Читать книгу Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu - Arkadi Strugatski - Страница 5

«Tead,» sõnas Maika, «mingi totter eelaimus ei anna mulle asu...»

Seisime lüüsi kõrval, ta põrnitses maapinda jalge ees ning tümitas kannaga külmunud liiva.

Ma ei osanud midagi kosta. Aimdusi polnud mul mingisuguseid, kuid ka mulle ei meeldinud siin. Vedasin silmad kissi ja jäin jäämäge silmitsema. Pimestavvalge täkilise kihvana kõrgus see silmapiiril nagu hiiglaslik suhkrukamakas, väga külm, väga liikumatu, väga terviklik, ilma kõigi nende maaliliste väreluste ja sillerdusteta. Näha oli, et nii nagu ta sada tuhat aastat tagasi seda lamedat kaitsetut kallast rammis, nii kavatseb ta oma rahutult ookeanil triivivate suguvendade meelehärmiks ka teist sama palju siin passida. Jäämäeni viis arvututest härmasoomustest sätendav sile hallikaskollane rand, paremal laius aga tinajas, silmapiiril tušina mustav, ebaloomulikult surnud külm metallihõnguline ookean, mida kattis õrn virvendus. Vasemal lasus kuumaveeallikate ja soo kohal hall kihiline udu, selle taga võis ähmaselt aimata tüükalisi sopkasid, kaugemal aga kuhjus lumelaikudega kaetud tumedate kaljude sein. Kaljud palistasid kogu rannikut nii kaugele, kui silm ulatus, nende kohale pilvitusse, kuid sellest hoolimata rõõmutusse lillakashalli jäisesse taevasse tõusis tilluke violetne päike, mis ei andnud kübetki sooja.

Wanderhuse väljus hõljukist, tõmbas kähku karusnahast kapuutsi pähe ja astus lähemale.

«Mina olen valmis,» teatas ta. «Kus Komov on?»

Maika kehitas napilt õlgu ja hingas kohmetunud sõrmedele.

«Küllap tuleb kohe,» sõnas ta äraolevalt.

«Kuhu te täna lähete?» pärisin ma Wanderhuselt. «Järve äärde?»

Wanderhuse kallutas veidi pead, ajas alahuule õieli ning silmitses mind uniselt üle ninaotsa, muutudes korrapealt ilvese bakenbarde kandva elatanud kaameli sarnaseks.

«Üksi on sul siin igav,» lausus ta kaastundlikult. «Aga tuleb ära kannatada, või kuidas sina arvad?»

«Arvan, et tuleb.»

Wanderhuse käänas pea veelgi enam viltu ning heitis üleoleva kaamelipilgu jäämäe suunas.

«Jah,» ütles ta kaasa tundes. «Kõik on siin väga Maa moodi, aga see siin ei ole Maa. See ongi maasarnaste planeetide häda – kogu aeg tunned end petetuna. Nagu oleks sind paljaks varastatud. Kuigi isegi sellega on võimalik ära harjuda, mis sa, Maika, arvad?»

Maika ei vastanud. Täna oli ta kuidagi eriti morn. Või siis vastupidi – tigedust täis. Temaga üldiselt oligi nii, see meeldis talle.

Kerge plopsatusega lõhkes selja taga luugi membraan ning Komov maandus liivale. Käigu pealt kiiruga parkat kinni nööpides astus ta lähemale ja päris:

«Valmis?»

«Valmis,» vastas Wanderhuse. «Kuhu me täna läheme, Gennadi? Jälle järve äärde?»

«Nii,» lausus Komov kõrialuse kinnisega jännates. «Nagu ma aru sain, Maia, on teil täna plaanis kuuekümne neljas ruut. Minu punktid on järve läänekaldal, seitsmes ja kaheteistkümnes kõrgendik. Päevaplaani täpsustame tee peal. Popov, teil palun ma radiogrammid teele saata, jätsin need ruhvi. Sidet peame hõljuki kaudu. Tagasijõudmise aeg kell kaheksateist null-null kohaliku aja järgi. Võimalikest viivitustest anname teada.»

«Selge,» sõnasin vähimagi entusiasmita: ei meeldinud mulle see võimalike viivituste meenutamine.

Maika kõndis vaikides hõljuki poole. Komov sai lõpuks kinnisest jagu, tõmbas peoga üle rinna ja astus samuti hõljuki juurde. Wanderhuse pigistas mu õlga.

«Vahi vähem neid maastikke,» soovitas ta. «Kui võimalik, istu kodus ja loe. Säästa närve.»

Kiirustamata ronis ta hõljukisse, sättis end juhiistmele ja viipas mulle. Maika lubas endale lõpuks ühe naeratuse ning viipas samuti. Komov noogutas pilku pööramata, siis nihkus latern ette ja varjas nad mu pilgu eest. Hõljuk võttis hääletult kõrgust ning libises hoogsalt edasi, muutus kiiresti väikeseks ja tumedaks ning kadus, nagu poleks seda olnudki. Ma olin üksi.

Seisin mõnda aega, käed sügavale parka taskutesse surutud, ning jälgisin, kuidas mu poisid tööd teevad. Nad olid öösel korralikult vaeva näinud, end ära kurnanud, lahjaks jäänud, ning neelasid nüüd, energiakogujad maksimumi keeratud, ahnelt seda kahvatuvõitu puljongit, millega siinne kõhetu violetne valgusallikas neid toitis. Ja miski muu neid ei huvitanud. Ja midagi muud nad ei vajanud, isegi mind mitte – vähemalt seni, kuni nende programm pole end ammendanud. Tõsi küll, kohmakavõitu paksuke Tom süütas iga kord, kui ma ta visiiride vaatevälja jäin, rubiinpunase laubasignaali, mida hea tahtmise korral võis võtta kui tervitust, äraolevalt viisakat kummardust, kuid ma ju teadsin, et see tähendab kõigest: «Minul ja ülejäänutel on kõik korras. Täidame ülesannet. Ega uusi korraldusi ei ole?» Mul ei olnud uusi korraldusi. Mul oli küllaga üksindust ja palju, väga palju surmavaikust.

See polnud akustilise labori vatine vaikus, millest kõrvad kinni lähevad. See polnud ka maise maaõhtu imeline vaikus, mis värskendab ja aju hellalt ära puhastab, mis rahustab ja sind parimaga, mida maailmal pakkuda, üheks muudab. See oli eriline vaikus – läbitungiv, läbipaistev nagu vaakum, närvesööv. Hiiglasliku, täiesti tühja maailma vaikus.

Vaatasin hirmunult ringi. Niiviisi ei tohiks enese kohta öelda, peaks vist lihtsalt ütlema: «Vaatasin ringi.» Aga ma tõesti ei vaadanud lihtsalt ringi, vaid just hirmunult. Küberid töötasid hääletult. Violetne päike pimestas hääletult. Kuidagi oli tarvis sellele lõpp teha.

Võtta ennast lõpuks kokku ja käia näiteks jäämäe juures ära. Jäämäeni oli oma viis kilomeetrit, instruktsioon aga keelab valves olijal eemalduda laevast kaugemale kui sada meetrit. Küllap oleks teistsugustes oludes olnud neetult ahvatlev riskida ja instruktsiooni rikkuda. Aga mitte siin. Siin võiksin ma minna viie kilomeetri või ka saja kahekümne viie kilomeetri kaugusele ja mitte midagi ei juhtuks ei minu ega mu laevaga, nagu ka nende kümnete laevadega, mis minust lõuna pool kõigis planeedi kliimavööndites seisavad. Ei karga neist igerikest võserikest välja verejanulisi koletisi, et mind nahka pista – pole siin mingeid koletisi. Ei tuhise ookeanilt raevukas orkaan, et haarata laev ja paisata see neile süngetele kaljudele – siin pole registreeritud ei orkaane ega maavärinaid. Ei tule siin ka erakorralist väljakutset baasist, et kuulutada bioloogise ohu häiret – ei ole siin mingit bioloogilist ohtu, ei ühtegi hulkraksetele organismidele ohtlikku viirust või bakterit. Midagi siin pole, sellel planeedil, peale ookeani, kaljude ja kääbuspuude. Ja pole üldsegi huvitav siin instruktsioone rikkuda.

Ja neid täita pole siin samuti huvitav. Tuhkagi ma mõnel korralikul, bioloogiliselt aktiivsel planeedil seisaks kolmandal päeval pärast laskumist, käed taskus. Ma tõmbleks praegu nagu kurjast vaimust vaevatu. Luureroboti häälestamine, käivitamine, igapäevane seadistuse kontroll. Laeva ja ka ehitusplatsi ümber Absoluutse Bioloogilise Ohutuse Tsooni organiseerimine. Eelpoolmainitud ABOTi kaitsmine pinnasealuste rünnakute eest. Iga kahe tunni järel väliste ja sisemiste pardafiltrite ning isiklike filtrite kontroll ja vahetamine. Kõikide jäätmete, sealhulgas kasutatud filtrite matmiseks kaeve rajamine. Küberite juhtsüsteemide steriliseerimine, degaseerimine ja desaktiveerimine iga nelja tunni järel. Väljaspool ABOTit olevate medrobotite info kontrollimine. Ja siis veel kõikvõimalikud pisiasjad: meteosondid, seismiline luure, speleoohutus, orkaanid, varingud, rusuvoolud, karstikoopad, metsapõlengud, vulkaanipursked...

Kujutasin ette, kuidas ma paksu Tomi närvisõlmi loputan, ise skafandris, higine, magamata, tige ja kergelt juba nüristunud, luurerobot aga kõlgub mu pea kohal ning teatab idioodi järjekindlusega juba kahekümnendat korda, et selle kõveriku all seal on talle tundmatut liiki jube tähniline konn, kõrvaklappidest aga kostab hirmerutatud medrobotite ärevat signaalividinat, mida põhjustab avastus, et mingi kohalik viirus annab Baltermanzi proovile ebastandardse reaktsiooni ja järelikult on teoreetiliselt võimeline bioblokaadi murdma. Wanderhuse istub laevas nagu arstile ja kaptenile kohane ning teavitab mind murelikult mülkassevajumise ohust, Komov aga teatab raadio teel jäise rahuga, et hõljuki mootori on ära söönud väikesed sipelgalaadsed putukad, kes proovivad parajasti, kuidas tema skafander neile maitseb... Uhh! Aga jah, sellisele planeedile mind muidugi ei võetaks. Mind võeti just sellisele planeedile, kus instruktsioonidega pole midagi pihta hakata. Pole tarvidust.

Peatusin luugi ees, raputasin taldadelt kinnijäänud liivaterad, seisin veidi, käsi vastu laeva sooja hingavat parrast, ning torkasin siis sõrmega membraani. Laevas oli samuti vaikne, kuid see vaikus oli siiski kodune, tühja ja mugava korteri vaikus. Heitsin parka seljast ja läksin otse ruhvi. Oma puldi juures ma aega ei raisanud – niigi oli näha, et seal on kõik korras –, vaid istusin kohe raadio ette. Radiogrammid olid laual. Lülitasin šifraatori tööle ja hakkasin teksti sisestama. Esimeses radiogrammis teatas Komov baasile võimalike laagripaikade koordinaadid, andis aru eile järve lastud maimude kohta ja soovitas Kitamural roomajatega mitte kiirustada. Kõik see oli enam-vähem arusaadav, see-eest teisest, mis oli adresseeritud Keskinformatooriumile, taipasin ma vaid seda, et Komovil on hädasti tarvis andmeid üheksast numbrist ja neljateistkümnest kreeka tähest koosneva neljakordse indeksiga kahenormaalse humanoidi igrek-faktori kohta. See oli läbi ja lõhki läbitungimatu kõrgem ksenopsühholoogia, millest minusugune null-indeksiga normaalne humanoid mõhkugi ei taibanud. Ja polegi tarvis.

Tekst sisestatud, lülitasin teenistuskanali sisse ja edastasin kõik sõnumid ühe impulsiga. Seejärel radiogramme registreerides tuli äkki pähe, et ka mul oleks aeg esimene aruanne teele saata. Või mis aruanne õigupoolest... «Rühm ER-2, ehitustegevus 15. standardi järgi, täitmine nii mitu protsenti, kuupäev, allkiri.» Kõik. Tuli püsti tõusta ja oma puldi juurde minna, et täitmise graafikut vaadata, ning äkki oli selge, miks mulle ootamatult see aruanne pähe tuli. Asi polnud üldse aruandes, ilmselt olen ma juba piisavalt kogenud kübertehnik, et isegi midagi kuulmata ja nägemata tööseisakut tajuda: täpselt nagu eilegi, oli Tom asja ees, teist taga, jälle seisma jäänud. Ja nagu eilegi, vajutasin ma ärritunult kontrollväljakutse klahvi: «Mis lahti?» Ja nagu eilegi, kustus seisaku tuli kohe ning lahvatas rubiinpunane tuluke: «Meil on kõik korras, täidame ülesannet. Ega uusi korraldusi ei ole?» Andsin talle korralduse tööd jätkata ning lülitasin videoekraani sisse. Jack ja Rex rügasid usinalt, ka Tom läks liikvele, kuid tegi seda esimestel sekunditel kuidagi kentsakalt, külg ees, kuigi kohendas end kohe.

«Ei, vennas,» sõnasin valjult. «Näib, et sa oled üle töötanud, ja tarvis oleks sind, vennas, veidi puhastada.» Heitsin pilgu Tomi hoolduspäevikusse. Profülaktika oli ette nähtud täna õhtuks. «Hüva, õhtuni veame sinuga ehk kuidagi välja, mis sa arvad?»

Tom vastu ei vaielnud. Jälgisin mõnda aega, kuidas nad töötavad ja lülitasin siis videoekraani välja: jäämägi, udu soo kohal, sünged kaljud... Tuli tahtmine sellest kõigest pääseda.

Aruande saatsin siiski ära ja võtsin kohe ühendust ER-6ga. Vadik vastas kohe, nagu oleks oodanud.

«Noh, mis teil seal toimub?» pärisime teineteiselt.

«Meil ei toimu midagi,» vastasin.

«Meil kärvasid sisalikud ära,» teatas Vadik.

«Oh teid küll,» sõnasin. «Hoiatab ju teid doktor Mboga lemmikõpilane Komov: ärge kiirustage roomajatega.»

«Kes nendega siis kiirustab?» vaidles Vadik. «Kui sa minu arvamust kuulda tahad, siis nad lihtsalt ei kohanegi siin. Kuum ju!»

«Käite ujumas?» küsisin kadedusega.

Vadik vaikis.

«Kastame end sisse,» sõnas ta. «Aeg-ajalt.»

«Miks siis nii?»

«Tühjus,» ohkas Vadik. «Nagu jõletusuur vann... Sina ei saa sellest aru. Normaalne inimene ei suuda sellist ebareaalset vanni ette kujutada. Ujusin siin viie kilomeetri kaugusele, alguses oli kõik hästi, siis aga, kui kujutasin ette, et see ei ole ju bassein – ookean! Ja peale minu pole selles ühtegi elukat... Ei, vanapoiss, sellest sa aru ei saa. Ma oleksin peaaegu ära uppunud.»

«Mnjah,» ütlesin ma. «Nii et teil siis kah...»

Lobisesime veel mõne minuti, siis kutsus Vadikut baas ja me jätsime kiirustades hüvasti. Kutsusin ER-9t. Hans ei vastanud. Oleks muidugi võinud kutsuda ka ER-1, ER-3, ER-4 ja nii edasi – kuni ER-12ni välja, rääkida, et näe, tühjus, elutus, aga mis sellest kasu on? Ei midagi, kui järele mõelda. Lülitasin raadio välja ja kolisin oma puldi taha ümber. Mõnda aega istusin lihtsalt niisama – jälgisin tööekraane ja mõtlesin, et see, mida me teeme, on topelt kasulik: me ei päästa ainult pantalasi vältimatust ja täielikust hukust, me päästame ka selle planeedi – tühjusest, elutust vaikusest, mõttetusest. Siis tuli mulle pähe, et pantalased on ilmselt üsna kummaline rass, kui meie ksenopsühholoogide arust sobib just see planeet neile kõige paremini. Küllap on nende eluviis Pantal üksjagu imelik. Tuuakse nad siia – esmalt loomulikult mitte kõik, vaid paar-kolm igast hõimust –, näevad need esindajad seda läbikülmunud randa, seda jäämäge, tühja jäist ookeani, tühja lillat taevast, näevad ja ütlevad: «Suurepärane! Täitsa nagu kodus!» Ei usu millegipärast. Tõsi küll, nende tulekuks ei ole siin enam nii tühi. Järvedes on siis kalad, tihnikus ulukid, madalikel – söödavad karbid. Võimalik, et isegi sisalikud kohanevad kuidagi... Pealegi pole pantalaste olukorras eriti valikuvõimalust. Kui näiteks meie Päike oleks kohe-kohe plahvatamas ja ähvardaks kõik elava Maal hävitada, poleks ka mina ilmselt nii noriv. Ütleksin ehk minagi endale: pole viga, elame kuidagi üle. Muide, pantalastelt ei küsi keegi midagi. Nad ei saa niikuinii millestki aru, kosmograafiat neil veel pole, isegi mitte kõige primitiivsemat. Nad ei saa ilmselt arugi, et teisele planeedile kolisid...

Äkki avastasin ma, et kuulen midagi. Mingit sahinat, nagu oleks sisalik mööda jooksnud. Sisalik tuli mulle pähe vist hiljutise jutuajamise tõttu Vadikuga, tegelikult oli heli vaevukuuldav ja täiesti määratlematu. Siis tiksatas ruhvi kaugemas otsas miski ja kohe nirises kusagil peene joana vesi. Kuuldavuse piiril pinises ja viskles võrku sattunud kärbes, ärritatud hääled pobisesid midagi kiirkõnes. Ja taas sibas üle koridori sisalik. Tundsin, kuidas kael pingest kangeks tõmbus, ning tõusin. Seda tehes läksin vastu puldi serval lebavat käsiraamatut ja see kukkus hirmsat müra tehes põrandale. Tõstsin ta üles ja lajatasin puldile tagasi. Reibast marssi ümisedes astusin marsisammul koridori.

Kõiges on süüdi vaikus. Vaikus ja tühjus. Wanderhuse selgitab seda meile igal õhtul ääretu täpsusega. Inimene pole loodus, tema tühja kohta ei salli. Tühjusesse sattudes üritab ta seda täita. Ja kui ta ei suuda seda täita millegi reaalsega, täidab ta selle nägemuste ja kujuteldavate häältega. Kujuteldavaid hääli olin ma nende kolme päeva jooksul küllastuseni kuulnud, varsti algavad nägemused...

Möödusin koridoris marssides tühjadest kajutitest, raamatukogust, arsenalist ning tundsin meditsiiniosakonnani jõudes äkki nõrka lõhna – värsket ja samas ebameeldivat, veidi nuuskpiiritust meenutavat. Jäin seisma ja nuhutasin. Tuttav lõhn. Aga mis täpselt – ei saa aru. Kiikasin kirurgiasse. Pidevalt sisselülitatud ja tegutsemisvalmis küberkirurg – lakke riputatud hiiglaslik valge kaheksajalg –, heitis mulle tohutute rohekate silmade külma pilgu ja kergitas varmalt manipulaatoreid. Lõhn oli siin tihkem. Lülitasin avariiventilatsiooni sisse ja marssisin edasi. Vahi siis, kuidas tajud on teravnenud. Olgu kuidas on, aga vähemalt haistmine on mul alati olnud allapoole arvestust...

Oma luuremarsi lõpetasin ma köögis. Ka siin oli õhk lõhnadest paks, aga nende aroomide vastu polnud mul midagi. Räägitagu mida tahes, aga köögis peabki lõhnama. Teistes laevades polnud vahet, oli see köök või ruhv. Minul sellist asja pole ega saagi olema. Mul on oma kord. Puhtus puhtuseks, aga köögis peab ka hästi lõhnama. Maitsvalt. Erutavalt. Minu asi on siin neli korda päevas menüü kokku panna, ja seda, pange tähele, täieliku isutuse tingimustes, sest näib, et söögiisu ja tühjus-vaikus on omavahel täiesti kokkusobimatud...

Menüü koostamiseks kulus mul vähemalt pool tundi. See polnud lihtne, aga ma tegin kõik, mida suutsin. Seejärel lülitasin koka sisse, tegin talle menüü selgeks ning läksin vaatama, kuidas mu poisid töötavad.

Juba ruhvi lävelt oli näha, et väljas on erakorraline olukord. Kõik kolm tööekraani mu puldil näitasid täielikku seisakut. Jooksin puldi juurde ja lülitasin videoekraani sisse. Süda jättis löögi vahele: ehitusplats oli tühi. Midagi sellist polnud mul varem juhtunud. Ma polnud isegi kuulnud, et midagi sellist üldse võimalik oleks. Pead väärutades tormasin väljapääsu poole. Keegi on küberid minema viinud... Juhuslik meteoriit... Põrutas Tomile ristluude vahele... Programm läks hulluks... Võimatu, võimatu! Hüppasin lüüsi ja haarasin parka. Käed ei leidnud varrukaid, kinnised olid kuhugi kadunud, ja kuni ma seal parun Münchausenina oma marutõbise kasukaga maadlesin, seisis mu silme ees jube vaatepilt: keegi võõras ja võimatu veab mu Tomi järel nagu kutsikat ning küberid libisevad kuulekalt otse uttu, mulksuvasse mülkasse, sukelduvad pruunikasse mutta ja kaovad igaveseks... Virutasin jalaga membraanile ja hüppasin välja.

Silme ees ujus. Küberid olid siin, laeva külje all. Üksteist õrnalt eemale nügides, nagu üritaks igaüks esimesena trümmi pääseda, tunglesid kõik kolm kaubaluugi ees. See oli võimatu, see oli jube. Jäi mulje, et nad üritavad kiiremini trümmi varjuda, millegi eest peitu pugeda, end päästa... Sedalaadi nähtus on tõepoolest olemas – hullunud robot. Seda tuleb üldse harva ette, kuid marutõbistest ehitusrobotitest pole ma kunagi kuulnud. Mu närvid olid aga nii pingul, et praegu olin ma ka selleks valmis. Midagi siiski ei juhtunud. Mind märgates lõpetas Tom nihelemise ja lülitas sisse signaali «ootan korraldusi». Viipasin otsustavalt: «Tagasi kohale, jätkata programmi täitmist!» Tom lülitas kuulekalt tagurpidikäigu sisse, pööras ümber ning vuras platsile tagasi. Jack ja Rex loomulikult tema järel. Mina aga seisis luugi juures, kurk kuiv, põlved nõrgad, ja mul oli kange tahtmine maha istuda.

Aga ma ei istunud. Asusin end hoopis korda seadma. Parka oli kinni nööbitud, kuidas juhtus, kõrvad külmetasid, laubal ja põskedel hangus kiiresti higi. Aeglaselt, üritades kõiki oma liigutusi kontrollida, pühkisin nägu, nööpisin parka korralikult kinni, tõmbasin kapuutsi silmile ja kindad kätte. Häbi tunnistada, aga mul oli hirm. Õigupoolest polnud see küll enam hirm ise, vaid üleelatud hirmu jäänused segiläbi häbiga. Kübertehnik, kes ehmus omaenda küberitest... Mõistsin äkki, et sellest juhtumist ei räägi ma kellelegi mitte kunagi. Tont võtaks, mul ju jalad värisesid, nad on praegugi kuidagi pehmed, ja üle kõige ihkan ma praegu tagasi laeva, et rahulikult ja asjalikult kõik läbi mõelda, juhtunus selgust saada. Mingeid käsiraamatuid lehitseda. Tegelikult ma vist lihtsalt kardan oma poistele läheneda...

Torkasin käed otsustavalt taskusse ja kõmpisin ehitusplatsile. Poisid töötasid, nagu poleks midagi juhtunud. Tom küsis nagu alati uusi juhtnööre. Jack töötles dispetšeriruumi vundamenti, nagu ta programm ette nägi. Rex siksakitas maandumisraja valminud lõigul ja tegeles puhastamisega. Jah, ilmselt on viga ikkagi programmis. Mingeid kive on teised rajale loopinud...

Polnud ju neid kive, ja polegi neid siin tarvis, ilma kividetagi jagub ehitusmaterjali küllaga. Jah, sellest Tomi viimasest seisakust saati, kogu selle viimase tunni on nad siin tegelenud kurat-teab-millega. Mingid oksad vedelevad maandumisrajal... Kummardusin, tõstsin vitsa üles ja marssisin edasi-tagasi, piitsutades vitsaga saapa säärt. Äkki peaks nad igaks petteks kohe praegu, profülaktika aega ootamata, seisma panema? Kas ma, kuramus küll, tõesti käkerdasin programmi ära? Arusaamatu... Viskasin vitsa Rexi kogutud kivihunnikusse, pöörasin ümber ja kõndisin laeva tagasi.