Читать книгу Suveöö unenägu - Arne Dahl - Страница 4

MÕTETE LUGEMINE, MÕTLES TA. Kas see on tõesti võimalik? Ja kas sel juhul kestab see ikka edasi? Kas kusagil istub keegi, suumib tema mõtteid ja naerab nende väiksuse üle? Selle üle, kuidas need korduvad?

Sest praegusel ajal oli tema peas üksainus mõte.

Päise päeva ajal oli see natuke naeruväärne. Siis suutis ta endamisi selle üle naerda. Ent öösiti sai sellest pigem piin. Siis ei olnud naerule ruumi.

Üldse mitte mingit ruumi.

Kitsas. Praegusel ajal oli kõik kitsas. Kusagil ei ole ruumi. Öösiti libisesid seinad nii lähedale.

Ta ei olnud eluilmaski enne arestimaja ligigi saanud. See mahtus vaevu tema kujutluste maailma. See toimus kusagil mujal. Ühiskonna varjuküljel. Seal, kuhu tavaliste inimeste pilgud iialgi ei ulatu.

Ja iseennast võis ta kindlasti tavaliseks inimeseks pidada. Eramu Bagarmossenis. Ei midagi ekstravagantset. Üpris tavaline teismeliste lastega perekond ja liigagi usin suhtlemine naabritega. Ajakirjanik, kes otseselt silma ei paista. Auamet pärast paarikümmet aastat ühe Stockholmi kõmulehe juures. Umbes nagu kuldkell.

See, mis pidi nii lihtne olema. Lõpuks ometi tõeliselt lahe tööots. Drastiliselt vähenenud toimetusetöö, ei mingeid tüütuid reportaažisõite mööda riiki, ei mingeid raisatud puhkepäevi. Ülepea vähem pingutamist. Kaks televeergu nädalas ja see katab peaaegu kogu tema täiskohaga töö.

Need rohkem kui kümme aastat, mis pensionini jäänud on, veereb elu nagu hernes. Mõnus kadestamisväärne elu.

Ta ei olnud mingi intellektuaal, ei mingi kultuurisnoob, ei mingi vaimuaristokraat. Ta oli täiesti tavaline ajakirjanik, kes põlgas kultuurilehekülgi ja pidas neid kalliks priiskamiseks. Ta kasutas iga päev niinimetatud „kultuurileheküljevõtet”, mis tähendas seda, et inimene on omandanud erilise tehnika, kuidas kultuurist isegi sellele mõtlemata mööda lapata.

Jah, ta oli ülimalt tavaline mitmekülgne ajakirjanik, kelle väärtushinnangud klappisid tema enda arvates üsna hästi Rootsi avalikkuse omadega. Ta oli valge, keskea lõpuaastates keskklassi mees, kelle naine talle iga päev süüa teeb, kes kaitseb sõjaväge, ärimehi ja tööstureid, kellele meeldib jalgpalli ja sporti televiisorist vaadata ning räimepüüki tegelikkuses näha, kes kulutab aeg-ajalt mõne sajalise V65 peale ja kes on veendunud, et vähemalt üheksakümmend viis protsenti kuritegudest panevad riigis toime narkarid ja immigrandid. Tal oleksid pidanud olema kõik eeldused selleks, et elu veereks nagu see pakutud hernes.

Umbes nagu Bingo lotoga saadud võit.

Okei, ta ei olnud oma elus kuigi palju televiisorit vaadanud. Riigitelevisioonist filme, sporti ja mõningaid koguperesaateid. Tema hääl oli mõeldud olema „rahva” hääl targemate asjatundlike kolumnistide kõrval. Küllap oli toimetus ette kujutanud mõnesugust kergekäelist õigustust kerglase meelelahutuse kaitseks.

Umbes nii nagu nende enda ajalehes.

Ja siis hakkas ta telerit vaatama. Palju. Ta vaatas telerit ööpäev läbi. Kõiki kanaleid. See kuulus tema töö juurde. Digiboks oli ametihüve.

Rootslase märg unistus.

Ja ometi läks nii, nagu läks.

Ise taipamata, kuidas, miks ja missugustest sügavustest arendas ta välja kõige pühama raevu, mida oli oma üpris mõõduka elu jooksul tundnud.

Ta ei uskunud oma silmi.

Kas oli tõesti võimalik, et see kujundab nii paljude inimeste elu? See – „pask” oli liiga leebe nimetus. Ta ei leidnud sobivalt vänget sõna. Ta ei suutnud leppida sellega, et midagi niisugust oli inimlikku sfääri tunginud.

Tema, kes pidas ennast kaunis tuimaks inimeseks. Kaunis kindla jalgealusega.

See, mida ööpäev läbi otse inimeste teadvusse pritsiti, oli täiesti vapustav. Pidev nüristav reklaam, mida natukeseks ajaks katkestas – usu või ära usu – veel nüristavam programm. Seebikad, tõsielusarjad, mängu- ja meelelahutussaated, seksisohvad koos pseudokuulsustega, niinimetatud dokumentaalfilmid, milles ei olnud jälgegi analüüsist, üha käpardlikumad spordisaated. Niinimetatud „formaadid”, mida kõik riigid ilma igasuguse kriitikameeleta pööraste summade eest sisse ostavad. Äkitselt tundus reklaam olevat meedia lepitav joon.

Kuidas see juhtus, et terve läänemaailm oli ainult mõne aastaga kaotanud kogu elementaarse kvaliteeditunnetuse?

Järsku sai talle täiesti selgeks – nagu usuline ilmutus –, et ajalugu kuulutab selle ajajärgu kaotatuks. Surnud ajaks. Kui üks põlvkond teise järel vaimselt suri ja seda valitsevate režiimide heakskiidul. Kui lastel ei olnud iialgi võimalust täiskasvanuks saada ja kui täiskasvanud degradeeriti lasteks – kuigi ilma igasuguse loovuse või vaimsuseta lasteks. Ilma kõige selleta, mis on lapsepõlve tõeline tunnus.

Tema esimene televeerg kujunes raevukaks rünnakuks suuresti reklaamil rajaneva telemeedia vastu. Esimeseks hiiglama paljude aastate jooksul. Ülejäänud ajalehest drastiliselt erinev tekst saavutas tohutu menu.

See läks juhuslikult läbi. Toimetaja oli vist lihtsalt pead noogutanud.

Nii juhtuski, et temast sai – kõigest hoolimata – teletööstuse vaenlane number üks. Ühes Rootsi suuremas ajalehes, üks kõigi kategooriate loetavamaid tekste riigis.

Toimetusele jäi see algul kurku kinni. Peatoimetaja sõimas ta nagu kord ja kohus läbi ning laskis lihtsalt lahti. Siis tulid reaktsioonid – kultuurilehekülgedelt, muidugi, aga eelkõige niinimetatud tavalistelt inimestelt. Inimestelt nagu tema ise. Lõpuks ometi, öeldi, lõpuks ometi teeb keegi suu lahti ja ütleb välja selle, mida kogu aeg mõeldakse, aga tegelikult mõelda ei tohi.

Et tervet riiki söödetakse pasaga. Justkui oleks see toit.

Ning tal lubati jätkata. Kui peatoimetaja helistas, istus tema enesetapumõtteid mõlgutades ja nukrutsedes kodus. Lahtilaskmise asemel sai ta suure palgakõrgenduse. Äkitselt istus ta televisioonistuudios ja ütles otse kaamerasse, et nad peavad ennast käsile võtma, et enam nii edasi minna ei tohi. Ja tema televeergudest said kõige loetavamad kirjutised Rootsis.

Tundus peaaegu, nagu suudaks üksainus inimene kõike muuta.

Mõne aja pärast hakkas kuju võtma täiesti uus märklaud. Vihaobjekt. Veerud olid aina rohkem suunatud sõltumatutele telekanalitele üldiselt ja ühele eriti.

See oli sõltumatu kanal, mis ostis „formaate” USA-st. See idiootlik termin varjas midagi nii lihtlabast nagu programmiideed. Rootsis ei söandanud enam keegi evida omaenda ideid selle kohta, kuidas teleprogramme kavandada – sihukesi asju peavad tegema turundajad, kes toetuvad hiiglama kallitele vaatajauuringutele. Selle asemel osteti sisse viletsaid ameeriklaste ideid, mille kohta olid turu-uuringud juba väljalihvitud teaduslike vahenditega tehtud; need töötati välja erasponsorite toetatud ülikoolides ning neid katsetati läänemaailma kindlasti ja teadlikult valitud kõige madalama haridustasemega publiku peal. Kahuriliha peal. Bioloogiliste ühenduste peal, kelle eluülesandeks oli määratud rahakate järelt koristamine ja – kui vaja – rahakate sõdades kangelassurma suremine. Nende peal, keda tuli televisiooniga nuumata. Toita ja ravida ning rahulikuna hoida nagu sigu aedikutes. Liha tuleb juurde. Vaja on neid elus ja samal ajal passiivsena hoida. Tuleb vaadata, et neile ei tuleks mingil juhul pähe oma aedikutest lahkuda ja oma elu ning asjaolude üle mõtlema hakata. Võtmesõna oli kunstlik tegevus. Tuli hea seista selle eest, et nende ajud täiesti kokku ei kuivaks, aga vaadata, et iga tegevus suunataks ümber ohutule ja reklaamile vastuvõtlikule pinnasele. Kui publiku ainus protest on rasvumine – grotesksete mõõtmeteni paisumine –, saaks seda aktsepteerida kui kainet passiivset protesti.

Ja nüüd kasvas ka eurooplaste, eriti rootslaste keskmine kaal rekordkiirusel. Niihästi laste kui ka täiskasvanute seas.

Nendes „formaatides” oli kõik – tõepoolest kõik – rajatud sellele, et võimalikult paljud vaatajad reklaami juurde tõmmata. Programm pandi kokku niimoodi, et võimalikult palju ja võimalikult pikki reklaamipause vahele pikkida, ilma et vaataja tegelikult vahet märkaks. Kvaliteet võrdus juba ammu vaatajate hulgaga.

Sõltumatud telekanalid tõid selle lähenemisviisi pimesi Rootsi televisiooni üle. Ja eriti oli ta pidama jäänud ühe kanali juurde. See oli alati kõige hullem. Alati, kui oli arvata, et uusi kriitilisi madalseise pole võimalik saavutada, oli KalasTV platsis ja jahmatas maailma. Nad olid ka kõige julgemad, neid imetleti võime pärast luua uusi „formaate”. Ehtrootsilikke „formaate”.

Mida omakorda välismaale müüdi. USA-sse siiski mitte.

Tõsielusarjad ei olnud muidugi midagi uut – pikkade aastate jooksul olid vaatajad harjunud nägema, kuidas reaalsed inimesed mängivad ülepakutud versioone iseendast kõige kunstlikumates ja alandavamates olukordades –, aga KalasTV uus tõsieluseriaal ajas ta marru. Päris tõsiselt. Kirjutamisest enam ei piisanud – äkitselt oli vaja palju otsesemat tegutsemist.

See oli tema kukkumine.

Ja kõrgelt.

KalasTV uue tõsielusarja pealkiri oli „Makeover” ja selle tegevus toimus ühes Rootsi suurhaiglas.

Paljud Rootsi haiglad olid praegusel ajal avaliku ja eraomanduse vahelises kummalises olukorras. Erakordselt kasulikus hallis tsoonis, kus struktuur oli sama ähmane kui jaotus kristallselge: raha sõna otseses mõttes pumbati avalikust sfäärist mitmesugustele aktsiaomanikele. Täiesti ühesuunaliselt. Maakonnavalitsust, mis – vähemalt ametlikult – vastutas maakonna tervishoiu eest, juhtis sageli partei, mis tahtis maakonnavalitsuse kaotada ja tervishoiusüsteemi erastada. Niisuguse paradoksi tulemuseks oli see, et omaenda maakonnal lasti teadlikult enam-vähem pankrotti minna. Näitamaks, et maakonnavalitsus ei toimi.

Ülesanne seisnes lihtsalt selles, et teha oma tööd võimalikult kehvasti. Haiglad müüdi – risti vastu riigi seadustele – kõhklematult maha, seoses sellega sattusid need halli tsooni tõotatud maale, sinna, kuhu pürgisid kõik aktsiaomanikud, kus saadi kaaskodanikelt lihtsalt kingituseks tohutult palju raha. See oli nii lähedal ehtsale vanaaegsele monopolile, kui veel sai. Selles avalikkuse surnud ringis – kuigi õiguslike veskikivide vahel, sest maakonnavalitsused lubasid ja seadused keelasid – nad siis pappi kokku krahmisidki. Ja mida kauem see surnud ring kestis, seda parem oli. Pealegi kumas tolle valgustatud tunneli lõpus veel heledam valgus: puhtalt erakapitalil põhinev tervishoid. Kõik oli juba sinnapoole teel. A-haiglad kapitaliomanikele ja hoolikalt valitud ettevõttejuhtidele. B-tervishoid kõigile teistele. Seda arengut enam naljalt ei takista. Kõik on juba ette valmistatud.

Ühes niisuguses haiglas „Makeoveri” võtted tehtigi. KalasTV oli haigla plastilise kirurgia osakondadele maksnud ja okupeeris need pooleks aastaks. Tuhandete ja tuhandete taotlejate hulgast valiti paarkümmend inimest, kes oma välimusega rahul ei olnud. Võistlejad pidid alates riietuse stiilist, soengust kuni näo- ja kehakujuni tegema täiesti tasuta läbi totaalse muutumise, „makeover’i”. Umbes pooled neist langesid välja ega saanudki võimalust. Nädal algas hääletusega pühapäevases saates „Makeover – The Selection”. Kõik kandidaadid hääletasid anonüümselt, kes peaks muutuse läbi tegema. See, kes kogus kõige rohkem hääli, võis oma „makeover’it” alustada. Plastilised kirurgid tõmbasid muutmise käima. Punnis vatsad kadusid, ninad muutusid poole väiksemaks, topeltlõuad haihtusid, õlad tehti laiemaks, põsed tõsteti, rinnad suurendati, peenised pikendati. Siis tuli jumestajate, juuksurite ja stilistide kord ning laupäeval oli parimal eetriajal käes aeg esimeseks suureks eksamiks, programmi leivanumbriks: „Makeover – Lookalike”. Muutuse läbi teinud võistlejad pandi ühte ruumi kaheksa „lookalike’iga”, see tähendab inimestega, kes nägid umbes samasugused välja. Siis oli käes aeg „People’s Voice’i” jaoks. Iga ruumisviibija jaoks oli number ja vaatajad lihtsalt helistasid üheksale eri numbrile – kolmkümmend krooni kõne –, et ära arvata, keda on muudetud. Enne muutumist tehtud pilt inimesest oli kogu aeg ekraanil. Kui keegi sellest nõelasilmast läbi pääses – see tähendab, et vaatajad arvasid valesti –, pääses ta suurde finaali. Seda tehti seni, kuni alles oli jäänud kümme inimest. Siis oli käes aeg „Makeover – The Finaliks”. Ja siis pidid väljalangenud kogu oma pettumuse najal hääletama, kellel on parim „makeover”. Igal argipäeval oli eetris poole tunni pikkune „makeover”, kus näidati osalt stseene „makeover’ist” endast, hästi pikantseid pilte operatsioonidest, osalt palatitest, kus kandidaadid oma ooteaega veetsid. Kõmulehtedel oli juba tohutult palju teateid intriigidest, kuna kõik oli eelnevalt salvestatud. Kirurgilised komplikatsioonid olid juba ammu rahaliselt ära klatitud.

KalasTV leidis ise, et on loonud optimaalse haiglaseebika ja tõsielusarja sünteesi.

Mitme sõltumatu allika väitel oli „Makeover” haigla eelarve kahekordseks kasvatanud, aga need väited jäid tõestamata. Isegi kõige sügavamalt kaevavad majandusajakirjanikud ei suutnud endale nendest finantstehingutest pilti luua.

Ta istus üksinda kodus ja vaatas esimest seeriat. Perekond oli reisil. Ning saade rabas teda. Ta haaras otsekohe arvuti järele, et selle päeva veergu kirjutada. Kuid käed ei värisenud mitte ainult kergelt – see oli hea märk, näitas, et ta on valvel. Ei, tema käed värisesid sõna otseses mõttes. Sõrmed ei oleks suutnud klaviatuuril õigeid klahve tabada.

Ja äkitselt ei olnud sõnad piisavad.

Äkitselt adus ta, et sõnad ei suudaks ei telekanalit ega telemeediat iseenesest eluilmaski mõjutada. Nad ei kasuta sõnu niimoodi. Rääkimiseks. Dialoogiks. Nad kasutavad sõnu hoopis maskeeringuks. Nad nagu räägiksid.

Siin oli vaja hoopis teistsugust keelt.

Siis muutus kõik ähmaseks. Ilmselt siis mõtetelugemine alguse saigi. Sellest hetkest peale olid tema mälestused hägusemad.

Ta mäletas, et pani püstoli kotti. Vana, sõjaväeajast jäänud asjanduse. Ta mäletas, et laadis selle ära. Ta mäletas isegi seda, et tulistas. Aga ta ei mäletanud ühtegi inimest. Üleüldse mingeid inimesi.

Ja kõik oli väga kummaline.