Читать книгу Praktiline ajajuhtimine - Ardo Reinsalu - Страница 5

Liikleja − aja juht

Kes palju teeb, see palju jõuab.

Tublide seadus

Igas ööpäevas on kakskümmend neli tundi. Mõistlikud inimesed kasutavad kolmandiku sellest magamiseks. Ülejäänud tunnid, minutid ja sekundid kuluvad igapäevaste toimingute peale. Neid tunde ja minuteid ei ole tänapäeva kiire elutempo ja külluslike valikute juures enam piisavalt. Kui sa ei ole just Dalai Laama (kelle sisemine rahu on tema kindlus) või Paris Hilton (kes pole ehk päevagi elus tööd teinud), on üsna kindel, et sinu kohta käib mõni järgnevatest iseloomustustest:

 tunned, et vaba aega võiks rohkem olla;

 tööl on inimesi või olukordi, mis raiskavad sinu aega;

 elutempo on pidevalt kiirenev ja raske on kõigega toime tulla;

 õpiksid mõne uue oskuse, kui selleks oleks ainult aega;

 tervisespordiga ei jõua tegeleda, kuna selleks ei jätku aega.

Ometi on palju inimesi, kelle kohta käib ütlus “kes teeb, see jõuab”. Nad rabelevad mitmel rindel, jõuavad teha ära mitme inimese töö ja leiavad veel aega, et olla koos oma perega. Kuidas nemad siis sellega hakkama saavad? On nad sündinud “ajajuhtimise geeniga”? Või on tegemist oskusega, mida minagi saan selgeks õppida?

Unusta aja juhtimine!

Juhi ennast!

Õige, ajajuhtimist on võimalik õppida. Sa ei eelda ju, et juhiloata ja juhioskusteta saaks Tallinna kesklinnas liiklemisega hakkama? Muidugi mitte!! Autosõiduoskus nõuab teadmisi ja kogemust. Ning ajajuhtimine ei ole erand. Õnneks on targad onud ja tädid uurinud paljude efektiivsete ja tublide inimeste käitumist ning leidnud mõned konkreetsed reeglid, mida nad kõik kas teadlikult või mitteteadlikult järgivad. Olen siia raamatusse valinud läbilõike mõnedest kõige olulisematest reeglitest ja “juhtimisvõtetest”, et aja juhina igapäevases kiires keskkonnas toime tulla.

Tähelepaneliku lugejana oled ilmselt juba märganud autori lohakust või kuulutanud selle toimetaja näpukaks – nimelt on tekstis kasutatud versioone “aja juhtimine” ja “ajajuhtimine”. Kumb on õige? Elu karm tõsiasi on, et füüsikalise aja juhtimine pole lisandunud Archimedese vanniskümblemise ja Newtoni õunakukkumise kõrval maailma teadussaavutuste nimekirja. Aega ennast ei saa juhtida. Mistõttu pole ka õige termini “aja juhtimine” kasutamine, vähemalt mitte selle raamatu kontekstis. Mida siis üldse saab juhtida? Juhtida saab ennast! Ajajuhtimine on inimese käitumise juhtimine ajas, üks paljudest oskustest, mis meil enesetäienduse tänamatul teel tuleb omandada.

Ajajuhtimine aitab valida õigemaid tegevusi

Üks levinud illusioon tuleb mul veel varakult purustada. Tihti arvatakse, et pärast mõne ajajuhtimise raamatu läbilugemist muutub meie ajakasutus maagiliselt rahulikumaks. Tekib küllaldaselt vaba aega, tööd saavad tehtud, rabelemine väheneb ja üldse on õnn kohe-kohe ukse ees. Kahjuks päris nii see ei ole. Kogemus on näidanud, et rabelemine, kiirustamine ja paljude asjadega tegelemine on osale inimestele iseloomulik. Nad lihtsalt ei saa teisiti, isegi kui nad selleks kõik maailma ajajuhtimistehnikad endale selgeks teeksid. Teisest küljest on ka inimesi, kellel alati paistab aega olevat, kes lahendavad probleeme rahulikult, ükshaaval ja ei üritagi sadat asja korraga teha. Milleks siis üldse ajajuhtimist vaja on? Aega sellega juhtida ei saa ja vaba aega samuti juurde ei teki? Vastus on tegelikult lihtne. Ajajuhtimine võimaldab tegeleda õigemate asjadega, olla efektiivsem. Efektiivsus teeb meist kasulikuma töötaja, efektiivne organisatsioon toodab rohkem tulu. Meil on pidev vajadus saavutada vähema ajaga rohkem^[1.]. Ajajuhtimine aitab määrata prioriteete ja valida sadade sissetulevate tegevuste seast välja just need õiged, mis viivad meid lähemale meie pikaajalistele eesmärkidele. Hea oleks kui selle kõige juures jääks aega tegeleda meile meeldivate tegevustega.

Käitumuslik ajajuhtimine

Ajajuhtimisteooria pärineb eelmise sajandi keskelt. Sel teemal on kirjutatud palju raamatuid, kus enamik teooriaid üritavad leida võimalikult häid mudeleid, mida järgides on efektiivne ajajuhtimine “garanteeritud”. Võiks arvata, et midagi uut on raske juurde leiutada. Ometi on internetiseerumine, suhtlustarkvara ja fotokatega mobiilid seda kõike ümber muutmas. Tüüpmudelite kasutamine enam ei toimi, kuna tegelik elu on mudelist tunduvalt keerulisem. Aina suureneva sissetuleva info pilves on vaja ka uusi ajajuhtimisteooriaid. Näiteks on mul võimalus öelda oma sõiduki autopiloodile, et “sõida 2 km otse, siis keera paremale, sõida veel 100 meetrit ja jää seisma.” Seda ainult teoreetiliselt. Praktikas on elu liiga keeruline, et sellist mudelit järgida. Mul päevad olema teadmised ja oskused auto juhtimiseks. Ma pean suutma sisseõpitud reflekside toel tegema õigeid juhtimisotsuseid hetkel, mil väliskeskkonnas midagi muutub. Ja alati muutub − on see mõni auto, mis keerab ette, aeglane jalakäija, suur teravate servadega asfaldiauk vms. Alati pean reageerima olukorrale, hoolimata sellest, kui hästi ma oma mudeli olen paika pannud. Ajajuhtimises on uudsem lähenemine käitumuslik teooria, kus universaalsete mudelite asemel jälgitakse häid ajajuhtijaid ning pannakse tähele, kuidas nad teatud olukordades käituvad. Käesolevasse raamatusse on kogutud kokku ülimalt praktilised ajajuhtimise võtted, mida head ajajuhtijad on kasutanud oma elu efektiivsemaks korraldamiseks.