Читать книгу Vabadus - Arne Dahl - Страница 7

Naise GPS ei leidnud aadressi õigesti üles ja ta ei tahtnud selles valvsas ridaelamurajoonis ringi ekselda.

Naabrivalve.

Lõpuks otsustas ta lihtsalt seisma jääda, leida mõne eraldatud parkimisplatsi, et mitte tähelepanu äratada. Augustihämarus laskus sel ajal, kui ta autot parkis ja kustutas sinised vilkurid. Et mitte rõhutada seda kiiskavat sõna „Politsei”, mis kirjas külgedel ja kapoti peal.

Ta oli sunnitud valima, kas sõita rongiga koju ja võtta isiklik auto või laenata tööautot. Esimene variant oleks umbes tund aega kauem võtnud. Ja tal olid ju lapsed kodus.

Mobiili GPS oli üllataval kombel täpsem kui see, mis oli politseiautos. See juhatas ta metsa. Pärast mõningast ekslemist laskuvas hämarikus avanes tema ees lagendik. Lagendik läks üle muruvaibaks, mis tundus olevat värskelt niidetud. Peenikesed plastiktorud, mis võrsusid maa seest võrdsete vahedega, vihjasid, et plaanis olid rajada looklev kruusatee.

Kui kaua kriminaalkomissar Desiré Rosenkvist oma telefoni ka poleks vaadanud, hakkas ta ometi kahtlema, kas ta oli ikkagi õiges kohas. See, mis seal all metsasalus kalda ääres paistis, meenutas murettekitaval kombel hauaplatsi.

Ta polnud mitte kunagi käinud paadikuuris.

See oli tema endise ülemuse Sam Bergeri krunt. Nii enne kui ka pärast Bergeri väikest kuulsusrikast taandumist Rootsi politsei­võimust oli see olnud tema mälu peidetud paikade keskuseks. Võib-olla hinge keskpaigaks.

Kui see oli nüüd siin.

See ehitis, mille suunas ta üle pügatud murulapi liikus, polnud tegelikult mingi paadikuur. Paadikuurid on mõeldud vette lastud paatide kaitseks ja neil on ühes otsas sissesõit. Sellel ehitisel polnud mingit sissesõidukohta ja seal polnud ka ühtegi paati, vaid üks pikk terrass, mis ulatus teivaste peal üle vee nagu piklik paadisild. Tervet ehitist kattev kile lasi läbi eriskummalist valgust.

Ta liikus lähemale. Pimedus laskus. Järveõhk muutus tuntavamaks. Aga see paadikuur polnud päris õige paadikuur.

Väike trepp, mis viis sissepääsuni, paistis olevat värskelt ehitatud. Kile alt paistis metallsilt, millele oli graveeritud tekst. Kriminaalkomissar Desiré Rosenkvist kummardus sildi kohale ja üritas tekstist läbi kile aru saada. Oli seal tõepoolest kirjas Båthuset Security AB? Ta suutis vastu panna kiusatusele rebida kile maha ja koputas selle asemel hoopis uksele.

Keegi ei avanud. Ei mingit elumärki, ei mingit vastust. Ta koputas uuesti. Võbelev valgus võbises edasi. Midagi ei juhtunud. Ta koputas kõvemini, kloppis rusikaga vastu ust. Ja see vajus lahti.

Ehitustolm. Uue ehitise omapärane lõhn. Värskelt saetud puit. Ei miskit muud. Peale millegi, mis meenutas pisikesi jaani­mardikaid õhus lendlemas. Imepisikesi. Arvatavasti saepuru.

Ta nägi väikest kööki, kööginurka otse ees. Siis liikus ta paremale suuremasse ruumi. Kaks ust kõrvuti paremat kätt kaugel eemal välisuksest. Ilmselgelt hiljuti ostetud diivan, kõvasti kile sisse mähitud, samasugune tugitool, diivanilaud. Täiskirjutatud magnettahvel. Aken vaatega merele. Ta keeras vasakule ümber nurga, nägi lahesoppi nagu panoraami läbi klaasist liugukse. Tundus nagu terve laht oleks korraga paista.

Aga miskit muud polnud näha. Ei ühtki hingelist.

Ta läks ettevaatlikult liugukse poole. Vaate suunas. Siis kuulis ta vasakult kostvat mingit häält. Seina seest. Miski liikus. Õrn lohisev heli, summutatud kõlks.

Ta tardus paigale.

Kui ta toibus, nägi ta, et seal oli ilma käepidemeta uks, lihtsalt üks tükk seina, mida raamis peenike ristkülikukujuline pragu. Ta tegi vaistlikult relvakabuuri lahti ja pani küüned prao vahele. Kui tal õnnestus uks piisavalt lahti tõmmata, et vasaku käe sõrmed ukse vahele saada, otsis parem käsi teenistusrelva üles. Siis tõmbas ta ukse lahti.

See oli väike tualett, paar ruutmeetrit suur, vaevu valmis ehitatud. Ja polnud mingit kahtlust, et kellegi pea oli päris sügaval WC-potis.

Ta sööstis, haaras kuklakarvadest kinni, tõmbas pea üles. See tuli aeglaselt kaasa. Vesi tilkus. Ta köhis.

Keha vajus aeglaselt poti kõrvale. Enne kui Desiré jõudis talle otsa vaadata, ütles pooluppunud hääl:

„Mul pole dušši.“

Naine jõllitas märga sassis kukalt ja ütles tahtmatult:

„Õues on terve kuradima järv.“

Mees tualetis pööras end uskumatult aeglaselt ümber.

Siis vaatas ta naisele otsa ja ütles:

„See on tegelikult laht.“

Sel silmapilgul kui ta kriminaalkomissar Desiré Rosenkvistile otsa vaatas, muutus too Deeriks. See polnud üldse loomulik. Oli möödunud rohkem kui pool aastat sellest, kui nende teed olid dramaatilistes oludes lahku läinud. Ometi oli ta aimanud, et Deeriks muutumine saab kunagi juhtuma.

Oli ta seda kartnud? Ei, lihtsalt aimanud. Võib-olla isegi lootnud.

Sam Bergeril oli mingil moel õnnestunud teda alati muuta selleks veidi rohkem lõdvestunud kujuks, mille nimeks oli Deer.

„Asi näeb hullem välja, kui see on,“ ütles Berger, üritades tualeti­põrandalt üles tõusta, ja käsi libises niimoodi, et ülemised hambad lõid otse vastu WC-poti portselanäärt.

*

Oli augusti keskpaik ja valitses tuulevaikus. Hämarik hakkas taanduma. Nad istusid paadisillal, mis ulatus üle vee. Nende vahel laual seisid kaks väikest klaasi.

Berger hoidis verist käterätti suu vastas. Ta võttis selle ainult selleks ära, et vahepeal võtta lonks Laphroaigi viskit ja võib-olla üht-teist pomiseda.

Kumbki neist ei teadnud, kust otsast alustada. Pilgud libisesid üle vaikse pigimusta vee. Teisel pool lahte pandi väikse kuld­kollase lossi fassaadituled põlema. Sealt jooksis valguskett, looklev valgusrada, mis peegeldus peegelsiledalt öiselt veepinnalt. Lõpuks lausus Deer:

„Kas asi näeb tõesti hullem välja, kui tegelikult on?“

Berger kehitas õlgu.

„Mul on vähemalt töökoht,“ ütles ta, võttis lonksu, nägu tõmbus grimassi.

Deer noogutas, ütles:

„Ma nägin tahvlit. Kas see on kindlustuspettus?“

„Mitte ainult,“ ütles Berger.

„Mitte?“

„Ei.“

„Mida siis veel?“

„Eraluure,“ ütles Berger.

Kui pingsalt Deer ka teda ei vaadanud, ei tulnud sealt enam ühtegi sõna. Deer ohkas, vaatas eemale, otsis sõnu, mis täidaks kaheksa kuu pikkust tühimikku. Nendeks sõnadeks olid:

„Ma ei teadnud, mis sinust sai, enne kui nägin suve alguses sinu nime ühe kohtuotsuse peal.“

Berger tegi grimassi ja surus rätiku vastu suud.

Kui vastust ei järgnenud, jätkas Deer:

„See oli üks väärkohtlemisjuhtum Spångas. Sa olid ühele invaliidile kolki andnud.“

Berger turtsatas ja lausus:

„Emil Sundh ei olnud invaliid. Selles see asi oligi.“

„Ma nägin, et sind tunnistati süütuks.“

„Samas kui tema istub kinni,“ ütles Berger. „Kindlustus­pettused võivad ka olla tõelised kuriteod, Deer.“

„Kuigi ta ei istu ju sellepärast?“

„Põhiliselt selle pärast, et ta üritas mind tükkideks lõikuda,“ ütles Berger.

Deeril käisid külmavärinad üle kere. Siis küsis ta:

„Kuidas sul tegelikult läheb, Sam?“

„Kuidas sul endal läheb?“ vastas Berger kiiresti.

Deer naeratas õrnalt. Kulus hetk, enne kui ta ütles:

„Järjest paremini.“

Berger vaatas teda esimest korda tõsiselt.

„Kas enne läks halvasti?“ küsis ta.

„Mitte päris,“ ütles Deer. „Perel läheb hästi, Johnny käib tööl, Lykke on jalgpallis järjest osavam. Kui miski teda segama ei tule, võib ta tõeliselt heaks saada.“

„Ja sul?“

„Paremini,“ ütles Deer. „Kogu aeg aina paremini.“

Berger hoidis end tagasi, vaatas naist, ootas, võttis lonksu ­Laphroaigi.

„Ma tapsin inimese,“ jätkas Deer lõpuks. „Mul olid luupainajad, unetus, paanikahood.“

Berger vangutas aeglaselt pead.

„Mul polnud aimugi,“ ütles ta.

„Ma sain korralikku abi,“ ütles Deer ja rüüpas viskit.

Berger tegi sama, oli vait.

„Seepärast küsin ma uuesti,“ jätkas Deer lõpuks. „Kuidas sul läheb?“

Berger keeras pead, vaatas üle vee. Ei näinud midagi. Ei öelnud midagi.

Valitses vaikus. Ta võttis veel ühe lonksu viskit. Vaatas rätikut; suu veritses endiselt. Siis tüdines ta sellest, pani rätiku ära ja jõi veel natuke. Loputas suud.

Ta vaikis.

Deeril sai kõrini ja ta ütles:

„Sa olid peadpidi vetsupotis, Sam. Ja ma nägin seda.“

„Sa olid ju vaieldamatult seal ...“

„Mitte selles mõttes,“ ütles Deer. „Ma nägin alumist nurka.“

Berger vaatas talle otsa. See, mida Deer seal ta silmis nägi, oli miskit tundmatut. Vaakum? Uinunud ürgjõud? Lõputu kurbus?

„Tahvli alumist nurka,“ täpsustas ta. „See ongi su privaatluure?“

„See on ainult minu asi,“ pomises Berger.

„See on sinu sõprade asi. Ka nende sõprade asi, keda sa kaheksa kuud oled vältinud.“

„Ei. See on minu oma asi.“

„Kaksikud ja Molly?“ küsis Deer.

Berger naeris mornilt. Veri tilkus tema katkisest suust.

„Piisavalt, et uputada jõehobu, või mis?“ ütles ta, tühjendas klaasi, valas täis.

„Jõehobu, kes keeldus suplemast,“ ütles Deer.

Nad jõid teineteise terviseks.

„Sa ei saa purjus peaga seda kuradima patrullautot juhtida,“ ütles Berger.

„Kui ma üldse midagi saan purjus peaga juhtida, siis on see patrullauto,“ ütles Deer ja võttis lonksu.

Berger naeris vaikselt, nende pilgud kohtusid.

„Aga on kena, et sa minust hoolid,“ ütles naine.

Berger ei naernud enam; nagunii ei kõlanud see nagu naer. Ta ohkas sügavalt. Lausus:

„Sa tead, et ma hoolin. Sa oled ainus maailmas, keda ma täiesti usaldan.“

„Aga see, mida sa siin näen, on ju puhas jama. Mis toimub, Sam?“

„Kõik on läinud. Kas sa ei mõista, Deer? Kõik on läinud.“

Jälle valitses vaikus. See kestis.

Deer vaatas Bergerit. Kummardus ettepoole. Haaras tema käest.

„Sa pead seletama, mida sa mõtled, Sam. Ma ei mõista.“

Bergeri pea langes alla. Deer nägi, kuidas ta kokku tõmbus, kuidas elujõud temast välja voolas. Ja Deer sai aru. Ta ei mõistnud päris täpselt, millest ta aru sai, aga ta mõistis seda särava selgusega.

„Sinu kaksikud,“ ütles ta. „Marcus ja Oscar elasid koos sinuga.“

„Üksteist päeva ...“

„Mis juhtus?“

„Freja sai töökoha siit kaugel eemal,“ ütles Berger. „Ta otsustas julma mängu kasuks. Ma olin juba mitu aastat tagasi hooldusõigusest loobunud. Kui mul veab, näen neid üle ühe nädala­vahetuse.“

„Ja sa tahaks, et asjad oleks teisiti, Sam?“

Berger lõi käega, nagu viitaks kõigile oma maailma puudustele.

„Võib-olla kunagi hiljem,“ ütles ta. „Ma pean enne selle siin korda saama.“

„Båthuset Security AB?“ ütles Deer. „Või mille?“

„Pigem elu enda ...“

„Siis on see Molly,“ ütles Deer ja jälgis Bergerit pingsalt.

„Mida?“ pahvatas Berger.

„Siis on see Molly, kes on su „privaatluure“.“

Berger raputas aeglaselt pead. Siis lausus ta:

„Ei, Deer. Seda ma ei aruta.“

„Kaheksa kuu eest oli Molly Blom rase ja lapse isa olid arvatavasti sina. Mis juhtus?“

„Kas sa ei kuulnud, mis ma ütlesin? Seda ma ei aruta.“

Deer vaatas Bergerit. Siis lausus:

„Sul on abi vaja. Nagu mina sain abi.“

Taas vaikus. Õrn kohin haavalehtedes. Nagu keegi teisest ajast tahaks siia tulla.

Berger tegi grimassi ja ütles:

„Kõik olid siin. Kaksikud, Molly, sündimata laps. Üheks lühikeseks hetkeks olid nad siin. Nagu unenäos. Siis ärkasin ma üles.“

Deer noogutas.

„Ja nüüd pole enam kedagi,“ ütles naine.

„On küll,“ ütles Berger. „Punt kindlustuspettusi.“

„Võin ma küsida, kas sa ise mõistad, et sa vajad abi?“

Berger vaatas talle otsa. See oli selge ja puhas pilk.

„Ma ei jõua seda abstraktset juttu ajada,“ ütles Berger. „Abi?“

„See pole abstraktne,“ ütles Deer ja võttis visiitkaardi välja. „Väga konkreetne. Tema nimi on Rita Ohlén. Ta aitas mind jamast välja. Ma usun, et ta peaks sulle sobima, Sam. Ta pole mingi juraajaja. Helista talle, uuri maad ja kõik. Aga sa ei saa niimoodi jätkata.“

Berger võttis visiitkaardi, luges seda, pani enda ette laua peale ja noogutas.

„Ma ei luba midagi,“ ütles ta.

Kuu roomas pilve tagant välja ja valgustas väikest lahesoppi. Tuuleiil muutis veepinna säbruliseks ja liikus paadikuuri poole. Kui tuul paadisillani jõudis, tõstis see visiitkaardi laua pealt õhku. Berger püüdis selle käega õhust kinni.

„Osav,“ ütles Deer spontaanselt.

„Ma arvan, et sügis on vist saabunud,“ ütles Berger ja pistis visiitkaardi tasku. Nende pilgud kohtusid. Oli Deeri kord klaase täita.

„Olgu,“ ütles ta ja tõstis oma klaasi. „Võib-olla näeb asi hullem välja, kui see on. Aga räägi Ritaga. See on vaeva väärt.“

„Kas sa tõesti jood veel?“ küsis Berger.