Читать книгу Head eesti asjad. Leidused ja leiutajad - Arko Olesk - Страница 6

Maailmas tänaseks miljoneid kasutajaid ja tuhandeid insenere ühendav tarkvaraplatvorm GrabCAD, mis ühtlasi tegeleb inseneridele suunatud CADi tarkvara arendamisega, on teadupärast samuti eestlaste leiutatud.

GrabCAD on teinud inseneridele üle kogu maailma kättesaadavaks pilves baseeruvad 3D CADi koostöölahendused ja tööriistad. GrabCADil on rohkem kui 1,5 miljonit kasutajat, kellel on ligipääs avalikule CAD-failide kogule ning võimalus olla ühenduses inseneridega üle kogu maailma. GrabCADi keskkond võimaldab nii tootjatel kui põhimõtteliselt ka üksikisikuil panna üheaegselt tuhandeid insenere disainima sobilikku lahendust. Kõrvuti tööstushiidude ja isegi kosmoseagentuuride tellimustega on GrabCADi kaudu tellitud ka näiteks paberkäterätikute hoidja, põrandalapi, kaasaskantava aerulaua, kaitsvate päikeseprillide, auto, tõukeratta jpm uudseid ja huvitavaid disainilahendusi.

GrabCADi mõtlesid välja koolivennad Hardi Meybaum ja Indrek Narusk. Lihtsustatult öeldes – igavusest. Mõlemad olid sellal kasinasti kahekümneviiesed, mõlemad õppinud Tallinna Tehnikagümnaasiumis ja Tallinna Tehnikaülikoolis ning töötasid inseneridena metallifirmas Saku Metall, kus parajasti õilmitseva ehitusbuumi päevil tuli teha rutiini kiskuvat «liinitööd». Vaheldust ja enamat iseseisvust ihkavad noormehed asutasid kahe peale inseneribüroo Futeq, mis oma kodulehe kaudu hakkas pakkuma võimalust tellida mis tahes uue masina, töö- või sõiduriista tootmisjoonist või ruumilist, nn 3D mudelit. Ja saada see kiiresti, juba järgmisel päeval ning seejuures imeodavalt kätte. Esimese tellimuse sai ilma vähimagi kliendibaasita Futeq ühelt kanadalaselt, kes palus teha enda leiutatud ATV tootmisjoonise, ja tellimusi ei tulnudki rohkem kui napilt ühe käe sõrmede jagu. Optimistlik unistus, et ehk hakkab neid ajapikku ikkagi rohkem või koguni robinal saabuma, päädis ehmatusega: kui järsku laekub mitukümmend tellimust korraga, jääb nende täitmiseks kahest mehest väheks – sel juhul oleks vaja abikäsi juurde palgata, algkapitali seetarvis aga polnud.

Taas leidis kinnitust kogu leiutuskunsti aabitsatõde: kui on probleem, on sellele kuskil ka lahendus ja lahenduseni viib leidlikkus. Tärkas idee, millest 2009. aasta lõpuks küpses originaalne äriplaan meelitada kõik maailma insenerid, kus iganes nad elavad ja töötavad, ühte veebikeskkonda kokku ja sedasi täita ükskõik kui palju tellimusi. Oma firma nime olid Maybaum ja Narusk tolleks ajaks välja vahetanud, valides selleks GrabCAD, mis 2012. aasta mais kanti kodumaisesse äriregistrisse ja jõudis kohe esimesest päevast peale kasumisse.

«Samamoodi panid Steve Jobs ja Steve Wozniak 1970. aastal aluse Apple’ile,» on teadjad GrabCADi sündi iseloomustanud – et üks lõi suhteid ja teine tegi vaikselt «tegelikku» tööd. 2010. aastal saadi juba esimesed suuremad rahasüstid Eesti Arengufondilt, inseneriharidusega ärimehelt Marek Kiisalt ja aasta pärast ka nii brittidel kui USAst (ettevõtluskiirenditelt Seedcamp ja TechStars).

Meybaum on usutlustes öelnud, et toona ei osanud ta veel unistadagi, et GrabCAD jõuab miljoni kasutajani, sest esimese tuhande kasutajagi saamine oli paras peavalu: «Kui me alustasime, siis umbes kuu aega oli möödunud, kui üks kodanik nimega Terry Stonehocker laadis üles Harley-Davidsoni laadse mootorratta joonised ja mudelid. Ma helistasin talle Skype’is ja ütlesin, et suur aitäh mudeli üleslaadimise eest, kuid miks sa seda ometi tegid. Lõuna Carolinas elav Terry vastas mulle, et tal ei ole tööd ja loodab, et teised inimesed leiavad selle ja teevad siis tööpakkumisi. Kui me vaatame Terryt täna, siis ta töötab hetkel Michelinile, Boeingule, BMW-le ja just hiljuti lõpetas projekti Hollywoodile, kus ta disainis ja ehitas eritellimusel mootorratta ühe filmi jaoks.»6

Peagi jõudsid GrabCADi rajanud mehed ideeni, et kollektiivne insenerimõte võib luua ka päris uusi tooteid – põhimõttel, et paljudest paralleelselt pakutavatest lahendustest saab klient valida parima ja seda omakorda edasi arendada. Selle mõtte elluviimiseks hakkas GrabCAD korraldama konkursse Challenge ja kujundas inseneride virtuaalse töölaua Workbench.

Challenge’i viljade ühe ilmeka näitena tsitaat Toivo Tänavsuu artiklist «GrabCADi lugu» (mida siinses ülevaates on ka suurel määral refereeritud):

«Tõeliselt huvitavaks läksid Challenge’id siis, kui firma müügimees Lauri Põldre sai nõusse USA tööstushiiglase General Electricu, mis toodab muu hulgas reisilennukite osi. Põldre lubas, et GrabCADi insenerid suudavad luua palju parema mootorit lennuki kere külge kinnitava klambri. GE suhtus algul sellisesse bravuuritsemisse pika hambaga, ent jäi siiski proovitööga nõusse.

Kahe nädalaga esitas ligi 500 GrabCADi inseneri oma arusaama selles klambrist. Seitsmest tööst valmisid prototüübid ja need katsetati ära. Indoneesiast pärit võidutöö osutus originaal­osast koguni üle 80% kergemaks ning autor võeti GEsse tööle. GE tippjuhid aga kratsisid kukalt: neil oli terve meeskond insenere kolm aastat sama klambri kallal töötanud, ent selle vaid 12% kergemaks saanud.»7

Hardi Meybaumi mäletamist mööda kestis too konkurss kaks kuud ja selle aja jooksul pakkusid insenerid välja 700 lahendust, «võitjaks osutus lahendus, kus kronsteini tootmiseks kasutati täiesti uut meetodit, nimelt 3D-printimist, ning see on koguni 85% kergem kui originaal!»8

2012. aastal kolis Hardi Meybaum USAsse elama ja Indrek Narusk lahkus firmast, investorid aga panustasid GrabCADisse samal aastal üle 10 miljoni euro. 2014. aastal ostis GrabCADi 80 miljoni euro eest endale 3D-printerite tootja Stratasys. See oli väärtuselt suurim Eestis asutatud IT-firma müügitehing pärast Skype’i.

Eestlaste loodud GrabCADi kasutab ka USA kosmoseagentuur NASA – näiteks 2015. aasta jaanuaris esitas NASA selle keskkonna kaudu kogu maailma inseneridele palve disainida rahvusvahelise kosmosejaama jaoks täiendav käsipuu kinnitusklamber, mis aitaks astronautidel kosmosejaamas tarvilike igapäevategevuste juures kaaluta olekus paremini paigal püsida.9

GrabCADi loojate hinnangul on selle keskkonna üheks tähtsaimaks osaks avalik veebiraamatukogu. 2014. a veebruaris ilmus Wiley kirjastuselt Hardi Meybaumi raamat «Art Production and Design», mille tutvustamisel ta GrabCADi edulugu puudutavalt täpsustas: «Ehkki olen mehaanikainsener, tegelesin IT-projektidega ja märkasin, et arendajad kasutavad palju open source’i tarkvara, kuid inseneridel ei ole midagi sellist. Lõimegi siis inseneride community ehk nn koostööplatvormi ning tänaseks on meiega liitunud kolmandik kõikidest maailma inseneridest!»

Suhtluskeskkonna tähtsaimaks osaks on veebiraamatukogu (mis on avalik ja mida saab kasutada tasuta). Insenerid on üles laadinud üle 400 000 CADi projekti. Kui nüüd mõni insener hakkab mingit seadet, hoonet või lahendust projekteerima, siis ta ei pea enam kõike algusest peale ise tegema, vaid saab kasutada valmis mudeleid, mis ta meie raamatukogust leiab. Selliseid inseneride raamatukogusid oli ka varem, aga need olid tasulised. Tänu sellele, et meie raha ei küsinud, on nad ajalukku jäänud ja meie oleme maailmas suurimaks kasvanud.

Rehkendasime kokku, et iga insener, kes on CADi raamatukogust mingi detaili alla laadinud, säästab nii 10 töötundi. See on toode, millega me aitame maailma paremaks teha!»10

Nagu idee autorid sõnastanud ja elu ise kinnitanud: nii nagu mobiiltelefonid muutsid igaveseks suhtlust, on GrabCAD käivitanud revolutsiooni, mis muudab igaveseks tootearendust.

6 Majandus24, Pealtnägija: GrabCAD tahab vallutada maailma, 18. september 2014, http://majandus24.postimees.ee/2924251/pealtnagija-grabcad-tahab-vallutada-maailma, 18.09.2014

7 Toivo Tänavsuu, «GrabCADi lugu ehk kuidas nelja aastaga tühjast kohast 100 miljonit dollarit sai», Eesti Ekspress, 5.11.2014.

8 Taivo Paju, «Hardi Meybaum – insener, kelle raamatut ähvardab bestselleri staatus», Direktor, juuni 2014.

9 Kadri Põlendik, «NASA kasutab eestlaste GrabCADi», ITuudised.ee, 21.01.2015, www.ituudised.ee/uudised/2015/01/21/nasa-kasutab-eestlastegrabcadi

10 Taivo Paju, «Hardi Meybaum – insener, kelle raamatut ähvardab bestselleri staatus», Direktor, juuni 2014.