Читать книгу Eia seiklus Tondikakul - Anu Aun - Страница 4

Väljas polnud veel õieti valgekski läinud, kui Oskar pakkis oma konkursikavandid diplomaadikohvrisse ja tellis takso, mis pidi ta lennuj aama viima. Singapur ootas!

Lilli seisis elutoa aknal ning vaatas, kuidas Oskar oma kodinad auto peale tõstis ja minema sõitis. Ei lehvitanudki. Ei vaadanud isegi üles akna poole, kus Lilli seisis. Muidu ikka lehvitas alati. Lilli süda oli raske. Siin ei olnud õigeid ja valesid valikuid. Oli ainult üks võimalus.

Lilli hingas sügavalt sisse ja sammus otsustavalt raamaturiiuli juurde. Ta libistas sõrmega üle raamatuselgade, otsekui midagi otsides. Kus on „Vene balleti kulissidetagune ajalugu“? Käes. Lilli keeras raamatu tagurpidi ja raputas. Lehtede vahelt liugles põrandale väike roosa titepildiga õnnitluskaart. Lilli avas kaardi, vaatas seda hetke ja haaras siis telefoni.

Keegi peab selle ära tegema, mõtles Lilli ja valis numbri, mis oli kaardile kirjutatud. Telefon kutsus. Kutsus päris pikalt. Aga keegi ei vastanud.

Eia istus mossitades voodil. Ta oli ema peale pahane. Ja isa peale. Ja tõtt-öelda kogu maailma peale. Miks peab elu nii ebaõiglane olema? See pidi olema tema aeg koos emaga. Ema oli ju lubanud! Ta oli jõudnud juba kujutleda, kuidas nad lähevad emaga käsikäes Hirveparki, kelgud nööripidi järel. Ja lasevad teineteise võidu mäest alla – sellest kõige kõrgemast, kus on isegi väike hüpekas. Ja kuidas nad naeravad ja möllavad lumes … Lumi pidi ju tingimata tulema, sest mis jõulud need ilma lumeta on. Ja pärast lähevad kohvikusse kuuma kakaod jooma. Ja kinno! Ja teevad kõiki neid lõbusaid asju, mille jaoks emal pole nii ammu aega olnud. Aga nüüd pidi see kõik ainult unistuseks jäämagi …

Lilli tuulas Eia kapis ja pakkis kiiruga asju.

„Eia! Palun pane riidesse! Meil on iga minut arvel,“ ütles ema ja ulatas Eiale kampsuni. Eia virutas kampsuni põrandale ja pööras pea ära.

„Eia! Palun räägi minuga,“ lausus ema.

„Sa valetasid mulle!“ prahvatas Eia.

Lilli seisatas ja vaatas oma tütart.

„Sa lubasid, et oled terve vaheaja minuga ja nüüd sa üritad mind lihtsalt kaelast ära sokutada. Ma kuulsin küll, mis issi ütles! Sa ei hooli minust üldse! Ainus asi, mis sulle korda läheb, on see vastik ballett!“

Lilli kükitas Eia ette maha ja vaatas talle silma.

„Eia, sa oled juba suur tüdruk. Katsu nüüd aru saada. Siin ei ole küsimus selles, mida ma rohkem tahan teha – tantsida või sinuga olla. Ma juba tegin selle valiku, et koju jääda. Bianka pidi turneele sõitma. Keegi ei võinud ju ette teada, et ta päev enne reisi haiglasse satub. Kui mina tema asemel ei tantsi, ei tantsi seda keegi. Kümned etendused jäävad ära. Saalitäied piletid ostetakse tagasi. Meie teater ei saa endale niisugust asja lubada. Kui see minu süü tõttu juhtub, siis jään ma oma tööst ilma.“

„Selle peale sa ei mõtle, et kui sa isa keelust üle astud, jääd sa temast ilma!“

Lilli ohkas.

„Issi on täiskasvanud inimene. Kui ta rahulikult järele mõtleb, saab ta ise ka aru, kui rumal on selliseid ultimaatumeid esitada. Sa oled sama palju minu tütar ja minulgi on õigus sinu elu puudutavaid otsuseid langetada.“

„Mina sinna ei lähe!“ teatas Eia. „Kas sa ise tahaksid jõuluks mingi võõra vanamehe juurde minna?“

Lilli pani käe Eia põlvele.

„Eia, kuula mind palun,“ ütles ema tasasel häälel. „Sa oled mulle siin maa peal kõige kallim. Ma ei saadaks sind mitte mingi hinna eest kuskile, kus sul on halb olla. Issi ütles lihtsalt vihahoos asju, mida ta ise ka tõsiselt ei mõtle …“

„Miks sa mind lihtsalt kaasa ei võta?“ ei saanud Eia aru.

„See on tööreis,“ selgitas ema. „Hommikul proovid, õhtul etendused. Sa ju tead, mida see tähendab. Ma olen täiesti kindel, et sul saab Oti juures palju toredam ja põnevam olema. Usud sa mind?“

Eia kehitas ebalevalt õlgu. Ta sai aru, et emaga polnud mõtet vaielda. See, mis juhtunud oli, polnud tema süü. Ja ega see emalegi ei meeldinud. Nii palju taipas Eia küll. Aga seda tüdruk ei mõistnud, miks ta peab kõigist võimalikest inimestest maa peal minema mingi vanamehe juurde, keda ta eladeski näinud polnud ja kes pealegi elas teises Eestimaa otsas.