Читать книгу Portobello kuld - Arthur D. Howden Smith - Страница 4

Ma olin kantseleis ja rääkisin Peter Corlaeri, meie karusnahakaupmeeste pealikuga – ta oli just samal päeval irokeeside mailt allajõge tulnud – , kui teenijapoiss Darby uksest sisse tormas.

«Bristoli postilaev tuli, isand Robert,» hüüdis ta. «Ja, sir, meremehed räägivad, et Hooki kandis olla piraate nähtud!»

Mäletan, et üllatuse ja vaimustuse segu tema näol ajas mulle naeru peale. Darby oli kohtlasevõitu iiri mats, viimasest võlaorjade laadungist ostetud, ja kõneles hirmsa aktsendiga, mis erutuse korral veelgi tugevamaks muutus.

«Postilaeva osas ma sinu sõnades ei kahtle, Darby,» vastasin ma. «Aga piraate tahan ma küll oma silmaga näha.»

Peter Corlaer mugistas vaikselt naerda, hiigelsuur kõht hirvenahkse jahisärgi all nagu võdisev süldikuhi.

«Ja, ja, näita aga siia needt piraadtid,» tögas ta.

Darby tõmbus iirlaslikus ägedushoos näost sama punaseks kui tema ruuge juuksesasi.

«Oleks ma ainult piraat ja sina mul peos, rasvamagu!» urises ta. «Kõnniksid mul veel planku mööda!»

Peter tõmbas surmtõsise näoga jahinoa tupest, krabas Darby lõõmavast tukast kinni ja poisi vingerdamist tähele panemata teeskles tema skalpeerimist.

«Kui ma kordt juba planku möödta köndtima pean, vötan vähemalt su juuksed söjasaagiks, ja,» tähendas ta sinna juurde.

«Katsu ainult, kui ma suureks kasvand olen,» nähvas Darby.

«Minule vastu saamiseks peadt sa vähemasti kolm kordta suuremaks kasvama, Darby,» vastas Peter leebelt. «Peaksid isand Ormerodi paluma, et ta lubaks sul minuga irokeeside juurdte kaasa tulla. Teeme sinust veel metsamehe – ja! Palju parem kui piraadtielu.»

Darby kaalus seda, põrandal saapaninaga ringiratast vedades.

«Ei,» otsustas ta lõpuks. «Ma oleks parema meelega piraat. Sinu metsast ei tea ma õhkagi, aga meri – oi, see on alles elu! Ja kindlasti saab piraat rohkem reisida ja seigelda kui jahimees, kellel pole kellegagi võidelda peale punanahkade ja metsloomade. Oh ei, isand Peter, mina tahan piraatide manu, ja ma ei hooli sellest, kui kaua sellega läheb.»

«Kaua läheb, Darby, kaua,» ütlesin ma. «Oled kõik mu isa antud ülesanded täitnud?»

«Viimse kui ühe,» vastas ta.

«Tubli. Mine siis lattu ja sorteeri Peteri toodud karusnahad ära. Isegi piraadid peavad tööd tegema.»

Ta lasi mornilt jalga ja ma pöördusin Peteri poole.

«Isa tahab teada, et laev saabunud on,» ütlesin ma. «Läheme ehk koos kuberneri juurde? Nõupidamine peaks üsna varsti läbi saama, arvestades, et nad on juba keskpäevast saadik koos istunud.»

Peter ajas oma tohutu kere püsti. Nagu alati teda pika äraoleku järel uuesti nähes imetlesin ma tema mõõtmeid. Kes seda meest ei tundnud, võis teda kergesti rasvamaoks pidada, nagu Darby teda kutsunud oli – paksud pekised jäsemed, jäme kere, prisked palged sedasorti turske selli jaoks kentsakalt väikese näolapi ümber. Tema tillukesed silmad piilusid vaevu rasvarullide vahelt välja; nina oli pisike nubin lapseliku suu kohal.

Aga tema pekikihtide all peitusid terasest musklid ja ta suutis liikuda väledalt nagu puuma. Ei olnud rajamaadel meest, kes võinuks temaga käsitsi kokku minna ja peale jääda.

«Ja,» ütles ta lihtsalt. «Lähme.»

Ta toetas musketi nurka ning võttis püssirohusarve ja kuulipauna vöölt, sellal kui mina kübara pähe ja kuue selga panin, sest ilm oli endiselt jahe ja maapinda kattis lumekirmetis. Me väljusime koos ja kõndisime Pearl Streeti mööda läände, Hanoveri väljaku poole, ning sealsamas väljaku vastasservas silmasingi isa kuberner Clintoni ja abikuberner Coldeni seltsis.

Südamele tegi rõõmu näha, kuidas nad koos mitme teise härrasmehega isa sõnade küljes rippusid. Ta kallati küll neljakümne viienda aasta sõja aegu laimuga üle, sest nooruses oli ta teadupärast jakobiit olnud; aga tema sõpradel oli rohkem võimu kui vaenlastel, ja mul on hea meel öelda, et ta oli üsna mõjukas nende rahvajuhtide hulgas, kes New Yorgi kuningas George’ile truu hoidsid, sellal kui paljudki teised troonianastajaga õnne katsusid.

Ta märkas Peterit ja mind lähenemas ning viipas meid enda juurde, ent samal hetkel tekkis väljaku idaservas pisuke segadus ning nähtavale ilmus teinegi meestesalk, nende keskel halliseguse habemega punapõskne sell, kelle soolaplekiline sinine kuub kõneles merest sama selget keelt kui tema kõikuv samm. Tema räme, kähisev hääl oli üle väljaku selgelt kuulda:

« – niikaugele eest ära, et purjeid enam näha polnud; *** te mõtlete, et ma nalja teen; ja kui ma sadamasse jõuan, mida ma näen, mitte ainustki kuninga laeva – »

Isa katkestas teda:

«Tõesti, kapten Farraday? Ütlete, et keegi ajas teid taga? Ma arvasin, et meil on praegu rahuaeg.»

Kapten Farraday jättis teda seni ümbritsenud kuulajad tähelepanuta ning taarus üle väljaku, jõurates oma vastust häälel, mis poodnikud ukselävele tõi ja naiste pead ülakorruse akendest välja meelitas.

«Ajas taga? Justament, isand Ormerod, kõige *** piraaditõbras, kes eladeski Tema Majesteedi seadusi – »

Siinkohal tabas ta ära, mis seltskonnas isa oli. Kübar käis peast maha ja ta kummardas kohmakalt.

«Teie teenistuses, kubernerihärra! Minu lugupidamine, isand Colden! Aga oma sõnu ma vast tagasi võtma ei hakka, sest ma tõesti ei osanud arvata, et teie neid pealt kuulma satute. Jajaa, mul oleks selle kohta veel paljutki öelda, üsna paljut; ja asjalood on ikka üpris hullud, kui need võllaroad nõnda kaugel põhjas nägu näitavad.»

Peter Corlaer ja mina ühinesime kuberneri saatvate kaupmeeste rühmaga ning ülejäänud uudishimutsejad trügisid nõnda ligi, kui julgesid.

«Siiski näib see uskumatu, kapten,» ütles kuberner Clinton üsna lahkelt. «Piraadid? Lõunamerest nõnda kaugel? Meil pole nendega ammu tegemist olnud.»

Kapten Farraday raputas jonnakalt pead.

«Tõsi ta ju on, kubernerihärra, seda peab tunnistama; ja ega meile pole rahu tegemisest saadik prantsuse kaaprid ka tüli teinud. Aga ühel päeval läheme nende vastu uuesti sõtta ja küllap siis varsti Atlandi ookean jälle lubakirjadega röövlitest kubiseb. Niisamamoodi tuletaksin teile meelde, et piraadid ise kuhugi ei kao, ja kavalad on nad kuradid ka; kui neil ühes paigas saaki nappima kipub, põrutavad nad kohe mujale. Enne nende siinolekust teada ei saa, kui hulk laevu on kaduma läinud või mõni nendega kokku sattunud meremees õnnekombel putku pääseb nagu mina.»

«Küllap vist,» tunnistas kuberner. «Rääkige juhtunust täpsemalt. Nägite te, mis laev see teid taga ajas?»

«Nägin? Hästi nägin; ja hirmus lähedalt pealekauba, kubernerihärra. Saabus kagutuulega kaks päeva tagasi ja esiti pidasin ma teda taglase järele fregatiks.»

«Fregatiks?» hüüatas isand Colden. «Päris nii suur?»

«Justament, isandad! Ja kui mul vähegi laeva kere ja purjede peale silma on, võin kinnitada, et see polnud ei miski muu kui Kuninglik James, mis mind neljakümne kolmandal Lääne-Indialt koju tulles kolm päeva taga ajas.»

«See oleks siis rahva seas kapten Rip-Rapina tuntud selli alus,» võttis isa sõna, ja miski tema hääletoonis sundis mind talle otsa vaatama.

Oli selge, et teda oli vallanud tugev tunnetehoog; aga ainus märk sellest oli tema pisut pingul näoilme ja ei midagi muud. Seda enam see mind üllatas, sest isa oli raudsete närvidega mees, ja ehkki noorusaastail erakordseid seiklusi läbi elanud, polnud tal minu teada meresõiduga vähimatki pistmist olnud.

«Sulatõsi, isand Ormerod,» vastas kapten Farraday, «ja Henry Morgani surmast saati pole siin ilmas suuremat närukaela olnud. Üks mu sõpru sattus temaga kümmekond aastat tagasi Jamaica lähedal kokku ja tema kirjelduse järele olla too Londoni keigarile paslike peente kommete ja riietusega, jumala eest! Ja peale selle veel kõige paadunum jakobiit ilmas. Nagu tema laeva nimigi tunnistab.»

«Kuuldavasti seilab ta enamasti paaris,» märkis isa.

«Ta tegutseb koos John Flintiga, kes pole kübetki kenam sell, pigemini jõhkram, nagu talle ette jäänud õnnetud tunnistada võivad. Flint seilab Merihobuse, tubli Plymouthi laevaga, mis enne tema kätte sattumist Smyrna vahet käis. Paras paar on nad.

Olete ehk kuulnud, härrased, kuidas nad Madeira lähistel puhtalt hävitamise lõbust Portugali liinilaeva põhja ajasid? Justament, lõbu pärast. Neil on piisavalt torusid, et kasvõi mitme kuninga laevaga hakkama saada, aga neist hoiavad nad eemale.

Portugallasi, prantslasi, hispaanlasi või berberi korsaare nad rapivad, aga Tema Majesteedi alamatega nad vastakuti kõmmutama ei nõustu. Miks? Ei tea öelda, ehkki julguse nappuses asi küll pole. Küllap nad teavad, et Admiraliteedi lordid, kes lihtsate kaubalaevnike hädadest suuremat välja ei tee – kubernerihärra maha arvatud – , saadaks sel puhul tingimata salga toekaid fregatte neile säru tegema.»

Kapten Farraday oli sunnitud hinge tõmbamiseks vahet pidama ning kuberner Clinton kasutas võimalust naeratades küsida:

«Teie jälitajat kutsutakse kapten Rip-Rapiks? Mis nimi see selline on?»

Merekaru kehitas õlgu.

«Keegi ei tea, sir. Aga ühtegi teist nime tal ka pole. Kuuldavasti olla ta kunagi ammu – oh, kakskümmend aastat tagasi vast – kodu poole seilava Chesapeake’i postilaeva kinni pidanud ja, kui selle kapten pardale toodi, esimese asjana pärinud, ega neil laadungi seas rip-rappi pole? Just seda sorti nuusktubakas näikse talle kangesti meeldivat. Ja räägitakse, et tänaseks kutsuvad ta omad mehedki teda sedasi, sest isegi nemad tema ristinime ei tea.

Öeldavasti on ta oma poliitiliste veendumuste pärast kannatanud džentelmen, aga see võib samahästi vale kui tõsi olla. Mina tean ainult, et ta rippus mul Hookist möödumiseni sabas, ehkki Anne näitas talle lõpuks taldu ja täna koidu ajaks olime tal purjed silmapiiri taha jätnud. Ja kui ma siis lahte sisse seilasin, polnud siin ühtainumast kuninga laeva, mida talle jälile saata.»

«Jah,» noogutas kuberner, «fregatt Thetis seilas nädal tagasi kiire sõnumiga kodu poole. Aga ma saadan kulleri Bostonisse kommodoor Burrage’i juurde ja palun tal viivitamatult merele sõita. Ma mõistan teie ägedust, isand Farraday, ja see on kindlasti talumatu, et sellised närukaelad nagu Rip-Rap ja Flint saavad Tema Majesteedi valitsust nõnda avalikult mõnitada. Ärge muretsege, meie tubli kommodoor annab neile küllaga põhjust oma tegusid kahetseda.»

«Aga muretsemata jätta ma ei saa, kubernerihärra,» vastas kapten Farraday kangekaelselt. «Kuller Bostonisse, ütlete? Hrmh! See võtab kaks-kolm päeva. Veel üks päev, et välja seilata. Kaks päeva või koguni kolm lõunasse sõita. Kuulge nüüd, isandad, nädala pärast on Rip-Rap ja Flint oma plaanitud kuritööd ära toimetanud ja siit juba kaugel.»

«Võib-olla, võib-olla,» ütles kuberner pisut kannatamatult. «Aga see on parim, mida ma teha saan.»

Ning ta lahkus koos abikuberner Coldeni ja teistega. Ainult isa jäi neist maha.

«Teil on mulle kirju, kapten Farraday?» küsis ta.

«Justament, sir – teie Londoni agendilt isand Allenilt. Ma just asutasin neid ära tooma. Ja korralik laadung voodivaipu, kirveid, nuge, helmeid, tööriistu, tulekive ja muid kaupu ootab teid ka.»

«Ma võtan siis kirjad enda kätte ja säästan teid üldse Pearl Streetile tulemisest, kapten,» vastas isa. «Minu poeg Robert siin käib teil hommikul pardal ära ja hoolitseb kauba mahalaadimise eest.»

«Ega ma selle üle ei kaeba,» kinnitas kapten Farraday kuue sabataskust siidi mähitud pakikest õngitsedes. «Olge lahked, isand Ormerod. Ma lippan nüüd George’i võõrastemajja kuivamaa toidu ja kruusi kuuma õlle manu.»

Isa kaalus kirjapakki hetke käes.

«Olete kindel, et teid jälitas justnimelt kapten Rip-Rap?» küsis ta siis.

«Võite mind raa külge riputada, kui see tema polnud,» vastas Farraday kindlalt. «Uskuge mind, isand, kui ma teda esiti märkasin, uskusin üsna kindlasti, et ta kuninga laev on, ja luhvasin, kuni me rinnutsi jõudsime. Siis oli näha, et plagu tal mastis polnud – ja midagi kahtlast oli tema juures veel, mida ma nimetada ei oska. Heiskasin siis plagu, ja tema püsis endistviisi ilma. Ma tulistasin kahurist paugu ja selle peale pööras ta meie suunas, nii et ma tegin vehkat, iga viimne kui puri heisatud; kuni raad ägasid, tõsijutt. Ma sain aru küll, et midagi head neil plaanis pole, ja ma võin kindla peale öelda, et see oli Rip-Rap.

Nagu ennemini öeldud, ajas ta mind korra neljakümne kolmandal taga, ja tegi Jenkinsi Southamptonist välja seilanud Cynthia-nimelise snau Jamaica lähistel paljaks; Flint tahtis nad tookord kõige täiega põhja ajada, aga Rip-Rap, rahulikum nagu ta on, ütles, et niisama nottida pole mõtet, ja lasi nende künal minna. Ja tänaseks pole peale Rip-Rapi enam ainustki «õnnekütti» järel, kelle laev kuninglikuks fregatiks kõlbaks – Flinti Merihobune on küll korralik alus ja hambuni relvis, aga ei ole sellelgi nõnda uhket taglast kui Kuninglikul Jamesil. Jenkinsi väitel on see prantsuse laev, ja peab tunnistama, et ilusad peenikesed prantsuse jooned on sellel küll.»

Isal oli raskusi selle sõnavoolu vahele millegi poetamisega, aga lõpuks see tal õnnestus.

«Minu arusaamise järele,» ütles ta, «kadus kapten Rip-Rap Lääne-India saarestikust sõja lõpupoole.»

Kapten Farraday kehitas õlgu.

«Näikse nii. Selle kitsa mere peal oli tema maitse jaoks liiga palju mõlema poole sõjalaevu. Aga nüüd ta teab, et magus rahuaeg on jälle käes – ja kui ausad inimesed rahu maitsevad, on piraatidel pidu. Uskuge mind, isand Ormerod.»

«Ega ma ei kahtlegi,» kinnitas isa. «Suured tänud, kapten. Ärge kõhelge minu järele küsimast; ja kui ma teid kuidagi aidata saan, olen alati teie käsutuses.»

Kapten Farraday taarus George’i poole minema, uudishimulike kari sabas, ja ma muigasin habemesse, mõeldes käraka peale, mida nood talle jutu eest joodavad. Ei näe see mees järgmise ööpäeva sees kainet hetke.

Isa noogutas hajameelselt Peteri poole, kes kogu vestluse jooksul siinsamas seisnud oli, lai nägu uniselt ilmetu.

«Ei meeldi mulle see,» pomises ta justkui enese ette.

Peter kiikas talle otsa, ent ei öelnud midagi.

«On midagi viltu, isa?» küsisin ma.

Ta kortsutas kulmu, siis keeras pilgu üles majakatuste poole, justkui pilku tulevikku puurida püüdes.

«Ei – jah – ei tea.»

Ta pidas korraks vahet.

«Peter, mul on hea meel, et sa siin oled,» lisas ta.

«Ja,» ütles Peter ebamääraselt.

«Sa pole veel kirju vaadanudki,» meenutasin isale.

«Pole mahti saanud,» torkas ta. «Kõigepealt tuleb – Hea küll, tänaval sellest kõneleda ei sobi. Läheme koju, poiss; läheme koju.»

Asusime üle lumise platsi minekule ning meie möödudes inimesed kummardasid või noogutasid isale, kes oli ikkagi New Yorgi üks tähtsamaid mehi, nõnda tähtis kui keegi peale kuberneri olla sai; aga nüüd kõndis ta pilku maas hoides, sügavalt mõttes. Ja kui me Pearl Streetile keerasime, pomises ta veelkord:

«Ei meeldi mulle see, ei meeldi.»

Darby McGraw tuli meile ukse peale vastu ja tema päranisilmsest näost oli selge, et ta peaaegu et ootas meie kannul piraate sisse tormavat.

«Kas töö on tehtud, Darby?» päris isa eeskojast hüvakätt asuvasse kantseleisse taganevalt noormehelt.

«Jah, isand.»

«Lase siis jalga. Mind ei tohi segada.»

«Uuri järele, ega piraatide kohta midagi uuemat kuulda pole, Darby,» lisasin minust mööda pugevale poisile.

Ta vastas mulle lõbusa näomoonutusega, aga isa pööras kannal ringi.

«Mida sa sellega silmas pead, Robert?» nõudis ta.

Ma olin pahviks löödud.

«Ei midagi erilist, sir. Darby on piraatidest kangesti sisse võetud. Talle – »

Peter Corlaer pani ukse iiri noormehe järel kinni ja tuli lähemale, liikudes talle omasel moel hämmastavalt vaikselt ja kärmelt.

«Ja, ta ei tea,» ütles ta.

«Mida õieti?» päris isa.

«Sedta, mida meie teame,» vastas hollandlane rahulikult.

«Nii et sina tead ka, Peter?»

«Ja.»

Kauem ma enam kannatamatust alla suruda ei suutnud.

«Mis imelugu see on selline?» nõudsin ma. «Ma arvasin, et tean kõiki meie saladusi; aga, isa, päris kindlasti ei oodanud ma, et meie äriselts piraatidega tegemist teeb!»

«Ei teegi,» vastas isa napilt. «Sellest asjast ei tea sa midagi, Robert, sest seni pole sul selle teadmiseks tarvidust olnud.»

Ta kõhkles.

«Peter,» jätkas ta, «kas peaksime poisile rääkima?»

«Ta ei ole poiss; ta on mees,» ütles Peter.

Naeratasin paksule hollandlasele korraks tänulikult, aga ta ei osutanud mulle mingit tähelepanu. Isa näis samuti mind unustanud olevat. Ta kõndis kantseleis edasi-tagasi, käed kuuesaba all vaheliti, pea sügavas mõttes langetatud. Ta huulilt pudenes lausekatkeid:

«Pidasin teda surnuks – Veider, et ta jälle välja ilmub – Sellist muret ma kaela oodata ei osanud – Võib-olla ma liialdan – meiega ei saa see ometi seotud olla – Kindlasti on see juhus – »

«Neen, tal on mingi eesmärk,» katkestas Peter.

Isa peatus Peteri kõrval kamina ees, kus lõõmas kuhi jalakahalge.

«Mis sa arvad, kes see kapten Rip-Rap olla võib, Peter? Räägi julgelt! Sul oli õigus, öeldes, et Robert enam poiss pole. Kui me ohus oleme, peab ta sellest teada saama!»

«See on Murray,» vastas Corlaer oma peenikese häälega, mis ta tohutu kerega sugugi kokku ei sobinud.

«Andrew Murray!» mõtiskles isa. «Jaa, see võib tema olla küll. Kõik need aastad ma kahtlustasin – õigupoolest olin kindel. Aga ma uskusin, kui ta pärast viimast sõda jäljetult kadus, et Kõigevägevam on talle tasunud. Näib, et eksisin.»

«Kes ta ka poleks, New Yorgis see piraat meile häda teha ei saa,» julgesin poetada.

«Ära ole nõnda kindel, Robert,» manitses isa. «Ta on nimelt sinu vanaonu.»

Ta sirutas käe piiburiiulisse kamina kohal ja valis välja pika savipiibu, toppides seda sellal, kui mina üllatusest toibusin.

«Sinu onu?» ahmisin ma õhku.

Corlaer tõmbas paar tooli lähemale ja me istusime tulevalgele, isa minust ühel pool ja Peter teisel. Õhtu edenes ning juba paar jalga tulekoldest eemal täitsid tuba varjud. Isa vaatas pikalt tantsivatesse leekidesse, enne kui mulle vastas.

«Ei; ema onu,» ütles ta viimaks.

«Ta oli ju see kuulus mees, kes Kanadasse salakaupa vedas!» hüüdsin ma. «Ma olen temast kuulnud küll. Tema avastas tee, mis võimaldas tal prantsuse karusnahakaupmehi niivõrd hästi varustada, et sealsed metslased üldse meiega äritsemisest võõrutas! Sa isegi oled mulle temast rääkinud, nagu ka isand Colden. Justnimelt tema vastu sina ja Corlaer ja irokeesid võitlesite, kui te kaubatee kinni panite ja karusnahaäri meile tagasi tõite. See oli ju siis, kui sa – kui sa – »

Teadsin, et isa tunded minu ammusurnud ema vastu polnud endiselt jahtunud, ega söandanud valusaid mälestusi äratada. Ta ise jätkas mu mõtet.

«Jah, just siis ma armusingi. Ema ei – Ta ei olnud selline, nagu võinuks oodata kelleltki nõnda südametu närukaelaga seotult. Aga sugulased nad olid – selles pole kahtlustki, Robert. Ta pärines Fernieside’i Kerride suguvõsast; tema ema oli Murray õde. Kerr ja Murray läksid viieteistkümnendal aastal koos sõtta; Kerr langes Sheriffmuiri all. Tema lesk suri varsti pärast seda ja Murray võttis vaese Marjory enda juurde.

Ta hoolitses tüdruku eest hästi – seda ei saa eitada. Aga tal oli alati plaanis Marjoryd omaenese huvides ära kasutada. Ikka ja alati vaatas ta tulevikku, ennekõike omaenese kasu peale mõeldes, ja kui ma – Aga seda pole sul tarvis kuulda. Sa ju tead, Robert, kuidas Corlaer ja seneka pealik Tawannears – kes nüüd Niagara üle vahti peab – ja mina Murray raudse haarde rajamaadel murdsime.

Me murdsime ta võimu nõnda põhjalikult ja hävitasime tema maine pealekauba, et ta oli sunnitud provintsist põgenema; ja isegi tema sõbrad prantslased ei tahtnud temast midagi teada – vähemasti avalikult mitte. Ma eeldasin alati, et ta nende huvisid üldjoontes edasi teenis, sest ennekõike on ta kõige paadunum jakobiit ja lisaks veel omapärasel moel aumees. Jaa, tema juures on paljugi raskestimõistetavat, Robert. Tal enesel pole vähimatki kahtlust, et teenib kõigis oma ettevõtmistes tähtsaid riiklikke eesmärke.»

«Piraadina ometi!» hüüatasin ma.

«Oh, see pole tema jaoks midagi!»

«Midtagi,» nõustus Peter. «Ta oli kuiva maa peal piraat.»

«Ainult hullumeelne võiks uskuda, et piraadiametis riiklikke huve teenib,» vaidlesin ma.

«Sa oled eneses ülemäära kindel,» noomis isa. «Täna veel on elus mehi, kes mäletavad, kui Morgan ja Davis ja Dampier ja paljud teisedki samast puust vaprad mehed piraatlusega leiba teenisid ja samas kuninga ülesandeid täitsid. Mõned neist lõpetasid võllas, aga Morgan sai elu lõpuks rüütliseisusse. Võimatut pole siin midagi.»

«Kuidas?»

«Mõtle, poiss! Murray – sinu vanaonu, pea meeles! – on jakobiit. Meie praegusele valitsusele jagub tal ainult vihkamist ja põlgust. Mistahes seda valitsust kahjustavad teod näivad talle selle kukutamise huvides õigustatud. No ütle, milline imetabane jultumus on oma laev Kuninglikuks Jamesiks nimetada!»

«Kui ta tõepoolest on see, kelleks teda pead,» vastasin ma, üldsegi mitte rõõmus teadmise üle, et mu vanaonu piraat on. Isa naeris leebelt ja koputas mulle vaba käega põlvele.

«Ma tean, mis tunne sul on, kulla laps,» ütles ta. «Heldekene, ema kõneles täpipealt samamoodi! Me olime äsja abiellunud, kui vana närukael ühe oma madrusega meile selle kaelakee saatis, mis nüüd mul rahakapis hoiul on – mõnelt India kuningannalt röövitud ehk. Hiljem – kui ema surnud oli – kui sina alles põlvepikkune olid – saatis ta lisa; need hõbetaldrikud söögitoa puhvetis. Kurjal teel hangitud muidugi, aga mis ma oleks pidanud nendega tegema? Jõkke visata neid ei tahtnud, kuidas nad tagasi saata, ma ka ei teadnud. Pärast seda saabus veel kolmaski kuller, sedakorda ainult kirjaga, milles ta avaldas mulle kaastunnet meie mõlema jaoks kõige armsama hinge kaotuse üle!

Tunnistan, et oleksin ta heal meelel surnuks kägistanud, sest kandnuks tema plaanid vilja, oleks see tõbras Marjory mõne trooninõudleja teenistuses olnud prantslasega paari pannud. Ja siiski ta hoolis neiust ja tundis huvi kõige vastu, mida too tegi. Kuitahes kaugele ta ka ei rännanud, ühel või teisel moel hankis ta meie kohta uudiseid. Ta teadis, kui sina sündisid. Teadis, kui ema suri. Ja nüüd, kui sa meheks oled sirgunud, näitab ta Sandy Hooki juures nägu. Ei oska arvata, mida see tähendab, Robert, aga mulle ei meeldi see sugugi! Ei meeldi!»

«Aga me pole ju merel,» vaidlesin ma. «Me oleme New Yorgis. Fort George’is on sõdurid. Üsna pea saabub Bostonist kommodoor Burrage. Mida üks piraadilaev, mida kaks piraadilaeva meie vastu saavad? Isegi linna omakaitsevägi – »

«Vägivald pole see, mida ma kardan,» katkestas isa mind. «Ma kardan haige aru põrgulikku kavalust.»

«Ja,» nõustus Peter.

Isa osutas piibuvarrega tema poole.

«Sulle tundub ka nii, vana sõber?» hüüdis ta.

«Kui Murray siin on, ei plaani ta midtagi headt,» vastas hollandlane kaalukalt. «Nalja pärast ükski piraat külma ilmaga nöndta kaugele pöhja ei tule. Neen! Siin on liiga ohtlik, pole kuhugi pagedta ega peitu pugedta.»

«Jaa, õige ta on,» nõustus isa. «Ja räägitakse, et ka New York pole piraatluse osas kaugeltki nõnda süütu, kui pealt paista võib. Murray ja temasugused peavad oma röövitud kauba kusagil maha müüma, ja selleks on neil siin ja mujal kaupmeeste seas tutvusi tarvis. Kuberner Burneti ajal hoidsime Vaalapea võõrastemajal ja muudel kahtlase seltskonna kogunemispaikadel silma peal, ehkki tuleb tunnistada, et peale paari mässaja ja väejooksiku me midagi priskemat ei püüdnud. Sellegipoolest tean ma, et linnas on kaupmehi, kes eriti ei vali, kellega äri ajada, ja kaugeltki mitte iga sadamasse saabuv laev pole nii rahumeelne, kui paistab.»

«Vähemalt teame valvel olla, sir,» ütlesin ma.

Isa naeris sünge lõbuga, Corlaer itsitas napakalt kaasa.

«Arukas vaenlane arvestab sellega juba algusest peale,» vastas ta. «Loodame, et meil vähegi õnne jagub. Mistahes plaani Murray ka ei hauks, meid tabab see ootamatult ja äkitselt. Aga kuss nüüd. See oli õhtusöögikell, jätame selle jutu nüüd kõrvale!»