Читать книгу Tõde ja õigus - Anton Hansen Tammsaare - Страница 24

Viimane suur riid muutis Vargamäe meeste vahekorra jällegi väga pinevaks. Tegudes ei võinud see ometi kuigi palju avalduda, sest mis talvel sügava lumega Vargamäel ikkagi teha. Tõsine elu ja tegevus algab siin alles kevadel.

Üleaedsetel oli talvel üksainus punkt, kus nad kahekesi võisid kokku puutuda: ühine talitee heinte, hagude, puude ja muu materjali vedamiseks. See tee käis suure tüki mööda Oru maad. Aga kui Mäe Andres ühel päeval oma heinakoormaga kodu poole tuli, leidis ta seal paigal, kus ta ühiselt teelt omale krundile pidi pöörduma, kõva aia eest. Andres pidas pisut aru, aga siis võttis ta köie vahelt kirve, raius aia teelt maha ja viskas ta kõrvale.

Sellest päevast saadik ei tarvitanud Eespere mehed enam Tagapere meestega ühist teed, vaid nad tegid omale tee üle oma krundi. Oli küll tükk tühja vaeva, aga Andres arvas.

“Hakka viimaks iga õhtu naabrimehe taliaedu raiuma, kus sa sellega lähed.”

Nõnda lõppeski see riid ainult uue talitee tegemisega. Kogu talve elasid üleaedsed vaikselt ja rahulikult, nagu oleksid neil vastastikku üsna sõbralikud mõtted.

Kevadel tundus Eesperes juba seda Vargamäge, millest Andres unistanud: kümmekond noort õunapuud, samuti ka kirsi- ja ploomipuud olid valendavalt õisi täis, marjapuudest, toomingatest ja pihlakatest rääkimata. Juba porisesid põrnikad puie ümber ja juba nähti siin linde, kes tänini välja äärest kunagi mäele ei lennanud.

Andres oli mõnikord oma noorte puude keskel nii rõõmus, et oleks tahtnud seda rõõmu kellegiga jagada, aga ikka pidi ta üksinda olema, sest Krõõt kandis suure vaeva ja murega oma neljandat last rinna all, kuna kolm vanemat tal sabas sörkisid, nii et tema esialgne silmade nukrus oli levinenud üle kogu tema olevuse. Seda neljandat last ei oodatudki nagu enam Vargamäe Eesperes ja sellepärast ei teinud Andres tema tulekust väljagi.

Sauna-Mari käis peres ühtepuhku abiks, sest perenaise tervis oli selle lapsega vilets. Mari ootas oma teist last, aga temale oli see nagu hane selga vesi – ei vaeva ega muret, vähemalt teiste nähes mitte. Rõõmsalt kandis ta oma koormat, nagu polekski see raskuseks, vaid aina lõbuks.

“Mari, kui minuga midagi peaks juhtuma,” ütles kord perenaine, “kas sa tuled siis ikka vahel ka minu lapsi vaatama?”

“Heldene aeg, mis siis perenaisega peaks juhtuma,” vastas Mari. “On enne kõik ilusti läind, läheb ka nüüd. Eks minul ole ju seesama asi ees, minuga võib ju ka midagi juhtuda.”

“Ei sinuga, Mari,” vastas perenaine. “Enne põle ma kart, aga nüüd kardan, on niisuke imelik tundmus.”

“Ära karda, perenaine,” manitses Mari, “kartmine põle hea. Parem puhake, koguge jõudu, las mina teen.”

Ja Mari tuuseldas all saunas kui ka ülal peres. Tema poeg Jukugi leidis üsna loomulikuna, et ta iga päev ühes emaga võis peresse minna teiste laste hulka. Viimaks harjusid sellega kõik, nagu ei võikski see teisiti olla. Aga siin sündis imelik asi: perenaisel pidi ikka enne raske aeg kätte tulema ja alles siis Maril, ometi sai Mari tütre, kuna perenaine ikka veel ootas. See aina tekitas Krõõdas hirmu ja muret, oli talle kurjaks ennustuseks.

“Läheb üle võsade, kasvab suureks,” kaebas ta Marile.

Pisut kartma hakkas nagu Marigi, kuigi ta endiselt katsus perenaist lohutada ja julgustada.

“Olen vahel mõelnd,” rääkis perenaine kord pisarsilmi Marile, “et kui mind änam ei ole, küll tahaks ma siis, et sina mu laste ema oleks. Sinu kätte jätaks ma nad rahuliku meelega.”

“Issand jumal!” hüüdis Mari. “Perenaine, mis sa ometi räägid. Mul on ju Juss, kuhu ma siis tema panen?”

“Ega ma siis seda, ma ainult muidu räägin,” seletas perenaine.

Mari südamesse hakkasid perenaise sõnad imelikult kinni. Nii mõnigi kord mõtles ta nende peale tagasi.

Viimaks saabus ka Eespere Krõõda aeg. Olid abiks mõlemad saunanaised. Aga vähe võisid nad perenaist aidata, kes vaevles kaua ja raskesti. Kui ta lõpuks oma piinast vabanes ja lapse häält kuulis, lõi ta suur ja kahvatu suu naerule, sest hääle järele pidi olema poiss – kohapärija, tulevane peremees Vargamäel. Nõnda jäigi Krõõda suu nagu naeratama, ilma et oleks küsinud, kas on sündinud tütar või poeg. Andres, kes eeskambris ootas, astus sealt lapse häält kuuldes kohe tagukambri.

“Viimaks ometi poiss või?” küsis ta.

“Peremees!” hüüdsid saunanaised korraga.

“Peremees mis peremees,” jätkas saunatädi üksinda. “Poiss kui purikas, suur ja tugev!”

Aga nurganaine ise ei lausunud sõnagi, nagu ei puutuks asi enam temasse. Ja kui Andres sängi ette astus küsima, kuidas Krõõt end tunneb, vastas see lihtsalt.

“Ei ma vist änam siit tõuse.”

“Ä’ä hullu juttu a’a,” vastas talle Andres.

“Ei see ole hull jutt,” ütles Krõõt.

Ja kui mees talle otsa vaatas ja tema näol ikka alles nagu õndsalikku naeratust nägi, siis aimas ta, et naise sõnades võib ometi tõde peituda. Ta oli nii imelik näha, et Krõõdal, kel kõik need aastad aina nukker nägu olnud, korraga oleks nagu silmiski naeruhelk. See võis küll surma pärast olla.

Sõnalausumata istus Andres sängijalutsile ja vajus seal kössi, selg peaaegu naise poole. Vahest ehk esimest korda elus mõtles ta tõsiselt oma naise ja laste saatuse üle järele. Ta isegi imestas lõpuks, et temal võivad olla korraga niisugused mõtted.

Varemalt polnud tal kunagi pähe tulnud, et tema Krõõt võiks surra või et üles võiks öelda tema jõud lapsi ilmale kandes ja hommikust õhtuni ning pooled ööd rasket tööd tehes. Miks polnud ta kunagi uskunud, et naise nukrate silmade ja ägamise taga istus tõsine häda? Miks polnud ta tema sihvakamat kasvu ja peenemat konti kunagi arvesse võtnud? Ja ometi oskas ta seda teha iga hobusekronuga, kelle ta ostab koormaveoks. Igal märal ja igal lehmamullikal oli ta raskust arvesse võtnud, aga oma naisel mitte. Ta oli talitanud nagu iga teinegi peremees, kes ütles: naine on ju inimene, mitte loom.

“Kui sõidaks õtte tohtri juurde, tooks ta kas või seia,” ütleb Andres naisele.

“Ei maksa, änam ei maksa, ma tunnen,” vastab see. “Poiss võttis mu hinge.”

Esimest korda oma abielus tunneb Andres, et Krõõda sõnad võivad südamesse lõigata. Poiss võttis hinge! Tema, Andres, oli poissi nii väga tahtnud ja iga tütre sünnil naisele etteheitvalt otsa vaadanud. Aga kui nüüd oleks mõni tulnud, kel vägi ja võimus, kui oleks tulnud kas või vanajumal ise ja oleks Vargamäe Eespere tagukambri uksest sisse astunud ning öelnud: “Tahad, ma teen poisi tüdrukuks, nõnda jääb Krõõt elama,” siis oleks Andres praegu sõnalausumata nõus olnud.

Veel enam: ta oleks vanajumalale omalt poolt vastanud: “Tee tüdrukuks see poiss ja ka kõik teised poisid, keda sa mulle oled mõelnud anda, ainult lase mu Krõõt elada. Ja tänasest päevast saadik tahan ma tema koormat kergendada, kui ta kannab ilmale sinu väe ja võimuga tüdrukuks tehtud poissa, keda mina ise sigitanud. Ma ei löö enam toaukse piitade külge kõrget lauda sigade takistuseks, ennem elan kas või sigadega ühes toas, et aga Krõõdal poleks vaja ämbreid üle selle laua rükkida. Ma ei lase teda enam raskeid toobreid tõsta ega sügavast kaevust vett vinnata, mis paneb mind ennastki niudeid pingutama. Ma teen toa otsa kerge jalgvärava, et Krõõdal igavesti vaja poleks suurt ja rasket väravat üle kõrge vaia rükkida.”

Kui Andres mõttes vanajumalale nõnda oli öelnud, tõusis ta üles ja läks välja: ta tahtis põllul viimased kaerad maha visata, sest pärast, võib olla, pole selleks enam aega. Aga kui ta oma külimati oli täitnud ja kandevööle seadnud, avanesid nagu äkki ta silmad ja kõrvad: ta nägi heledat päiksepaistet, tundis leiget kevadeõhku ja kuulis lõokeste laulu ning linavästrikkude vaikist, kuid rõõmust häälitsemist künnivaos. Selle vastandina turgatas tal meelde Krõõt kodus sängis ja sõnad, mis tema, Andres, vahetanud vanajumalaga sängiäärel istudes.

Ja Andres tundis, et enam ei saa ta külvata, vaid et peab selle asemel midagi muud tegema. Ta võttis külimati kandevöölt, pani ta lähema kivi otsa ja istus ise kivi äärde, selg vastu päikest, nagu oleks tal siin midagi tõsist toimetada või millegi üle järele mõelda. Aga enne kui ta midagi sai teha või mõelda, kiskus ta suu temale endalegi ootamata viltu ja silmist hakkas jooksma kibedat vett.

Andres rääkis uuesti oma jumalaga, korrates oma endisi tõotusi ja lisades juurde uusigi. Nõnda kestis see tükk aega.

Sulane ja temal abiks seemendamas olev Juss aina imestasid, kui nägid, et peremees, kes tuli ruttu väljale külvama, siin külimati täitis ja ta korraks kandevöölegi asetas, nüüd päikesepaistel kivi ääres istub, nagu soendaks ta seal selga ja kuulaks lõokeste laulu. Niisugust asja polnud Andresest keegi varem tähele pannud.

Aga kui Andres kõik oma tõotused naise ja laste suhtes oli vanajumalale andnud ja kui ta oli need kinnitanud kibeda veega, mis jooksis ta silmist, sai ta tundmuse, et nüüd on ta kõik teinud, mis sureliku inimese võimuses, sellepärast tulgu nüüd, mis tuleb. Jääb ainult üle veel oodata ja risti kanda, mis sulle peale pannakse.

Kergendatud südamega ja uue hooga hakkas ta külvama. Aga kivi ääres istumine oli tüki aega viitnud. Nõnda ei jõudnudki ta kõike seemet maha visata, enne kutsuti ta põllult koju. Seal ootas Krõõt, kes tahtis temaga rääkida, sest vanajumal polnud Andrese pühalikke tõotusi mikski pannud ja oli oma käskjala Vargamäele saatnud, nagu oleks peremees Andres rääkinud esteks aina tühje sõnu.

“Noh, vanamees,” ütles naine, “minu tund on vist tulnd.”

“Kui see nõnda olema peab, siis sündku Tema tahtmine,” vastas Andres alistunult.

“Aga mis lastega?” küsis Krõõt.

“Eks ma need kasvata üles,” vastas Andres.

“Sa pead omale teise naise võtma,” ütles Krõõt nüüd. “Aga ära võta kurja... lastele emaks.”

See oli kõik, mida Eespere Krõõt oma vanamehele ütles. Peale seda hüüdis ta Sauna-Mari. Aga kui see sängi ette astus, ei öelnud perenaine talle midagi, vaatas ainult otsa. Ja nüüd nägi Mari, et perenaise silmad olid endiselt nukrad, hiljutine rõõmuhelk oli sealt jäljetult kustunud.

Krõõt liigutas oma paremat kätt, nagu tahaks ta seda Marile sirutada. See võttiski perenaise käest kinni ja jäi talle otsa vahtima ning ootama, mis ta küll ütleb. Perenaise huuled hakkasidki liikuma, aga häält kuuldavale ei tulnud. Huulte liikumisest ei võinud Mari midagi muud mõista, kui aimas ainult iseenda korduvat nime.

Nõnda vahtisid Krõõt ja Mari teineteisele üksisilmi otsa, kuni Krõõda silmad kustusid. Aga ka siis veel hoidis saunanaine perenaise kätt, nagu mõeldes, mida tahtis see temale küll öelda, kui ta keel enam suus ei liikunud. Ometi aimas Mari niikuinii kadunud perenaise mõtted.

Andres surus Krõõda silmad ja suu; viimane kippus paonema nagu ütlemata jäänud sõnadeks või õndsalikuks naeratuseks.

Ja ei olnud Vargamäe suurtes valgetes tubades muud kuulda kui aga nutt. Nuttis Sauna-Mari, nuttis saunatädi ja nutsid nende nuttu nähes ka suuremad ja väiksemad lapsed. Pere lastega kaasa hakkasid karjuma ka sauna lapsed, sest ka nemad olid siin, polnud ju Maril neid sauna kellegi hooleks jätta.

Ainult Andres ise ei nutnud. Tema seisis muidu niisama Krõõda korjuse ees ja vahtis üksisilmi, aga vaevalt nägid tema silmad midagi, sest liig kauge oli nende pilk.

Kulus pisut aega, siis tuli Tagapere perenaine Eesperre.

“Minu vanamees ajas mind vaatama, et kas õige teisepere perenaisega midagi juhtund või, peremees kutsutud nii ruttu põllult ära koju,” ütles Tagapere eit. “Tahtis teine ise tulla, ma ei last, et läheb teine jälle riidu.”

“Teisepere perenaist põle änam,” vastas Andres naabri eidele.

Tükk aega ei lausunud see midagi, vahtis ainult, nagu ei mõistaks ta öeldud sõnu. Siis läksid tal silmad märjaks ja ta ütles.

“Põle teist änam mitu päeva näha olnd.”

“Sündis poiss,” lausus Andres.

“Elab?” küsis naabri eit.

“Laps elab, aga Krõõt...”

Andres ei saanud öeldud, mida öelda tahtnud. Midagi valusat pitsitas kurgu kinni.

“Heldene aeg!” hüüdis Oru perenaine. “Mis siis saab? Neli väikest...”

Ka temal jäid nüüd sõnad millegi valusa pärast kurku kinni.

“Jah, neli väikest,” ütles Andres.

Nõnda seisid naabri peremees ja perenaine hulk aega keset põrandat, näod teineteisest kõrvale pöördunud.

“Naabri perenaine,” ütles Andres viimaks, “on sul ehk aega saunanaistele pisut appi jääda? Surnu tahab pesemist ja lapsed... Ma ise pean väljale minema, et viimased kaerad maha visata, muidu põle meestel varsti änam künda.”

“Seda see minu vanameeski,” vastas Oru eit. “Ütles teine, et mine vuata, ehk on teisepere rahval abi tarvis, nende perenaisel peaks ju need päevad kätte tulema.”

Nõnda jäigi Oru perenaine saunanaistele abiks. Andres ise tõttas põllule. Külvas teine seal kärmesti ja kärmesti, aga omal silmad jooksid vett, nagu pilluks kevadine tuul vahetpidamata kibedat tolmu. Süda ei valutanud, ta oli ainult tühi ja raske. Esteks kivi ääres istudes oli Andres kõik öelnud ja tõotanud, mis tal üldse öelda või tõotada oli, ja kui see siiski polnud abi toonud, siis pidi edasi rühmama, kuni kaks kätt rinnal.

“Nagu Krõõdalgi,” lausus ta endamisi.

Kui Andres põllult koju jõudis, oli Krõõt juba aidas valge lina all.

“Tahad ehk aita vaatama minna, peremees,” ütles Sauna-Mari Andresele, “aga ära unusta luuakontsu kassiaugu ette panemast.”

Muidugi tahtis peremees aita minna, aga et Mari seda temale meelde tuletas, siis jättis ta seekord minemata. Selle asemel ronis ta aidalakka kirstulaudu otsima, tõi need sisse ja pidas aru ise hakata kirstu tegema. Aga siis ütles tüdrukule, et see omale puhtamad riided selga paneks ja Meistri-Antsu järele läheks.

Õhtuks jõudis Meistri-Ants Vargamäele. Temale kirstulaudu näidates ütles Andres.

“Mõtlesin esteks ise, aga sina tunned seda tööd muidugi paremini, sellepärast saatsingi sinule sõna, et tuleksid.”

“Küllap juba mina sellega toime saan,” vastas Meistri-Ants, tüse ja vimmas vanamees, kelle tömp nina näoga võrreldes liig punane. “Olen ennegi teind ja on kõik minuga rahule jäänd, küllap jääb ka sinu eit... Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. Teen tubli ja tiheda, lase või vette, mitte tilkagi ei tule läbi.”

“Eks ta hea olekski, surnuaed niisukese koha peal, et hauad kevadel nagu kaevud,” ütles Andres.

“Nonäh, ega minagi muidu, ikka vee pärast,” kinnitas Meistri-Ants.

Järgmisel hommikul algas Vargamäe Eesperes juba koidu ajal saagimine ja hööveldamine: perenaisele valmistati viimast ulualust, milles ta Vargamäelt pidi lahkuma.

Meistri-Ants oli isegi mingisugused hõbenarmad ja plekitükid tiivustatud punnpalgeliste inglinägudega kaasa toonud. Niisuguseid imeasju polnud lapsed veel kunagi näinud. Saunanaisedki aina vaatasid ja imestasid.

Tiivustatud inglinäod tuletasid neid meelde, mis olid kirikus kantsli küljes. Selle tõttu omandasid nad puht pühaduse ilme. Sellepärast siis, kui naised pärast Krõõda juures, kes kirstus lamas, issameiet lugesid, siis ei teadnud nad hästi, tegid nad seda õndsa Krõõda või punnpalgeliste inglinägude pärast.

Kolm päeva, mis pühapäevani aega, kadusid Andresel nagu mingisugune raske uni; ta isegi ei teadnud hiljem, oli ta selle aja uinunud või ärkvel olnud. Asjad, mille peale ta ei osanud mõelda, sündisid nagu iseenesest, sest Sauna-Mari, kes kõigega endisest ajast tuttav, talitas, nagu oleks ta alles eile siit lahkunud ja täna uuesti tagasi tulnud, et oma harilikku tööd jätkata. Pere poisi pani ta oma tütre kõrvale teise rinna otsa, ja esiotsa jatkus toitu mõlemile.

“Mari, löö sina pisut silma peale,” ütles Andres, kui ta poest matusekraamiga koju tulI. “Sina oled ikka alles nagu oma inimene.”

Ja nõnda see sündiski. Marist sai igale poole, Mari nägi ja kuulis kõik, kuigi tal oli kummagi rinna otsas laps. Ja kuna teised nägid, et peremees kõik usaldas Mari hooleks, siis kuulasid nemad ta sõna, nähes temas nagu perenaise asemikku. Aga vististi oleksid nad muidugi Marit kuulanud, sest kõigil oli teada, kuidas Krõõt surres just teda oli kutsunud ja peaaegu tema käte vahele surnudki. Ainult Andres ise seadis kadunu silmi ja suud, seda ei teinud Mari mitte enam.

Matusepäeval oli Vargamäel kogu kõrvenurk koos: peremehed ja perenaised olid kutsutud Krõõta ära saatma. Tubades valitses imelik vaikus ja pühalikkus. Kõik käisid ja rääkisid nii tasa, nagu kardaksid nad Krõõta tema rahus segada. Kogu eluajal polnud keegi teda sel määral arvesse võtnud. Naised käisid aida vahet, kus puhkas Krõõt, valged höövlilaastud pea all.

“Küll oli temale vähe neid päivi antud,” ütles Hundipalu eit silmi pühkides.

“Mis muud, koorem oli liig raske,” arvas Ämmasoo perenaine.

“Põlnd seda konti ega jäksi,” lausus Oru pereeit.

“Liig pikk ja peenike Vargamäele,” ütles Aaseme eit elutargalt. “Ja nooruke! Alles alla kolmekümne, aga juba neli väikest...”

Lapsi nimetades hakkasid kõik eided silmi pühkima.

“Jah, tema ise sai vaevast lahti, aga lapsed...” lausus Hundipalu.

“Jah, mis temal endal nüüd änam,” kiitsid ka teised eided nõus olles.

Söögiajaks toodi puusärk kambri, nagu tahaks kadunud perenaine ühes tuttavatega viimast korda leiba võtta, et siis alatiseks lahkuda Vargamäe eluhooneist. Viimast korda pidi olema Krõõt Vargamäel perenaiseks, kuigi tegi ja talitas juba Sauna-Mari.

Luges ja laulis Krõõda saateks Andres ise. Ja ehk küll hääl kippus kurku kinni jääma, ometi tegi ta kõik nagu kord ja kohus. Aga nuttu olid kõik Vargamäe hooned täis. Sõnad olid suhu hangunud, voolasid ainult pisarad. Mehedki pühkisid silmi, Oru Pearugi pühkis. Aga temale nähtavasti ei meeldinud niisugune silmapühkimine ja sellepärast läks ta enne teisi uksest välja, nagu oleks päiksepaistel seda parem teha.

Õueväravast teele minnes leidsid surnumatjad, et sügavad roopad tasaseks tehtud ja suuremad kivid vankrirataste ning inimeste jalust koristatud.

“Oled teedki silunud,” ütles Hundipalu Tiit Andresele.

“Mina mitte,” vastas Andres.

“Siis on õige Pearu selle tembuga hakkama saand.”

“Tema vist küll, kes muu.”

Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. Rava Kustas, kes alati valmis rumalat nalja heitma, ütles oma eidele.

“Vargamäel peaks sagedamini matukseid olema, siis saaks varsti sileda tee.”

“Mis sa lõõbid,” vastas eit talle etteheitvalt ja lisas siis juurde: “Vargamäe mehed sillutavad teed surnutelegi, aga teised ei tee sedagi.”

Andrest ärritas millegipärast see sillutatud tee. Oli küll parem sõita, aga ikkagi ajas südame täis. Temal endal polnud teesilumine pähegi tulnud, aga Pearu oli oma meestega selleks kogu laupäevase päeva ja poole ööd tagant järele viitnud.

Andresel tuli meelde, mis nad Krõõdaga soosillast rääkinud, kui nad kahekesi esimest korda temast üle sõitsid – Vargamäe poole. Ja nüüd läks nõnda, et eluajal ei näinudki Krõõt paremat teed, ainult puusärgis sõites võis ta tunda, et soosild oleks nagu siledamaks muutunud. Ehk on hea seegi! Ja Andres ise? Näeb tema oma eluajal paremat silda? Näeb ta seda puusärgiski? Ja ometi oli ta Krõõdale lubanud siin varsti tõllaga sõita, kaks hobust kõrvu ees.

Õhtul Vargamäele tagasi tulles olid mehed kõik juba lõbusas tujus. Andresel endalgi oli paras kilk peas, sest kurvastuse tõttu oli ta pudelist harilikust rohkem rüübanud. Sauna-Mari aina imestas, missuguse mõnuga matuselised õue sõitsid. Kõigist kõige valjemini rääkis aga Oru Pearu. Ja ta rääkis vahetpidamata. Ikka kaldus tema joobnud jutt kadunud Krõõdale. Iga natukese aja tagant hüüdis ta söögilauas, kus võeti söögialust ja söögipealist.

“Kuule, sina naabrimees! Veart eit oli sul! Niisukest änam ei tehta! Vargamäe silmad ei sua änam niisukest nähja. Hallelooja! Sinu kadunud eide terviseks! Issand olgu meile armuline!” Nõnda valas ta klaasi klaasi järel omale kurgust alla. Aga mida rohkem ta jõi, seda sagedamini hakkas tal keel lällutama kadunu nime. Viimaks ei saanud ta muidu, kui tõusis omalt paigalt ja läks istus üleaedse kõrvale.

“Kallis nuabrimees,” hakkas ta sellele rääkima, “veart eit oli sul, seda tulin ütlema. Nüüd on sul kurvad päevad, sest niisukest eite ei ole änam ja teist niisukest põle ühelgi olemas. Mina kurvastan ka, aitan sul kurvastada, kallis nuabrimees... Tegin eilse päeva ja terve öö sinu eidele sulastega teed. Aga sulased hakkasid öösel porisema, ei taht sinu eidele teed teha, siis tegin üksi, ilma poisteta. Tegin, jah, teed ning mõtlesin: seal ta nüüd on see nuabrimehe elu, oli teisel eit, oli teisel veart eit, aga nüüd änam ei ole. Ja siis ma mõtlesin, et ma lõhkusin sel korral aja rukki eest ära ja su sead läksid rukkisse, tahtsin näha, mis sa teed, kui näed, et sead minu rukkis ja et mina aja maha lõhkusin. Aga sina ei tulnd, tuli sinu eit – nüüd viisime ta ära. Eessuke olgu temaga! – nonäh, tuli sinu eit ja ütles niisukese pehme jaalega: “Kallis nuabrimees, miks sa aja eest ära lõhud, meie sead lähvad ju sinu rukkisse?” Veart eit oli sul, tundis rehnutti – sead lähvad mu enda rukkisse! Ja ma vastasin temale, et kallis nuabri perenaine, mul on aeda teisale vaja, sellest see lõhkumine ja sigade rukkisse laskmine. Aga tema – Eessuke ülendagu tema hinge! – tema tundis rehnutti, nii veart eit oli sul, tundis ja ütles: “Kuule sina, nuabrimees, sina ei reagi tõtt, sina luiskad.” Just nõnda ta ütles seekord: “Sina luiskad.” Aga mina valetasin siis lausa, lõhkusin aeda kiusu pärast, tahtsin sind kiusata. Ja siis ütles sinu eit veel: “Kui sa aja tahtsid rukki eest ära lõhkuda, miks sa siis meile enne ei öelnd, et oleks teand loomad ära ajada?” Ning, kallis nuabrimees, siis hakkas mul sinu eide ees häbi seal lõhutud aja juures, sest tema tuli, laps süles, sigu ajama. Ja ma tahtsin ise sigadele rukkisse järele minna, aga sinu eit hakkas sigu heleda jaalega kutsuma, ikka põssa, põssa, põssa, kotsu, kotsu, kotsu (Pearu katsus kadunud Krõõda häält maksku mis maksab järele teha). Ning sead ajasid kõrvad kikki, kuulatasid ja pistsid siis jooksma, aina sinnapoole, kust kostis hele jaal. Nüüd ei ole änam seda ajaauku, kus sinu eit siis seisis, sina tegid ta kinni. Ja seisku ta nõnda seal igavesti, mina teda ei puudu, seisku mälestuseks, et sinu kadunud eit kutsus siis sigu minu rukkist. Aga kui sead, sindred, kõik rukkist välja tulid, palja kutsumisega, ja sinu eidele järele traavisid, siis tahtsin ka mina sinu sigadega kaasa traavida, pangu sinu eit mind kas või oma sigadega ühte lauta... Ning nüüd, kallis nuabrimees, oleme siin kahekesi, peame sinu eide matukseid. Öösel, kui soosilda tegin, mõtlesin, et mis meist kahest nüüd küll suab. Kui sinu eit alles elas, lepitas ikka tema meid, sest tema oli meist mõlemist parem. Tema oli ka minu eidest, sellest minu lambasihvrest parem, sest minu eit põle niisuke, kui oli sinu eit. Peksteski põle minu eit nii hea, kui oli sinu eit peksuta. Nüüd on ta aga surnud, ning kui tegin öösel ja täna, pühapäeva hommikul, päev tõusis juba, soos silda, mõtlesin, et nüüd oleme kaks vaest vanameest Vargamäel. Kui lähme riidu, ja riidu me lähme, siis põle änam lepitajat, kui tahme vahel leppida. Põle änam, kes ütleks hea sõna, vaataks hea silmagagi. Aga sinu eidel olid head silmad. Ja siis hakkas mul hirm seal soosillal minu ja sinu pärast siin Vargamäel. Nagu kaks kärbest istume siin s..ahunniku otsas, kõnnime ja peame aru ning tühised on kõik meie arupidamised ja suured rehnutid. Seni kui elas sinu eit, oli meil ikka hea elu. Riidlesime mis riidlesime, aga ega me sellepärast halvasti eland. Me olime muidu niisama kaks kanget vanameest, üks ei kuuland ja teine ei and järele! Aga nüüd! Sinu veart eit on nüüd surnud, peame kahekesi tema matukseid ja mäletame oma kurja pattu. Ja põle änam kedagi, kes meid näeks ehk kuuleks, sest...”

Pearu mõttering tõmbus koomale. Lõpuks ei saanudki ta sõnadega enam kaugemale, kui keerles kadunud “veart eide” surma ümber. Omal hakkasid silmad ikka enam ja enam vett jooksma. Habemekarvadelt tilkusid pisarad kuuerinnale, söögilauale ja viinaklaasi. Viimaks sai ta meel nii härdaks, et pidi tahes või tahtmata kallile naabrimehele kaela langema. Mis Pearu südame nii härdaks tegi, kas Krõõda surm, öösine teesillutamine, üleaedsega riidlemine või purjus pea, seda ei teadnud vististi ta ise ega teised.

Rava Kustas, kes Pearut tahtis pisut kainestada, küsis temalt.

“Misukese silla sa oma eidele teed?”

“Mis? Mis see Rava rädiseb?” küsis Pearu.

“Ma küsin, et misukese silla sa oma eidele ükskord teed?” kordas Kustas.

“Minu eit matab minu ja sinu, temale põle meie silda vaja,” vastas Pearu. “Aga kudas sinu eidega lugu?”

Matuselised naersid, sest Kustas seisis oma hea suuvärgi peale vaatamata eide päka all.

“Ä’ä Pearut puudu, tema torkab kohe,” ütles Aaseme Aadu.

“Ah Vusaeme Vuadu kua seal,” imestas Pearu nüüd.

Ja siis pöördus ta uuesti oma üleaedse poole, nagu poleks teisi toas olemaski. Aga kui see tema joobnud jutust tüdines, ütles ta tõsiselt.

“Kallis üleaiamees, mis sa niipalju selle asjaga lõõbid, anna minu eidele hauaski rahu.”

“Mis? Mina lõõbin?” küsis Pearu haavatult. Ja kui Andres temale midagi ei vastanud, võttis Pearu viinaklaasi ja läks istus nurka. Ning kõik nägid, et ka seal tal pisarad habemekarvadelt tilkusid kuuerinnale, põrandale ja viinaklaasi.