Читать книгу Tõde ja õigus - Anton Hansen Tammsaare - Страница 14

Nelipühid olid Vargamäe Eesperes tähtsaks sündmuseks: siis tutvunesid nad ümbruskonnaga, neist said nii-öelda omad inimesed.

Õllekannu kergitades küsiteldi Andreselt, millal mõtleb ta sõnnikut vedada ja kas teeb ta seda omasoodu või kuidas? Selgudes, et niihästi Tagapere kui Aaseme ja Hundipalu võtavad selle töö enne käsile kui Vargamäe Eespere Andres, lepiti kokku, et tema saadab oma sulase ja tüdruku ühe või kahe hobusega naabrite juurde päevi ette tegema, kust siis omakorda inimesed ja hobused ilmuvad tema sõnnikut vedama. Nõnda said kõige raskemast ja mustemast tööst nagu omasugused pidu- ja lõbupäevad, kus üksteise võidu higistati, lori aeti ja õhtul kas või tantsugi löödi, kui paras kilk peas.

Vargamäe Andresel polnud tänavu sellest hulgana töötamisest suuremat tulu loota, ennem küll kahju karta, sest tema lautades oli vististi vähem sõnnikut kui ühelgi teisel naabril. Endisel peremehel oli niikui

nii loomi vähevõitu ja neilegi ei raatsinud ta viimasel talvel põhku alla panna, vaid vedas selle oma uuele kohale, selle põldude rammuks.

Määratud päeva hommikul ilmus Vargamäe Eesperre kuus hobust.

nii et omadega kokku sai kaheksa. Juba keskhommiku paiku oli näha, et kui kõigi kaheksaga ühtesoodu vedada, siis on sõnnik peaaegu lõunaks kõik väljas. Et käesolevat tööjõudu õieti kasutada, pani Andres peale lõunat kolm hobust kündma – värskelt laotatud väetist sisse ajama.

Peremees ise oli väljal maha laskmas. Küll kaapis ta kabliga ettevaatlikult, tehes võimalikult väiksed hunnikud ja jättes neile võimalikult harvad vahed, aga ei ühti: tükk kesa jäi tühjaks. Ainuke lootus: ehk saab sügisepoole sinna midagi peale vedada, muidu ei maksa seemet maha pildudagi.

Tühja kesa nähes läks Andrese meel nukraks. Tundus, nagu oleks ta kellegile ülekohut teinud või kedagi petnud. Lohutuseks oli ainult mõte, et tulevikus peab Vargamäe lautades rohkem sõnnikut olema. See lahutas pisut meelt, nii et peremees võis ka teiste tujust osa võtta.

See oli aga täna kõige helgem, sest humalavee kõrval ei puudunud ka porojomm. Lõunavahel oli teisepere Kaarel oma hargivarre juba katki tõstnud, mis Andresele tõendas, et rõõmuvett oli saadud tarbeks, isegi liiga. Kui veel lisada, siis võivad ka teised hargivarred murduda ja nõnda jääks töö lonkama.

Laudast kostis vali meeste lori ja hobuseid aeti suure häälega, nii et see põllule laotajate kõrvugi kostis. Võib olla just sellepärast, et mehed nii valju häälega hobuseid ajasid, sattusid ka laotajad tujju, nagu oleksid nad lilli noppimas või marjul, ja meeste häältele vastuseks kõlas hele naer ja kiljumine.

Mida enam lähenes õhtu, seda enam valjenes meeste hääl ja seda heledamaks said naiste kurgud. Mõni seda teab, kui valjuks ja heledaks Vargamäe Eesperes kõik oleks muutunud, aga õigel ajal lõppes sõnnik laudast.

Viimaste koormatega tulid tõstjad ise väljale, et oma silmaga näha, mis need tüdrukud seal kilkavad. Aga tüdrukud ei kilganudki nii väga, kui mõni täismees tuli sõnnikukoormaga. Selle asemel lasti käed käia, nii et hoia silmad lendava sõnniku eest.

Viimasena ilmus oma koormaga teisepere Kaarel. See oli mees, kelle järel nilpsasid tüdrukute keeled, sest sel oli jäksi ja kuraasi. Vargamäe Eespere peremehe vastu ta nelipühis küll ei saanud, aga seda tüdrukud ei arvestanud üldse mitte.

“Minu oma on see viimane, kallis teisepere peremees,” ütles Kaarel heas tujus.

“Napp on see küll, aga põle parata, kui rohkem ei anna,” vastas Andres.

“Küll annaks,” kinnitas sulane, “annaks juba hea õlle ja kange viina eest, aga otsas, ei ole enam. Kui rohkem tahad, pead tegema.”

“Otsas on ka õlut ja viin,” ütles peremees.

“Seda leidub ikka veel ankru uurdes ja pudeli põhjas tilgake,” arvas Kaarel.

“Kas ikka veel vähe saand?” hüüti nüüd tüdrukute poolt vahele.

“Kisa kostab juba kirikuni,” ütles oma pere Mai nagu etteheitvalt.

“Aga kelle kisa see lautagi kõrvad lukku pani?” küsis Kaarel vastu. “Koer pistis õues ulguma, hobuste kõrvad läksid kikki.”

Mai kummardas, et oma magusat naeratust varjata: Kaarel oli tema kiljumist tähele pannud. Kaarel võib-olla aimaski, miks Mai nõnda kiljus.

“Kaarel, viid sa mu koju?” küsis Tagapere Miina endi sulaselt.

“Kus mul see kodu on,” vastas mees lõõpivalt, “isegi alles teise toanurgas.”

“Võtad mu sõitma?” küsis tüdruk uuesti.

“Traavel väsind ja tõld sitane,” vastas sulane nüüd.

“Tuleks nõndagi,” ütles tüdruk.

“Kuhu sa ikka tuled, kui mina ei lähe,” lõõpis sulane edasi, ise aga pilgutas Eespere Maiele salakesi silma. Ja kui paras aeg kätte jõudis, kargas Kaarel püsti vankrisse ning karjus.

“Säuka! Kes saab kõige enne?”

“Mina!” hüüdis Mai ja oli krapsti vankril poisi selja taga, hoides selle särgist kinni, et mitte kukkuda. Hobune pistis jooksu, teised laotajad jäid sinnapaika.

“Kabligi jätsid teised maha,” ütles peremees.

“Mis nüüd kablist, saaks aga tüdruku peale,” ütles saunatädi, kes ka laotajate killas oli.

Aga Kaarel ei ajanudki nii väga, kui oli teistest eemale jõutud. Ei, ta laskis hobuse üsna pikkamisi astuda. Ka ei jäänud ta püsti seisma, vaid võttis istet ja laskis Maie oma põlvile toetuda: nõnda oli tüdrukul pisutki puhtam ja viisakam.

Sellega oli Kaarlil oma plaan. See oli tal juba viimase koormaga väljale tulles. Nimelt tahtis ta Maiele öelda, et tema on kenam kui nende endi Miina, olgugi see noorem. Ta tahtis Maiele öelda, et tema meeldib talle rohkem kui kogu kõrvenurga tüdrukute kupatis kokku.

Ometi ei öelnud ta Maiele midagi selletaolist, laskis selle ainult oma põlvele istuda, et oleks pisutki parem ja puhtam istuda sõnnikuveovankril, pani oma parema käe tal ümber piha ja juhtis pahemaga hobust. Peaaegu oleksidki nad nõnda toa juurde sõitnud, ilma et Kaarel sõnagi oleks lausunud, sest armuavalduseks polnud ta küllalt “kumamisi”. Ometi viimaks sai ta sellega hakkama, sest ta küsis tüdrukult.

“Mai, kus sa magad?”

“Kaarel, metsas kuuse otsas,” vastas tüdruk kelmikalt.

“Kas aidas?” päris poiss.

“Ei, sealaudas,” naeris tüdruk.

“Või lakas?”

“Villavakas,” naljatas tüdruk edasi.

“Ütle ometi,” painas Kaarel.

“Otsi ometi,” palus Mai.

“Ma tulen täna.”

“Parem tule homme.”

“Täna on etem.”

“Ülehomme veel etem.”

“Ma räägin tõsiselt, Mai.”

“Mul on nutt varaks, Kaarel,” naeris tüdruk poisi põlvil.

“Tead mis, Mai?” ütles poiss.

“Ei ma tea ega tahagi teada,” vastas tüdruk, omal aga süda aina hüppas sees.

“Kui teeks õige pulmad.”

“Ja sõidaks sõnnikuvankril kiriku,” naeris Mai, omal aga tõepoolest peaaegu nutt varaks, sest tal tuli äkki meelde, et mitte esimest korda ei tehta temaga pulmadest juttu. Ta kargas poisi põlvilt üles, songutas kõigest jõust ohje ja nõnda sõitsid nad mürinal toa juurde, ise kisades ja karjudes, nagu poleks nende vahel peale lõõpimise midagi olnud.

Kodus läks varsti mürgel lahti, käte pesemisel nimelt. Tuldi mõttele, et peremeest peab kastma, on ju tema täna esimest päeva sõnnikuveos. Kastmine algas ainult käega pildudes. Aga peremees võttis veevanni ja kallas selle pildujaile kaela. Keegi ei oletanud, et peremees nalja nii tõsiseks pöörab. Kogu õu oli äkki kiilumist ja karjumist täis, sest igaüks kahmas mõne riista kätte ja vinnas teistele vett kaela, oli see külm või soe. Joosti ja aeti üksteist taga. Nii mõnigi poiss või tüdruk oli üleni märg. Aga ei olnud märjemat, kui oli oma pere Mai. Põhjuseks oli vististi see, et tema ise nii agar oli teisi kastma. Aga tema pillutud veega oli imelik lugu, kõik panid tähele, et oma pere Maie kasteveega on väga imelik lugu: sest viskas ta tema kuhu ta viskas, ikka sadas ta teisepere Kaarli kaela. Samasugune arusaamatu lugu oli ka Kaarli läigitatud veega: paiska ta või vastu sinist taevast, ikka sorisevad sellest teisepere Maie riided.

Kõik, kes seda imeasja nägid – ja seda nägid kõik –, mõistsid, et Maiel ja Kaarlil peab midagi olema või neil peab midagi tulema, muidu see olla ei või. Nõnda oli siis Mai esteks jumalamuidu hobuohje songutanud ja suure kisa ning mürinaga koju sõitnud, kastevesi jutustas teistele niikuinii varjatud saladuse.

Aga asi oli üsna loomulik: Kaarel oli tugevamaid mehi, Mai matsakamaid naisi. Pealegi oli Maiel valge pea ja nii vaiksed ning sinised silmad, et poisid neist kohe marru läksid. Need polnudki nagu Maie omad silmad – niisugused olid nad.

Kui Mai omale aidas kuivad riided oli selga pannud, paistsid tema silmad Kaarlile veel sinisemaina ja vaiksemaina. Sellepärast ei saanud ta kuidagi muidu, kui pidi klimbisuppi ja sealiha peaaegu pimesi sööma, sest vahetpidamata piilus ta Maie poole. Ka unustas ta, kui palju ta peab sööma, nii et kõhule kippus liiga tegema.

Mai sellevastu ei saanud toitu suust alla. Supi sisse kastis lusikat ikka veel, aga liha jättis hoopis puutumata. Mai oleks ehk supigi söömata jätnud, kui mitte tema lusikas Kaarli omaga ühe kausi vahet poleks käinud: Kaarli lusika pärast kippus Maie lusikas kaussi. Juhtus nõnda, et Kaarli lusikas Maie lusikast klimbi nälpas. Aga sest polnud midagi. Mai oleks heameelega kõik klimbid kausist Kaarli lusikasse korjanud – oleks korjanud külma vee eest, mis Kaarel talle õues kõigi silma all kaela kallas.

Kui Kaarel peale sööki Maielt uuesti tema magamispaika küsis, siis ei saanud see muidu, kui pidi vastama nagu kord ja kohus.

“Tulen täna,” ütles Kaarel siis.

“Ä’ä täna tule, Kaarel,” palus tüdruk, sest ta kartis poissi, aga veel rohkem iseennast. Vastuseks kordas poiss kindlamalt.

“Tulen täna... kui kõik on magama läind.”

Maiel oli nii hea kartes... Poiss tuleb kui varas öösel. Aga aidauks on seestpoolt haagis, haak ja obadus tugevad. Mai võib kogu ööks haagi ette jätta, eks tulgu siis poiss. Tulgu Kaarel, küllap näis, kuis ta tuleb. Maiel on nii hea meel, et ta kardab Kaarlit ja et uksehaak ning obadus on nii tugevad.

Hea meel on ka peremehel ja perenaisel sängi minnes. Oli tüli ja kulu mis oli, aga nüüd on sõnnik väljas ja suur hulk temast sissegi küntud. Ainult kahju, et teda nii vähe oli, sellest on tõesti kahju. Aga tulevaks kevadeks peab teda vähemalt niipalju olema, et kaheksa hobusega saab päeva otsa käristada. Tingimata niipalju. Selles sõnnikuunistuses uinuski Vargamäe Andres. Sest nagu Mai lootis Kaarli pillutud külmast veest eluõnne, samuti nägi Andres rohkemas sõnnikus paremat tulevikku Vargamäel.

Ainult Krõõt, Vargamäe noor perenaine, temal ei olnud täna unistusi oma mehe kõrval. Tal on ainult tundmus, et tema on tõesti perenaine, kel on rasked kohused. Kui aga saaks liikmed välja sirutada, et homme suudaks õigel ajal tõusta! Ainult liikmed välja sirutada.