Читать книгу Suveöö unenägu - Arne Dahl - Страница 3

FOTOGRAAF LÄKS KOOS KAKSIKUTE KÄRU lükkava paariga. Nood paistsid teed teadvat.

Perekonna meespool – kes tundus oma raskes nahkjopes pisut liiga paksult riides olevat – heitis talle põgusa pilgu ja noogutas sama põgusalt. Ta oli umbes viiekümnendates eluaastates suurt kasvu mees ning tal oli väljavenitatud, pikaks venitatud, piklik nägu. Kaksikute kärust vaatas välja kaks kena tüdrukunägu. Üks neist oli umbes kahe-, teine kolmeaastane ja mõlemal oli samasugune piklik näokuju. Nad paistsid üpris lõbusad olevat.

„Oota, Viggo,” hüüdis mehe abikaasa tema selja tagant. Mees jättis kaksikute vankri häälekalt ägades seisma.

„Me oleme niigi hiljaks jäänud,” ütles ta pahuralt. „Mis siis nüüd lahti on?”

„Peame lilled lahti pakkima,” kostis naine. „Siis pole näha, et need on Konsumist ostetud.”

„Meil on veel hea jupp maad minna,” kurtis mees. „Sa jõuad seda liftis teha.”

„Liftis on turvakaamerad,” ütles naine ja mässas keskpärase lillekimbu paberiga. Ta jätkas: „Miks te peate seda pidu politseimajas pidama?”

„Mis sellel siis nüüd häda on?”

„See on labürint. Keegi ei leia teed. Vaata enda kõrval olevat meest.”

Nahkjopega mees keeras ringi ja vaatas fotograafi.

„Kas sa lähed sinna?” küsis ta. „Peole?”

„Jah,” noogutas fotograaf. „Ma olen fotograaf. Ma pean tunnistama, et olen natuke eksinud.”

„Ahhaa,” sõnas mees ja ulatas käe. „Sina oled siis see, kes minu töö ära napsas. Tavaliselt teen pilti mina. Nad ütlesid, et tahavad seekord natuke professionaalsemat tööd.”

Fotograaf surus mehe kätt, kuid enne kui nad jõudsid ennast esitleda, hüüdis mehe abikaasa:

„No nii, loodan, et ta ei näe, et tulbid on pehkinud.”

„Kas sa tahad öelda, et „närtsinud”? Lillede kohta öeldakse „närtsinud”.”

„Ei, ma tahan öelda, et pehkinud.”

Pärast parajat kõrberännakut jõudsid nad lifti. Lapsed vahtisid kahtlustavalt fotograafi, kui too kotist suure kaamera võttis ja sellele välklambi külge kruvis. Mille peale vanem äkitselt nooremale kõristiga vastu põsesarna äsas ja mõlemad pistsid kisama.

„Charlotte!” hüüatas mees lohutamatu häälega ja napsas kõristi enda kätte.

Siis avanes liftiuks ja nende poole pöörati mitukümmend pilku. Avatud saali lae all rippus suur loosung ja karjus kärtspunaste tähtedega: ”Lõpuks ometi! Hultin läheb pensionile!” Pisut väiksemate, pealtnäha äsjakirjutatud tähtedega oli kirjas: „Nagu Rootsi jalgpallimeeskond!”

Kõigest kõrist röökiv perekond hakkas ennast liftist välja ubima ja neile tuli vastu erakordselt valgete juustega mees; tema tundus olevat ainus, kes ligineda söandas.

„Mulle?” küsis ta soomerootsi murrakus ja haaras kõristi. „See on nüüd küll liiast.”

„Pea lõuad,” vastas nahkjopega mees ja napsas kõristi jälle oma kätte.

„Mõelda vaid, et Rootsi otsustas just täna Senegalilt pähe saada,” jätkas valgepäine heatujuliselt. „Soome oleks seda paremini teinud.”

„Millest sa räägid?” pobises nahkjope. „Kas sa arvad, et mul on aega jalgpalli MM-i vahtida? Kui ma kodus olen, vahetan ainult mähkmeid.”

„Kus meie juubilar on?” küsis naine tema selja tagant.

„Astrid, oled sina ka seal?” küsis valgepäine, sirutas ennast ümber suure mehe, kallistas tolle naist ja lisas:

„Kui peened tulbid.”

„Ole vait, Arto,” hüüatas naine. „Mis sa arvad, kas ta märkab midagi?”

„Ära karda, ei ta märka midagi. Ta hõljub šampanjamullidel.”

Lift tühjenes. Fotograaf jäi ainsana kabiini. Ta klõpsutas valgete juustega mehest ühe pildi. Pimestatud mees pilgutas natuke aega silmi, enne kui ütles:

„Ahaa. Suurepärane. Fotoringenist? Me ootasime sind.”

„Vabandust, et ma natuke hiljaks jäin,” ütles fotograaf. „Ma eksisin ära.”

„Sa ei ole ainuke. Mina olen Arto Söderstedt. Peokorraldaja. Ma ei sega sind töö juures. Astu aga summa sisse ja anna päästikunäpule valu.”

Fotograaf kohendas kaamerakotti, kobis liftist välja ja astus niinimetatud summa sisse.

Pärast kaksikutevankri muljetavaldavat saabumist oli sumin korraks vaibunud, nüüd tõusis see taas. Inimesed seisid väikeste kobaratena, mis teatava korrapärasusega lagunesid ja neist said teised kobarad.

Fotograaf tegi hulga üldpilte. Niipea kui rahvas välklambi sähvatustega ära harjus, muutusid need peo loomulikuks osaks.

Kõigepealt loosung. Eri grupid loosungi all, eri võttenurgad.

Peoperemeest ennast ei olnud raske kindlaks teha. Ta seisis, šampanjaklaas käes, ja vestles õnnitlejatega vasakul ja paremal. Teatud aja tagant kohendas ta imepisikesi prille, mis hiiglaslikult ninalt kangekaelselt maha libisesid.

„Need lõhnavad natuke omapäraselt,” ütles ta ja surus nahkjopes mehe väljasirutatud kätt.

„Need on spetsiaalselt imporditud Hollandi tulbid,” lausus nahkjope. „Jäta kahtlustamine, Jan-Olov. Need ajad on möödas.”

„Ja vöödid kaovad üleöö ära?”

„Kõik läheb hästi. Kerstin teab, mida ta teeb.”

„Seda ma tean,” sõnas peoperemees. „Ma ise valisin ta välja.”

„Mitte päris üksinda, eks?” ütles heledapäine pruuniks põlenud mees, kes külje pealt ligi astus ja peoperemehele sõbraliku rusikavopsu vastu käsivart andis.

„Seda küll,” kostis peoperemees osavõtmatult ja uuris oma käsivart, ent siis oli heledapäine – kelle lainelised juuksed meenutasid parukat – juba nahkjope abikaasa poole pöördunud.

„Ma ei usu, et me oleme kohtunud,” ütles ta särava naeratusega. „Mina olen Waldemar Mörner, A-rühma formaalne ülem.”

„Astrid,” vastas naine. „Mina olen Viggo Norlanderi elukaaslane.”

Fotograaf tegi paar pilti. Seejärel hakkas ta saalis ringi liikuma.

Kaamera vaatevälja sattus nüüd tohutu hulk lapsi. Otsekui oleks noortemaja ja lasteaed kokku pandud. Ta luges kokku üheksa natuke väiksemat ja kaks suuremat, kaks umbes kuueteistkümneaastast tüdrukut istusid omaette lauas ja igavlesid silmanähtavalt. Väiksemad moodustasid peenelt viimistletud segaparve: neli mulatti, neli kriitvalget ja üks tumedapäine. Tumedapäine poiss oli umbes kaheksa-aastane ja näis, et ta tunneb ennast ringi joostes ja tüdrukuid juustest tirides otsekui paradiisis. Nood kisasid nagu tellimise peale. Nagu oreliviled.

Nüüd tabas kaamerasilm mõlemat suuremat tüdrukut. Üks neist oli hästi heleda peaga ja kuulus kindlasti kokku nelja väiksema samasugusega. Teine oli rohkem tuhmblond ja teda oli raskem koju saata.

„Kurat, jõle jama,” ütles heledam.

„Põmmpead,” ütles tuhmblond. „Kurat, et paps mu nõusse sai. Nüüd kui nad lahku lähevad, pean ma tema vastu kena olema.”

„Ma tahan, et minu omad ka läheksid. Nii et ma omaette toa saaksin.”

Fotograaf vajutas päästikule. Välk sähvatas tüdrukutele silma.

„Jäta järele,” käratas blondim. „Kuradi sitapea.”

„Hiidjobu,” sisistas tuhmblond.

Kaamerasilm libises edasi üle saali.

Hästi kogukas mees tõstis šampanjaklaasi veidra paari poole ja sõnas tundeliselt:

„Tüdrukud istuvad süles, poisse kantakse südame all.”

Kummaline paar silmitses teineteist. Naine oli pikk, blond ja siilipeaga, mees tunduvalt lühem, tõmmu ja poolpikkade juustega. Tema rinnal rippus beebikandmise kotis olev pamp.

Fotograaf klõpsutas paar pilti ja kasseeris seeria pikki pilke. Ta hoidis kaamerat näo ees.

„Plikakõht,” ütles siilipeaga naine venitamisi. „Mõelda vaid, Gunnar, et sul oli õigus.”

„Siin pole kahtlustki,” lausus tohutu suur mees ja silitas ettevaatlikult magava pambu tumedaid juukseudemeid. „Isabel on ilus nimi. Millal ristsed on, Sara?”

„See pole veel selge,” vastas tõmmu mees kergelt ärritudes. „Me vaidleme ikka veel kiriku üle. Kas katoliku või luteri.”

„Mõelda vaid, et alati leitakse midagi, mille üle näägelda,” sõnas mürakas heatujuliselt. „See on loomusund. Meie ise nääkleme maja pärast.”

„Maja pärast?” küsis siilipeaga naine.

„Pigem suvila. Või hütikese pärast. Kreeka või Itaalia. Ludmila leidis ühe pisikese koha Venetos, umbes nelikümmend kilomeetrit Veneetsiast. Mina tahan endiselt Küklaadidele.”

„Aga kuidas pagan teil raha on?” pahvatas tõmmunahaline.

Mehemürakas kehitas õlgu.

„Nojah, tead, Jorge,” lausus ta, „me oleme mõlemad hiiglama hulga aastaid kasinat vallaliseelu elanud. Ei mingeid tõsiseid väljaminekuid. Äkitselt on meil raha. Seda oli lahe avastada. Ma ei olnud selle peale isegi mõelnud.”

„Teisest küljest võttes, kuidas on inimesel raha uue basskitarri jaoks?” küsis siilipeaga naine. „Kui tal on äsjaostetud korter ja vastsündinud laps.”

Tumedanahaline oli vait nagu sukk. Ta mossitas.

Mehemürakas sõnas:

„Ah soo, Jorge, niimoodi sa siis oma vanemapuhkust kasutadki?”

„Kui inimene peab, nuga kõril, sinu kohta midagi head ütlema, Gunnar, siis seda, et sul on kombeks boonuspunkte vältida.”

„Ma mõtlesin seda sõna-sõnalt. Ilma igasuguse hinnanguta. Kas sa niimoodi oma vanemapuhkust kasutadki?”

„Mis siin ikka nii väga suurt numbrit teha. See oli hea juhus uuesti pilli mängima hakata. Meil on punt lapsepuhkusel amatööre.”

„Aga basskitarr? Ma arvasin, et sa mängid džässi.”

„Üks ei välista teist,” ütles siilipeaga naine ja krookis suu kokku. „Ta ostis uue kontrabassi ka. Järelmaksuga.”

„Ärge nüüd tülli minge,” ütles mürakas isalikult. „Mõtleme hoopis Henri Camara peale. Siis võime koos mossitada. Ühine mure.”

„Jäta jama,” ütles tõmmunahaline. „Sitt matš.”

„Henri Camara?” küsis siilipeaga naine.

„Mees, kes lõi kaheksandikfinaalis Senegali kasuks Rootsile kaks väravat. Henrik Larsson lõi ühe ja see oli ilus. Mõtle positiivselt.”

See oli sobiv hetk eemale astuda. Fotograaf tulistas paar toredat välku ja kiirendas nõrka titekisa kuuldes tunduvalt sammu.

Ta peatus uue inimkobara juures. Süsimust naine ütles Dalarna murrakus:

„Kui toredasti nad mängivad. Ma olin natuke mures, et tuleb suur segadus.”

Kriitvalge mees, keda fotograaf lifti juures kohtas ja kes tutvustas ennast kui Arto Söderstedti, võttis peaaegu sama kriitvalgel naisel ümbert kinni ning lausus mõtlikult:

„See meenutab malet…”

Fotograaf keeras ringi ja vaatas mängivaid lapsi – pooled mustad, pooled valged. Ta puhkes naerma ja tegi paar pilti.

Süsimust naine naeris valju häälega.

„Jah, pagan võtaks,” hüüdis ta. „Lõppmäng.”

Mehe embuses olev naine ütles soomerootsi murrakus:

„Valged on meie omad, too pujään seal laua taga kah, ja mustad on teie omad. Seda pole raske näha. Aga kes see on, kes kogu aeg ringi jookseb ja tüdrukuid juustest tirib?”

„Jokker mängus,” kostis valge mees.

„Seda ma tõesti ei tea,” ütles must naine.

„Aga mina tean,” ütles valge mees. „Ja kui hundist rääkida, näe – kolmas emme. Emme-komissar.”

Grupi juurde jõudis väikest kasvu tumedapäine umbes neljakümneaastane naine, pikk noor mees kannul.

„Niimoodi oma ülemusest ei räägita,” ütles naine klassikalises Göteborgi murrakus.

Fotograaf jõudis paar kiirvõtet teha, enne kui naine laste poole pöördus ja hüüdis:

„Anders! Tüdrukuid juustest tirida ei tohi! Mida sa teed?”

Poiss naeris valjusti ja sikutas ikka tüdrukuid juustest.

„Pole viga,” ütles must naine. „Seni kui see nende arvates lahe on.”

„Probleem on selles, et me ei jäta kunagi mõtet, et see on lahe,” ütles göteborglane ja ulatas käe. „Mina olen Kerstin Holm ja ma vean kihla, et sina oled Elsa Grundström.”

Must naine surus ta kätt ja lausus:

„Jah, olen. Muidugi, sina oled see, kes Jan-Olovi asemele tuleb. Palju õnne. Või on see niisama jutt?”

„Eks tulevik näitab,” naeris göteborglane, „kas on niisama jutt. Muide, see on Jon Anderson, meie uus täiendus.”

Pikk noormees ulatas käe, tegi daamidele viisaka kummarduse ja austas valget meest põgusa noogutusega.

„Jethro Tull?” küsis must naine.

„Mida?” küsis pikk noormees.

„Kas see ei olnud mitte Jethro Tulli laulja? See, kes flööti mängis ja üpris liigutav oli. Jon Anderson.”

„Ei, ei, ei,” sõnas valge mees tõsiselt. Tema nimi on Ian Anderson. Jon Anderson laulab Yesis. See on teine hiilgav mastodonide rokibänd.”

„Ah soo,” vastas must naine ja laskis noormehe käe lahti.

„Ja sina oled…” lausus noormees galantselt.

„Jah, vabandust. Elsa Grundström. Niklas Grundströmi naine.”

Pikk noormees oli küsiva ilmega. Valge mees sekkus:

„Ära nüüd vahele jää, Yes. Niklas Grundström on sisekontrollibüroo boss.”

„Yes?” hüüatas valge naine. „Kas see pole mitte nõudepesuvahend?”

Pikk noormees oli nüüd täiesti segaduses.

„Me kutsume teda Yesiks,” sõnas valge mees. „Yesi samanimelise laulja järgi. Mitte nõudepesuvahendi järgi, noh.”

„Ja sina oled…” kordas Yes pisut vähem galantselt valge naise poole pöördudes.

„Anja Söderstedt. Valge daam.”

„Ja mina olen must daam,” lausus must daam ja osutas taltsutamatule malepartiile.

Pikk noormees andis alla. Kui ta peanoogutuse saatel seltskonna juurest lahkus, oli tema naeratus ülimalt tehtud. Fotograafi arvates oli paslik just sel hetkel pilti teha. Klõps. Pimestatuna ja ääretult jahmununa purjetas noormees saalist välja.

„Vist pisut jäik?” sosistas valge naine ettevaatlikult.

„Arto, ma ju ütlesin, et te ei tohi niimoodi teha,” noomis göteborglane. „Peame talle võimaluse andma.”

„Yes sir,” kostis valge.

Göteborglane heitis talle tüdinud pilgu ja vangutas pead.

„Ma ei teadnud, et te olete laienenud,” sõnas valge daam. „Arto ei räägi midagi. Tolle televisioonimõrva kohta ei kuule ma temalt ka sõnakestki.”

„Löö suvaline kõmuleht lahti,” vastas valge mees pahuralt.

Göteborglane noogutas.

„Kahjuks ei ole küsimus laienemises. See on pigem kompensatsioon. Me oleme ju osa tippjõude kaotanud. Ühe võttis sinu mees, Elsa.”

Must naine noogutas.

„No näed siis,” ütles samast soost valge. „Tema mees räägib talle nendest asjadest. Sina ei räägi mulle midagi.”

„Ma ei arvanud, et sa teada tahad,” kostis valge mees vaguralt.

„Jon Anderson on paar kuud meie juures olnud,” lausus göteborglane. „Ja kusagil on meil veel üks tulevane töökaaslane. Kus ta parasjagu ka ei oleks.”

Fotograaf tegi segaseltskonnast viimase pildi ja kõndis edasi läbi saali. Nüüd libises kaamerasilma ette umbes kahekümne viie aastane naine, katkised teksased jalas ja minimaalse helesinise topi all rõngastatud naba. Ta oli teel šampanjaklaase käes hoidva pundi poole, kuid jäi otse kaamerasilma ette seisma ja tema pilku ilmus midagi paluvat. Fotograaf hoidis päästikunäppu tagasi, ent kaamerat ära ei keeranud.

„Mitte mind,” sosistas naine teatraalselt. „Ma ei taibanud, et tuleb ennast üles lüüa. Niigi on juba piinlik.”

Fotograaf vaatas saalis ringi. Üleslööduse tase oli kahtlemata pisut kõrgem. Ta noogutas. Naine tänas vaikselt, tegi endale läbi lastekarja teed ja ühines kambaga, saatjaks sundimatu:

„Hohoo, siit tulen mina.”

Kamp vakatas ja silmitses teda ootusrikkalt.

„Ma ei tea, kas oleksin pidanud mõne teist ära tundma,” jätkas ta pisut rabistades. „Ma olen A-rühma ainult pildi peal näinud. Aga ma ei usu, et ma mõne ära tunnen. Kas peaksin?”

„Oleneb sellest, kes sa oled,” ütles tõsine väga hästi riietatud mees ja silmitses teda ainiti.

Ta vaatas silmi kõrvale pööramata vastu.

„Ma saan aru, et sa oled juba minu kohta terve rea järeldusi teinud,” sõnas ta. „Noor, katkiste teksaste ja rõngastatud nabaga tüdruk. Koputaja, kes on banaanikoorel libastudes allilmast siia sadanud? Laenatud lõbutüdruk? Üllatusstrippar?”

Tema selja taga naeris üks mees häälekalt. Valjusti ja südamest. Ta keeras ennast mehe poole ja silmitses teda. Tema silmist sähvivad välgud vaibusid, kui ta nägi tuhmblondide juustega meest, vistrik põsel ja moodsad plastprillid ninal.

„Ma taipan, kes sa oled,” sõnas mees vaikselt. „Kerstin rääkis sinust. Kahju, et mul ei ole võimalust sinuga koos töötada.”

„Sina oled ju Paul Hjelm!” hüüatas naine. „Prillid petsid mu ära. Sa näed välja nagu mõni ülemus.”

„See ma praegu olengi,” vastas mees ja katsus oma kergeid prille. „Varsti soetan endale käekella ka. Siis on muutus täielik.”

Noor naine ulatas käe ja tundus olevat hetkeks täiesti tummaks löödud.

„Paul Hjelm,” ütles ta ainult.

Mees, keda kutsuti Paul Hjelmiks, surus naise väljasirutatud kätt ja lausus:

„Kuna siin pole ühtegi A-rühmlast, siis võin ju mina vist samahästi kõiki tutvustada. Pange nüüd kõik tähele. See siin on Lena Lindberg, A-rühma uus täiendus, kes asub ametisse…”

„Homme. Ja vabandage mu riietust, ma ei teadnud, et see nii ametlik pidu on.”

„Ei olegi,” sõnas mees, keda kutsuti Paul Hjelmiks. „Enamiku jaoks on see lihtsalt üpris loomulik viis austada inimest, kellele oleme kaunis paljude asjade eest tänu võlgu.”

„Ma olen aru saanud, et Hultin oli päris hea ülemus…”

„Alles nüüd, kui ma ise ülemus olen, taipan ma, kui hea. Kas jätkame tutvustamist? See tõsine ja hästi riides mees, keda sa äsja solvasid, on ülemkomissar Niklas Grundström, sisekontrollibüroo juht, seega mees, kelle solvamisest tuleks kindla peale hoiduda. Siin on Ludmila Lundkvist, slaavi keelte dotsent ja sinu tulevase kolleegi Gunnar Nybergi elukaaslane.”

„Me ei ela koos,” parandas väikest kasvu tumedapäine naine nõrga venepärase aktsendiga ja noogutas noorele naisele. „Gunnar on too suur vembumees seal eemal.”

Fotograaf tegi mõne pildi. Välgud sähvisid peosaalis, nagu oleks lähenemas võimas äike. Plastprillidega mees jätkas:

„Siis on meil siin osakonnajuhataja Waldemar Mörner, A-rühma formaalne ülem.”

Fotograaf tundis ära parukat meenutavate heledate lokkidega mehe ja saatis teele veel ühe välgu, nii et lumivalge naeratus helkis nagu säraküünal.

„Vaimustav,” ütles parukamees ja kummardas nagu kintsukaapija Louis XIV õukonnas.

„No näed siis,” sõnas noor naine ja keskendus ilmutusele. „Millest te enne minu tulekut rääkisite?”

Pundiliikmed vaatasid hiljukesi üksteisele otsa, et näha, kas keegi mäletab. Viimaks lausus väikest kasvu tumedapäine kerge vene aktsendiga naine:

„Ma arvan, et lastest.”

„Täpselt,” ütles parukamees. „Ma sain just kaela ühe isaduse asja. Või saadakse see siiski natuke allapoole?”

„Natuke allapoole?” küsis noor naine ettevaatamatult.

„Ma ei öelnud, et kurku. Ma ütlesin, et madalamale kui kael. Sel juhul on mul kusagil Dalslandis kahekümne viie aastane poeg. Huvitav mõte mehe jaoks, kes on laias laastus eluaeg kummi peal hoidnud.”

Noor naine vakatas ja adus, et tema sekkumine ei olnud suuremat lainetust tekitanud. Siin puhus juba värske tuul. Tema vaimusilma ette kerkisid äärmiselt kummalised pildid.

Teised suhtusid asjasse jäise külmusega – nad ilmselt tundsid parukameest ja tolle vigureid. Fotograaf tegi veel ühe pildi. Noore naise hämmastuseks. Too laskis sellel sündida.

„Jah,” sõnas vene naine asjalikul toonil. „Minu arust algas jutt sellest, et mina tunnistasin, et ma igatsen lapsi. Eriti nüüd, kui sain kauba peale paar kärjelast. Gunnari lapsed, noh.”

„Kärjelast?” küsis noor naine.

„Kas ma ütlesin valesti?” küsis venelanna murelikult. „Kas nii ei öelda?”

Ilmselt ei meeldinud talle keelevigu teha.

Tõsine hästiriietatud mees sekkus:

„Kuna meie perekäitumise tulemusena on sõnad „kärjeisa” ja „kärjeema” meie sõnavaras olemas, peaks tohtima ka „kärjelaps” öelda. Kuigi minu arust on see Rootsis esimene kord sihukest sõna kasutada. Igatahes sellises kontekstis.”

„Mis asi see „kärjeisa” siis on?” küsis parukamees ja näis kahtlustavat, et ta ise on üks sihuke.

„Ema uus mees,” vastas venelanna lühidalt.

„Ah soo,” ohkas parukamees kergendatult. „Jah, lastega naistest hoitakse muidugi eemale. See on teada-tuntud tõde.”

„Kuigi minu arust,” sõnas tõsine hästiriietatud mees, „sai jutt alguse hoopis millestki muust. Minu arust algas see härra Waldemar Mörneri täielikust võimetusest geneetilistesse koodidesse uskuda.”

„Ärme nüüd niimoodi ka ütleme,” lausus parukamees joviaalselt.

Hästiriietatu ignoreeris teda ja pöördus naeratades noore naise poole.

„Võime ju juhust kasutada ja üllatusstrippariga katsetada,” ütles ta leebelt.

„Niklas, sa ei taha ometi öelda,” hüüatas Hjelmiks kutsutud mees, „et sa oled kogu see aeg kättemaksu haudunud.”

„Ainult natukene,” tunnistas hästiriietatu ja tõi kuuldavale ootamatult heleda poisikesenaeru. „Kuigi see on ka mäng, detektiivimäng. Oskus juhtlõnga leida. Sest sihukesi on juba üksjagu ette tulnud. Praegu on kah üks nihuke.”

„Okei,” ütles noor naine rahulikult. „Üllatusstrippar on valmis.”

Hästiriietatu kinnitas pilgu noorele naisele ning tegi kavala näo pähe:

„Missugune või missugused lastest on minu omad?”

Noor naine vaatas talle hämmastunult otsa ja laskis siis silmad üle saali. Fotograaf järgis tema pilku. Lapsi oli palju, aga neid oli üsna lihtne eristada. Üks tumedapäine kaheksa-aastane poiss. Neli pruuni last, kelle mustanahaline ema otsekohe silma torkas. Neli väga blondi heledanahalist last. Ei, viis, kui nende hulka arvata ka too suur tüdruk, kes ühe laua ääres istus ja koos teise umbes endavanuse tuhmblondi tüdrukuga mossitas. Siis veel väike pamp tõmmu mehe kõhul ja kaks üsna pikliku näoga pisikest plikat, kes ringi paterdasid ja teineteist kõristitega tagusid.

Noor naine vaatas tükk aega lastekarja ja rehkendas. Fotograaf klõpsis ühe pildi. Taustaks kavalalt muigav grupp. Sellest sai päeva paremuselt kolmas pilt.

Siis keeras naine ringi ja lausus:

„Laua ääres istuv tüdruk,” ütles ta. „See tuhmblond, pahur.”

Hästiriietatu lõi käed võiduka plaksuga kokku. Hjelmiks kutsutud mees lükkas plastprillid laubale ja sõnas:

„Teatavas mõttes on see õige. Just nimelt sellest jutt alguse saigi. Sellest, et mina hooplesin sellega, et sain oma tütre Tova niikaugele, et ta minuga kaasa tuli. Täiesti ebatõenäoline saavutus.”

Noor naine vaatas teda ja kibrutas laupa. Keeras siis ennast küsivalt hästiriietatu poole, kes vaimustatult käsi hõõrus. Ta silmitses noort naist tükk aega – piisavalt kaua, et too jõuaks ärrituse märke ilmutada.

See oli signaal.

„Need pisikesed mustad,” ütles noor naine.

Siis naersid nad kõva häälega. Kõik.

Naine ise kõige valjemini.

„On aeg millekski hoopis muuks,” lausus parukamees ja voltis taskust välja õngitsetud kortsunud paberilehe lahti.

„Jan-Olov!” hüüdis ta absurdselt valju häälega. „Mul on aeg mõni hea sõna öelda! Tänuks nende aastate eest!”

Kaamerasilm püüdis nüüd peoperemehe enda kinni. Suumis ligemale, mees seisis kümmekond meetrit eemal loosungi all, käsi ümber hästi säilinud vanema naise. Sellest tuli eriti paljuütlevat näoilmet kujutav pilt.

Päeva paremuselt teine pilt.

Parukamees astus nõtke sammuga toolile, et sealt edasi laua peale ronida. Kahjuks oli tooli ühe jala all väike tuletõrjeauto, nii et see tuntava kiirusega kõrvale libises. Parukamehe parem jalg oli juba laual ja vasak libises kaugemale ning ta jäi asendisse, mida võiks spagaadiks nimetada. Siis tõmbas ta vasakut jalga enda poole, sai selle laua alla ning venitas ägedalt ülespoole. Terve laud kerkis ja hõljus hetkeks otse tema kohal, kui ta paari meetri kõrgusel õhus horisontaalasendis oli.

Sel hetkel tegi fotograaf päeva parima pildi.