehekandjaist. “Käid juba mitu päeva, aga ikka veel ei tea, et oled 17.”

Ette astub noor punaste palgedega tütarlaps.

“Teie jäätegi nüüd vana 17 asemele, sellest pole enam midagi kuulda,” öeldakse talle. “Tahate teie jääda?”

“Tahan küll,” vastab tütarlaps õnnelikult, et teenistusse saab.

“Nõnda olete siin nr. 17. Aga teie ei ole eila õhtul hr. N-le S. uulitsasse lehte viinud, ta käis kontoris kaebamas.”

Tütarlaps kohmetab ja punastab, ei leia vastust.

“Katsuge ausasti vana 17 aset täita,” ütleb noorhärra ja tütarlaps punastab veel rohkem.

“Jah, ega vana enam tule, surnud lehti ei kanna,” lausub keegi lehekandja.

“Surnud?” küsib noorhärra.

“Eila öeldi kirikus maha.”

“Kus?”

“Jaanis.”

“Mina olin eila seal, aga ma ei kuulnud, ei pannud tähele,” räägib noorhärra.

Lehekandja eide näole ilmub kibe, nagu pilkav naeratus.

“Noorhärra ei teadnud ju ta nime, sellepärast,” ütleb ta.

“Ah jaa,” vastab noorhärra, “meie hingekirjas oli ta nr. 17.”

“Kudas ta vaeseke vahel oma häda tahtis kaebada, aga …” hakkab lehekandja, kuid juba kostab talle vastuseks:

“Sst! Teie segate ju oma rääkimisega.”

Rääkija vaikib nagu omal ajal nr. 17-ndki: hädaldamine rikub teiste rahu.