Читать книгу Eia seiklus Tondikakul - Anu Aun - Страница 3

Laat oli selleks korraks läbi ja letid kokku pakitud. Eia kõndis isaga auto poole, pildiraamid kaenlas, ja mõtles sellele, miks tema muidu nii kena isa aina nõnda tõsine ja väsinud välja nägi. Küllap see on sellepärast, et isa teeb kogu aeg nii palju tööd, arutles Eia endamisi.

„Noh, kuidas sul siis tänane päev läks ka?“ uuris isa Oskar tütre käest.

„Ma müüsin kaksteist pilti. Isegi klassijuhataja ostis ühe.“

„No siis läks ju väga hästi,“ arvas isa. „Mis sa siis norutad?“

„Kõigil teistel olid vanemad ka seal. Ma oleks samuti tahtnud seal koos teiega olla,“ vastas Eia.

„Tibu! Sa ju tead, mis tööd su vanemad teevad. Me ei saa endale vaba päeva võtta, kui aga pähe tuleb.“

„Aga kuidas siis kõik teised saavad?“ ei mõistnud Eia.

„Ma ei tea. Ma tõesti ei kujuta ette.“

Isa kohmitses taskutes. Pika kobamise peale leidis ta sealt võtme, avas pakiruumi ning tõstis pildiraamid autosse.

„Eks igaüks aitab seda kooli nii, nagu tema saab,“ selgitas isa ja virutas pagasiluugi prõmmuga kinni. „Mina näiteks projekteerisin spordihoone.“

„Aga seda ei teinud sa ju minuga koos,“ ei jäänud Eia selgitusega rahule.

„Hea küll. Hüppa nüüd autosse!“ kostis isa, kes tahtis selle teema ruttu ära lõpetada, veidi pahaselt.

Rohkem ei öelnud Eia midagi. Ta ei saanud aru, kuidas isa võis vahel nii mõistmatu olla.

Eia kodu asus ühes Tallinna kauneimas linnaosas. Tüdruku toa aknast avanes imeline vaade vahtrapuudega palistatud puiesteele, mis viis suursuguse pargini, kus asus presidendiloss. Tuul oli rebinud viimse kui lehe vanadelt väärikatelt puudelt ja need seisid nüüd tummana kogu oma alastuses lumekuubede ootel. Õhtuhämarat tänavat ääristavate majade akendest kumas hubast valgust.

Eia põlvitas elutoas põrandavaibal ning luges laadal teenitud raha kokku. Isa istus arvuti taga, prillid ninal, ja kirjutas. Emagi oli koju jõudnud ja toimetas kööginurgas.

Eia meelest oli tema ema Lilli kõige ilusam naine maailmas. Muidugi oli Lilli imeilus ka kõigi vaatajate arvates, kes nägid teda lumivalges luigekostüümis laval lendlemas ja ahhetama panevaid piruette sooritamas, kuid Eia meelest oli ema kõige kaunim just siis, kui ta niimoodi lihtsalt, pehme kampsik habrastel õlgadel, kodus toimetas.

„Koos sünnipäevarahaga on mul nüüd juba kolmsada kuuskümmend eurot ja kakskümmend senti. Kas selle eest saab juba ühe pisikese koera?“ küsis Eia lootusrikkalt.

„Mingit korralikku tõukoera selle eest küll ei saa,“ vastas isa pilku arvutist tõstmata.

„Ega ma ei tahagi mingit kallist näitusekoera. Peaasi, et armas oleks,“ selgitas Eia ja üritas isale sülle pugeda.

„Oota nüüd natuke! Ma pean selle töö ära lõpetama,“ ütles isa ja tõstis Eia sülest maha.

Kohvimasin surises. Eia vaatas, kuidas ema isale kohvi sisse suhkrut segas ja talle tassi ulatas. Mees rüüpas lonksu ja jätkas tööd.

Ema silitas Eia pead. „Koer pole mänguasi,“ seletas ta tütrele. „Tema eest on vaja iga päev hoolitseda – süüa anda, jalutada.“

„Koeraga on vaja koertekoolis käia,“ lisas isa.

„Seda ma ju tahangi!“ selgitas Eia. „Siis on mul vähemasti kellegagi tegeleda, kui teie tööl olete.“

Isa tõstis pilgu ja vaatas naisele otsa. Lilli istus diivanile ja kutsus Eia enda kõrvale istuma.

„Ma saan aru, kullake, et meil pole sinu jaoks just kuigi palju aega olnud, aga homsest algab mul puhkus,” lausus ema. „Niipea, kui teised turneele sõidavad, olen ma täiesti sinu päralt.“

Eia silmad lõid särama.

„Tõesti?“ ei suutnud tüdruk seda uskuda. „Kas lubad?“

Ema noogutas.

„Ma mõtlesin, et me võiksime koos reisile minna. Kuskile soojale maale, kus saab päikest võtta ja ujuda,“ ütles ema.

Ta võttis lauanurgalt iPadi ja libistas ekraani turismibüroode värviliste pakkumistega Eia nina alla. Eia vaatas rohekassinise mere ja kuldsete liivarandadega pilte. Muidugi tahtis ta emaga reisile minna. Ta oleks olnud nõus tegema ükskõik mida, peaasi et saab koos emaga olla. Aga üks küsimus kripeldas tal siiski hingel.

„Kas seal siis jõulude ajal lund üldse ei olegi?“ küsis Eia.

Lilli raputas rõõmsalt pead. Terve aasta otsa oli tal olnud proov proovi, etendus etenduse järel. Suvigi oli möödunud nii, et isegi randa ei jõudnud. Nüüd ei igatsenud ta midagi rohkemat kui pikutada soojal rannaliival ja sukelduda soolasesse merre. Kuid Eiale ei paistnud see plaan kuigivõrd muljet avaldavat.

„Äkki lähme lihtsalt kelgutama?“ pakkus tüdruk ettevaatlikult. „Me ükskord klassiga käisime. Väga lõbus oli.“

Lilli pani käe tütrele ümber ja ohkas. „Kellesse see laps küll läinud on?“ mõtles ta.

„Ma tahaksin lihtsalt sinuga koos kodus olla,“ sosistas Eia.

Eia meelest polnud midagi mõnusamat kui lebada öölambivalgel oma toas pehmes soojas voodis ja kuulata unejuttu. Eiale meeldis väga, kui ema talle ette luges. Isa hakkas unejutu lugemise ajal alati haigutama. See Eiale ei meeldinud. Haigutamine tekitas Eias tunde, nagu oleks isa jaoks tema raamatud igavad olnud. Aga igavad polnud need hoopiski mitte.

Täna luges ema talle väikesest varsast, kes elas koos teiste loomadega oma kodufarmis ja igatses näha ohte, seiklusi ja põnevust täis maailma, mis pidi asuma teispool silmapiiri.

Kõrvaltoas helises telefon. Isa pistis pea lastetoa ukse vahelt sisse ja sirutas käe mobiiltelefoniga ema suunas.

„Gerassimov helistab.“

„Kõige põnevama koha peal!“ torises Eia.

„Ütle talle, et ma helistan tagasi,“ vastas ema poolsosinal ega plaaninudki telefonile vastata, vaid sättis end uuesti lugema. Aga isa ei jätnud.

„Bianka murdis jalaluu!“

Eia seest käis justkui valus jutt läbi. Tema väike süda aimas halba. Ema võttis telefoni enda kätte, ulatas juturaamatu isale ja tõmbas toast väljudes ukse enda järel kinni.

Isa võttis Eia voodiserval koha sisse ja tõstis raamatu põlvedele. Eia vaatas talle ehmunult otsa.

„Kas see tähendab, et ema ei saagi nüüd puhkust?“ küsis ta tõsiselt.

„Oh ära sina selle pärast küll muretse!“ lohutas isa. „Teatris on teisigi baleriine, kes võivad Biankat asendada.“

Aga millegipärast polnud Eia kindel, kas isa isegi seda juttu usub.

Oskar võttis raamatu kätte ja otsis silmadega järge. Eia näitas isale õige koha ette ja heitis pikali. Isa luges ja luges ega haigutanudki, aga Eia ei kuulanud teda enam. Tema mõtted käisid nüüd juba hoopis teisi radu pidi.

Telefon kõrva ääres, jalutas Lilli toas närviliselt edasi-tagasi.

„Ma mõistan väga hästi, milline võimalus see on. Asi pole selles!“ lausus ta vaikselt. „Minu pere vajab mind praegu. Oskar sõidab homme Singapuri konkursi kavandeid esitlema. Mul pole niimoodi üleöö last kuhugi jätta.“

Aga lavastajat ei paistnud see huvitavat. Polnud tema asi, kuidas Lilli oma pereprobleemid lahendab. Lillil oli teatriga leping. Ja see leping kohustas teda Bianka asemele astuma.

Miks? Miks pidi see just nüüd juhtuma?

Oskar seisis elutoa uksel ja ootas. Lilli lõpetas kõne ja jäi mehele nõutult otsa vaatama.

„Bianka on kipsis. Roosi on „Oneginiga“ Sydneys. Mitte keegi ei suuda ühe päevaga Giselle’i osa ära õppida. Mul pole valikut,“ lausus ta ohates.

Linnakesele oli laskunud öö. Tühjadel tänavatel kajasid vaid üksikud sammud. Akna alt möödus viimane tramm. Kuu valgusvihk sirutas end tuppa ja Eia sättis oma sõrmed nii, et nende tapeedile langev vari paistis seinal päris koera moodi. Eia liigutas sõrmi ja koer ajas kõrvad kikki. Eia lõi pöialt ja nimetissõrme kokku ja nüüd koer justkui haukus. Tüdruk lasi käed tekile langeda. Ta oli väsinud, aga uni ei tahtnud tulla.

Läbi ukse kostis vanemate summutatud hääli. Ühtäkki Oskar ägestus: „Ainult üle minu laiba!“

Eia ehmatas ennast kangeks. Ta polnud kunagi kuulnud isa sellisel toonil emaga rääkimas. Eia tõusis aeglaselt istuli ja kuulatas. Ema vastas midagi nii vaikselt, et tüdruku kõrv ei suutnud eristada ainsatki sõna, aga ta lihtsalt pidi teada saama, mis teises toas sünnib. Tüdruk hiilis hiirvaikselt ukse juurde, paotas seda veidi ja piilus elutuppa. Isa oli nüüd küll häält tasandanud, aga paistis veel rohkem endast väljas olevat.

„Kui sa kasvõi ainult tõstad telefonitoru, et Otile helistada, pakin ma oma asjad kokku. Seda ma sulle luban!“ ähvardas isa.

Eia süda hakkas seda kuuldes suurest hirmust poole kiiremini põksuma. Kas isal oli mõttes välja kolida? Hakkavad nad lahku minema? Ja mis siis temast, Eiast, saab?

„Kas sa ei arva, et oleks aeg sõjakirves maha matta?“ küsis ema päris pahaselt.

„Ma arvan, et sinul oleks aeg käituda nagu ühele emale kohane ja olla ise oma lapsega, selle asemel, et teda jõuluks mingi võõra vanamehe juurde sokutada!“ lajatas isa.

Eia võpatas seda kuuldes nii, et toetus kogemata uksele ja lükkas selle plaksuga kinni.

Ta tardus paigale ja kuulatas. Vaikus.

Kas nüüd kohe tuleb isa, kamandab ta teki alla ja noomib salaja pealtkuulamise eest? Või tuleb ema, silitab tal pead ja püüab kõike heaks teha, selgitades, et vanematel on vahel ikka erimeelsusi?

Eia ootas. Kedagi ei tulnud.

Tema süda tagus nii kõvasti, et Eia oli kindel, et seda on elutuppagi kuulda.

Kui tüdruk tagasi voodisse puges, keerles ta peas tuhat küsimust.

Millest nad ometigi rääkisid? Kes oli see võõras mees, kelle kaela ema tahtis teda sokutada? Kas ema on endale uue mehe leidnud ja nad lähevad seepärast nüüd isaga lahku? Ja mismoodi nad siis elama hakkavad?

Eia mõtles oma klassiõe Marta peale, kelle vanemad olid lahutatud. Martal oli nüüd kaks kodu. Kas temagi peab nüüd kolima aina kahe koha vahet ja hakkama elama kaks nädalat ema ja kaks nädalat isa juures? Või näeb ta edaspidi isa ainult nädalavahetustel nagu naabripoiss Ville? Eia ei suutnud sellele mõelda. Tema väike süda valutas nii, et oleks tahtnud lõhkeda.

Homme. Homme uurin ma kõik järele, mõtles Eia ja tundis, kuidas laud raskeks vajusid. Ja ühtäkki ei olnud tema peas enam ainsatki mõtet. Ega ainsatki küsimust.