Читать книгу Taevakirju - Argo Kasela - Страница 4

Ma pole kindlasti ainus, kes aastate kaupa eri lennujaamades oma lendu oodates on äraoleval ilmel jälginud lennukite meeskondi. Huvitav, kust nad tulevad, kuhu nad lähevad, millest nad mõtlevad, ja peamine: mis neil kotis on? Nendega, kes kaugele lendavad, on selge, aga isegi neil, kes õhtuks tagasi koju jõuavad, on kaasas ratastel kohvrid. Mida imet see küll sisaldab ja milleks?

Nad kulgevad alati mõõdukal sammul. Lobisevad omavahel millestki ja nii osavalt, et isegi kõrvalseisja ei taba jutu mõtet. Üleüldse ei tundu kõik ümbritsev neile üldse korda minevat. Eks seetõttu peetakse lennukimeeskondi tihti ka pisut ülbeteks, sest nende nägudest aimdub, et nad hõljuvad kusagil meie kohal oma silmnähtavalt kõrgema klassi – et mitte öelda: kergelt jumalikus – staatuses.

Vähemalt tundus mulle see kunagi nii. Kunagi siis, kui reisiäris tegutsedes tuli tihti ringi lennata ja, mis seal salata, sai isegi nina vingu tõmmatud, kui pardapersonal reisiesindaja suhtes vahel ülekohtuselt kõrk oli. Vähemalt tundus see kunagi nii, kuni…

Olles nüüd ise sinna pealpool pilvi toimivasse maailma kõrini sisse kukkunud, jõudis kohutava selgusega ajudesse tõsiasi, kui maskilik see kõrgivõitu ilme tegelikult on ja kui petliku mulje jätab lennukimeeskonna elu, töö ja maailm üldse.

Ah et nad ei tundu kedagi enda kõrval nägevat, kui väljapeetud sammul mööda tuhisevad? Oh ei. Näevad, ja kuidas veel! Klienditeeninduse liikuvvaral nagu reisijuhid, giidid ja muu ilmast ilma ringi lendav rahvas kujuneb välja külg-, kaug- ja tahanägemine. Näiliselt enda ette vaadates või töökaaslasega tühjast-tähjast lobisedes hoomab kõikenägev ja -tundev tajude väli tegelikult kõike, mis ümber toimub. Ilma otsest pilku heitmata aimad õhust, milline pereisa on tuhvlialune, jõmm, pehmo või intelligent, milline pereema pole elus tööl käinud, milline on surmani vaevatud oma perest või siis vastupidi – ta peab seda elutööks, või kelle jalas on pere püksid. Aimad kohe, millised poisid või tüdrukud reisivad või siis ka elavad koos, kes on armunud, solvunud, tüdinenud, uuel ringil, õnnest reaalsustaju kaotanud või, mis kõige tähtsam, kes on silmini täis või nähtavalt agressiivne. Tavaliselt tabab kõikenägev pilk eksimatult ära need, kellega paratamatult varem või hiljem pardal jama tuleb. Ja see sisetunne tavaliselt ei eksi.

Nii et lugejalegi teadmiseks: tegelikult näeb lennupersonal oluliselt rohkem, kui välja paista laseb, ning näilise ükskõiksuse maski taga selgitatakse välja potentsiaalsed turvariskid. Aga see teema alles ootab oma järge.

Tallinn, 2016