Читать книгу Tõde ja õigus IV - Anton Hansen Tammsaare - Страница 8

„Sa istud rahulikult siin, aga mina otsisin sind kodus ja linnas,” pöördus Karin isa poole, ilma et oleks Indrekust väljagi teinud.

„Me peame kahekesi aru,” vastas Vesiroos.

„Pole vist enam midagi aru pidada,” lausus Karin ja lisas siis peaaegu vihaselt: „Me oleme paljad, nagu näib.”

„Miks siis kohe paljad?” küsis Vesiroos. „See maja on ju meil alles järel. Ja peale selle on mul veel üht ja teist tühja-tähja müüa, seda nad kätte ei saa, ei leia üles.”

„Sinu tühja-tähjaga olgu kuis tahes,” ütles Karin, „aga sellest majast ära räägi, see on ju minu.”

„Ei noh, muidugi sinu, ega ma siis seda,” seletas Vesiroos põigeldes, „aga ulualune on meil ju häda korral ikka, ja kui talle obligaatsia peale teha...”

„Nojah, seda aru te siin pidasitegi,” lausus Karin nöökavalt, tõusis toolilt, kuhu oli istunud, võttis käekoti, mille oli esteks sohvaotsale visanud, avas ta närviliku kiirusega, nagu kardaks hilinemist, leidis sealt väikese hõbedase puudritoosi, läks akna alla, tolmutas seal oma nina, mis kippus ärrituses niiskeks kiskuma, pöördus siis uuesti käekoti juurde, võttis paberossi, pani selle suitsema, istus toolile, viskas oma peene siidsukas jala hooletult põlvele, nii et paljastus osa reitki, ja puhus suitsu isale peaaegu näkku.

„Karin, kallis laps,” ütles isa paluvalt, „viska see pabeross, sa ju tead, mina, vanainimene, ei või kannatada, kui naised suitsetavad.”

„Seisukord on niisugune, et siin ei aita enam pabeross, vaid viska sigar näkku,” vastas Karin mehelikult, mis andis tema kõhna ja nagu õrna välimusega otse naljaka kooskõla. Aga praegusel silmapilgul ei pannud seda keegi tähele.

„Armas laps, mina ei mõista sind,” hakkas Vesiroos ja tahtis jatkata, kuid Karin sähvas kärsitult vahele:

„Muidugi ei mõista. Mehed üldse ei mõista midagi. Ainult meelitada, lootust anda, uskuma panna ja siis pää! muud midagi.”

„Millest sa õieti räägid?” küsis isa ja lisas nagu kibestunult: „Aga viska ometi ükskord see paberossinäru, ma ei või teda sinu suus näha. See on lihtsalt hirmus!”

„Aga mina sinu pankrotti pean võima näha?!” hüüdis Karin häälel ja näoilmel, mis ennustasid nagu peatset nuttu. „See ei ole hirmus? Ei ole? Ja nüüd veel ihute kahekesi selle majaloksu peale hammast!...”

„Kuidas sa räägid!” ütles nüüd ka Vesiroos juba kõrgendatud häälel. „Loks! On see maja loks? See maja on kui kelluke! See on, ma ütlen teile, kui naksitrall! Paremat maja pole kogu linnas leida.”

„Ja sellest elades võid ainult vesiseid kartuleid ja tulisoolaseid heeringaid süüa,” jatkas Karin isa toonil. „Aga jumala pärast, heeringale mitte haput koort peale panna, seda see maja ei luba, ainult pisut sibulat ja sedagi ainult sügisel, kui ta odav.”

„Nii hirmus see asi ometi veel ei ole ju,” tähendas Indrek nüüd vahele.

„Sina ole vait!” käratas Karin ja viskas paberossiotsa toanurka põrandale, nagu seisaks seal mõni prügikast. „Sina ei tea neist asjust midagi ja ei tahagi teada. Sinu kuuldes ei tohi sõna raha suhugi võtta. Sinu arvates on need kõik, kes rahaga tegemist teevad, kelmid ja kaabakad, räpased loomad. Ka mina olen sinu meelest ainult...”

Ta ei saanud lõpetada, sest enne tuli tal nutuhoog peale. Nüüd puutus isa oma käega tema põlvi, nagu tahaks ta kleiti pikemaks venitada ja neid katta, aga tõepoolest patsutas ta tasakesti ja lausus rahustavalt:

„Nonoo, lapsuke! Mitte nii südamesse võtta, mitte nii südamesse! Ja Indrek pole ju milleski süüdi.”

„Aga kes siis on?” küsis Karin pisaraid pühkides ja katsudes endast võitu saada. „Keegi peab ometi süüdi olema.”

„Jah, mis süüdi puutub,” hakkas Vesiroos, ilma et oleks teadnud, millega lõpetada, „siis on asi nõnda, et...”

„Mehed on süüdi,” lõpetas Karin nagu lause. „Kõik mehed, sest teie ajate äri, teie käes on raha ja varandused. Naistel pole ju midagi. Paljas ihu ja hing, see on kõik. Aga seda ei taha keegi. Ja mina ei saa sinust aru, papa. Ise oled vana inimene, terve eluaeg äri ajanud ja nüüd lased sel Köögertalil enda sisse vedada, lihtsalt üle lüüa. See on ju nõnda, selles pole vähematki kahtlust, eks? Kõik räägivad ju sellest! Ja naeravad! Ei, irvitavad!”

„Sinu isa, armas tütar, on ausam kui teised inimesed, see on kõik,” ütles Vesiroos sellise veendumusega, et Indrekki hakkas teda peaaegu uskuma.

„See ausus on sulle muidugi Indrekust külge hakanud,” ütles Karin põlastavalt. „Temal on iga teine sõna ausus või õigus. Noh, ja nüüd on teil teie ausus käes! Köögertal irvitab ja mina sülgan teie aususe peale. Kelmide keskel teie oma aususega!”

„Aus peab inimene ikka olema, seda nõuab ususeadus,” ütles Vesiroos õlitatud häälel.

„Kes selle ususeaduse on teinud?” küsis Karin ja vastas ise: „Kelmid, kes teisi tahtsid pügada.”

„Ei, armas laps,” vaidles Vesiroos talle vastu, „ususeaduse on teinud jumal oma meeste läbi.”

„Jumal!” hüüdis Karin põlglikult. „Kes tuu om?”

„Niisuke on see tänapäeva noorpõlv,” ütles Vesiroos otse südamliku nukrusega, pöördudes Indreku poole, kes omakorda pöördus Karini poole, öeldes kerge irooniaga:

„Alles mõni päev tagasi sa tormasid siiasamasse tuppa ja ütlesid, sa usud, et vanajumal elab alles.”

„Kui keegi minus on jumala tapnud, siis just sina, seda pead sa teadma,” vastas Karin ägedalt Indrekule. „Mina olin usklik, sest minu ema on usklik; isegi papa on enamasti alati usklik olnud. Aga sina oma targutustega oled mu usu söönud. Ikka: kuis võib olla see või teine, kuis võib sündida nii või teisiti, kuis saavad inimesed teha seda ja teist, kui on tõesti jumal? Aga näe, võib olla, näe, võib sündida, näe, inimesed saavad teha, mis tahavad, aga jumal on siiski olemas. Ja tänasest päevast saadik hakkan mina teda uuesti uskuma, usun sinu kiuste. Lastele hakkan ka iga päev jumalast rääkima, jumalast ja rahast, mine või lolliks seda kuulates.”

„Minu pärast ei maksaks sul tõepoolest hakata jumalasse uskuma, ei tasu vaeva,” ütles Indrek, „aga iseenda pärast küll, ehk saaksid nõnda oma rahu jälle tagasi.”

„Jah, kallis laps,” oli ka isa Indrekuga nõus, „oma rahu peaksid sa küll tagasi saama. See on otse hirmus, kuidas sa kõik asjad omale südamesse võtad.”

„Võtan jah südamesse!” kinnitas Karin parastades, nagu puutuks asi eelkõige teistesse, mitte temasse endasse. „Aga teie olete kahekesi ühes nõus, tahate minu taltsaks teha. Oodake niikaua! Aga ma tahaks lõpuks teada, mis te minust õieti tahate? Mis te närite mu kallal? Hea küll, et olete kaks meest, üks minu isa, teine mu abikaas” – viimast sõna toonitas ta põlgliku irooniaga, – „aga mis siis sest? Mina olen naine ja laste ema ning vilistan selle peale, et teie olete mehed. Ma pole enam mõni tita, kes näeb mehes jumal teab mis. Nii et ma palun, jätke mind ükskord rahule.”

„Täna on nähtavasti parem, et ma lähen,” lausus Vesiroos nüüd nagu endamisi alistunult ja tõusis sohvalt. Aga kui ta Karinist mööda läks, puutudes oma laia lotendava kuuehõlmaga tema peaaegu püstiaetud põlvi, siis tundus kogu tema lohmakas kujus midagi nii viletsat ja haletsemisväärset, et Karin ei saanud muidu, kui kargas otse loomusunnilikult jalule ja sööstis isale ukse alla järele, kus ta temal käest kinni haaras ja liigutatud häälega ütles:

„Papa, ära mine veel. Ma olin sinu vastu halb. Tule tagasi. Räägi, mis sul on. Ma katsun kuulata.”

Nende sõnadega talutas ta isa endisele paigale ja istus ise tema kõrvale, pannes talle käe pihale. See tütre käitumine mõjus Vesiroosi nõnda, et ta vaevalt suutis hoiduda härduspisaraist. Keeletuna istus ta tükk aega Karini kõrval, nii et see oma läbematuses viimaks küsis:

„Milleks sa õieti meile tulid?”

„Vaata, tütrekene,” algas Vesiroos tasa ja targu. Aga tema kõnetoon mõjus Karinisse kohe erutavalt, nii et ta tõmbas oma käe loomusunniliku kindlusega isa pihalt tagasi. Tema teadis nimelt, et kui isa algab nii tasa ja targu, siis peab see midagi halba olema, pealegi veel sellele, kellega ta räägib.

„Nonoh!” lausus Karin nagu ergutavalt. „Ma kuulan.”

„Nagu sa tead, olen ma läbi,” algas Vesiroos uuesti.

„Jah, Köögertal tegi su paljaks, papa,” ütles Karin vabandavalt.

„Aga nõnda see ometi jääda ei või,” ütles Vesiroos.

„Mis sa siis mõtled Köögertaliga peale hakata?” küsis Karin. Aga see küsimus oli Vesiroosile sedavõrd üllatav, et ta pöördus kogu kehaga tütre poole ja vastas:

„Köögertaliga pole midagi peale hakata. Paar hammast riskeerisin tal kurku, see on kõik. Midagi muud peab tegema, sest ega siis käed rüpes või istuma jääda. Peab pisut raha muretsema ja...”

„Ja minu majale obligatsiooni tegema, eks?” täiendas Karin, tõusis sohvalt, pani uuesti paberossi suitsema ja lisas: „Ei, papa, räägi minuga, millest tahad, mitte sellest. Jäta minu maja rahule. Selle oled sa minule and, see ka jäta minule.”

„Selle andsin ma mitte ainult sinule, vaid ka sinu mehele,” ütles Vesiroos nüüd.

„Mis sa tast siis üksi minu nimele kinnitasid, kui sa tema ka Indrekule andsid,” vastas Karin ja puhus suitsu lakke.

„Aga mehel on ju niikuinii oma naise varanduse kohta sõnake kaasa rääkida,” arvas Vesiroos.

„Haa!” karjus Karin nüüd, nii et pabeross kukkus suust põrandale, kus ta temale jalaga peale astus. „Seda te haudusitegi siin kahekesi välja.” Ja Indreku poole pöördudes ja temale paar sammu lähemale astudes ütles ta: „Ah nüüd on see õige aeg oma meheõigusi hakata maksma panema? Nüüd, kus olete oma tarkusega pankrotis! Tee ainult proovi! Küll mina juba abinõu leian sinu taltsutamiseks.”

„Ma pole mingile õigusele mõelnudki,” ütles Indrek.

„Teedki targasti, sest muidu võiks su käsi väga halvasti käia,” vastas Karin ähvardavalt.

„Tõepoolest, ma ei mõista sind,” lausus Indrek nüüd õlgu kehitades ja pöördus pisut kõrvale.

„Mehed ei mõista üldse midagi,” ütles Karin, „sest mehed ei mäleta midagi. Neil on nii, et täna tehtud ja homme unustatud. Aga mina ei unusta, ära karda. Sellepärast pea meeles: minu maja jäta üsna minu hooleks, ole sa mees või ükskõik mis. Ja seda ma ütlen, et kui mina veel kord peaks abielluma, siis kõigepealt varandused lahku.”

„Me võime ju veel nüüdki varandused lahutada,” ütles Indrek.

„Sinuga pole mul seda janti tarvis, sina oled mul muidugi peos,” vastas Karin ja istus toolile, visates jällegi jala hooletult põlvele, nagu ei paneks ta üldse tähele, mis ta teeb.

„Tõsi jutt, armas laps,” ütles nüüd ka Vesiroos, „varandust võib alati lahutada. Minagi mõtlen nüüd mammiga varandused lahutada, et oleks selge vahe.”

„Nüüd muidugi, miks siis mitte,” osatas Karin. „Aga, armas papa, miks ei teind sa seda varem? Siis oleks kogu õnnetus tulemata jäänd.”

„Selles on sul, tütreke, üsna õigus,” kordas Vesiroos, nagu püüaks ta nõnda Karini meelt rahustada. „Aga parem hilja kui ei iialgi. Eks ole nõnda? Ja just sellest ma tahtsingi sulle rääkida, aga sina saad juba enneaegu nii väga ärritatud, et...”

„Noh, hea küll,” rääkis Karin vahele. „Sina tahad mammaga varanduse lahutada. Siis lahuta. Minul pole selle vastu midagi. Mul on isegi väga hea meel, et mamma saab vanul päevilgi iseseisvaks.”

„Aga kas sa siis, kui mamma juba iseseisev, ei tahaks...” mõtles Vesiroos öelda.

„Oma majale obligatsiooni teha?” küsis Karin.

„Mammat pisut aidata?” jätkas Vesiroos oma lauset.

„Selle asja õiendan mammaga, kui tal juba oma varandus olemas,” vastas Karin.

„Nõnda on ju mõtteta varanduse lahutamisega jändama hakata,” tähendas Indrek nüüd. „Me just mõtlesime papaga, et sa võiksid seda teha mamma pärast. Tema on ikka nii hea olnud.”

„Jah,” aitas ka Vesiroos kärmesti kaasa, kui nägi, et Karin jääb kuulatama, nagu hakkaks tal süda nõrkuma. „Sest vaata, lapsuke, mammi ei teagi ju, et ka seda vürtspoodi pole meil enam kunikski. Ja kui siis võiks talle anda uue poekese, mis oleks täiesti tema oma, tema nime peal ja kõik, kus tema täieline peremees ja perenaine, nagu sina siin selles majas, siis ma ütlen, et...”

Vesiroos sai ise oma sõnadest liigutatud, tema hääl hakkas värisema ja tema punased silmad lõid jällegi niiskelt kilama. Isa meeleliigutus hakkas ka tütresse, kes püüdis seda alguses kõigest väest varjata, milleks tõusis toolilt ja läks akna alla, et võiks pöörata selja meeste poole. Aga äkki silmad tõusid tal tulvil vett täis, ta pöördus uuesti toa poole ja ütles nagu südametäiega:

„See on sinu nüke, Indrek, sinu silmus, mis te mulle kaela viskate. Ainult sina tead, kuidas ma oma ema armastan, ja nüüd tarvitad sa minu nõrkust kurjasti.”

Ja nagu oleks Karinil süda ikka veel täis, ta läks Indreku juurde ja sikutas teda kahe käega kõrvust. Aga kui see teda oma kätega puutus, langes ta temale sülle, puges peaga lõua alla ja hakkas peaaegu suure häälega nutma, ise öeldes:

„Indrek, ma olen hirmus õnnetu!”

„Sa võid oma vanale emale head teha ja oled ikkagi õnnetu,” imestas Indrek ja patsutas naist tasakesti.

„Sa oled lihtsalt kurat,” ütles Karin mehele imelise õrnusega.

„Soo, nüüd on siis kõik jälle hea,” lausus Vesiroos kergendatult.

Tundmuste valing vaibunud, hakati arutama küsimuse praktilist lahendust. Aga seal kippus jällegi kõik pea peale pöörduma. Indrek pakkus ennast selleks, kes muretseb obligatsiooni eest raha ja valvab, et Karinil poleks kogu asjaga ei nüüd ega tulevikus mingeid sekeldusi ega lahendusi. Aga naine ei tahtnud sellest kuuldagi. Tema ise pidi asja oma kätte võtma, et ta teaks, mis ja kuidas.

„Mina ei usalda oma asju enam meeste kätte,” ütles ta.

„Ühe või teise mehe poole pead sa selle asjaga ometi pöörduma,” seletas Indrek.

„Jäta see üsna minu mureks,” vastas Karin iseteadvalt.

„Vaata, et sa oma pead silmusesse ei pista, nagu sa ise esteks ütlesid,” hoiatas Indrek.

„Mul on paremaid nõuandjaid, kui sina oled,” ütles Karin sellise ükskõiksusega, nagu poleks hiljutist õrnusevalingut kunagi olnud.

„Annaks jumal,” lausus Indrek peaaegu ohates.

„Ära sina võta jumala nime suhu!” hüüdis Karin.

„Sinu pärast võtan ma ikkagi,” vastas Indrek.

„Jah, oma naise pärast peab mees tänapäev ikkagi jumala nime suhu võtma,” rääkis Vesiroos naljatavalt, sest tema oli ka eelnevat sõnavahetust naljana võtnud.

„Naised peavad seda ennem oma meeste pärast tegema,” ütles Karin üsna tõsiselt ja vaatas oma isale tähendusrikkalt otsa, nii et see ainult ohkas.

„Ma ütlesin ju kohe, et temal on kuldne süda,” rääkis Vesiroos, kui Karin oli toast lahkunud. „Aga ta võtab kõik asjad liiga südamesse.”

„Ei, äiapapa, vaid naistel oleks nagu süda kusagil mujal kui meil meestel,” arvas Indrek.

„Väga õige, väimeespoeg,” oli Vesiroos nõus, „minu eidel on süda kogu aeg teisel kohal olnud kui minul endal. Temal oleks nagu õigemal kohal kui minul. Ta on mulle mitu korda öelnud, et jäta sokutamine ja praalimine nende suurtega, ega see hästi ei lõpe. Noh, nüüd ongi eide sõnad käes – karsoss!”