Читать книгу Igitee - Antti Tuuri - Страница 3

Nägin, et suund võeti Alajärvi teele. Ma ei tundnud neid mehi, nad ei rääkinud omavahel sõnagi ja neil ei olnud ka mulle midagi öelda. Sõitsime Mustamaast mööda: koju viimas mind ei oldud.

Kauhajärvi lähedal küsis sohver, kas on kavas ühe jutiga kohale sõita või võib ehk Alajärvi kohvikus tassi kohvi juua; ta kurtis, et ei jõudnud hommikul midagi suhu pista, magas sulasetoas õiglase und, kui Kosola teda sohvriks äratama tuli.

Eesistme mees vastas, et Alajärvil peame kinni, helistame Kosolasse ja küsime, kas keegi on minu järele maailmas puudust tundnud, kas mind on taga otsitud.

Pärisin nüüd, mis mehed nad on ja kuhu nad mind viivad. Üks taga istuvatest vastas, et mul pole sellest vähimatki kasu, kui nende nimesid teaksingi, soohaua põhjast on neid asjatu karjuda, sealt ei kosta need kellegi kõrvu.

Pöördusin vaatama minust paremal istuvat meest. Suust ja põsest käis läbi terav valujutt ja tõstsin käe suu juurde, see tundus olevat eilsest veel enam üles paistetanud.

Teadsin, et enne Kurejoki küla laiusid lagedad sood ja nende ääres madalad sooveersed männikud, kus häid matmiskohti oli enam kui küll, aga kuna eesistme mehed olid rääkinud Alajärvil peatumisest, arvasin, et mind vähemasti nendesse soodesse ei uputata. Küsisin, kas mehed kavatsevad mind viia Vene piirile, nii nagu paljusid mehi juba oli viidud.

Eesistme mees pöördus tagasi vaatama ja vastas, et neil pole aega ega tahtmist kedagi nii kaugele küütida: mulle kõlbab haud kodumaa kamaralgi, aga see kaevatakse nii kaugele Pohjanmaast, et kommunismibatsillid mu raipest levima ja Pohjanmaa õhku rikkuma ei pääseks.

Minust vasemal istuv mees ei olnud senini poetanud sõnagi ja ma küsisin, kas ta on keele alla neelanud, et ei kavatsegi pajatada isamaa asja ajamisest. Mees vastas, et on rohkem tegude kui jutumees ja ma saan seda näha siis, kui tegudeni jõutakse.

Jõudsime Kurejokile ja sõitsime üle silla. Juht peatas auto teispool jõge silla lähedal ja mehed läksid välja asjale. Mul lubati autost väljuda, eesistme mees hoiatas siiski, et põgeneda katsuda pole mõtet: tal on taskus sihuke riistapuu, kust lendab välja tagaajaja, kes mind kindlasti kätte saab. Ta võttis taskust püstoli ja vehkis sellega mu nina ees.

Läksin alla jõe äärde ja seisin rannakivile. Pesin näo Kurejoki jõe mustava veega ja kustutasin sellega janu. Silmitsesin oma paljaid jalgu, eilsetele haavadele ei olnud veel korp peale kasvanud. Lapualased seisid kõik sillal ja vaatasid mu pesemist ja loomulike vajaduste rahuldamist. Seejärel käsutati mind üles teele ja auto tagaistmele.

Võtsime suuna Alajärvi kirikule. Tee paistis olevat kevadel nii palju keltsakahjustusi saanud, et seda ei olnud veel augustis korda jõutud teha, ja juht pidi laveerima vanade külmakerkekohtade vahel nii kaua, kuni tee kulges üle põllulageda, aga kui jõuti metsa vahele ja tee mäeseljandikule tõusis, ei olnud enam kerkekohti ja juht võis sõita täie kiirusega.

Ütlesin, et Alajärvi metsad kasvavad neil seljandikel hästi, palumaa on täis ilusat palgimetsa. Lapualased ei öelnud midagi. Küsisin, kas mehed on peremehed või palgalised ja kuidas nad võivad argipäeval ette võtta säherdusi tarbetuid sõite, mis lähevad ju midagi maksma: bensiin maksab ja autoga on muidki kulusid.

Tagaistme mees vastas nüüd, et ükski hind ei ole liiga kallis, kui selle hinnaga saab kommunismi Soomest välja kitkuda. Ütlesin, et mina ei ole küll kommunist, aga ei usu ka, et küüditustega kommunismi välja kitkuda saaks, vaevalt harvendadagi. Eesistme mees käskis mul suu pidada: nad ei olnud sellele retkele tulnud minu jutlusi kuulama.

Jõudsime kiriku juurde. Mehed arutasid, kuhu neil oleks kõige parem sõita, otsustasid minna kaitseliidu majja. Sõitsime läbi küla kaitseliidu õuele. Kaitseliidu maja oli suur palkehitis nagu mõni kindlus.

Ma ei olnud Alajärvi kaitseliidu maja varem näinud ja ütlesin, et isamaa paistab kaitstud olevat siin järvede vahel paiknevates kolkaküladeski; seda juttu ei tahtnud lapualased minu käest kuulda; minust vasemal istuja virutas mulle valusasti ribide vahele, kui küünitasin läbi tuuleklaasi välja vaatama.

Eesistme mees käskis teistel jääda autosse ja lubas minna uurima, kas kaitseliidu kohvikus on niisugune rahvas, et mehed võivad sinna kohvi jooma minna. Ta lubas ka helistada Lapuale ja küsida, kas keegi on minust Soomemaal puudust tundnud.

Mees läks välja ja käskis teistel hoida mind autos peidus, kui keegi peaks õue peale vahtima tulema. Vaatasin, kuidas ta üle õue kohviku uksele kõndis ja sisse kadus.

Küsisin autosse jäänutelt, ega neil ei ole mulle mõnda hilpu selga anda, kurtsin, et külmetan selles napis riietuses, mis mul seljas oli, kui mind kodust minema viidi, ja mu aluspesu pole eilsest soos lebamisest kuivada jõudnud.

Sohver küsis, miks Pentti Kosola ja Ville Kosola mind eile maha ei lasknud ja mu korjust sohu ei uputanud; miks mind nende vaevaks jäeti. Ütlesin, et nad kartsid oma käsi süütu inimese verega määrida, ja et kui tema mind maha laseb, langetatakse talle otsus nii maiste kui taevaste kohtunike poolt.

Sohver vastas, et nad ei kavatse oma käsi minu verega määrida, aga minust paremal pool istuja käskis tal suu pidada: nad ei ole kohustatud mulle oma tegemistest aru andma, igatahes mitte ette. Pöördusin teda vaatama ja ütlesin, et niisiis ta mõistab, et tagantjärele seletamist neil selle retke pärast tuleb. Sohver ütles eesistmelt, et Reinol pole mõtet minuga seletada. Küsisin Reinolt, mis sohvri nimi on, aga mees arvas, et mul pole vaja seda teada.

Kohvikusse läinud meest ei tulnud ikka veel. Ütlesin, et kindlasti sõitis ta bussiga tagasi Lapuale ja jättis meid Alajärvile oma saatuse hooleks: Lapualt oli muidugi telefonis öeldud, et kõik maakonna politseinikud on mind küüditanud lapualasi jahtimas, sest inimese vägivaldne äraviimine tema kodust keset ööd oli Kauhaval seadusevastane tegu, isegi kui see Lapual oli igapäevane asi.

Reino käskis mul suu kinni hoida või see pannakse kinni. Ta väljus autost ja seisis auto ees, kõndis natuke maad üle õue, aga tuli tagasi. Mööda teed lähenesid poisikesed ja hakkasid ümber auto tiirutama, tagusid jalaga kumme ja vahtisid ennast tahavaatepeeglitest. Reino käskis neil põrgusse minna; poisid küsisid, kus sihuke koht on, arvasid, et Reino on vist sealt pärit, aga tegid minekut, kui Reino nende poole paar kiiret sammu astus.

Reino tegi juhipoolse ukse lahti ja ütles, et läheb kohvikusse vaatama, kuhu Kyösti jääb. Käskisin Kyöstile tervisi öelda. Reino lõi ukse kinni ja kõndis üle õue majja.