Читать книгу Vabadus - Arne Dahl - Страница 8

Ta vaatas aknast välja. Seal all laius hommikuvalguses jupp Plog­gatani tänavat. Ploggatan, Södermalmi linnaosa, Stockholm, Rootsi. Ta oli nagu maakas suurlinna külastamas.

Kuid samas ka minevikku külastamas. Seal, kus kunagi oli olnud tema elu.

Korter tundus iseäralikult võõras, nagu poleks ta kunagi siin elanud. Nagu ükski tuttav poleks seal kunagi elanud.

Unenägu, millest ta oli üles ärganud.

Sam Berger käis koristamata korteris ringi. Ta oleks justkui lahkunud korterist tagasi vaatamata. Ta nägi oma eelnevat elu väljastpoolt, vaatles seda antropoloogi uudishimuliku, kuid objektiivse pilguga.

Siin polnud midagi vaadata. Mitte kui midagi.

Terve suve, aeglaselt edeneva renoveerimise ajal, oli ta maganud paadikuuris magamiskotis. Harilikult õues paadisilla peal. Kus ta täna öösel ja edaspidi magab, pidi usutavasti selguma täna.

Päev, millest ta veel midagi ei teadnud.

Ta seisis köögilaua ääres ja sorteeris kirju. Neid tuli järjest vähem. Ja seal polnud eriti midagi sorteeridagi. Ta tõstis kiirelt aadressiaknaga ümbrikud suurest kuhjast reklaamikuhja. See liigutus iseenesest tundus trööstitu.

Siis tuli lõpuks ka pisut tõelisi kirju. Äriregistrilt. Firma nimega Båthuset Security AB oli registrisse kantud.

Berger vaatas ametlikku automaatvastust ja püüdis aru saada, mida ta tundis. See polnud eriti kerge. Võib-olla seetõttu, et tal polnudki mingeid tundeid.

Siiski leidus meetod midagi tunda, tõeliselt tunda. Selleks pidi minema kaksikute tuppa. Ta läks narivoodi juurde, vaatas, et mõlemad päevatekid oleks ilusti sirgu. Lasi tunded endast läbi. Neelas alla kurbuse, mis siiski polnud enam nii suur nagu varem.

Nad olid taas tema elus.

Sam Berger lahkus pikale hommikusele rännule läbi Stockholmi. See käik pidi teda pimedusest eemal hoidma.

Sügis oli kahtlemata õhus, olgugi et ebamääraselt. Ei mingit tuuleiili, pigem ootel olev tuulevaikus, ootamatud külmapuhangud, mis järgnesid talle põhjapoole läbi Södermalmi linnaosa, läbi vanalinna keskusesse ja lõpuks leidis ta end ühel põiktänaval välisukse ees anonüümses linnaosas. Võib-olla oli see hajulinnaosa, mis käis Norrmalmi nime alla. Ta helistas igal juhul uksekella väikse metallsildi kõrval, mis andis diskreetselt teada, et tegemist on Norrmalmi teraapiakeskusega. Uks põrises ja ta astus sisse. Kõndis trepist üles, ootas, kuni vile kopsudes lakkas, helistas ukse taga. Ka see uks põrises.

Ta sattus lageda heleda puhta ooteruumi vastuvõtulaua juurde, näitas dokumenti, sai kabinetinumbri ja liikus läbi uskumatult pika koridori, mis vihjas sellele, kui suur oli teraapianõudlus pealinnas.

Ta koputas uksele, summutatud naisehääl ütles:

„Astuge sisse.“

Ta astus sisse, vaatas diivani peal istuvat naist, kes tegi suurde raamatusse märkmeid. Viiekümnendates, hallikasblond poisipea, prillid, mis püsisid lauba peal, ja jalas teksapüksid, kuid üldmulje jäi siiski range. Kuid esimese asjana köitis teda pilk, mis oli sõbralik ent läbitungiv.

Naine tõusis püsti ja läks tema juurde. Nad teretasid. Naine ütles:

„Minu nimi on Rita Ohlén.“

„Sam Berger,“ ütles mees. „Tore, et sai nii kiiresti aja.“

„Tundus, nagu oleks asjaga kiire,“ ütles Rita Ohlén ja istus käega tugitooli poole viibates teisele poole pisikest klaaslauda. Berger võttis istet. Ta pilk peatus salvrätikarbil, mis seisis keset lauda, valmis sujuvaks kasutamiseks.

„Ma olen niisiis psühhoterapeut ja psühholoog siin Norrmalmi teraapiakeskuses,“ ütles Ohlén. „Mul on pikaajaline kogemus nii kuriteoohvrite, ennekõike seksuaalkuritegude ohvrite, kui ka läbipõlenud politseinikega. Ja ma aiman, et sina oled pigem läbipõlenud politseinik. Mis alal sa töötad?“

„Ma töötan turvaalal,“ ütles Berger.

Naine vaatas talle otsa, paistis temalt midagi veel ootavat. ­Berger ei öelnud rohkem midagi. Naine noogutas ja kirjutas midagi oma märkmikku.

„Niisiis,“ ütles psühholoog julgustava naeratusega. „Ma tahan rõhutada, et ma töötan pigem ebatraditsiooniliste meetoditega, näiteks minu kliendid kirjutavad mulle ja filmivad ning vaatavad videoid iseendast, kui nad mulle vastavad. Kas see tundub sinu jaoks liiga ebaharilik?“

„Mul pole aimugi, kuidas harilik meetod peaks välja nägema,“ ütles Berger ja kehitas õlgu.

Rita Ohlén naeratas ja ütles:

„Võtan seda kui nõusolekut. Miks sa siin oled, Sam?“

Berger tundis, kuidas ka tema naeratas. See juhtus iseenesest. Ta mõtles, kuidas see naeratus välja paistis.

„Jah,“ ütles ta. „Kui ma teaks, kust alustada ...“

„Ütle ühe sõnaga, ilma pikemalt mõtlemata. Üksainus sõna.“

„Kaotus,“ kuulis Berger end ütlevat.

Rita Ohlén noogutas mõnda aega. Siis ütles:

„Vahet pole, kust sa alustad, Sam. Me jõuame õigesse kohta.“

Ja ta alustas. Ta mitte ainult ei alustanud, ta loobus kõigist takistustest ja enam ei rääkinud tema ise, see oli miski tema sees, mis lihtsalt tahtis välja pääseda. Aeg-ajalt naeratas Ohlén julgustavalt või vaatas talle huvitatud pilgul otsa, abistas mõnikord märksõnaga, mis aitas Bergeri õigele teele tagasi, tegi üksikuid märkmeid. Mõnel üksikul korral lõid tema silmad särama, justkui oleks ta leidnud sügava kaevu kaane. Aeg jooksis. See tundus mõõtmatu.

Aeg jõudis talle järele alles siis, kui Rita Ohlén küsiva intonatsiooniga tema lauset kordas:

„Pöörleva maailma pidepunkt?“

Berger noogutas, võttis salvrätiku, pigistas selle üliväikseks kokku ja ütles:

„Ma mõtlesin niimoodi Marcusest ja Oscarist. Kui tegelikkus mu ümber pöörlema hakkas, võtsin nende foto kätte ja enam see ei pöörelnud.“

„Aga enam see ei toimi?“

„Nad olid pettekujutlused. Nad olid siin, kõik oli korras. Olid siin mõned päevad ja siis kadusid jälle.“

„Sa näed neid ju üle ühe nädalavahetuse?“ küsis Rita Ohlén.

„Võõras linnas,“ ütles Berger.

„Aga nad saavad ju siia Stockholmi tulla?“

„See ei kuku kunagi eriti hästi välja ...“

„Võib-olla sa eelistad, et nad oleks pettekujutelmad?“

Rita ütles seda rahulikult ja vaikselt, nii et Berger ei saanudki kohe aru, mida ta ütles. Ta peatus ja tardus.

„Miks ma peaks seda tegema?“ küsis ta.

„On kerge leida turvatunnet õnnetusest. Elada iseenda kannatuses. Leida tröösti ebaõigluses. Muidu peaks sa asjadega tegelema. Tegutsema, selle asemel et needa ümbritsevat maailma. Panustama aktiivselt kaksikute kasvatamisesse. Lihtsam on, kui nad on kaugel, mis lihtsalt ei luba, vaid käsib ennast haletseda.“

Berger ei öelnud midagi. Ta vaatas oma käsi. Oma passiivseid käsi. Salvrätik oli imepisike pall.

„Kuid poegadega on sama seis, kui nädalaid-kuid tagasi,“ lausus Ohlén. „Miks just eile nii kiireks läks?“

„Kes ütles, et läks?“

„Osaliselt see, et sa tahtsid aega nii kiiresti kui võimalik. Osalt see asi WC-potiga, mida su paistes huul paistab kinnitavat. Kas sa üritasid end ära uputada?“

„Poleks pidanud sellest rääkima,“ pomises Berger.

„Hea, et sa seda tegid,“ ütles Ohlén. „Nii et miks eile?“

„Dušši pole ...“

„Muutub tüütuks, kui sa kordad oma väljavabandamisi. Miks eile? Sinu kaksikute kaotamises puudub otsene ajafaktor. Järelikult peab see tähendama, et asi on sinu teises kaotuses. Selles, mida sa ei suuda puudutada.“

Berger oli vait. Vait nagu haud.

„Sest seal on küll ajafaktor olemas, eks?“ ütles nüüd Rita Ohlén veidi teravamalt. „Sa pole Molly Blomist senimaani kuigi palju rääkinud. Me peame nüüd seda tegema, Sam.“

Ta oli endiselt vait nagu sukk.

„Ma mõistan,“ ütles Ohlén ja noogutas. „Kas tohin proovida?“

Vaikus. Ohlén jätkas:

„Rasedus tähendab alati, et stopper tiksub, kas pole? Mis juhtus, kui Molly kadus, Sam?“

„Ma ei saa ...“

„Sa tulid siia, et suuta.“

„Vaevalt küll.“

„Luba mul siiski jätkata,“ ütles Ohlén. „Sa oled üritanud välja uurida, kuhu ta läks, või mis? Kindel, et sa ei tea, kus ta on?“

„Ma arvan, et tänaseks aitab,“ ütles Berger.

„Mina ütlen, kui aitab, Sam. Me oleme millegi tähtsa jälil. Sa oled palju vaeva näinud, et teda leida. Sa oled kasutanud kõiki oma tööalaseid oskusi, et leida Molly Blom. Loomulikult oled sa kokku kraapinud hulga trööstituid kindlustuspettuseid igapäevaseks tööks, kaasa arvatud miski, mis nähtavasti tekitas otsest surmahirmu ...“

„Kas sa oled olnud äärepealt surnuks tükeldatud?“ katkestas Berger passiiv-agressiivselt jutu.

Rita Ohlén ignoreeris seda vahemärkust eeskujuliku meelekindlusega ja jätkas:

„Kuid su fookuses on olnud leida Molly Blom, su endine kaaslane, kes nüüd – võib-olla – kannab su last. Kuid sul pole see õnnestunud. Sa pole sammugi lähemale jõudnud. Kuidas see saab nii olla, Sam? Kui ma su jutust õigesti aru olen saanud, oled sa viimasel aastal lahendanud hulga äärmiselt keerulisi juhtumeid – kuid sa ei suuda leida iseenda kaaslast. Miks nii?“

„Ta oli kunagi kaitsepolitsei infiltreeruja,“ ütles Berger. „Tema juba teab, kuidas ära kaduda.“

„See oli siis vabatahtlik?“

„Igal juhul oli see esialgu nii,“ ütles Berger. „Ja ma olen tõesti püüdnud teda leida.“

„Ja sa ei tea, kas ta selle aja jooksul on endiselt lapseootel?“

„Nüüd oled sa julm, Rita. Ei, seda ma ei tea.“

„Aga sa tead, et ta „esialgu“ kadus vabatahtlikult. Kuidas sa seda tead? Kas te rääkisite?“

„Ei, seda võimalust mul ei avanenud kunagi. Aga ma ei usu, et ma suudan sellest täna rääkida. Võib-olla järgmine kord. Imesid juhtub vaid unenägudes, Molly ei tule tagasi.“

„Te ei rääkinud omavahel, aga ta informeeris teid. Ma ei usu, et ta on seda tüüpi, kes lõpetab suhte SMS-i teel. Kas ta saatis video? Hüvastijätuvideo?“

„Jah ...“

Rita Ohlén kirjutas veel mõned sõnad oma lõputusse märk­mikusse, lükkas prillid lauba peale ja osutas Bergeri suunas.

„On sul video seal? Telefonis?“

„Ma pole seda kaheksa kuud vaadanud,“ ütles Berger. „Ja ma ei kavatse seda ka praegu teha. Asi läheb liiga kiiresti.“

„Kas sa võid vähemalt filmi kirjeldada?“

Vaikus. Lõpuks loid nõusolek.

„Ta seisab lennujaama akna juures,“ ütles Berger aeglaselt. „Mul õnnestus selgeks teha, mis lennuk tema selja taga seisis. See oli Brüsseli lennujaam. Mul õnnestus kindlaks määrata piisavalt täpne ajahetk. Kui ta sealt kuhugi lendas, siis ei kasutanud ta igal juhul kunagi oma õiget passi. Või kasutas valeidentiteeti. Ei mingeid jälgi sellest ajast alates mitte kuskil maailmas. Mis kinnitab valeidentiteedi kasutamist. Kuna ma ei ole leidnud mingeid finantsilisi jälgi, peab olema tegu ka võltsitud krediitkaartidega. Või kasutab ta lihtsalt sularaha.“

„Ja mida Molly videos ütles?“

Berger sulges silmad, hõõrus kõvasti sõrmedega üle silmade.

„Mitte palju,“ ütles ta.

Rita Ohlén kummardus ettepoole ja naeratas. Siis ütles ta:

„Olgu, ma saan aru.“

„Millest sa aru saad?“

„Et sul on see peas. Mida ta ütles?“

Berger ohkas sügavalt ja kummardus samuti ettepoole üle laua, Ohlénile lähedale. Vaatas talle otsa ja lausus:

„Ma tean, et sa oled meie tulevikuplaane teinud, Sam. Ma tean, et sa tahaks, et me oleks turvakonsultandid selles kuradima paadikuuris, mis on minu jaoks lihtsalt minevikuokse. Ma ei suuda, Sam, ma tõesti ei suuda. Mul on vaja rahu ja vaikust. Siis saame näha, kas veel kunagi kohtume, kõik koos. Võta rahulikult. Sul on ka vaja maha rahuneda, ära seda unusta.“

„Kõik koos,“ ütles Rita Ohlén.

Berger turtsatas.

„Ma aiman, et just see „kõik koos“ on takistanud mind ennast surnuks joomast,“ ütles Berger.

Ohlén nõjatus jälle tagasi, tegi märkmeid. Siis ütles:

„Ja kuidas sa sellest aru saad?“

„Samamoodi nagu sina,“ ütles Berger. Muidugi võiks „kõik koos“ tähendada „sina, mina ja Desiré Rosenkvist“, meie vana meeskonda, kuid pigem tähendab see siiski „sina, mina ja meie laps“. Ma pean igal juhul seda uskuma.“

Rita Ohlén noogutas. Naeratas õrnalt. Kirjutas üles.

„Seda võid vaid sina teada,“ ütles ta. „Oled sa palju lapse peale mõelnud?“

„See on tema keha,“ ütles Berger.

„See ei ole vastus küsimusele,“ ütles Ohlén.

Berger arvas, et ta tõmbus kokku. Kontraheerus. Siis ütles ta:

„Jah, ma olen palju lapse peale mõelnud.“