Читать книгу Igitee - Antti Tuuri - Страница 5

Ei olnud siiski veel pime, kui lapualased mind autosse toppisid ja algas sõit Karstula kiriku poole. Juba enne küla surus Reino mind tagaistmel alla, nii et ma ei näinud enam, kuhu külas sõideti. Pääsesin istuma alles siis, kui auto oli peatunud; nägin, et olime sõitnud mingi maja õuele. Kõik lapualased läksid autost välja ja jäid õuele seisma. Nad olid ajanud oma auto otse teise auto kõrvale.

Majast väljus neli meest. Lapualased läksid neile vastu peale Reino, kes jäi seisma auto tagaukse kõrvale ja süütas paberossi. Üks tagaistme meestest ei jõudnud õues kuigi kaugele, kui Kyösti ta tagasi kamandas, ning mees tuli ja seisis teise tagaukse juurde. Vaadati, kuidas Kyösti ja sohver majast tulnud karstulalastega kätlesid. Ma ei tundnud neist kedagi, aga taipasin, et olen nüüd lapualaste kuulsal igiteel, mis viis välja Nõukogude Liidu piirini.

Kyösti ei rääkinud karstulalastega kuigi pikalt, ta hüüdis Reinole, et mind autost välja võetaks; Reino avas tagaukse ja käsutas mind õuele. Ronisin vaevaliselt autost välja, õuekruusa teravad kivid torkisid mu paljaid haavades jalgu.

Üks meestest haaras minust kinni ja hakkas mind teise autosse vedama. Ta ütles mulle oma täisnime: Ilmari Takkala. Mainisin, et olen temast kuulnud; ta avaldas lootust, et üksnes head. Teadsin, et ta oli koos Vihtori Kosolaga sadamatesse streigimurdjaid organiseerinud, ja ütlesin end kuulnud olevat, et tema tapijaamast Karstulas olid paljud mehed saanud küüdi itta. Takkala kostis, et tapijaamast aidatakse reisilisi edasi. Ta surus mind oma auto tagaistmele, kummalegi poole mu kõrvale istus mees, või õieti olid nad minu silmis poisikesed, paarikümneaastased piimahabemed.

Küsisin poistelt, miks nad on nõus vabadussõja veterani Venemaale küüditama. Poisid ehmusid natuke, aga väitsid siis, et ma olen vale poole veteran, ma ei võidelnud kaheksateistkümnendal aastal valge armee poolel. Ütlesin, et osalesin Tampere lahingutes. Üks poistest isegi vihastas, tema meelest ei olnud mul õigust mustata Tampere kangelaste mälestust ja selle üle nalja heita.

Takkala tuli nüüd autosse, lapualased pöörasid oma auto õue peal ringi ja hakkasid kodu poole sõitma. Ma ütlesin Takkalale, et poisid ei uskunud, et ma kaheksateistkümnendal aastal Tampere lahingutes osalesin; tuletasin Takkalale meelde, kuidas me ennast kuulipildujatule eest varjates Tammerkoski kaldal lamasime.

Takkala siiski ei mäletanud, et oleks mind Tamperes näinud, ega uskunud, et ma seal sõdisin, igatahes mitte valgete poolel: lapualased ei oleks hakanud niisugust meest Venemaale küüditama. Takkala koguni pöördus tagaistme poole mind vaatama ja ütles, et Karstulas on väiksemagi valetamise eest kuul otsaette saadud. Ka tagaistme noormehed kinnitasid, et nad polnud mu jutust sõnagi uskunud: nad teavad, et Vihtori Kosola ei läkita igiteele valesid saadetisi.

Nüüd tuli autosse neljaski mees ja istus rooli taha, käivitas mootori ja hakkas sõitma. Takkala lubas, et jõuan piirile ja mind ei tapeta vahepeal, kui korralikult olen. Ta uskus, et olen Venemaal teretulnud ja et mul on seal parem elada kui valges Soomes.

Küsisin endale riideid selga, olin möödunud ööst alates olnud aluspükstes ja ainult alussärgi väel, ja kurtsin sedagi, et pole terve päeva saanud suhu muud kui metvurstivõileiva Alajärvi kaitseliidu õues. Takkala ütles, et ma ei ole lõbureisil, vaid mind ollakse küüditamas teise riiki seepärast, et olin püüdnud levitada Pohjanmaale kommunismibaktereid ja järanud Soome iseseisvuse põhjalaudu nagu rott, kes ma olengi.

Ütlesin, et ma pole kommunist, kuulun Soome töörahva vasaktiiba ja mind valiti vallavolikogusse töörahva esindajana. Takkala meelest olime me kambas kommunistidega, kelle mahanottimine oli kaheksateistkümnendal aastal pooleli jäänud, aga nüüd ei kavatsetud enam midagi poolikuks jätta.

Ütlesin, et räägiksin meelsamini pealispükstest ja – särgist kui poliitikast ja ühiskonnast. Takkala arvates oli meil nüüd kõvasti aega kõiki ilmaasju arutada, enne kui mind järgmiste meeste autosse pannakse: juttu puhudes kulukski aeg metsaretkedel labusamalt.

Küsisin, kuhu mind viiakse. Takkala vastas, et see pole saladus, läheme mööda tapiteed Pihtipudasele, kust mind toimetavad edasi uued mehed.

Ütlesin, et mul on külm. Takkala meelest karastas see meest ja kasvatas iseloomu. Ta meenutas, kuidas Karstula mehed olid lamanud isamaa valgetel hangedel kaheksateistkümnenda talvel, kui punakaartlased olid üritanud Länkipohjas edasi tungida, ja keegi ei olnud külma kurtnud. Ta ei uskunud, et Venemaal oleks parem elu: mul oli aeg harjuda külma ja näljaga.

Takkala hakkas pärima mu Ameerikas viibimise kohta ja elust enne Ameerikasse minekut; ta oli ka kuulnud, et ma tunnen huvi Matti Kurikka õpetuse vastu, aga ma ei pidanud Takkalat niisuguseks meheks, kellega vähemasti küüditusautos tasuks vaimuelu asjadest kõnelda. Ma ei vastanud Takkala küsimuste peale ja ta ütles varsti, et tal polegi häda mu vastuseid kuulda, ehkki ta muidugi võiks kõigile oma küsimustele vastused saada, kui ta vaid tahaks.

Najatasin pea tagaistme seljatoele ja sulgesin silmad; ootasin, et mul hakkab halb, aga enam ei hakanud. Automootori mürin ja teekäänakud ei lasknud mul magada, kuulsin, kuidas Takkala seletas juhile teed, mida mööda Pihtipudasele sõita. Takkala rääkis ka talupoegade marsist, millest nad kõik Helsingis osa olid võtnud, aga kuna Takkala tundis hästi Kosolat ja Vientirauha kaudu ka Pihkalat, oli ta marssinud koos suurte ninadega ja saanud hiljem president Relanderi kätt suruda ning näinud lähedalt marssal Mannerheimi.

Tagaistme poisid ja autojuht olid olnud reameestena teiste karstulalaste hulgas, ehkki olid juba juunikuust alates näidanud oma isamaalist meelt, küüditades Lapualt toodud kommuniste mööda igiteed Pihtipudasele ja Viitasaarile.

Ma ei sekkunud meenutustesse talupoegade marsist ja küüditamistest, vaid kuulasin meeste juttu. Avasin silmad ja nägin, et sõidame mööda pimedaid kehvi metsateid, lahtised kivid rabisesid vastu autopõhja; mind oli pandud istuma kõige viletsamale kohale, tagaistme keskele, kus kardaanvõlli kõrgend igal teekonarusel valusasti mu nimmekohta põrutas. Üritasin ennast nihutada, vajusin tasapisi vastu oma vasakpoolse naabri külge ja püüdsin teda kõrvale suruda.