Читать книгу Tõde ja õigus II - Anton Hansen Tammsaare - Страница 4

Esimest korda elus tundis Indrek end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti.

Kogu minevik tõmbus millegipärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundud kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu.

Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes silas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi.

Valitses mingisugune hall ükskõiksus, kuigi kippus värisema kogu kehakude, – kas vältimatust pelust või loodetavast suurest õnnest, kes seda teab.

Vahetevahel tonksas ta saapakontsaga vastu pingi alla pistetud kasti, nagu kardaks ta selle kadu, sest kast oli ju ainuke omane asi selles võõras ümbruses ja tema sisemus varjas esemeid, mis Indrekule lähedased. Ja iga kord, kui ta leidis, et kast seisab vääramata oma paigal, muutus ka tema rinnas nagu kodusemaks ja kindlamaks. See oli küll lõpmata rumal ja naeruväärne, aga ta ei võinud sinna midagi parata, et see oli nõnda. Tema tõsiseks reisuseltsiliseks oli see ristamisi tugeva nööriga seotud kast, mitte aga teda ümbritsevad kaassõitjad.

Pärale jõudnud, mõtles Indrek vagunist lahkuda ühes viimastega, et oleks rahulikum ja rohkem ruumi. Aga nõnda sattus ta just vihma käest räästa alla: tal tuli pidada vihast võitlust sisserühkijatega.

„Roni, roni, matsipoeg!” karjuti talle kusagilt naljatavalt.

Indrek mõtles silmiga otsida rääkijat, aga enne kui ta seda jõudis teha, kärgatati talle tigedalt:

„Korista end oma kastiloguga teelt, et inimesed sisse pääseks!”

Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda oleks kergem teda läbi müksleva inimmurru suruda.

Varsti leidis ta enda jaamahoone seina äärest. Siia laskis ta kasti langeda, et pisut aru pidada ja inimvoolu hõrenemist oodata. See oli õnnelik tegu, sest siin oli tal juhus tähele panna, et temast mööda kanti hullemaid ja suuremaidki kaste, kui tema oma oligi. Sellest sai ta südant: haaras kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma.

Kui Indrek jaamahoonest läbi tema esisele jõudis, oli suurem hulk juba lahkunud. Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus, piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis:

„Kulla noorhärra, kas sõidame?”

Vastuseks ei osanud Indrek muud teha, kui võttis kasti, et teda sõidukile tõsta.

„Seadke serviti, siis mahub paremini,” õpetas vanamees. „Soo, ja nüüd istuge pääle,” käskis ta lõpuks.

„Kuhu ma küll sõidan? Kuhu ta mu viib?” arutas Indrek endamisi.

„Kas üle jõe?” küsis voorimees.

„Ma’p tea isegi,” vastas Indrek.

„Kuis nii? Kuhu me siis sõidame?”

Indrek seletas paari sõnaga oma asja.

„Noh, siis on ju minul õigus,” ütles voorimees. „Ikka üle jõe, muud midagi, vana Traadi juurde, hea lähedal ja odav ka. Aga seda ma ütlen teile: s… kool on see, üsna s… Minu õepoeg käis ja käis seal ja oleks vist surmalaupäevani käind, kui poleks kroonu tulnd omaga. Nõnda läkski teine sinna, ei armu ega õigust kedagi, et nii kaua koolis vedelend. Käis teine küll Pihkvas eksamil, aga ei kedagi: läbi silksatas. Läbi, mis läbi. Hoopis s… kool see Mauruse oma. Ja tema ise! Tema eest hoia raha nagu vanakurja eest hinge, nii et kui teil seda kaasas on, siis pidage minu sõnad meeles. Kui kukrus kõliseb, siis vanamees nagu mesilane, muidu…”

Mis muidu on, selle jättis voorimees ütlemata, sülitas ainult. Aga kui nad üle jõesilla sõitsid, kinnitas ta veel kord:

„Väga s… kool! Ei õigust ega ilusaid rõivid!”

Peale seda ei lausunud ta enam sõnagi, nagu laiendaks ta koolile määratud halvakspanu ka sellele, kes mõtleb sinna kooli minna. Indreku peas ja südames läks midagi sootuks segi. Sellepärast ei märganudki ta, millal voorimees peatus, virgus alles siis, kui kuulis sõnu:

„Soo, siin me siis olemegi – vana Traadi juures… Seitsekümmend viis… Eestuksest otse sisse, see viib puhveti. Tagapool on tal ikka sakstele toad ka, päris kenad toad kohe. Minge aga julgesti sisse… Maurusele pole siit kaugel: pisut ümber nurga, ja oletegi seal. Küll vana Traat juhatab, tema teab. Kõik teavad. Aga pidage meeles: hoidke rahakott.”

Ütles, andis hobusele piitsa ja sõitis minema.

Indrek trügis kastiga uksest sisse. Ukse vahel tuli talle noor neiu vastu, hoidis pahema käega ust lahti ja võttis paremaga kasti nöörist kinni. Kui Indrekult hiljem oleks küsitud, oli see neiu valget või musta verd, oli ta kõhn või tüse, pikk või lühike, siis oleks ta osanud vaevalt vastata. Aga ühte oleks ta päris kindlasti teadnud: neiu naeratas, ja see naeratus jäi tal millegipärast kauaks ajaks meelde, võib-olla sellepärast, et see oli esimene temale määratud naise naeratus linnas. Ja vististi oleks ta seda veelgi kauem mäletanud, kui ta poleks sama neiuga aastate pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alalhoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linnanaise esimene naeratus.

„Mis on, noormees?” küsis punase habemega mees, kes lamas rõõtsakil letil ja ajas paari talumehega juttu, kel olid leivakotid lahti ja sõid. „Soovite tuba?”

„Oleks palunud küll, kui võimalik,” vastas Indrek ja tundis äkki nälga.

„See väike,” ütles punahabe tüdrukule, kes jällegi Indrekule otsa vaadates naeratas ja ta ühes kastiga enesega kaasa vedas. „Kolmkümmend ööpäev!” hüüdis punahabe kastitalujaile järele. See oli määratud Indrekule, aga tema kõrvust lipsasid sõnad tähelepanematult mööda.

Üksi jäänud, võttis Indrek kasti ümbert nööri, avas kaane ja otsis ligivõetud söögipoolise välja, et keha kinnitada. Kõike seda tegi ta nagu poolunes ja ülepeakaela, sest teda valdasid mõtted voorimehe sõimatud koolist ja tema direktorist, kelle jutule ta tahtis võimalikult kohe minna.

Et oma toast tänavale pääseda, pidi Indrek minema kas läbi koridori või läbi puhveti, kust ta tulnudki. Selle viimase tee ta valiski ja talitas seega vististi saatuse näpunäite järele, sest nõnda astus ta võõrastemajast tänavale palju kergema südamega kui tänavalt võõrastemajja.

Puhvetis oli praegusel silmapilgul punahabe üksinda, ikka endiselt letil rõõtsakil, nagu võiks ta ainult nõnda oma piibu suitsu õieti maitsta.

„Esimest korda meil?” küsis ta Indrekut nähes.

„Esimest,” vastas poiss sõnakehvalt, sest ta tõttas välja.

„Kaugelt?”

„Üsna kaugelt.”

„Talnamaalt?”

„Sealtpoolt jah.”

„Kooli?”

„Selleks sai ikka tuldud.”

„Vana Mauruse juurde muidugi? Mujale ei pääse enam sisse.”

„Kes teab, kas sinnagi pääseb,” arvas Indrek, keda juba punahabeme jutt hakkas pisut huvitama.

„Sinna pääseb, kui aga raha on. Rahatagi pääseb. Mauruse juurde pääseb igat kanti ja igal ajal, tule sügisel, jõulus või lihavõttes, ole kaheksane, kaheksateistkümnene või kaheksakümnene. Ilma naljata! Seal õpivad ka paljad pealaed ja hallid habemed. Mõni aasta tagasi minagi pidin sinna minema. Mõtlesin, et miks ei või siis mina õppida, kui teised õpivad. Olen rahvale kasulikku toitu ja jooki küllalt and, sest õlu ja viin on kasulikud joogid, kui neid mõistlikult tarvitada, aga mitte see karskus. Nii et mina olen tänini rahva kasu taga ajand, aga nüüd hakkan iseenda eest muretsema – lähen vana Mauruse juurde õppima. Käisingi juba kord tema jutul, aga tema ütleb: ajage enne habe maha, tulge siis, habemega ei saa, sest habeme taha ei näe, mis mees teie olete, mis nägu teil on. Nõnda ütles vana Maurus. No mis te ütlete selle kohta? Mina peaks oma habeme enne maha ajama, kui pole saand proovidagi, kas ma õppida tahan või mitte! Ei, härra Maurus, ütlesin mina. Mina oma habemest ei lahku, pealegi kus ma ei tea, kas õppimisest ongi miskit tolku. Hää küll, ütleme, ma saan tudengiks. Mis ma selle tudengiga teen, kui mul pole enam habet! Või arvate, et tudeng maksab sama palju kui minu habe? Te peaks kuulma, mis naised sellest arvavad, nimelt minu habemest. Kümme tudengit ei saa minu ühe habeme vastu, kui on naised. Naistele meeldib just niisuke nagu minu oma. Siiski, võib-olla kui naistest kord tüdinen – sest kõigest saab viimaks villand – jah, võib-olla siis saan selle hullu tükiga toime, et tõmban oma habeme maha ja lähen vana Mauruse juurde, sest see kool meeldib mulle. Sinna tulevad kõigi maade ja rahvaste logardid kokku, tõsi jutt! ja vana Maurus teeb kõigist mehed. Kui tarvis, annab kere peale, sest vana urvaplaastri vastu ei saa ükski rohi. Oli minu vennal poeg – poiss kui jõmmikas, aga viimane vemmal. Pani linna kooli – aasta pärast visati välja! Pani teise kooli – poole aasta pärast välja! Tahtis panna kolmandasse – ei võetud enam vastu. „Vii see oinasarv vana Mauruse juurde,” ütlesin mina, „ja kui tema tast midagi ei tee, siis pane sõnnikut tõstma.” Vend läkski vana Mauruse juurde ja ütles talle nelja silma all (mina nimelt õpetasin teda nõnda rääkima): „Võta maksu, mis võtad, aga tee minu poisist mees, mis oleks mees. Tee tast tudeng, nii et oleks värvimüts.” – „Küllap meie temast juba mehe teeme, nii et oleks värvimüts,” öelnud vana Maurus vennale. „Hobusevargastki saab veel asja, kui aga õigest otsast pääle hakata,” lisanud teine juurde. Ja mis te arvate, mis sündis? Nõmme Karlast sai tudeng. Maksis küll roppu raha, aga ikkagi sai. Tudeerib juba aastat kuus mis müriseb ja maksab veelgi ropemat raha kui vana Mauruse juures. Nii et see on tubli kool. Ta on siinsamas: uksest välja, esteks hääd kätt, siis veel kord hääd kätt ning oletegi sääl. Kivimaja, aga see on ainult eespoolt nõnda, tagapoolt on kõik puust, puhtast puust. Võiks öelda – kivist pää, puust saba. Saba see peaasi ongi, kivipää on ainult sildiks ja soovituseks, sest otsaette on kirjutatud: kõige esimesema järgu kool. Nii et kõrgemat ja suuremat ilmas enam ei ole. Just kui vana Maurus isegi, sest ka tema on esimese järgu mees: väljaõppind kirikuõpetaja. Mõistate? Võib kas südaöösi altari ette astuda või kantslisse ronida. Mitte nõnda nagu meie kahekesi, üks leti taga, teine leti ees, muud ei midagistki. Aga saksad ei annud talle kohta. Mitu kihelkonda tahtsid teist saada, aga saksad olnud igal pool vastu. Nõnda siis vana Maurus asutaski oma esimese järgu kooli, selle tarkuse allika. Sinna minge südamerahus, sest see on puht eesti kool, esteks saksa, nüüd vene keelega. Aga sest pole ühti, kõik eesti koolid on kas saksa või vene keelega; teistsuguseid eesti koole pole tänini olnudki, mis õige eesti kool oleks…”

Jalg-jalalt oli Indrek juba ammugi ukse poole tammunud, aga see ei vähendanud põrmugi punahabeme sõnavoolu. Õnneks astus paar meest sisse. Nüüd söandas Indrek avalikult põgeneda. Aga kui puhvetipidaja seda nägi, hüüdis ta temale järele:

„Muud kui hääd kätt, aina hääd kätt, ja kui siia tagasi, siis kura kätt, ikka kura kätt!”

Räidinud sügisilm oli vaheajal sootuks pimenenud. Auruses õhus piiras põlevaid laternaid eemalt vaadates nagu mingisugune aupaistus. Nende ümber oleks nagu lugematu hulk pisitillukesi kihulasi surunud, kes valgusid laterna ümbert laiali, niipea kui Indrek neile lähenes, nagu kardaksid nad teda. „Kura kätt, ikka kura kätt!” helises tal kõrvus ja millestki aru andmata talitas ta nende sõnade järele. Aga varsti märkas ta, et ta läheneb linnaservale, ja nüüd tuli tal meelde, et kurakätt oli vaja hoida tagasitulekul. Nõnda pöördus ta ümber ja läks endisele paigale, kust algas oma teekonda uuesti, hoides aina paremat. Varsti leidiski ta otsitud valge kivimaja, mille uksest praegu keegi sisse lipsas, lastes vilksatada valgusejoa Indreku kõrvale tänavale, kus ümarikkude prügituskivide vahel roomasid siin-seal kõhnad rohulajud. Seda Indrek pani millegipärast selgesti tähele ja see puudutas teda kuidagi koduselt ja hellalt, sest tal tuli meelde pikk üksik kastehein, mis oli millalgi kasvanud Vargamäe eluhoone õlgkatuse põhjapoolsel küljel.

Ta polnud oma mõttega veel õieti lõpulgi, kui uks seestpoolt lahti kisti ja sealt keegi noormees mingisuguses vormimütsis välja astus. Indrek kahmas mütsi peast ning küsis oma vallakirjutaja-abi vene keeles, et kas siin on härra Mauruse esimese järgu õppeasutis. Just nimelt: esimese järgu õppeasutis, sest muidu kartis ta seda oma arust suurt valget kivimaja haavata. Küsitav vastas kõige sõbralikumalt, pealegi veel eesti keeli:

„Jah, see on Mauruse kool, astuge aga sisse.”

Aga kui ta nägi Indreku nõutust, tõmbas ta kella ja ootas, kuni tuldi ust avama. Siis ütles ta vene keeli:

„Siin tahetakse härra Maurusega kokku saada.”

Ütles ja kadus pimedusse.