Читать книгу Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu - Arkadi Strugatski - Страница 6

Järgmised kaks tundi olin ma hõivatud, nii hõivatud, et ei märganud ei vaikust ega tühjust. Alustuseks konsulteerisin ma Hansu ja Vadikuga. Hansu ajasin üles ja unise peaga ta ainult mõmises mingit mõttetust vihma ja madalrõhkkonna kohta. Tolku polnud tast mingisugust. Vadikut tuli pikka aega veenda, et ma ei tee nalja ega ürita teda haneks tõmmata. See oli seda keerulisem, et mind ennast lämmatasid pidevalt närvilised naeruturtsatused. Lõpuks suutsin teda veenda, et asi on naljast kaugel ja et naer põhineb hoopis teistel emotsioonidel. Seepeale ta tõsines ning teatas, et ka tema juhtküber teeb aegajalt spontaanseid seisakuid, kuid just selles polevat midagi erakordset: kuumus, töö käib tehniliste normide piiril ja süsteemid pole jõudnud kohaneda. Äkki on asi lihtsalt selles, et minul siin on külm? Äkki oligi, ma ei teadnud veel. Ausalt öeldes lootsin ma seda Vadikult kuulda. Siis kutsus Vadik välja ER-8 taibu Ninoni, me arutasime seda võimalust kolmekesi, midagi välja mõelda ei suutnud ning taibu Ninon soovitas mul ühendust võtta baasi peainseneriga, kes oli ehitussüsteemide koha pealt vana kala, vaat et nende looja. Noh, seda teadsin ma isegi, ja mul polnud vähimatki isu ronida tema jutule nõu küsima juba iseseisva töö kolmandal päeval, omamata vähimatki, no mitte ainsatki asjalikku mõtet.

Nii ma siis istusingi oma puldi taha, võtsin programmi lahti ja hakkasin seda lihvima – käsk käsu, grupp grupi, väli välja järel. Tuleb märkida, et ühtegi viga ma ei leidnud. Selle programmi osa eest, mille ma ise olin kirjutanud, võisin ennegi pea anda, nüüd olin lisaks valmis vastutama ka oma hea nimega. Standardsete väljadega oli asi hullem. Paljusid neist ei tundnud ma eriti hästi ja kui mul tekiks tahtmine kõiki selliseid standardseid välju uuesti üle kontrollida, laseksin ma kogu tööde graafiku raudselt põhja. Nii ma otsustasingi kompromissi kasuks. Eemaldasin programmist ajutiselt kõik väljad, mis polnud hetkel vajalikud, lihtsustasin programmi äärmuseni, sisestasin selle juhtimissüsteemi ja olin juba valmis stardinuppu vajutama, kui taipasin äkki, et kuulen juba mõnda aega taas midagi – midagi ülimalt kummalist, täiesti kohatut ja uskumatult tuttavat.

Nuttis laps. Kusagil kaugel, laeva teises otsas nuttis paljude uste taga meeleheitlikult, hingeldades ja läkastades mingi laps. Väike, päris pisike. Aastane ehk. Tõstsin pikkamisi käed ja surusin peod kõrvadele. Nutt lõppes. Käsi langetamata tõusin püsti. Õigemini avastasin, et seisan juba mõnda aega, käed kõrvadel, et särk on selja külge kleepunud ja lõug ripakil. Panin suu kinni ja võtsin ettevaatlikult käed kõrvadelt. Nuttu ei olnud. Valitses tavapärane neetud vaikus, ainult võrkujäänud kärbes pinises nähtamatus nurgas. Võtsin taskuräti, voltisin kiirustamata lahti ning pühkisin hoolikalt laupa, põski ja kaela. Siis voltisin selle sama aeglaselt kokku ja tegin puldi ees tiiru. Pea oli mõtetest tühi. Koputasin sõrmenukkidega arvutikorpusele ja köhatasin. Kuulmisega oli kõik korras. Läksin tagasi tooli juurde ja siis hakkas laps uuesti nutma.

Ma ei tea, kaua ma seal tardunult seisin ja kuulasin. Kõige jubedam oli see, et ma kuulsin teda täiesti selgelt. Ma mõistsin isegi seda, et see pole vastsündinu mõttetu vääksumine ega nelja-viieaastase pägaliku solvunud lõugamine – niimoodi luksudes undab imik, kes on juba rinnast võõrutatud, kuid ei oska veel käia ega rääkida. Mul on vennapoeg selles eas – aasta ja veidi peale…

Raadioväljakutse kell kõlas kurdistavalt, nii et mul pidi ehmatusest süda rinnust välja kargama. Rüsisin raadio juurde ja lülitasin vastuvõtu sisse. Laps nuttis ikka veel.

«Noh, kuidas sul asjalood on?» uuris Vadik.

«Ei kuidagi,» vastasin.

«Midagi välja mõelnud ei ole?»

«Ei midagi,» sõnasin ma ja leidsin end käega mikrofoni varjamas.

«Kuidagi kehvasti on sind kuulda,» ütles Vadik. «Mis sa siis ette kavatsed võtta?»

«Kuidagimoodi,» pomisesin, taipamata isegi, mida ma räägin.

Laps nuttis ikka veel. Nüüd tegi ta seda küll vaiksemalt, aga ikka sama selgelt.

«Mis lahti, Stas?» uuris Vadik murelikult. «Kas ma ajasin su üles või?»

Üle kõige ihkasin ma praegu öelda: «Kuule, Vadka, mul siin nutab vahetpidamata üks laps. Mida ma tegema peaksin?» Aga mul jagus oidu ette kujutada, kuidas see tunduks. Nii ma siis köhatasingi ja ütlesin vaid:

«Tead, ma võtan tunnikese pärast ühendust. Mul hakkab siin üht-teist looma, aga ma pole veel päris kindel...»

«Hü-ü-ü-va,» venitas Vadik murelikult ja katkestas ühenduse. Seisin veel mõnda aega raadio juures ja naasin siis oma puldi juurde. Laps nuuksatas paar korda ja jäi vait. Tom oli aga jälle peatunud. See rikkis kohver seisis jälle. Ja Jack ning Rex seisid samuti. Virutasin kõigest jõust kontrollväljakutse nupule. Ei midagi. Olin juba valmis isegi nutma hakkama, kui taipasin, et süsteem on välja lülitatud. Ma ju lülitasin ta ise kaks tundi tagasi välja, kui programmi ette võtsin. Tore töömees küll! Äkki peaks baasi teatama ja paluma vahetus ette valmistada? Piinlik, kurat võtaks... Leidsin end pingsalt ootamas, millal kõik uuesti algab. Ja taipasin, et kui jään siia, ruhvi, ei suuda ma midagi mõistlikku teha ja muudkui kuulatan ja kuulatan, kuni lõpuks ka kuulen, oh, küll ma siis kuulen siin selliseid asju, et!...

Lülisin otsustavalt profülaktika sisse, tirisin riiulist kasti tööriistadega ja tormasin peaaegu joostes ruhvist välja. Üritasin end vaos hoida ja sain seekord parkaga üsna kiiresti hakkama. Jäine tuul, mis nägu raspeldas, ergutas veelgi. Liiv kontsade all krigisemas, kõndisin ringi vaatamata ehitusplatsile, otse Tomi juurde. Jäämäed, udud, ookeanid – kõik see ei pakkunud mulle nüüdsest enam huvi. Hoidsin oma närve otseste tööülesannete tarvis. Närve polnud kuigi palju järele jäänud, ülesandeid oli aga sama palju kui ennegi ja võib-olla isegi rohkem.

Esimese asjana kontrollisin Tomi reflekse. Selgus, et need on tal suurepärases seisus. «Väga hea!» laususin valju häälega, võtsin skalpelli ja avasin nagu eksamil ainsa liigutusega Tomi kolba tagumise osa.

Töötasin joovastusega, isegi mingi raevuga, kiiresti, täpselt, masinlikult. Ühte võin ma kinnitada: mitte kunagi varem polnud ma nii töötanud. Sõrmed külmetasid, nägu külmetas, hingata tuli mitte kuidas juhtub, vaid targalt, et härmatis operatsiooniala ei kataks, aga mulle ei tulnud mõttessegi ajada küberid laeva töökotta. Mul hakkas aina kergem ja kergem, midagi kohatut ma enam ei kuulnud, ma isegi unustasin, et võin midagi kohatut kuulda, ning jooksin juba teist korda laeva Tomi koordinatsioonisüsteemi vahetussõlmede järele. «Varsti oled mul nagu uus,» rääkisin ma. «Varsti ei jookse sa mul enam töö eest ära. Küll ma su, vanakese, terveks teen, aitan jalgele, viin seltskonda. Tahad ju seltskonda? Või veel! Seltskonnas on hea, seal hakatakse sind armastama, poputama hakatakse, hellitama. Aga vaat, mis ma sulle nüüd ütlen. Mis seltskonnast me säärase aksiomaatikablokiga üldse räägime? Sellise aksiomaatikablokiga ei võeta sind tsirkusessegi, seltskonnast rääkimata. Säherduse aksiomaatikablokiga sead sa kõik kahtluse alla, muutud mõtlikuks ja õpid sügavmõtteliselt nina urgitsema. On sel ikka mõtet, ah? Ja miks seda kõike tarvis on? Milleks kõik need maandumisrajad ja vundamendid? Oota, kullake, kohe ma...»