Читать книгу Juta - Anton Jürgenstein - Страница 2

Missugust tundmusrikast inimest ei kohuta mitte ühe saatus-kurbmängu (Schicksalstragödie) wägiwaldne hirmus lõpp, olgu ta ka kes teab kui kenaste kunsti nõudmisi mööda tehtud! — Wäristades pöörab tänane inimene kuristiku serwalt tagasi, kus raudne saatus niisama raudse, ülekeewaist tundmustest ärritatud ja eksiteele weetud inimese tahtmisega kokku põrgates inimesele lahtise haua awab, kuhu ühe langemine teise ilmpeastmata järele kisub. — Troostita lahkub waataja näitemajast. Kõige paremal korral imestab ta kindlaid laadisid (karakterist), kes ennem murduwad kui painuwad.

Seesuguste laadide kindluse juures wõib aga sagedaste õigusega kahkleda, sest tihti on see kindlam, kes ränga saatuslöökide järele weel eluga edasi wõitleb, kui see, kes kõigile wiletsustele enesetapmisega otsa pääle teeb. Sellepärast armastatakse nüüd ka saatus-kurbmängusid wähem kui enne. Inimesed jõuawad ikka enam selle tundmisele, et kõige ilusam on, auusat inimese loomu loomuliselt kujutada; mitte üksikuid, pea inimese loomusest ülekäiwaid imetükka. Meie aeg ei lähe sellepärast mitte kaineks ja luulewastaliseks, nagu mõni kardab, waid haridus on mõtteid luule üle muutnud. Laps armastab puhas teistmoodi luulet kui wana inimene.

Eesti muinasjutt Endlast ja Jutast käib oma lõpu poolest just eelnimetatud saatus-kurbmängude wastu. — Saatus-kurbmängud, nagu ülepea suurem jagu kurbmängust lõpewad terawa dissonanziga, kuna Juta lugu terawatest toonidest kaeblisteks, kaeblistest kurblik-ilutsewateks akkordideks sulab. Endel saab küll surma, aga Jutat trööstib imeline kuldsilmawari, luulewägi, mis tema rõhutud mõttelennule uut hoogu annab, seda minewikku wiib, kus neiu õndsaist aegadest ilutsedes kurba tõsidust unustab ja eluga uuesti lepitatud saab. Need lihtsad sõnad Juta luos on kõige suurem kiitus luulele ja kõige kunstile (sest Ilmarine, kuustijumal, tegi warju); luule tehakse siin ainsaks, kõige suuremaks rohuks, mis murtud südamesse uut eluwaimu walab. Niisugune suur lugupidamine kunstist, mis nii ilusas kujus meie ette astub, näitab aga selle rahwa kõrget luulelist andi, kelle süles säärane jutt on sündinud. Ta tunnistab aga ka ühel hoobil tema iseäralist, walmind mõttewiisi, mis mitte tume, tormiline ei ole, waid sügaw ja tasane. — Armastust ja luulet, mõlemaid ülendab nimetatud Eesti muinasjutt; armastuse kadumisega kaub elu ilu — üksi luule wõib teda silmapilkudeks tagasi nõiduda, tema, kes armastusest wõsunud, jälle armastusesse wiib.

Juta laenab oma liinikut wahel ka inimestele, — see on Eesti luule sündmus. Mis siis imeks panna, kui Eesti rahwalauludel kõige rõõmu kõrwal kaeblik mõnu juures on! Nii kui Juta oma armukest Endelt kurdab, nii kurtis Eestlane oma kadunud armukest, wabadust taga. Nii kui Jutal luule üksi langenud elujõuudu alal hoidis, nii seisis ka kõigest wiletsustest hoolimata Eesti rahwa iseloom ja rahwuslik woorus rahwaluules alal, kuni ta lahkemal ajal uue jõuuga wõis ärgata.

Juba koolipoisina kodumaa tundmist õppides tõmbas see ülikaunis jutt minu tähelepanemist suurel mõõdul oma peale. Ma ootasin alati, kas mõni laulik ehk wanaaja uurija seda sisurikast jutukest mitte mõne kirjatöö ehk arutuse aluseks ei wõtaks, aga siiamaale on see ootus asjata olnud. Küll on Kuhlbars kena laulu „Ma kõndsin kord Endla wee ääres”, luuletanud ja Eisen „Juta leinamise” loonud, aga mõlemad laulud lähewad paljalt puudutades jutust mööda, ei ulata tema südamesse ega seleta pikemalt jutu iseloomu. Kuhlbars’i laul annab jutule koguni wõeriti tähenduse, kui ta ütleb, et Juta end Endlasse on heitnud „ja Endlas on uinunud”.