Читать книгу Tõde ja õigus IV - Anton Hansen Tammsaare - Страница 9

Järgnevad päevad polnud Karinit peaaegu näha ega kuulda – kodus nimelt. Äriasjad ja seltskondlised kohustised, nagu ta ise ütles, röövisid temalt kogu aja. Hommikuti magas ta enamasti keskpäevani, ja kui ta tõusis, oli tal ikka pöörane rutt, et õigeks ajaks kohvikusse jõuda. Sest ennem võis ta trammile või raudteerongile hilineda kui kohvikusse, seda teadis Karin sama hästi kui iga teinegi seltskonnaproua: kohvikusse hilineda tähendas nii-öelda oma seisusest loobumist, rongile hilinemine sellevastu ei tähendanud midagi muud kui ainult hilinemist.

„Lapsed väsitavad ära,” kurtis Karin kohvikus sõbrannadele. „Eriti just viimasel ajal. Nad hakkavad mul hirmsasti närvide peale.”

„Arushaadav!” hüüdis proua Meeli, rõhutades tugevasti sõna kolmat silpi, ja lõi selle juures lõua nõksti! allapoole, nii et ta muidu ei saanud oma kõnelejaile otsa vaadata, kui pidi silmad hästi ülespoole keerama – silmaterad kadusid peaaegu värvitud ripsmete alla ja silmavalged pääsesid kogu oma mõjuga maksvusele. Proua Meeli oli nimelt kaks välismaareisi oma mehega kaasa teinud ja sealt selle kena võtte ühes toonud, mis pidi tähendama ilmsüütust. Et aga meil oli neid vähe, kes olid välismail käinud, siis ei teatud, mis oli ilmsüütus, ja sellepärast peeti proua Meelit tema pilgu pärast kas luuleliseks või eksalteerituks, mis tähendaks lõpuks ühte ja sedasama. „Aga minu Loolu ei hakka mulle phõrmugi närvide peale,” jätkas proua Meeli. „Thema on tõepoolest üks fhääga mõistlik khoer. Theie ei või omale ettegi kujutada, khui mõistlik.”

„Lapsed võivad õrna närvidega inimese otse hulluks ajada,” ütles proua Horst asjatundlikult, kuigi avalikud kohustused polnud tal võimaldanud ühtegi last kasvatada. Nagu öeldu kinnituseks ta vajutas oma paberossiotsa tuhatoosis kägarasse kokku, nii et ainult pisitillukene suitsujuga pääses väriseva halli leegina sellest energilisest muljumisest. „Näe Saksamaal või Ungaris, ei mäleta hästi, kus see oli, lehest lugesin, igatahes kusagil vanal kultuurimaal, on üks ema iseoma käega oma kolm last ära tapnud ja siis ka iseendale silmuse kaela pand. Mis te arvate, teeb üks naisterahvas seda nalja pärast!”

„Oo, armuline proua!” hüüdis ajakirjanik Sutt, kes tuli sel silmapilgul siia lauda, sest prouadega lobisedes kogus ta seltskondlikke uudiseid. „Mis puutub laste tapmisse, siis selleks ei vaja me enam välismaa eeskuju. Lapsi võib nimelt tappa ka ilma välisvaluutata. Kindlasti! Nõnda on kõige soodsam, sest siis ütlevad kõik advokaadid ja kohtunikud, et mis see vaene tüdruk pidi siis tegema, tal polnud ju meest, kes muretseks välisvaluutat.”