Читать книгу Tõde ja õigus II - Anton Hansen Tammsaare - Страница 6

Järgmisel hommikul ärkas Indrek kellahelinal. Helises päris harilik aisakell, nagu ta seda oli kuulnud pulmas peiupoistel või jõuluõhtul suure rõõmu pärast, kui kihutatakse pimedas teistest mööda – ikka kodu poole, sest seal on siis heinad või õled nurgas maas ja toad nii tulvil täis magusaid toidulõhnu, et nende ots ulatub kaugele õuegi. Tänagi tundis Indrek endas unesuikel midagi üsna kodust ja omast, aga juba järgmisel silmapilgul paukus kell tal otse kõrva ääres ja nõnda valusasti, et kadus igasugune magus suige. Ta kargas istukile: tahmane laelamp põles ja lätlane, kes tal eile oli aidanud kasti kanda, seisis kellaga otse tema voodi ees. Peale Indreku ei liigahtanud ükski. Aga kui Kopfschneider helistamist ei jätnud, karjuti talle mitmelt poolt:

„Aitab juba! Käi kuradile! Tola! Katsu, et minema saad!”

Mõnedele valmistas helistamine nalja. Need hüüdsid:

„Tule ligemale! Ei kuule hästi! Homme tule kahega!”

Kui lätlane nägi, et eestlased ja venelased – teised rahvused polnud Siberis esindatud – hakkasid end liigutama, võttis ta kellakõra pihku ja kobis läbi luugi alla. Nüüd kargas keegi kohe voodist ja kustutas tule ning kõik asetusid uuesti magama – koiduunele, nagu öeldi. Ka Indrek puges uuesti vaiba alla, aga uni ei tulnud enam, olgugi et ümberringi hakkas kostma sügav magajate hingamine, isegi norskamine. Nõnda ei kestnud see kaua, sest trepilt kostis uuesti kobin ja läbi luugiprao vilkus valgusekiir.

„Poisid, Valge!” hüüdis keegi ärksam.

Järgmisel hetkel kerkis luuk ja nähtavale tuli härra Ollino valge pea. Värisev küünlatuli heitis vooditele ja nende vahele pelglikku helki.

„Mis see siis peab tähendama?” küsis Ollino. „Kas siin ei kõlistatud?”

„Pole meie midagi kuulnud,” vastati mitmelt poolt korraga.

„Homme, tähendab, peab kõvemini kõlistama,” arvas Ollino.

„Kõvemini ja kauem,” arvas keegi vastu.

„Just nii,” kinnitas Ollino. „Aga nüüd maast lahti, maast lahti!” kordas ta käskivalt ja hakkas magajatelt vaipu kiskuma.

„Härra Ollino, üks silmapilk veel,” palus keegi väike poiss, hoides vaipa kõvasti kurgu all kinni. „Ma ainult sirutan natuke.”

„Ei ole aega,” vastas Ollino. „Välja ja pesema!”

„Külm on, ei või, lõdisen teki allgi!” ajas poiss vastu.

„All on külm vesi, see annab sooja,” lohutas Ollino ja ta ei andnud enne rahu, kui poisid olid viimaseni voodist väljas. Üksteise järele kadusid nad läbi luugi, et minna alumisele korrale, kus asus pesemisruum. Kogu maja näis värisevat uniste ja hoolimatult kolistavate jalgade all.

„Tasa seal!” hüüdis härra Ollino luugiaugust poistele järele. „Nagu oleksid teil rautatud kabjad jalge otsas!”

Aga kolistavate sammude oja voolas ikka madalamale ja täitis kogu maja häiriva eluga.

„Võiks ju üleval pesta, siis poleks vaja nõnda kolistada,” lausus Indrek oma eelminejale.

„Vesi raske kanda, pealegi külmetab ta talvel Siberis ära,” vastas see.

„Ah nii külm!” imestas Indrek.

„Külm!” vastas teine. „Vana pakane ise.”

„Kuidas seal siis magada?” küsis Indrek ebalevalt.

„Kui elad, küllap siis näed,” vastati rahulikult. „Tuleb vaim peale nagu teistelgi.”

Viimaseid sõnu Indrek täna ei mõistnud, aga juba mõne nädala pärast oli nende tähendus talle sula: siis kraaples ta ühes teistega, et keha palavaks ajada ja palava kehaga külmale asemele pugeda. See oli omataoline igaõhtune võimlemisharjutus, milles rebenes nii mõnigi särk või püks. Leidus ka niisuguseid, kes sattusid sedavõrd „vaimustusse”, et heitsid särgid seljast hoopis, nii et helendasid paljad pihad ja käsivarred. See „vaimu-väljavalamine” oli teada ka järelevalvele, aga sellele vaadati enamasti läbi viie, ehk olgu siis et vaimuvalangust osa võtma tuldi ka alumistelt kordadelt, mille tagajärjel müra võis tõusta otse põrgulikuks. Vaimukeeru võisid sattuda siis ka toolid, lauad ja voodid, üldse kõik, mis ette juhtus, ja nii mõnigi neist pidi kaotama jala või muu kehaosa. Tiritammitati toolil, balansseeriti sängiotsal, hüpati reas üle laudade, katsuti sülipätsi, hullati ilma igasuguse korrata ja süsteemita. Indrek polnud kunagi olnud suur hullaja, aga siin õppis ta seda ühes teistega. Üldine meeleolu hakkas ka temasse. Tuli tõepoolest nagu vaim peale.

Oli veel teine abinõu soojasaamiseks: näpati alt puid ja kanti üles Siberisse või meelitati millegagi Jürkat, et see kannaks ja halud kuhugi ära peidaks, näiteks igasse peatsisse paar halgu. Kui siis õhtul kõik vaikseks jäi, roniti asemelt välja ja pandi suur raudahi küdema, mis asus keset katuselaust. Köeti mõnikord nõnda, et ahi lõi helendama, ja siis nihutati voodid otsapidi soojuseallika lähemale. Hommikuks oli ahi muidugi jahtunud ja Siber endiselt külm. Sellepärast pooldasid mõned rohkem „vaimu” kui raudahju sooja.

„Ahjusoe ajab lutikale vaimu peale,” ütlesid nad elutargalt. „Aga inimesel pole hea magada, kui lutikal tuleb vaim peale.”

„Jah, ei ole inimesel hea, kui tuleb lutikal vaim peale,” kinnitasid teised.

„Parem tulgu inimesel endal vaim peale,” seletati, ja nõnda tõusis Siberis iga õhtu, mõnikord ka hommikuti põrgumüra, mille tulemuseks oli tolmu, nagu laotataks kütist või peksetaks rehte.

Peale pesemist voolas jalgade kolin üles tagasi ja siis uuesti alla – klassidesse õppima. Indrek läks ühes teistega, õigem ühes väikese Liblega, kes pidi ka kuuluma neljandasse klassi. Liblelt ta oma esialgse pühenduse õpi- ja asjaoludessegi sai. Tema käes nägi ta esimest korda mingisugust kaanteta, üksikuist lehist koosseisvat raamatut (raamatud olid Lible keeles kapsad), kust luges amo, amas, amat ja mensa, mensarum. Eriti hakkas millegipärast just selle tundmatu sõna viimane kääne tema meeltesse kinni.

„Mensarum,” kordas Indrek Liblele. „Mensarum,” kinnitas ta veel kord.

„Tahad, ma müün selle kapsa sulle?” ütles Lible.

Ja ilma et Indrek endale aru oleks andnud, kas tal seda vana „kapsast” üldse vaja, otsis ta taskust raha ja maksis nõutud summa. Nagu hiljem selgus, oli see peaaegu uue raamatu hind. Aga sest polnud midagi. Indrek ei pannud seda Liblele kunagi pahaks, sest tal oli ütlemata hea meel, et oli ostnud esimese kättepuutuva raamatu, kus oli seisnud mensa, mensarum.

Veel ühe teise „vana kapsa” ostis Indrek Liblelt, nimelt selle, kus kordus sagedasti see haruldane sõna, mis aastate eest nii väga oli tema meeli võlunud. Küll oli sõnalt ja kogu raamatult vaheajal endine võlu hajunud, aga Indrek ostis ta siiski, nii väga rippus ta mineviku mälestuste küljes.

Lible heitis veel rohkemgi „kapsaid” turule, kõik oma „kapsad” oleks ta nähtavasti turule heitnud, kui aga Indrek oleks ostnud. Aga ei, Indrek ostis ainult need kaks.

„Miks sa oma raamatud ära müüd?” küsis Indrek.

„Et toitu osta,” vastas Lible.

„Kas siis siin nii vähe süüa antakse?” küsis Indrek.

„Süüa saab siin küll, aga toitu ei ole,” seletas Lible, ilma et Indrek teda õieti oleks mõistnud. Alles söögilaua ääres ta õppis tundma, mis need sõnad tähendavad, sest Lible ilmus sinna „oma leivaga” – sepikuga, võiga ja kildudeks lõigatud teevorstiga, kuna aga „vana” ja tema „tädi” andsid ainult rukkileiba, millel või juba peal, ja sepikut ei kunagi, ainult saia pisut hommikuti. Lible asus oma toidu kallale mingisuguse erilise suure käeliigutusega ja võidurõõmsa näoilmega, nagu oleks ta äkki ja ootamata ning kõigile arusaamatul kombel tõusnud kõrgemasse seisusesse, mis võimaldas istumise ülemises lauaotsas, kus asetusid härrad Koovi, Timusk ja Ollino ning õpilasist nimekamad ja rahakamad.

„Ei tea, mis see väike Loll õgib, kas oma kapsaid või ihusooja?” küsis keegi teiselt üle laua.

„Kapsaid, ikka kapsaid,” vastas teine.

„Siis pidi ta küll mõne suure Lolliga kokku saama, kes nad temalt ära ostis,” arvas esimene.

„See suur istub väikese kõrval,” ütles keegi kolmas.

Ümberringi levis nägudel kadestav irvitus.

Sellest taipas Indrek, et väikest Liblet hüüti väikeseks Lolliks ja et teda vististi suureks, sest ta oli Lible „kapsad” kalli raha eest ära ostnud ja temal nõnda võimaldanud teiste silme ees paremaid suutäisi süüa. Uus nimi hakkas Indrekule kohe külge, eriti vist sellepärast, et ta klassis ja söögisaalis istus väikese Lolli kõrval. Et aga viimane kandis oma nime ükskõikse rahuga, siis Indrek talitas tema eeskujul ja laskis end suureks Lolliks hüüda veel siiski, kui ta oli klassis teadmiste poolest üks esimesi. Oli kordi, kus ükski ei osanud õpetaja küsimust vastata; siis hüüdis Lible oma piiksuva häälega: „Härra õpetaja, suur Loll teab!” Ja naerdes vastas õpetaja: „Ah väike Loll teab, et suur Loll teab? Noh, palun vastake siis.” Ning Indrek tõusis ja vastaski, nagu oleks tema nimi kirikuraamatuski juba suur Loll.

Niisugused imelikud tagajärjed olid sel asjaolul, et Indrek ostis Lible käest kaks vana raamatut. Aga teist ostu pidi ta hiljem ometi kahetsema, nimelt seda, mis sündis sõna „paavst” pärast. See sõna oli millalgi toonud imelisi unistusi. Siin oli ta hüüdnimeks usuõpetajal, kes muutis oma isikuga Indreku lapsepõlve unistuse ja igatsuse otse selle vastandiks. Mees oli tüse, suure, kuidagi neljakandilise peaga, jämeda punase kaelaga; lõuapärad tugevad, palgenukid laiad, hambad alati kokku litsutud, nii et häälgi rääkides hästi välja ei pääsenud; huuled paksud, punased ja nagu üleolevas või põlglikus muiges pahemale pisut viltu kistud; otsaesine ülalt nagu kitsam, alt silmakoobaste juurest laiem; juuksed harjastena püsti, silmad ainult kitsas kriips, milles kilas ja sädeles midagi peaaegu valusat. Aga ühe pidi härra Vihalepale ometi jätma: oma hüüdnime oli ta õigusega teeninud. Tema oli kõva usumees ja jumalsõna oli tema silmis see igavene ja muutumatu varandus, millest ei tohi pudeneda ega mureneda vähematki raasukest. Raidkujuna, silmad pilukil, istus ta ülal kateedril, pliiats püsti peos, kui laskis jutustada piiblilugu või võristada piiblisalme. Iga natukese aja tagant pidi ta pliiatsiotsaga kateedrile koputama ja vaikse, ebaloomulikult õrna, peaaegu naiseliku häälega ütlema:

„Pidage! Veel kord! Te jätsite seal ühe „ja” vahelt ära.”

Ja õpilane hakkas uuesti otsast peale. Kuid varsti järgnes uus pliiatsi koputus ja õrn hääl ütles:

„Raamatus seisab selle koha peal: ja see sündis, et… Sellepärast veel kord see koht.”

Jõudis vastaja ka selle vea parandada, siis tabas teda varsti uus häda, sest „paavst” ütles talle varsti maheda häälega:

„Armas laps, mis te ometi segate ja võltsite! Seal seisab ju „ning”, mitte „ja”. Veel kord see koht.”

Eriti raske oli vastates õiget tooni leida. Seda sai Indrek omal nahal küllaldaselt tunda.

„Piiblilugu ja katekismus pole ometi muinaslugu ega mõni eesti vanaviisi jutt, mis on üks ropp asi Issanda ees, vaid püha jumalasõna,” õpetas härra Vihalepp. „Ja püha jumalasõna on nõnda püha, et meie, patused inimesed, teda oma roojasesse suhu ei tohiks võttagi, aga kui me seda siiski teeme oma kalli hingeõnnistuse pärast, siis peame seda tegema käed ristis ja võimalikult vaikse ja maheda häälega, nagu teeb üks inimene, kes tunneb oma süüd ja kel on sellepärast palumist. Sellepärast siis mitte nõnda, vaid nõnda…”

Ja härra Vihalepp ise näitas, kuidas peab inimene püha jumalasõna oma roojasesse suhu võtma.

Pisut teissuguse käsituse sai Indrek pühast jumalasõnast hommikupalvel, milleks koguneti enne tunde söögituppa, kus lauad ja pingid aeti seks ajaks nurka hunnikusse, et ruumi võita.

Palvet luges härra Maurus ise, pealegi veel nii vanast ja auväärsest saksakeelsest raamatust, et Lible nimetas seda palvekapsaks. Lugedes seadis härra Maurus prillid sootuks ninaotsale.

Juba teisel päeval taipas Indrek, miks direktor seadis prillid palvet lugedes nii ebaloomulikku paika. Indrek taipas seda sellest, et äkki katkestas härra Maurus palvelugemise, viskas raamatu aknalauale ja kargas kui vihane härg poiste sekka, kus haaras Lible kraest kinni, kes oli ühes teisega maha kükitanud ja ajas nõnda mingisuguseid äriasju. Härra Maurus tõmbas poisid akna alla ja sagis nad mõlemad kahe käega kõrvade äärest läbi.

„Šinder niisugune,” ütles ta Liblele, „tema rikub kõik minu poisid ära, tema ajab terve mu kooli hukka. Ja juuksed teisel ka nii lühikesed, et kinni ei saa võtta. No mis peab härra Maurus niisuguse kiilaspeaga tegema? Miks on su juuksed nii lühikesed, et härra Maurus kinni ei saa võtta? Vasta!”

„Härra direktor, te ju ise käskisite juuksed lühikeseks lõigata,” vastas poiss nutuse häälega.

„Nii lühikeseks pole ma käskinud!” vastas direktor. „Ikka peab võima kinni võtta, kuis siis muidu sinuga saab. Järgmine kord pea meeles: mitte nii lühikeseks. Ja nüüd seisa siin minu kõrval, et sa enam ei saa mu poisse rikkuda.”

Härra Maurus võttis uuesti palveraamatu ja hakkas lugema, aga tema silmad vaatasid harva pühakirja, enamasti luurasid nad üle prillide poiste järele. Indrek kahtles, kas direktor üldse seda luges, mis raamatus seisis, või olgu siis et tal aastate jooksul raamat juba pähe oli kulunud.

Venekeelset õpetust jagades ütles ta:

„Härra Maurus ütleb: palve ajal ei tohi mängida, ei tohi vallatada, aga mis teeb Lible ja see teine: nemad loevad laua all raha. Mõistate? Nemad loevad raha, nagu oleksid nad variserid. Härra Maurus loeb palvet, aga nemad loevad raha. Kus on su raha, šinder?” pöördus ta Lible poole, kes pidi tema kõrval seisma ja kes oli ometi sealt plehku pistnud. „Kus on Lible?!” hüüdis direktor. „Lible, siia!” Ja kui poiss teiste selja tagant ilmus, kärgatas härra Maurus: „Šinder, kus sa oled? Kus on su raha?”

Poiss sirutas mõned vaskkopikad.

„Näete nüüd!” hüüdis direktor hulgale: „Tal on palveajal raha peos. Šinder niisugune!” Ja jällegi tahtis ta poisil kõrva äärest kinni võtta, ütles aga siis: „Ah, su juuksed on ju lühikesed! Sa lasid nad meelega nii lühikeseks lõigata, et härra Maurus ei saaks sind karistada! Šinder! Aga kust sa said selle raha?”

„Suur Loll andis!” hüüdis kellegi võrukaelne hääl.

„Kes see on?” küsis direktor. „Kes on suur Loll? Sina oled väike, aga kes on suur?”

„Paas, see pikk, läks Siberi; paar päeva tagasi,” seletas härra Ollino.

„Paas! Paas!” hüüdis direktor. „Kus te olete?”

„Siin,” vastas Indrek, kes seisis oma pikkuse tõttu teiste selja taga seina ääres.

Ja kui Indrek jõudis läbi poistekarja direktori ette, ütles see:

„Mis ütleb härra Maurus? Tema ütleb: ei kellelegi tohi raha anda, kui aga härra Maurusele üksnes. Aga miks andsite sellele lühikesele, kui ise olete pikk? Vastake! Ruttu! Härra Maurusel pole aega. Miks?”

„Ma ostsin temalt raamatu,” vastas Indrek.

„Kuidas julgete teie, koer, minu poiste käest raamatuid osta? Kas ma selleks teile rubla raha andsin, et teie hakkate oma pikkusega minu poistelt raamatuid üles ostma. Mis raamat see oli?”

„Ladina keele õpperaamat.”

„Lible, miks sa müüsid selle raamatu?” küsis direktor.

„See oli vana näru, mul põlnd temaga enam midagi teha,” vastas Lible.

„Kuidas põlnd teha?! Sina, šinder, tuled härra Mauruse palvel valetama. Ise istud juba kolmat aastat samas klassis ja sul põlnd ladina keele raamatuga midagi teha? Härra Maurusel on häbi sinu ausalt isalt raha vastu võtta, sest poeg ei õppind mullu, ei õppind tunamullu ja tänavu ta müüb oma raamatudki teistele. Ja teie, pikk, mis on teie pikkusest kasu, kui lähete ja ostate selle lühikese käest raamatud ära! Mis kasu on sellest, et isa teid puhta pereleivaga on söötnud ja kasvatanud! Ikka teete, nagu oleks teil moonamehe või vabadiku aganakannikas kotis. Vaadake nüüd kõik seda pikka, vaadake tema pikka nägu; tema on see, kes…”

Jumal teab, kui kaua direktori kõne oleks kestnud ja kuhu ta viimaks oleks välja viinud, aga härra Ollino astus tema juurde ja sosistas mõned saksakeelsed sõnad talle kõrva. Nõnda siis lõpetas ta poolel sõnal ja tähendas ainult: „Pärast, pärast! Härra Ollino tuletab mulle pärast meelde.”

Ta tegi pahema käega mingisuguse liigutuse ja poisid hakkasid mürinal välja minema. Nüüd turgatas direktoril nähtavasti midagi uut meelde ja ta tahtis uuesti kõnelema hakata, aga ükski ei kuulanud teda enam, nii et see palvetund oleks nagu pooleli jäänud.

„Millega see nüüd lõpeb?” küsis Indrek Liblelt klassis.

„Mis asi?” küsis Lible nagu arusaamatuses vastu.

„Raamatutega ikka,” ütles Indrek.

„Ä’ä ole loll!” hüüdis Lible. „Mis vanal sellega asja, kuhu ma oma vanad raamatud panen!”

Aga ometi oli direktoril nähtavasti sellega pisut asja, sest pärast lõunat nõudis ta Indreku ühes ostetud raamatutega oma juurde.

„Mis te neist maksite?” küsis ta raamatuid nähes, ja kui Indrek oli hinna nimetanud, ütles direktor: „Seal ta nüüd on: pikk kont ja lühike aru. Väike Lible on ju see vana rebane. Küll ma ta käsile võtan. Milleks te niisuguse näru ostsite?” näitas direktor ladina keele õpperaamatule.

„Mulle meeldis ta,” vastas Indrek lihtsameelselt.

„Meeldis,” imestas direktor ja vahtis poisile otsa, nagu kahtleks ta pisut tema mõistuses. Siis pöördus ta ümber, vaatas aknast välja ja ütles endamisi – Indrek kuulis, kui direktor ütles endamisi:

„So ein grosser Narr!”